Rubriik: Metsamaa omanikule

Tänasest kuni 22. aprillini saab Erametsakeskusest küsida Natura hüvitist looduskaitseliste piirangute eest erametsas. Kokku makstakse hüvitisteks 4,39 miljonit eurot.

Natura hüvitist saavad küsida metsaomanikud, kelle mets asub sihtkaitsevööndis, Natura 2000 võrgustiku alal piiranguvööndis või projekteeritaval alal. Hüvitise määr rangema kaitserežiimiga sihtkaitsevööndi aladel on 110 eurot/ha, väiksemate piirangute korral (Natura piiranguvööndis ja projekteeritaval alal) kuni 60 eurot/ha. Hüvitis makstakse välja järgmise aasta kevadel.

Erametsakeskuse toetuste üksuse juhi Maris Tõnuri sõnul küsis eelmise aasta voorus hüvitist 5013 metsaomanikku. Positiivse otsuse saanud taotlejatele peaks hüvitis tänaseks ka pangakontole laekunud olema.

Elektroonilise taotluse esitamiseks kulub üldjuhul vaid mõni minut. „Eelmisel aastal sai üks ka varasemalt hüvitist küsinud metsaomanik taotluse esitatud lausa 24 sekundiga,“ julgustas Tõnuri metsaomanikke taotluse esitamist ette võtma.

Erametsakeskus võtab Natura hüvitise taotlusi vastu 4.-22. aprillini. Taotluse esitamiseks tuleb ID-kaardi, mobiil-ID või pangalingi kaudu sisse logida e-PRIA portaali.

Natura hüvitise taotlemisel abistavad metsaühistud üle Eesti, ühistute vastuvõtuaegade ja hüvitise taotlemise tingimuste kohta leiab infot erametsaportaalist.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Mullu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva peol näidati harvesteri kui verejanulist kükloopi, kes loodust õgib ja kombitsaid laiali ajades inimhingi jahib. Just sellest aastapäevaspektaaklist saadik hakkas üha enam kõlama arvamusi, et harvester tuleks meie metsades üldse ära keelata. On see masin tõesti siis niisuguse kohtlemise ära teeninud?

„Kui Eestis soovitakse aastas ligikaudu kümme miljonit tihumeetrit metsa raiuda, siis alternatiivi harvesteridele pole. Ei ole võimalik seda kogust raiemeestega lõigata, sest esiteks ei leiduks neid piisavalt, teiseks kujuneks töö hind üle mõistuse kalliks,” tõdeb maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi lektor Vahur Kurvits. Tema sõnul tehakse praegu 99 protsenti raietest langetustraktoritega ja eks see kestab seni, kuni jagub masinakütuseks naftat.

„Arengut tagasi ei pööra, nagu ka lähematel aastatel tõenäolist raiemahtude suurenemist,” märgib Kurvits. „Suured metsamassiivid saavad just nüüd küpseks ja kui soovime neist midagi saada, tuleb raiuda.”

Ka peentööd tehakse masinatega

John Deere’i metsatraktoreid Eestisse toova ASi Intrac Eesti arendusjuht ja osanik Tauri Kakko nendib samuti, et harvester on loodud konkreetselt metsatöö lihtsustamiseks.

„Raietööd võib muidugi teha saemeeste hordidega, aga kohe tekib probleem, kes selle kinni maksab. Harvesteriga on metsatöö tegemine praegu lihtsalt kõige efektiivsem,” selgitab Kakko.

Tema sõnul võib ka väikese tehnikaga raietöid teha, aga jällegi – kas riik või puidu omanik on valmis selliste tööde kallimat hinda doteerima?

„Kes tahab võib ju katsetada väiketehnikaga metsa üles töötada, aga tihumeetri omahind kerkib kohe, tootlikkus on madalam ja lõpuks peab ikka keegi sellele tööle peale maksma,” täheldab ta.

Lageraie harvestere läheb Kakko ütlust mööda Intracil kaubaks aastas paarikümne ringis, spetsiaalselt harvenduseks aga ehk viis. Viimati mainituid müüakse vähem sel põhjusel, et harvenduste maht on uuendusraietest väiksem ja tasuvus enamasti suhteliselt madal (viimasel aastal on olukord kõrge puiduhinna tõttu küll parem).

Erametsas tehakse harvendused tihti ära lageraiemasinatega.

Spetsiaalselt harvendusraie jaoks toodab harvestere ja forvardere Soome firma Usewood Forest Tec Oy, osaliselt pannakse neid masinaid eelmisest aastast saadik kokku Eestis. Usewoodi harvester peaks olema maailma väikseim langetustraktor, mida saab sõiduauto treileriga transportida. Eestis töötab praegu viis niisugust.

Kui kodus tööd pole, minnakse piiri taha

Kuna harvesterid ei pea olema kantud maanteeameti registrisse, ei anna see päris adekvaatset pilti siinmail töötavatest metsalangetustraktoritest. Eelmise aasta lõpu seisuga oli registrisse kantud 492 metsatöömasinat, 2016. aastal oli neid arvel 523.

Vahur Kurvitsa arvates võib ilmselt kuni kolmandiku, mis pole registris või on kasutatuna siia toodud, juurde lisada. Seega võib Eestis töötavate harvesteride arvu hinnata umbes kolmesajale, forvardereid on ehk sadakond rohkem.

Aastate lõikes on meil müüdud uute harvesteride arv olnud üsna sarnane. Registriandmeid aluseks võttes võeti 2006. aastal neid arvele 15, 2007. aastal 16, 2010. aastal lisandus vaid kaks, 2011. aastal üheksa ja 2015. aastal kuus.

Tauri Kakko kinnitab, et Eestis kasutusel olevatest puudub täpne ülevaade, eriti neist, mis Skandinaaviamaadest sisse tuuakse. „Nii-öelda värskeid masinakomplekte võiks Eestis hinnanguliselt olla paarisaja ringis,” räägib ta. „Väga laias vaates võetuna on neid kokku ehk viissada.”

”Parima tootlikkuse tagavad ikkagi suuremad, tõsi, ka raskemad masinad.Tauri Kakko

Langetajaid ja väljavedajaid tulebki üldiselt käsitleda koos, sest sageli soetavad firmad neid komplektidena ja nii on need ka bilansis kirjas.

Komplekte omavad ettevõtted on mobiilsed ja mitmed firmad on valmis suunduma piirkondadesse, kus on tarvis koristada suuri tormimurde. Paar viimast aastat on oldud näiteks Poolas, mõned masinad on veel praegugi seal, enne seda tehti tormimurrutöid Tšehhis, Slovakkias ja Saksamaal. Käesoleva kümnendi algul raiuti Prantsusmaal, tänaseni töötatakse Rootsis. Vähemalt üks ettevõte tegutseb Portugali läinudsuviste maastikupõlengute piirkonnas, teab Kakko.

Paar-kolm Eesti firmat ongi keskendunud ühest kohast teise kolimisele – niipea, kui kuskil Euroopas tekib nõudlus raiemasinate järele, siirdutakse sinna.

Võidukäik algas selle sajandi hakul

Omamoodi hoogtöö korras on käidud tormimurdu likvideerimas Eestimaalgi. Kui 2001. aastal Lääne-Virumaal Tudu kandis tormituul 5000 hektarit metsa laastas, viidi arvukalt harvestere sinnakanti tööle ja pärast seda hakatigi neid siinmail valdavalt kasutama.

Tudu endine metsaülem Ain Saapar kinnitab, et hädaolukord tormimurruga päästis Eestis valla harvesteride võidukäigu. Alguses kutsuti kohale firmad, kel juba harvesterid olemas, kui aga olemasolevatest ilmselgelt väheks jäi, hakkasid metsa ülestöötajad ise otsima võimalusi tehnika piiri tagant sissetoomiseks. Kuna metskond otseselt töödega ei tegelenud, telliti vaid teenust, siis ei oska Saapar täpselt öelda, kas siinsed firmad ostsid kasutatud masinad endale või olid neile abiks ka piiritagused ettevõtted. Pigem võib tõenäolisemaks pidada esimest varianti.

