Eelmise aasta kuum ja kuiv suvi mõjus Eestis metsale ebasoodsalt ning on karta, et selle põua mõju avaldub veel käesolevalgi aastal. Rohkem kannatavad põua tõttu maapinnalähedase juurestikuga puuliigid nagu kuusk ja kask ning kuuse puhul on kindlasti oma sõna sekka öelda ka üraskitel, eriti kuuse-kooreüraskil (Ips typographus), aga ka harkkidasel kooreüraskil (I. duplicatus) ja harilikul niineüraskil (Polygraphus poligraphus). Nendest kolmest meil kuuske kõige rohkem ohustavast liigist peatume allpool lähemalt kuuse-kooreüraskil kui seni Eestis kõige suuremat kahju põhjustanud üraskil.
Harkkidane kooreürask pole meil nii arvukas kui kuuse-kooreürask, lamavaid kuusetüvesid ta ei asusta ning enamasti rajab haude kevadel samadele puudele kui kuuse-kooreürask, eelistades tüvede õhemakoorelist ladvaosa. Harilik niineürask rajab haude nõrgestatud seisvatele keskealistele kuuskedele suvel, lamavaid tüvesid ei asusta ka tema. Pärast põuaseid suvesid on hariliku niineüraski kahjustusi aeg-ajalt ette tulnud, kuid kuuse-kooreüraski kahjustustest jäävad need oma ulatuse poolest kaugele maha.
Enne kui asuda möödunudaastase põua tagajärgede käsitlemisele, rahustaksin neid metsaomanikke, kes on avaldanud kartust, et 2016. aasta juulikuu alguse ulatuslikud tormikahjustused Lõuna-Eestis avaldasid soodsat mõju kuuse-kooreüraski arvukuse tõusule. Tegelikult soodustas see torm üraskikahjustusi vähem kui võiks karta. Riigimetsas suudeti enamus kahjustatud puid üsna kiiresti välja vedada, erametsades võttis see kauem aega. Metsa jäänud tormi poolt murtud ja heidetud kuused olnuksid sobivaks materjaliks kuuse-kooreüraski teisele põlvkonnale, kuid õnneks jäi selle üraski teine põlvkond 2016. aastal vähearvukaks. Järgmiseks kevadeks on aga enamus metsa jäävast suvisest tormimurrust ja heitest kuuse-kooreüraskile asustamiskõlbmatu.
Kuusele oli eelmise aasta suvi ebasoodne, kuuse-kooreüraskile aga soodne. Selle liigi lendlus ja haude rajamine algas Tartumaal nädalapäevad hiljem kui enamasti viimasel 10–15 aastal, kuid sooja ja kuiva ilmaga mahajäämus kadus. Juba eelmise sajandi alguses tehti katsetega kindlaks, et soojus ja koore vähene niiskus mõjub kuuse-kooreüraski arengukiirusele positiivselt. Seda muidugi teatud piires. Nii on meilgi vahel näha olnud, et pikalt lõõskava päikese käes olnud lamavatel kuusetüvedel on tüve päikesepoolsel küljel kõige kuumemas piirkonnas üraskid hukkunud.
Käesoleval sajandi on olnud vaid üks aasta (2003.), mil mul ei õnnestunud Eestis registreerida kuuse-kooreüraskil aasta jooksul kahe põlvkonna arenemist. Siiski, mõnel aastal on teine põlvkond olnud üsna vähearvukas. Eelmisel sajandil esines kaks põlvkonda vaid kümnekonnal aastal ja sellest kümnekonnast pooled jäid sajandi viimasesse kümnendisse. Sageli juhtus nii, et kuuse-kooreüraski teine põlvkond (see mis arenes enamasti juuli esimesel poolel rajatud haudest), ei jõudnud sügiseks arengut lõpetada ning talveks koore alla jäänud putukad hukkusid. Talvel hukkuvad kõik kuuse-kooreüraski vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Talveks piisavalt väljaarenenud mardikad võivad minna pinnasesse talvituma ja seal külm neid ei ohusta. Koore alla jäänud mardikate saatus sõltub sellest, kui valmis nad talveks on ja milline on talvine õhutemperatuur. Näiteks 1986./1987. ja 2001./2002. aasta talvel hukkusid kõik koore alla talvituma jäänud kuuse-kooreüraski teise põlvkonna noormardikad. Suur osa teise põlvkonna noormardikatest hukkus ka 2007./2008. aasta talvel.
Eelmisel aastal arenes kuuse-kooreüraskil kaks põlvkonda ja erinevalt mitmestki varasemast aastast oli teine põlvkond arvukas, oluliselt arvukam kui esimene põlvkond. Teise põlvkonna noormardikad suutsid vähemalt enamuses talveks piisavalt välja areneda ja varusid koguda. Osa nendest läks pinnasesse talvituma, kuid paljud jäid talveks koore alla. Selle talve senised temperatuurid on koore all talvituvaid kuuse-kooreüraskeid säästnud.