„Tormimurru mahud olid erakordsed, ikka mitme aasta raiemaht tuli sealt korraga. Ja harvester oli selle koristamiseks ainumõeldav töövahend, käsitsi oli seal liialt ohtlik ja keeruline töötada,” meenutab Saapar. „Esialgu ei lubatud igalt poolt looduskaitseliste piirangute tõttu koristada, hiljem ikka luba anti.”

Tööde põhirõhk langes 2002. aastale, aga midagi jäi teha järgmiselgi aastal.

Saapar teab, et ainuüksi Tudu metskonna aladel oli kõrghetkel töös 16 harvesteri, sama palju veel kahes naabermetskonnas. Kuna torm laastas ümbruskonna erametsi samuti, siis võib arvata, et paarkümmend toimetas sealgi.

Oma osa harvesteride võidukäigul tolsamal 2001. aastal oli ka Tauri Kakko magistritööl, mis tõestas, et harvester väärindab puitu targemini ja on ühtlasi tõenäoliselt kasumlikum töövahend kui madalapalgaline saemees.

Magistritöö esitlusel Imaveres osales suurem osa tolleaegseid metsavarumisega tegelevaid ettevõtteid, sealhulgas Sylvester oma kõigi harudega. Seejärel hakkasid need firmad üksteise järel usinalt harvestere ostma.

Kuidas säästa metsaalust?

Suurim etteheide, mis metsamasinate – siinkohal ei saa mööda vaadata ka forvarderist – suunas kõlab, on asjaolu, et need lõhuvad maapinda.

Kurvits tunnistab, et suured harvesterid, iseäranis aga forvarderid, lõhuvad kogenematu või hoolimatu operaatori juhtimisel või tellija nõudmisel töö iga hinna eest ära teha metsaalust maapinda, nii et vaata ja ahasta. Aga sellega makstakse lõivu võimalikult suurele tootlusele ja ilmselt ka paremale tehnilisele vastupidavusele.

Tauri Kakko tõdeb, et väiksemaid harvestere on intensiivse kasutamise tingimustes kulukas pidada, kuna need ei pea suurt tampi vastu ja kipuvad kiiremini lagunema. Nende suhteliselt madal tootlikkus ei suuda ka remondikulu tagasi teenida.

”Tormimurru mahud olid erakordsed, ikka mitme aasta raiemaht tuli sealt korraga. Ja harvester oli selle koristamiseks ainumõeldav töövahend, käsitsi oli seal liialt ohtlik ja keeruline töötada.Ain Saapar

Väikeste, neljarattaliste harvesteridega majandavaid metsa ülestöötajaid on vähe, tegelikult on napilt neidki, kelle masinapargis üldse selliseid leidub. Kui, siis on selleks Soomest pärit Sampo (näiteks mudel HR 46x) või siis Logman 801H.

Logman, Usewood, samuti Rootsi firma Malwa ja veel mõned tootjad teevad harvesteri ja forvarderi hübriidi – langetaja ja väljavedaja nii-öelda kaks ühes versiooni. Selline lahendus aga leiab kasutamist siiski pigem väikesemahulistel raietöödel, mil kogu lõigatava puidu saab mõne korraga metsast välja vedada.

Aastatel 1995–1997 töötas Timberjack välja niinimetatud sammuva harvesteri. Rataste asemel olid sel masinal hüdroajamiga „jalad”, mis pidid maapinda vähem tallama. Tänaseks on üksikud valmisehitatud prototüübid ilmselt kusagil metsandusmuuseumis endale koha leidnud, edulugu neist ei tulnud.

Vahur Kurvits iseloomustab seda tootearendust Soome inseneride omamoodi kavala nõksuna, et toona agaralt pead tõstnud keskkonnakaitsjaid maha rahustada. Ja see isegi õnnestus – näete, meie harvester kõnnib mööda metsa nagu hobune, on ju loodussäästlik ja loodussõbralik masin! Tegelikkuses vajas selline vaiadel seadeldis muidugi tugevat pinnast, pehmel maal upuks see kiiresti.

Kurvits nendib, et harvesteri kõndiv variant osutus tõhusa metsatöö tegemiseks liialt kohmakaks, hinnalt ülikalliks, ettevõtjad seda kasutada ei tahtnud ja nii projekt vaikselt hääbus. Oma osa oli selles eelmise kümnendi lõpu majandussurutisel.

„Pealegi, ega harvester nii väga metsaalust lõhugi, põhiliselt teeb seda ikka väljavedaja, mis oma raske palgikoormaga peab sama kokkuveorada mööda korduvalt liikuma,” selgitab ta.

Mujal maailmas kasutatakse ka roomikharvesterid. Neid on kaks tüüpi: tavalise ekskavaatori kopp asendatakse lihtsalt lõikepeaga (või võsagiljotiiniga) või toodetakse spetsiaalne harvester. Viimaseid valmistab näiteks Austria firma Neuson, samuti John Deere. Eestis on taolisi pidevalt töös ehk kümmekond.

Tauri Kakko ütleb, et Eesti oludes jääb roomikharvesteride tootlikkus ratastel masinate omast madalamaks. Neid on Eestis testitud näiteks 2005. aastal suure Rootsi tormimurru järel ja ka nende tasuvust rehkendatud.

„Parima tootlikkuse tagavad ikkagi suuremad, tõsi, ka raskemad masinad,” sedastab Kakko.

Kurvitsa sõnul pannakse läbivuse parandamiseks ja suurema toetuspinna saamiseks pigem ratasharvesteri tandemitele lindid peale ja püütakse nii märjematele kohtadele ligi pääseda.

Meie oma harvesteritootja OÜ Metsis sai läinud aastal koostöös metsafirmaga Prenton valmis tehnilise tootearendusega. Metsise neljateljeline forvarder sai alla ehk siis ratastele uued 1,2 meetri laiused ekskavaatoritel kasutatavatest roomikulülidest koostatud lindid. Linte võib kasutada ka teistel metsatraktoritel, neid valmistatakse Prentoni tsehhis Võhmas. Laiu roomikuid toodetakse mujalgi.

Harvesteri ajalugu ulatub 30 aasta taha

Tänapäeval tuntud harvesteri areng sai õige hoo sisse 1986. aastal, kui Soomes töötati välja niinimetatud kompaktne harvesteripea – tööriist, mis langetab, järkab, laasib, virnastab ning lisaks arvestab sortimendid ja muud tehtud töö parameetrid.

Aegamööda on harvesterile lisandunud kõiksugu täiendusi, ennekõike automaatjuhtimise, elektroonika ja asukohamäärangu vallas, täiustub ka harvesteri lõikepea, töö muutub täpsemaks, lisandub funktsioone.

Enne harvesteri tulekut tuli kõik need loetletud tööjärjed teha erinevate masinatega. Palju oli ka käsitsi toimetamist – 1970ndatel ja veel 1980ndate alguseski lõikasid saemehed puu maha, laasisid käsitsi ära, siis tuli tömbininaline, puitkabiini ja tagumise platvormiga varustatud tankiroomikutega väljaveotraktor ning sikutas terved tüved metsa äärde, kus need niinimetatud pikatüveveokitele laaditi ja saekaatrisse veeti. Aja edenedes lisandus protsessi tehnoloogiat – kui puu langetas ikka saemees, siis edasi tuli laasimistraktor, seejärel tõsteti tüvi metsas järkamismasinale ja hiljem veeti parajad notid-palgid sinna kuhu vaja. Kõnealusel ajal kohalikesse saeveskitesse ja paberivabrikutesse, Lõuna-Eestis Saru metsakeemiakombinaati ja 1990ndatel aastatel sadamatesse.

Esimesed nii-öelda päris raiemasinad valmisid firmades Lokomo, Timberjack, Norcar ja Valmet. Ka selles ilmas annab tänapäeval tooni kõikehõlmav konsolideerumine. Nii ühines Lokomo kõigepealt Timberjackiga, 1999. aasta lõpus ostis Timberjack John Deere’i, John Deere kaubamärgile mindi üle aastal 2005. Eraldi tegutsema jäi Logman. Valmet on tänaseks liikunud Komatsu tiiva alla. Erinevaid heitlikke ajalootuuli trotsides on soomlastest vendade Vidgrenide Ponsse jäänud endiselt perekonna valdusesse. Soomet võib siiski pidada tänaseni suurimaks metsatraktorite ehitajaks, lisaks nimetatuile on tugev tegija ka Logset.

Märkimata ei saa jätta kodumaist Metsist. Kohapeal tehakse eraldi raamid ja kabiinid, ülejäänud kraam tuleb erinevatest tehastest üle maailma, mis kõik kokku monteeritakse Pärnumaal Metsise kaubamärki kandvateks harvesterideks ja forvarderiteks.

Selline tootmisstrateegia on kasutusel enamikel metsatehnika tootjatel – suurem osa masina olulistest sõlmedest, mootorid, käigukastid, hüdraulika, rehvid ja muu taoline tuleb eraldi sellele spetsialiseerunud tootjatelt.

Kuuldavasti jõudis kaasaegse harvesteri esimene, Lokomo-tüüpi eelkäija Kohtla-Järve metsamajandisse 1986. aastal. Üks esimesi oli ka Tšehhi-Slovaki päritolu LKT metsatraktor, mis Rakvere metsamajandis ehitati ümber langetajaks, mil iseenesest olemas kõik tänapäevase harvesteri tunnused.

Harvesteride turg läks Eestis lahti 1994. aastal, kõigepealt pääsesid meie metsadesse kasutatud masinad. Esimesena avas samal aastal siinmail oma esinduse Timberjack.

änapäeval liigub harvesteride tootearendus üha peenemaks timmitud automaatika ja tehtava töö järjest täpsema arvestuse pidamise suunas. Aastatega on lisandunud näiteks pöördkabiinid, keskmäärimine, traktori pardakompuutri ühenduvus interneti ja erinevate operatsioonisüsteemidega. Järgmine etapp on masinate nutikama tarkvaraga varustamine, mis hõlbustab igakülgselt operaatorite tööd.
TASUB TEADA: metsatööde ajalugu ja harvesteri osa selles

• 1950ndad aastad – metsatöödele saabub hobusetele ja inimestele appi traktor.
• 1950ndate lõpus võeti esimest korda kasutusele mootorsaag, mil nimeks Družba ja mille leiutaja oli eestlasest füüsik Boris Kabur.
• 1960ndad aastad – võeti kasutusele mehaaniline tõstuk.
• 1970ndatel jõudsid metsa esimesed langetusmasinad, kümnendi teisel poolel lisandus neile laasimis- ja järkamistehnika, aga kõik need masinad tegid algul vaid ühte kindlat toimingut korraga.
• Kümnendi lõpus valitsesid niinimetatud kahehaardelised harvesterid – masin haaras oma langetuspeaga tüve, saagis selle läbi ja langetas puu, edasi tõstis tüve sama alusvankri peal olevasse laasimis- ja järkamismasinasse.
• 1980ndate aastate keskel loodi niinimetatud ühehaardeline harvesteripea, mida võib pidada tänapäevase kompaktse harvesteri esimeseks esindajaks.
• Eestis ilmusid esimesed harvesterid metsamajanditesse 1980ndate aastate teisel poolel.
• 1990ndate alguses said harvesterid automaatika lõigatava puidu mõõtmiseks ja üsna varsti ka tarkvara järkamise optimeerimiseks.
• Üks harvester teeb meie oludes hinnanguliselt ära keskeltläbi 15 saemehe töö.

Allikas: Vahur Kurvits, Ivar Etverk, RMK

KOMMENTAAR: Harvester ehk metsakombain on tööriist, seega vahend, mitte eesmärk

Rainer Kuuba, erametsaomanik

Olen mitu korda tellinud oma metsa harvesteri. Viis korda olen lasknud masinaga teha lageraiet (langid on olnud väikesed, kõige suurem oli 1,2 hektarit) ja üks kord turberaiet.

Kui harvesterijuht on oskaja (minu metsas toimetanu on olnud) ja kui raie tegemiseks on valitud õige aeg (minu metsas on valitud), siis saab harvesteriga teha väga kvaliteetset tööd. Kusjuures mu oma metsas on harvesterimehed näidanud, kuidas masinaga saab lageraiet tehes päris palju säilitada ka alusmetsa ja järelkasvu. Nii et harvester on tööriist, millega oskajad mehed suudavad väga head tööd teha.

Kuid paraku on Eestis muutunud harvesteri töös hoidmine mingiks kummaliseks eesmärgiks iseeneses. Korduvalt on kuulda ühe ja teise „majanduseksperdi” arvamust, kuidas raiemahtusid ei saa alandada ega isegi mitte kevadsuvist üleriigilist raierahu pidada, sest harvesteridel on liisingud, mis tuleb tasuda ka selle aja eest, kui masin ei tööta. Kui harvester seisab, siis võivad juhid ilma tööta jääda ja väiksemad ettevõtted koguni pankrotti minna. 10–15 aastat tagasi, mil raiemahud olid viis kuni kuus miljonit tihumeetrit aastas, kirjutati artikleid, kuidas olukord on kriitiline, sest sügisel võetakse harvesterid liisingusse, järgmisel suvel ollakse võlgades ja masinad tuleb liisingfirmadele tagasi anda.

Miks me ei kuule teraviljakombainerite hädaldamist, et kallis masin ei tohi enamuse aastast seista ilma tööta? Nii nagu teraviljakombain ei saa töötada aasta läbi, ei saa harvestergi sama teha, sest meie laiuskraadil seab loodus ka metsatöödele oma piirid. Liisinglepinguid on võimalik sõlmida teistel tingimustel.

Kui praegu räägitakse juurepessu varasemast suurematest kahjustustest, siis reeglina on need tingitud harvesteriga tehtud hooldusraietest ajal, mil metsamuld oli pehme ja masinad vigastasid puude juuri ja juurekaelu. Ka suurte forvarderite kasutamine pehmel metsamullal on üks põhjus juurepessu kahjustustuste tekkeks ja levikuks.

Näiteks Skandinaavias on kasutuses väga palju erinevat moodsat väiketehnikat loodussõbralikuks metsamajandamiseks, mis sarnaselt harvesteriga teevad inimese töö kergemaks ja kiiremaks, kuid ei kahjusta kasvavaid puid, metsamulda ja seal olevaid juuri. Seal kasutatakse metsatöödel seniajani ka hobuseid, kes kahe või kolmekaupa vaikselt ja ilma metsaalust lõhkumata veavad hüdrotõstukiga varustatud palgivankreid, olles loodussõbralikuks alternatiiviks suurtele väljaveotraktoritele.

Tänapäevase metsamajandusliku väiketehnika soetusmaksumus ja ülalpidamiskulud on märksa väiksemad kui suurtel harvesteridel või väljaveotraktoritel. Kuigi Eesti metsatöösturid kui ühest suust naeravad taolise väiketehnika kasutamise välja, sest see ei olevat piisavalt efektiivne, siis raha lugeda oskavad norrakad-rootslased ei lase ennast sellest segada.

***

KOMMENTAAR: Püha Harvester ehk jätkusuutlik majandamine eeldab mõõdukust

Indrek Vainu, Eesti Metsa Abiks koordinaator

Eesti rahvas on ajast aega loodust ja metsa pühaks pidanud – elusolendeid ja metsavaime austanud. Harvesterist on tänases tehnoühiskonnas saanud meie metsade „püha” masin, milleta mõni mees ei kujuta enam metsategu ettegi. Kui eelmisel vabariigi aastapäeval näidati metsa langetavat ja neiut jälitavat harvesteri, tõusis raieaktivistide ringkondades kõva kisa, et kuidas ikka tohib „püha” masinat rahvustelevisioonis selliselt kujutada, ja levis alusetu kahtlus, et selle pühaduseteotuse taga ei ole kellegi muu kui EMA karvane käsi.

Ühele on harvester efektiivse majandamise sümbol, teisele aga elurikkuse hävitaja. Õigus on mõlemal, aga liikide niinimetatud kuuenda massilise väljasuremise ohus ei ole meil enam õigustust metsikut loodust süstemaatiliselt hävitada.

Harvesteride kohta pole Eestis mingeid piiranguid, on ainult nõue, et riigimetsas töötav masin ei tohi olla vanem kui viis aastat. See aga tingib olukorra, kus pidevalt on vaja liisida aina uusi, mis omakorda tekitab „nõiaringi” – laenumaksete tasumiseks peab harvester pidevalt huugama, hoolimata pehmest maast või pesitsevatest lindudest.