Eestist lõunapoolsematel aladel on viimasel ajal kuuse-kooreüraskil registreeritud kolme põlvkonna areng ühe aasta jooksul. Eelmise aasta augustis sattus meil puidusiku püünistesse arvukalt kuuse-kooreüraskeid. Tegemist oli siiski sõsarhauet rajama lennanud teise põlvkonna mardikatega ja mitte kolmanda põlvkonna haude rajamisega.
Üraskikahjustused ei alga kunagi n-ö tühjalt kohalt, alati on mingi tegur mis selle vallandab. Kirjanduses on esile toodud üheksa suuremat üraskirüüstet Eestis alates aastast 1868. Nendest kahe algpõhjusena on märgitud põuda, ühe puhul põuda ja metsapõlenguid, ühe puhul lumekahjustusi ja põuda ning ühe puhul tormikahjustusi ja põuda. Ka aasta 2018 ei olnud metsapõlengute osas kitsi.
Kuivõrd aasta 2018 oli kuuse-kooreüraskile väga soodne, siis tuleb metsaomanikel olla valmis kevadiseks üraskitõrjeks ja suhtuda sellesse ettevõtmisse tõsiselt. Paraku, kuuse-kooreüraski tõrjeks midagi põhimõtteliselt uut viimastel aastakümnetel avastada ega leiutada pole õnnestunud. Peamine meetod on ikka värskelt asustatud puude õigeaegne avastamine, ülestöötamine ja väljavedu, samuti püünispuude kasutamine.
Üraskite kõrge arvukuse ja suurte kahjustuskollete puhul üraskitõrjel feromoonpüünistega suurt edu loota ei maksaks. Püünised on seda efektiivsemad, mida paremas seisukorras on mets ja mida väiksem on üraskite arvukus. Kui metsa sanitaarne seisund on nigelapoolne ja üraskite arvukus kõrge, siis on püünistest vähe abi. Meie katsetes on õnnestunud püüda enamasti kuni 3000 üraskit püünise kohta – see on sama palju või isegi vähem kui asub hauet rajama ühele keskmiste mõõtmetega kuusele. Üraski suure arvukuse korral lendab üraskeid püünistesse rohkem ning harva on ühe püünisega püütud üraskite arv küündinud 10000-ni. Feromoonpüünised on väga tõhusad üraski lendluse alguse ja lendluse dünaamika selgitamiseks. See teave võimaldab operatiivselt üraskitõrjet korraldada. Enamasti on edukaks üraskitõrjeks kevadel aega vaid mõni nädal. Selle tööga hilinemisel jääb tulemus kesiseks ning kahjustused võivad edasi laieneda. Sünteetilisi feromoonpreparaate on aga otstarbekas kasutada üraskite tõrjel püünispuudega.
Püünispuud on puud mis langetatakse tüvekahjuritele asustamiseks kahjuritõrje eesmärgil. Kuuse-koorüraski püünispuudeks valitakse ja langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus alla jäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudena saab kasutada ka hilissügisest ning talvist tormimurdu ja -heidet, samuti lume poolt murtud kuuski. Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Püünispuude ühtlasema asustamise huvides peaksid need olema otsapidi kännule tõstetud või muul viisil maapinnast pisut kõrgemale seatud. Seejuures tuleks arvestada, et kuuse-kooreürask eelistab haude rajamiseks puistu hõredamaid ja päikesepaistelisi osi. Koha valikul peab arvestama ka seda, et kindlasti veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Reeglina ei peaks püünispuude hulk ületama 50 % ja vaid üraski väga eduka arengu korral eelmisel aastal võiks see olla 50–100 % eelmisel aastal asustatud puude arvust. Silmas tuleb pidada ka seda, et püünispuude kasutamisel asustab kuuse-kooreürask sageli ikkagi ka kasvavaid puid.
Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks võib kasutada sünteetilisi feromoonpreparaate, mille mõjul kujuneb püünispuudel looduslikust suurem kuuse-kooreüraski asustustihedus. See võimaldab püünispuude hulka vähendada 2–3 korda. Püünispuule kinnitatakse üks feromoondispenser päikese eest varjatud küljele tüve juurekaelapoolsele esimesele kolmandikule. Kui püünispuud paiknevad gruppidena üksteise lähedal või väikeste virnadena, siis pole vaja igale puule või palgile feromoondispenserit asetada, piisab 2–3 dispenserist 5–10 puu kohta. Kuigi püünispuud on soovitav langetada märtsis, tuleb feromoondispenserid neile paigaldada alles vahetult enne üraski lendluse algust. Kui dispenser paigaldada liiga vara, siis üraski lendluse ajaks on suur osa feromoonist juba lendunud ja dispenser töötab kehvasti. Oluline on, et dispenser jääks kasvavatest puudest vähemalt 10–15 m kaugusele, vältimaks nende puude asustamist üraskite poolt.
Püünispuud, samuti üraskite poolt värskelt asustatud puud tuleb metsast välja vedada või nendel üraskite hävitamiseks midagi muud ette võtta. Loodan sellest lähemalt kirjutada kevadel, kui üraskite lendlus on algamas. Selleks ajaks saab rohkem infot ka üraskite talvitumise edukuse kohta.
Heino Õunap, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist
Artikkel on avaldatud Äripäevas