Harvester suudab teha mitmekümne mehe töö puhkepauside ja nurinata, samuti pole vaja maksta metsatraktori eest tööjõumakse – intensiivse majandamise eeliseid leiaks veelgi, ent sellega kaasnev kahju loodusele seab tänase metsamajandusmudeli jätkusuutlikkuse kahtluse alla.

Erinevalt saemeestest tekitab võimas metsamasin valel ajal või hooletult kasutades tõsiseid mullakahjustusi, toob enamasti kaasa alusmetsa hävingu ja võib rikkuda veerežiimi. Paljud siin kasutatavad harvesterid on disainitud pigem Skandinaavia kivisele pinnasele ja seetõttu on liigrasked Eesti pehmel maapinnal.

Mitmekülgsete metsade ja liigirikkuse säilitamiseks peame seadma piirangud kasutatavate masinate parameetritele (näiteks suurus, raskus), eelistades tehnikat, mis sobitub paremini meie maa ja looduse eripäraga.

Harvester pole püha, vaid lihtsalt tööriist, mis esindab kiirelt maha ja rahaks mõtteviisi. Peamine probleem on, kuidas ja millises ulatuses seda masinat kasutatakse. Tegemist on metsamajanduslikus mõttes suhteliselt uudse nähtusega, mille pimestav (majanduslik) efektiivsus on viinud metsad ökoloogilise katastroofi piirile.

Meie metsade jätkusuutlik majandamine eeldab mõõdukust, teistega arvestamist ja pikka vaadet, sest loodus on elu ja elu on püha.

Allikas: Eesti Mets.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Täna, 21. märtsil tähistatakse ÜRO algatusel rahvusvahelist metsapäeva, millega soovitakse rõhutada kõigi metsade ja metsatüüpide tähtsust maailma ökoloogilise tasakaalu säilimisel. Rahvusvahelisel metsapäeval on kõigil metsaomanikel paslik mõelda ka oma metsade uuendamisele, sest uue metsa istutamine on investeering tulevikku.

Parim aeg uue metsapõlve rajamiseks on kevad. Metsaistutusmaterjali inventuuri kohaselt on sel kevadel meie taimlates kasvamas 28,4 miljonit istutuskõlbulikku taime. Keskkonnaameti andmetel istutati eelmisel aastal meie metsadesse 33,3 miljonit taime, millest 5 miljonit toodi sisse naaberriikidest.

Kevadisel kiirel metsaistutusajal on oluline, et iga kasvatatud taim jõuaks elusana metsa sobilikku kasvukohta. Arvestades männikärsakale sobivat eelmist suve, tuleb mõelda ka istutatud taimede kaitsmisele kahjurite eest.

Keskkonnaamet korraldab tänasel rahvusvahelisel metsapäeval Tartus (Aleksandri 14) metsataimede kasvatajatele taimetervise infopäeva, kus räägitakse ohtlikest taimekahjustajatest, nende seirest ja tõrjemeetmetest. Samuti tuleb juttu metsanduse arengukava ettevalmistusprotsessis esile kerkinud metsataimekasvatuse probleemidest.

Tuletame ka meelde, et metsa uuendamine on metsaomanikule seadusega pandud kohustus, mille täitmist Keskkonnaamet iga-aastaselt kontrollib. Hea meel on, et meie metsaomanikud on metsade uuendamisel üha tublimad. 2018. aastal kontrollisime metsade uuendamist enam kui 10 000 hektaril ning etteheiteid metsaomanikele oli 6,5 % üle vaadatud aladest. Aasta varem oli nõuetekohane uuendus puudu 8% üle vaadatud aladel.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

OÜ Kinnistu juhi Mart Eriku sõnul on emeriitprofessor Toomas Frey väiteid väga raske kommenteerida, sest erinevaid numbreid eri mõõteskaaladelt kokku liites ja lahutades võib ju saada tulemusi, mida iganes soovitakse. Erik annab oma hinnangu artiklis Mis on tegelik raiemaht? toodud arvamustele.

Peamine, mida antud loos ei arvestata, on puuliikide raievanus. Nõnda nagu tema, võib asjale läheneda vaid metsade ühtlase vanuselise jaotuse korral. Metsade seisund ja puistute raievanused on tegelikkuses aga erinevad. Nii näiteks on meie majandusmetsade peamiste puuliikide raievanused olenevalt boniteediklassist väga varieeruvad: haab 30–50, kask 60–70, kuusk 60–90 ning mänd alates 90–120 aastani. Hallil lepal polegi raievanust, seda võib igal ajal raiuda. Lisaks mõjutab metsade raiet selle sanitaarne seisund – seenhaigused ja üraskirünne.

Vale on Toomas Frey loos ka lubatud raiemaht, mis MAKi järgi on tegelikult määratud tasemele 12–15 mln/tm aastas. Samamoodi on tõest kaugel tegelik raiemaht, ei saa aru, kus on võetud 16 mln/tm aastas, kui kõik osapooled on enam-vähem nõus mahuga 11 mln/tm aastas. Lisaks soovitaks ma auväärt emeriitprofessoril põhjalikult tutvuda MAK 2020 materjalidega.

Ta liialdab ka lageraiega, mida tegelikult on ca 35 000 ha aastas. Nõnda ongi Frey toodud stsenaarium pelgalt „oleks” või tema soovunelm, mitte reaalsus.

Ma ei tea, kuidas on võimalik ilma konkreetsete metsaeralduste andmeid kasutamata põhjapanevaid üldistusi teha. Üldnumbrid tulevad ikka andmebaasidest päringuid tehes. Lisaks sellele on ajaloolistel põhjustel Eestimaa metsade vanuseline struktuur paigast ära. Alates 1940. aastast hiigelkoguses mahajäetud põllumajanduslik maa on metsastunud ning igal metsaomanikul on põhiseaduslik õigus oma vara kasutada vastavalt seadusele.

Mart Erik

Artikkel on avaldatud Äripäevas

2018. aastal ületas puidu ja puittoodete eksport juba teist aastat 2 miljardi euro piiri. Võrreldes 2017. aastaga kasvas eksport 12% ning jõudis 2,38 miljardi euroni. Enim eksporditi puidust kokkupandavaid ehitisi, saematerjali, ehitusdetaile ja puitmööblit ning selle osi. Valdkonna import oli 2018. aastal 760 miljonit eurot.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuhi Henrik Välja sõnul on metsa- ja puidusektor Eesti majanduse üks tugitalasid. “Eesti kaubavahetuse puudujääk oli 2018. aastal 1,8 miljardit eurot – me impordime pea kahe miljardi euro väärtuses asju rohkem, kui ekspordime. Suurim ülejääk oli seejuures puidu ja puittoodete kaubavahetuses,” ilmestas Välja väliskaubandust. “Metsa- ja puidusektor on valdkond, kus meil on välismaailmale palju rohkem pakkuda, kui neilt saada. Eesti puittooted on hinnatud üle maailma ja meie puidutööstus suudab pakkuda tipptasemel toodangut konkurentsivõimelise hinnaga, hoolimata kohati konkurentidest kõrgemast tooraine hinnast,” sõnas Välja.

Suurimad kaubagrupid eksportimisel on puidust kokkupandavad ehitised (17%), saematerjal (13%), puidust ehitusdetailid (13%), puitmööbel ja selle osad (11%). Rahalises mahus eksporditakse kõige enam Skandinaaviamaadesse ning Saksamaale. Suurimad kaubagrupid, mida Eestisse imporditi on saematerjal (41%), paber ja papp (15%), puitmööbel ning selle osad (8%). Peamised importriigid on Venemaa, Soome ja Läti.

Välja sõnul Eestil veel suur potentsiaal puidu keemilisel ja molekulaarsel töötlemisel. “Puidust saab lisaks mööblile ja puitmajadele luua ka palju muud. Tänased tehnoloogiad võimaldavad puidust luua juba pea kõike, mida on varasemalt tehtud taastumatutest loodusvaradest: (plast)pakendeid, riideid, maju, autosid, päikesepaneele, kosmeetikatooteid ja isegi arvutiekraane,” näitlikustas Välja. “See on suund, kuhu Eesti metsa- ja puidusektor plaanib lähitulevikus areneda ja Eestit seeläbi rikkamaks muuta” ütles Välja.

Ekspordimahtude kasvu taga on olnud ka sektori investeeringud tehnoloogiasse. Statistikaamet andmetel investeeriti aastatel 2013-2017 sektori ettevõtetesse kokku 1,57 miljardit eurot. Investeeringute kasv on taganud ka stabiilse lisandväärtuse kasvu sektoris. Metsa- ja puidusektor on lisaks Eesti ekspordi edendamisele ka märkimisväärne tööandja, pakkudes tööd ligi 40 000 inimesele.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Metsaga tehtud tehingute maksustamise võimaluste ärakasutamine aitab füüsilisel isikul metsa hea käekäigu jaoks oluliselt rohkem panustada ja samas vähendada tulumaksukohustust.

Juba mõnda aega on erametsaomanikel õigus raieõiguse ja metsamaterjali müügitulu maksustamist müümise aastale järgnevale kolmele aastale edasi lükata ning sellel ajal tehtavad metsa majandamisega seotud kulud tuludest maha arvata. Metsa majandamise kulud saab maha arvata tulu saamise aastal ja sellele järgneval kolmel aastal. Arvestada tuleb, et kulud peavad olema dokumentaalselt tõendatavad.

Tegevused ja kulud

Metsa majandamise tegevused tulevad metsaseadusest ning nendeks on metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse.

Metsa uuendamise all on näiteks maapinna ettevalmistamine, metsapuutaimede ostmine ja istutamine või metsapuuseemnete ostmine ja külv, samuti rajatud metsakultuuri hooldamine.

Metsa kasvatamise võteteks on erinevad raied, näiteks valgustusraie noore metsa hooldamisel. Metsa kasututamisega võivad kaasneda kulud rööbaste silumiseks ning metsakaitselisteks töödeks on muuhulgas nii ulukikahjustuste ennetamiseks taimede pritsimine, ladva- või tüvekaitsete kasutamine, aga ka kuivendussüsteemi hooldamine üleujutuse vältimiseks.

Mis kulud veel?

Suuremahulised tööd võib majandamiskulude asemel lugeda soovi korral ka hoopis parenduskuludeks ning siis lisatakse need soetamismaksumusele.

Need tegevused ei ole lõplikud, iga metsaomanik majandab oma valdusi erinevalt. Metsa majandamiseks vajaminevat tehnikat füüsiline isik müügitulust maha arvata ei saa. Samuti ei tohi maha arvata maamaksu.

Oma tulusid ja kulusid tasub ette planeerida ning kasulik on metsa majandamise kulude mahaarvamise võimalus ära kasutada ning selle arvelt metsa tulevikku investeerida.

Küll aga saab maha arvata ka müügiga otseselt seotud kulud, nagu näiteks hindamiskulu metsa väärtuse teada saamiseks või vahendustasu, kui parema hinna saamiseks kasutate metsaühistu teenust. Tähtis on teada, et nii kulud kui tulud tuleb deklareerida nende tekkimise aasta tuludeklaratsioonil.

Soetamismaksmus

Müügiaastal saab soovi korral maha arvata ka müüdud metsa soetamismaksumuse osa. Erinevus tuleneb sellest, et soetamismaksumus ei ole metsamajandamise kulu, seetõttu tuleb otsus selle võimaluse kasutamiseks langetada müügiaasta deklaratsiooni täites. Soetamismaksumuse mahaarvamise korral tuleb pidada arvestust soetamismaksumuse suuruse ja selle kasutamise kohta. Kui soetamismaksumus arvatakse maha kasvava metsa või metsamaterjali müügitulust, siis maa müügi korral eelnevalt juba mahaarvatud soetamismaksumust või selle osa teist korda maha arvata ei või. Kui kinnisasja soetamisel on maa ja metsa hind eraldi välja toodud, siis saab soetamismaksumusena kasutada neid andmeid. Kui aga notari lepingus maa ja metsa maksumusi eraldi välja toodud ei ole, saab omanik ise maa hinna määrata, soovitavalt soetamise aasta maamaksuteatel oleva maksustamishinna alusel. Ülejäänud osa on siis metsa maksumus. Kui soetamine on toimunud rubladega, tuleb hinna arvutamiseks rublad teisendada kroonideks ning kroonid eurodeks.

Toetusrahade deklareerimine

Keerulisemaks läheb arvepidamine siis, kui metsaomanik taotleb ka toetusi, mis on maksuvabad. Nendeks on siseriiklikud toetused, nagu näiteks metsa uuendamise ning metsa inventeerimise toetus. Sellisel juhul tohib kuluks kanda ainult toetusest suuremat kuluosa. Kui kulu tehakse ühel aastal ning märgitakse kogu ulatuses kulusse, toetus laekub metsaomanikule aga alles järgmisel aastal, siis on võimalusi mitu:

1. Võimalik on teha eelmise aasta tuludeklaratsioonile parandus ja vähendada seal deklareeritud kulu toetuse võrra. Sellisel juhul saadud maksuvaba toetust ei deklareerita. Kuid see on metsaomanikule keeruline ja aeganõudev.

2. Teisel juhul võib toetuse deklareerida saamise aastal muu tuluna, toetus maksustatakse tulumaksuga ning siis on eelmisel aastal tehtud kulu mahaarvamine täies ulatuses täiesti seaduspärane.

3. Kolmandaks võib kulu selle tekkimise aastal deklareeridagi ainult osaliselt, arvestades eeldatavat toetuse suurust, kuid kahjuks pole saadava toetuse suurust võimalik täpselt ette prognoosida.

Kui vajad abi metsa majandamise kulude ja tulede arvestamisel, pöördu julgelt asjaga kursisoleva metsanduse konsulendi poole.

Erisus Natura 2000 metsatoetusega

Tulenevalt uuest tulumaksuvaba tulu määra arvutamisest on muudatus ka Natura 2000 metsatoetuse väljamaksmises. Muudatus puudutab kaasomanikke, kes esitavad ühisetaotluse. See tähendab, et kõik omanikud taotlevad toetust ning toetus makstakse välja ühele kaasomanike poolt määratud esindajale.

Sellisel juhul arvestatakse kõigile kaasomanikele välja neile kuuluv toetuse osa, mis maksustatakse PRIA poolt enne väljamakse tegemist 20% tulumaksuga. Väljamakstav toetus kantakse esindaja pangaarvele, kes peab selle teistele kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele edasi maksma. Nii tekib kõigil kaasomanikel toetusest saadav tulu, mille kohta PRIA edastab andmed maksuametile, kes kannab määratud toetuse eeltäidetud tuludeklaratsioonile. Muudatus ei puuduta neid kaasomanikke, kes valivad toetuse taotlemiseks variandi, kus üks taotleb ning teised loobuvad toetuse taotlemisest.

Mida tuluna arvesse võtta

Mida siis füüsilisest isikust metsaomanik arvestama peab, sest tulumaksuvaba tulu määr oleneb saadavast aastatulust ning üks metsa müük võib kogu arvestuse pea peale pöörata?

Tuluks loetakse töötasu ja muu töötajale makstud tasu, nagu näiteks preemia, võlaõigusliku lepingu alusel saadud tasu, rendi- ja üüritulu, pension, maksustatav toetus, kasu vara võõrandamisest jne. Viimase alla kuulub ka raieõiguse ning metsamaterjali müügitulu, millest on maha arvatud eelpool juttu olnud metsa majandamise kulud. Tulu kuulub maksustamisele deklareerimise aastal. See tähendab, et kui lükkate müügitulu maksustamist edasi, suureneb sissetulek sellel aastal, mil otsustate seda maksustada või mil müügitulu enam edasi lükata ei saa ja see tuleb maksustada.

Kuidas arvestada maksuvaba tulumäära?

Üldist soovitust metsatulu edasilükkamiseks või osaliseks maksustamiseks ei saa anda, sest tulud ja kulud on kõigil väga erinevad, kuid tähtis on maksuseaduses väljatoodud valem:

6000 – 6000 : 10800 x (aasta prognoositav tulude summa – 14400).

Selle valemi abil saab igal ajal oma tegevused maksuvaba tulumäära suuruse leidmiseks läbi arvutada, et tuludeklaratsiooni esitamisel ei tuleks ebameeldivat üllatust. Maksuvaba tulu määra võib tööandja juures alati muuta, kui selleks tekib vajadus.

Aastatuluga kuni 14 400 € on maksuvaba tulu määr 6 000 € aastas ehk 500 € kuus ja seda valemit kasutada pole vaja.

Aastatulu 14 400 € kuni 25 200 € väheneb maksuvaba tulu vastavalt valemile.

Aastatulu üle 25 200 € on maksuvaba tulu 0.

Info e-maksuametist

Oma sissetulekute kohta saab jooksvat infot e-maksuametist. Selleks tuleb valida rubriigist „Kiirviited“ pealkiri „Minu sissetulekud“. Seal on kirjas kõik väljamaksete tegijate poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud andmed. Andmed, mille peab tuludeklaratsioonile kandama metsaomanik ise, nagu ka kasvava metsa ning metsamaterjali müügitulu, seal ei kajastu.

Seega tasub oma tulusid ja kulusid ette planeerida ning kasulik on metsa majandamise kulude mahaarvamise võimalus ära kasutada ning selle arvelt metsa tulevikku investeerida.

Ülle Läll, Minu Mets MTÜ

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Eelmise aasta kuum ja kuiv suvi mõjus Eestis metsale ebasoodsalt ning on karta, et selle põua mõju avaldub veel käesolevalgi aastal. Rohkem kannatavad põua tõttu maapinnalähedase juurestikuga puuliigid nagu kuusk ja kask ning kuuse puhul on kindlasti oma sõna sekka öelda ka üraskitel, eriti kuuse-kooreüraskil (Ips typographus), aga ka harkkidasel kooreüraskil (I. duplicatus) ja harilikul niineüraskil (Polygraphus poligraphus). Nendest kolmest meil kuuske kõige rohkem ohustavast liigist peatume allpool lähemalt kuuse-kooreüraskil kui seni Eestis kõige suuremat kahju põhjustanud üraskil.

Harkkidane kooreürask pole meil nii arvukas kui kuuse-kooreürask, lamavaid kuusetüvesid ta ei asusta ning enamasti rajab haude kevadel samadele puudele kui kuuse-kooreürask, eelistades tüvede õhemakoorelist ladvaosa. Harilik niineürask rajab haude nõrgestatud seisvatele keskealistele kuuskedele suvel, lamavaid tüvesid ei asusta ka tema. Pärast põuaseid suvesid on hariliku niineüraski kahjustusi aeg-ajalt ette tulnud, kuid kuuse-kooreüraski kahjustustest jäävad need oma ulatuse poolest kaugele maha.

Enne kui asuda möödunudaastase põua tagajärgede käsitlemisele, rahustaksin neid metsaomanikke, kes on avaldanud kartust, et 2016. aasta juulikuu alguse ulatuslikud tormikahjustused Lõuna-Eestis avaldasid soodsat mõju kuuse-kooreüraski arvukuse tõusule. Tegelikult soodustas see torm üraskikahjustusi vähem kui võiks karta. Riigimetsas suudeti enamus kahjustatud puid üsna kiiresti välja vedada, erametsades võttis see kauem aega. Metsa jäänud tormi poolt murtud ja heidetud kuused olnuksid sobivaks materjaliks kuuse-kooreüraski teisele põlvkonnale, kuid õnneks jäi selle üraski teine põlvkond 2016. aastal vähearvukaks. Järgmiseks kevadeks on aga enamus metsa jäävast suvisest tormimurrust ja heitest kuuse-kooreüraskile asustamiskõlbmatu.

Kuusele oli eelmise aasta suvi ebasoodne, kuuse-kooreüraskile aga soodne. Selle liigi lendlus ja haude rajamine algas Tartumaal nädalapäevad hiljem kui enamasti viimasel 10–15 aastal, kuid sooja ja kuiva ilmaga mahajäämus kadus. Juba eelmise sajandi alguses tehti katsetega kindlaks, et soojus ja koore vähene niiskus mõjub kuuse-kooreüraski arengukiirusele positiivselt. Seda muidugi teatud piires. Nii on meilgi vahel näha olnud, et pikalt lõõskava päikese käes olnud lamavatel kuusetüvedel on tüve päikesepoolsel küljel kõige kuumemas piirkonnas üraskid hukkunud.

Käesoleval sajandi on olnud vaid üks aasta (2003.), mil mul ei õnnestunud Eestis registreerida kuuse-kooreüraskil aasta jooksul kahe põlvkonna arenemist. Siiski, mõnel aastal on teine põlvkond olnud üsna vähearvukas. Eelmisel sajandil esines kaks põlvkonda vaid kümnekonnal aastal ja sellest kümnekonnast pooled jäid sajandi viimasesse kümnendisse. Sageli juhtus nii, et kuuse-kooreüraski teine põlvkond (see mis arenes enamasti juuli esimesel poolel rajatud haudest), ei jõudnud sügiseks arengut lõpetada ning talveks koore alla jäänud putukad hukkusid. Talvel hukkuvad kõik kuuse-kooreüraski vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Talveks piisavalt väljaarenenud mardikad võivad minna pinnasesse talvituma ja seal külm neid ei ohusta. Koore alla jäänud mardikate saatus sõltub sellest, kui valmis nad talveks on ja milline on talvine õhutemperatuur. Näiteks 1986./1987. ja 2001./2002. aasta talvel hukkusid kõik koore alla talvituma jäänud kuuse-kooreüraski teise põlvkonna noormardikad. Suur osa teise põlvkonna noormardikatest hukkus ka 2007./2008. aasta talvel.

Eelmisel aastal arenes kuuse-kooreüraskil kaks põlvkonda ja erinevalt mitmestki varasemast aastast oli teine põlvkond arvukas, oluliselt arvukam kui esimene põlvkond. Teise põlvkonna noormardikad suutsid vähemalt enamuses talveks piisavalt välja areneda ja varusid koguda. Osa nendest läks pinnasesse talvituma, kuid paljud jäid talveks koore alla. Selle talve senised temperatuurid on koore all talvituvaid kuuse-kooreüraskeid säästnud.

Eestist lõunapoolsematel aladel on viimasel ajal kuuse-kooreüraskil registreeritud kolme põlvkonna areng ühe aasta jooksul. Eelmise aasta augustis sattus meil puidusiku püünistesse arvukalt kuuse-kooreüraskeid. Tegemist oli siiski sõsarhauet rajama lennanud teise põlvkonna mardikatega ja mitte kolmanda põlvkonna haude rajamisega.

Üraskikahjustused ei alga kunagi n-ö tühjalt kohalt, alati on mingi tegur mis selle vallandab. Kirjanduses on esile toodud üheksa suuremat üraskirüüstet Eestis alates aastast 1868. Nendest kahe algpõhjusena on märgitud põuda, ühe puhul põuda ja metsapõlenguid, ühe puhul lumekahjustusi ja põuda ning ühe puhul tormikahjustusi ja põuda. Ka aasta 2018 ei olnud metsapõlengute osas kitsi.

Kuivõrd aasta 2018 oli kuuse-kooreüraskile väga soodne, siis tuleb metsaomanikel olla valmis kevadiseks üraskitõrjeks ja suhtuda sellesse ettevõtmisse tõsiselt. Paraku, kuuse-kooreüraski tõrjeks midagi põhimõtteliselt uut viimastel aastakümnetel avastada ega leiutada pole õnnestunud. Peamine meetod on ikka värskelt asustatud puude õigeaegne avastamine, ülestöötamine ja väljavedu, samuti püünispuude kasutamine.

Üraskite kõrge arvukuse ja suurte kahjustuskollete puhul üraskitõrjel feromoonpüünistega suurt edu loota ei maksaks. Püünised on seda efektiivsemad, mida paremas seisukorras on mets ja mida väiksem on üraskite arvukus. Kui metsa sanitaarne seisund on nigelapoolne ja üraskite arvukus kõrge, siis on püünistest vähe abi. Meie katsetes on õnnestunud püüda enamasti kuni 3000 üraskit püünise kohta – see on sama palju või isegi vähem kui asub hauet rajama ühele keskmiste mõõtmetega kuusele. Üraski suure arvukuse korral lendab üraskeid püünistesse rohkem ning harva on ühe püünisega püütud üraskite arv küündinud 10000-ni. Feromoonpüünised on väga tõhusad üraski lendluse alguse ja lendluse dünaamika selgitamiseks. See teave võimaldab operatiivselt üraskitõrjet korraldada. Enamasti on edukaks üraskitõrjeks kevadel aega vaid mõni nädal. Selle tööga hilinemisel jääb tulemus kesiseks ning kahjustused võivad edasi laieneda. Sünteetilisi feromoonpreparaate on aga otstarbekas kasutada üraskite tõrjel püünispuudega.

Püünispuud on puud mis langetatakse tüvekahjuritele asustamiseks kahjuritõrje eesmärgil. Kuuse-koorüraski püünispuudeks valitakse ja langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus alla jäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudena saab kasutada ka hilissügisest ning talvist tormimurdu ja -heidet, samuti lume poolt murtud kuuski. Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Püünispuude ühtlasema asustamise huvides peaksid need olema otsapidi kännule tõstetud või muul viisil maapinnast pisut kõrgemale seatud. Seejuures tuleks arvestada, et kuuse-kooreürask eelistab haude rajamiseks puistu hõredamaid ja päikesepaistelisi osi. Koha valikul peab arvestama ka seda, et kindlasti veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Reeglina ei peaks püünispuude hulk ületama 50 % ja vaid üraski väga eduka arengu korral eelmisel aastal võiks see olla 50–100 % eelmisel aastal asustatud puude arvust. Silmas tuleb pidada ka seda, et püünispuude kasutamisel asustab kuuse-kooreürask sageli ikkagi ka kasvavaid puid.

Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks võib kasutada sünteetilisi feromoonpreparaate, mille mõjul kujuneb püünispuudel looduslikust suurem kuuse-kooreüraski asustustihedus. See võimaldab püünispuude hulka vähendada 2–3 korda. Püünispuule kinnitatakse üks feromoondispenser päikese eest varjatud küljele tüve juurekaelapoolsele esimesele kolmandikule. Kui püünispuud paiknevad gruppidena üksteise lähedal või väikeste virnadena, siis pole vaja igale puule või palgile feromoondispenserit asetada, piisab 2–3 dispenserist 5–10 puu kohta. Kuigi püünispuud on soovitav langetada märtsis, tuleb feromoondispenserid neile paigaldada alles vahetult enne üraski lendluse algust. Kui dispenser paigaldada liiga vara, siis üraski lendluse ajaks on suur osa feromoonist juba lendunud ja dispenser töötab kehvasti. Oluline on, et dispenser jääks kasvavatest puudest vähemalt 10–15 m kaugusele, vältimaks nende puude asustamist üraskite poolt.

Püünispuud, samuti üraskite poolt värskelt asustatud puud tuleb metsast välja vedada või nendel üraskite hävitamiseks midagi muud ette võtta. Loodan sellest lähemalt kirjutada kevadel, kui üraskite lendlus on algamas. Selleks ajaks saab rohkem infot ka üraskite talvitumise edukuse kohta.

Heino Õunap, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Asjaõigusseaduses sätestatud kasutusvalduse lepinguga ehk ajalooliselt põlisrendi lepinguga metsa müüma ei peaks. Küll aga võib kasutusvalduse seadmine olla asjakohane juhul, kui soovitakse pikemaajaliselt üle anda õigused ja kohustused metsamaa majandamisel.

Juhul kui kasutusvaldusesse antud metsamaa majandamiseks soovitakse taotleda erametsanduse toetuseid, tuleb tähele panna, et mitte alati ei ole toetuse saamine võimalik.

Milline leping sobib metsa müügiks?

Erametsanduses on ehk juba kurikuulsaks saanud olukord, kus erametsaomanik soovides kasvavat metsa müüa, on sõlminud sellel eesmärgil ostjaga lühiajalise kasutusvalduse seadmise kokkuleppe. Hiljem lepingu lõppedes selgub aga, et kasutusvaldaja on tema valdusesse antud metsamaal toimetanud omatahtsi. Eelkõige on ta ühepoolselt suurendanud raiemahtu ja raiunud metsa oluliselt suuremas mahus kui metsamaa omanik oli plaaninud või soovinud. Kui kasutusvalduse lepingus ei ole eraldi reguleeritud seda, millistel tingimustel kasutusvaldaja raieid võib teostada, siis võibki ta täiesti õiguspäraselt kasutusvaldusesse antud maatükil metsamajanduslikke töid ise planeerida. Tulenevalt kasutusvalduse olemusest ei sobi kasutusvaldus juhul, kui metsamaa omanik soovib ise pikaajaliselt oma metsa majandada.

Kui metsaomanikul on soov müüa kasvavat metsa, siis seda tuleks tavapäraselt teha raieõiguse võõrandamise lepinguga. Nimetatud leping on reguleeritud metsaseaduses, kus pannakse paika ka üldised nõuded lepingu sisule. Raieõiguse võõrandamise lepinguga antakse ostjale õigus puude langetamiseks kokkulepitud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada.

Juba langetatud puude müügiks on sobiv sõlmida aga metsamaterjali võõrandamise leping. Ka see leping on metsaseaduses üldisel tasemel reguleeritud. Selle lepingu puhul tuleb metsa omanikul korraldada eraldi eelnevalt ka raietööd. Raielepingut metsaseadus eraldi ei reguleeri. Tavapäraselt on tegemist võlaõigusseaduses reguleeritud töövõtulepinguga. Sellegipoolest tuleb aga ka raielepingu alusel tööde tegemisel arvestada metsaseaduse nõuetega.  

Millal sõlmida kasutusvalduse leping?

Kuigi kasutusvalduse seadmise kokkulepete vastu on erametsa omanike esindusorganisatsioonid väga häälekalt sõna võtnud, on sellel lepingul metsamajandamises siiski olemas oma koht.

Kasutusvaldus on asjaõigusseaduses sätestatud isiklik servituut, millega kinnisasja omanik annab üle teisele isikule laiaulatusliku ja tavapäraselt pikaajalise õiguse kinnisasja kasutada, kasutusviisi välistamised peavad olema eraldi kasutusvalduse seadmise kokkuleppes kirjas.

Isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud asja kasutama ja omandama selle vilju.  Kasutusvaldajale kuulub nii loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal kui ka õigusvili, mis tekkis kasutusvalduse ajal, sõltumata selle sissenõudmise ajast. Notariaalne kasutusvalduse kokkulepe on sarnane võlaõiguslikule rendilepingule, kuid erinevalt rendist ei eeldata kasutusvalduse puhul selle tasulisust, ta on kinnisasjaga seotud ja jääb kestma omaniku vahetuse korral.

Kasutusvaldus sobib juhul, kui soovitakse pikaajaliselt anda üle õigus metsa majandamiseks, kui metsaomanik ei soovi mitte ainult kasvavat metsa müüa vaid ka seda, et keegi võtaks pikemaajaliselt üle metsa uuendamise, kasvatamise, metsa kaitsega ja maatüki haldamisega seotud kohustused. Metsamaa omaniku huvides peaks aga kindlasti olema lepingus reguleeritud täpsemalt see, kuidas kasutusvaldaja metsamajanduslikke töid teostab ja metsakinnistut haldab.

Kasutusvalduse korral võib olla toetuste saamine piiratud

Kasutusvaldusesse antud metsamaal tegutseb kasutusvaldaja, mitte omanik. Kuna kasutusvaldajal on omanikuga sarnased õigused ja kohustused metsa majandamisel, siis võib olla tal igati põhjendatud huvi ka taotleda metsa majandamise finantseerimiseks metsandustoetusi. Oluline on aga tähele panna, et kui metsa majandamiseks on sõlmitud kasutusvalduse kokkulepe, siis ei pruugi olla võimalik ei omanikul ega ka kasutusvaldajal saada toetusi soovitud mahus.

SA Erametsakeskus kaudu saab käesoleval ajal taotleda nii Euroopa Liidu kui ka siseriiklikke metsandustoetusi. Euroopa Liidu toetused tulenevad Eesti maaelu arengukavast 2014-2020 ning toetuse andmise regulatsiooni kehtestaja on maaeluminister. Siseriiklike erametsanduse toetuste andmist reguleeritakse keskkonnaministri määrusega, mis on vastu võetud metsaseaduse alusel.

Maaelu arengukavast tuleneva metsaala arengu ja metsade elujõulisuse parandamise investeeringutoetuse rakendamisel on maaeluministeeriumi seisukoht, et kasutusvalduses oleva erametsamaa kohta ei saa toetust taotleda ei selle omanik ega ka kasutusvaldaja. Regulatsiooni kohaselt võib investeeringutoetust taotleda metsaühistu tema omandis või tema liikme omandis oleva metsamaa kohta ja erametsaomanik tema omandis oleva metsamaa kohta, toetuse saaja peab nõutavad tegevused ellu viima ning täitma määruse nõudeid. Maaeluministeeriumi arvamuse kohaselt ei saa maa omanik taotlejana neid nõudeid täita, kui metsamaa on antud teise isiku kasutusvaldusesse.

Teine maaelu arengukava raames antav toetus on Natura 2000 erametsamaa toetus. Määruse alusel antakse toetust Natura 2000 alal asuval või kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Toetust võib taotleda erametsaomanik tema omandis oleva metsaala kohta. Selle määruse rakendamisel on maaeluministeerium asunud seisukohale, et kuivõrd toetuse eesmärk on hüvitada looduskaitseliste piirangute järgimine, võib kasutusvalduses oleva Natura 2000 erametsamaa puhul olla õigustatud toetust saama selle omanik ka juhul kui talle kuuluv metsamaa on antud kasutusvalduse lepinguga üle teisele isikule. Toetust ei ole aga võimalik määrata kasutusvaldajale.

Seevastu siseriiklike erametsanduse toetuste puhul on SA Erametsakeskus rakendanud põhimõtet, et juhul kui toetuse taotlemist ei ole kasutusvalduse lepingus välistatud, siis on kasutusvaldajal üldjuhul õigus taotleda toetust kasutusvaldusega hõlmatud metsamaale. Metsaomanikul sellisel juhul toetuse saamise õigus puudub.

Mirjam Vili

Partner/Vandeadvokaat

Advokaadibüroo EnvirLaw OÜ

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Eesti Erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv aitas Maaelufoorumil lahtimõtestada jätkusuutlikku metsandust, mis aitaks säilitada meil metsa järeltulevate põlvede jaoks. Alljärgnevalt avaldame Andres Talijärve ettekande täismahus.

Kui teema on seotud jätkusuutliku metsandusega, siis me peame kindlasti lahtimõtestama, mida me jätkusuutliku metsanduse all mõtleme. Me ei tohi ära unustada seda, et peame majandama jätkusuutlikult. Mingil hetkel peame panustame sellesse, et metsa uuendada, seda hooldada ja mingil hetkel, kui ta on küpseks saanud, peab midagi sealt välja tooma ja uue metsapõlve asemele panema.

Maatulundusmaa peal puude kasvatamine on üsna sarnane põllumajandusega, kus kasvatatakse vilja selleks, et saaks seda ära koristada. Täpselt samamoodi toimub ka metsanduses. Loogika on siin sama, kuid protsess on küll pikem. Mingil hetkel on ikkagi vaja saak ära koristada ja salve panna. Vaatame seda alljärgneva joonise abil, kus ühel pool on rahvastikupüramiid ja teisel pool majandusmetsade vanuseline jaotus.

Andres Talijärv, Maaelufoorum 2019  Foto: Eesti Erametsaliit MTÜ

Palju räägitakse sellest, et pärandame oma lastele terved ja jätkusuutlikud metsad. Mõeldakse seda, et peame metsade majandamist joonise ülemises otsas, raieküpses metsas, tagasi tõmbama. Tegelikult see, mida me lastele pärandame, on latimetsast allapoole. Kes metsandusega igapäev kokku ei puutu, siis lahtiseletatuna: lagedad alad on need, mis on peale raiesmikku tekkinud; selgusetud alad on need, kus midagi on peale istutatud või kasvamas, aga veel ei näe, mis mets sealt tuleb; noorendikud on need alad, kus juba on näha, kas tuleb männinoorendik, kaasik või mõni muu. Latimets on juba oma näo saavutanud ja seal hakatakse harvendusraieid tegema.

Kuni keskealise valmiva metsani, peab metsaomanik kogu aeg metsa midagi sisse panema, nii rahalises kui ka töömõttes. Saagi koristamine toimub siis, kui mets on küpseks saanud. Vaadates valimseelseid diskussioone metsa üle, siis väga paljudel poliitikutel oli suur kiusatus rääkida, kuidas lageraied tuleks piirama hakata. Kuidas üldse raiumist tuleb piirata või raiemahtudele mingisugused piirid ette seada? Kindlasti võib seda teha, aga suur soovitus on poliitikutele enne, kui te neid otsuseid tegema hakkate, vaadake seda rahvastikupüramiidi ja metsa vanuselise jaotuse joonist.

Mõelge sellele, mis nende küpsete metsade alternatiiv oleks. Kas neid raiuda? Jätta lihtsalt jala peale seisma? Samas teades, et küpsest metsast saab kunagi üleküpsenud mets. Üleküpsenud mets ei ole enam see, mis on küps mets. Küpsest metsast on võimalik saada materjali. Materjalist on võimalik, kas ise midagi teha või seda teistele müüa, kes sellest midagi teha saaksid.

Kui me rahvastikupüramiidi vaatame, siis kindlasti me muretseme selle pärast, et see alumine vanuserühm on meil natuke hõre. Me teame, et need inimesed, kes sellele rohkearvulisele keskmise vanusega grupile tulevikus pensioni hakkavad maksma, saavad tulla ainult alt, kõige nooremast vanusrühmast. Metsa puhul on samamoodi. Meil oleks tegelikult graafiku alumistele joontele, kus veel lage, selgusetu, noorendikuna metsala, pindalaliselt rohkem metsa juurde vaja, et metsandus oleks jätkusuutlik.

Rahvastiku puhul on see üsna lihtne, kui see keskmine, vanuses 20-65 eluaastat, inimgrupp on produktiivne, siis graafiku alumisse otsa tekiks rahvast juurde. Metsa puhul on samamoodi. Ainukene võimalus seda alumist osa kasvatada ja uut metsa juurde saada, on ülevalt midagi alla tuua. Küpseid metsi raiudes me tegelikult pärandamegi oma tulevastele põlvedele parema ja terve metsa.

See on sõnum, mida tahtsime poliitikutele kohale viia, seda oleme ka juba teinud. Pikalt enne valimisi, eelmise aasta sügisel, viisime läbi valimiserakondadega kohtumisi. Esitasime nägemusi, kuidas võiks metsandus välja näha ja esitasime neile omapoolsed küsimused. Selle tulemusena valmis metsanduse valimiskompass, mis on Eesti Erametsaliidu kodulehel üleval ja mida kõik saavad kasutada. Kompassi põhjal saab vaadata, kuidas metsaomanike vaated langevad kokku nende nägemustega, mida poliitikud kavatsevad tegema hakata.

Poliitikute auks tuleb öelda, et enamus erakondi, kes meile vastasid, olid seda meelt, et kui kehtestakase mingisugused piirangud, siis need piirangud tuleb kompenseerida. Kuid osad erakonnad olid seda meelt, et küpsete metsade raiumisega tuleb tagasi tõmmata. Küsimus neile poliitikutele on, mis siis nende metsadega peale hakata, kuni neid ei majandata? See kasum jääb siis metsast välja toomata ja uus mets rajamata. Ühtepidi mõned erakonnad on väga pidulikult kuulutanud, et avalik huvi peab taganema erahuvi ees, teisipidi soovivad nad kehtestada omanikele täiendavaid piiranguid. Nii need asjad ei lähe väga hästi kokku.

Andres Talijärv, MTÜ Eesti Erametsaliit

Artikkel on avaldatud Äripäevas