Autor: Alari

Keskkonnaministeerium kavatseb muuta metsaregistri kasutamist nii, et enam ei saa registrisse kanda metsa inventeerimisandmeid omaniku tagaselja.

Kui praegu võib juhtuda ka nõnda, et mõni metsafirma tellib metsakorralduse teda huvitavale metsatükile, ilma et ta selle tarvis omanikuga läbi räägiks ning esitab ühtlasi värsked andmed metsaregistrisse kandmiseks, siis muudatuse jõustudes tuleb selleks küsida maaomaniku luba.

Ministeeriumi hinnangul aitab muudatus kaitsta metsaomanikke pealetükkivate kokkuostjate eest, sest omaniku kontroll tema metsa inventeerimisandmete üle suureneb.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristel Järve sõnul pole probleem n-ö võõra metsa korraldamisega siiski kuigi suur.

„Aastas on keskkonnaagentuuri poole pöördunud vähem kui kümme metsaomanikku, kes on teada andnud, et metsaregistrisse on tema teadmata ilmunud uued inventeerimisandmed,“ märkis Järve, täpsustades, et aastas esitatakse metsaregistrisse keskmisel 10 000 kuni 11 000 kinnistu inventeerimisandmed.

Kui omanik on Järve sõnul soovimatute andmete registrist eemaldamist taotlenud, arhiveeritakse need.

Ta möönab, et juhtumeid, kus metsa on inventeeritud ilma omaniku teadmata, võib ette tulla rohkemgi, sest alati ei tarvitse omanik sellest keskkonnaagentuurile teada anda.

Kuidas andmete esitamine registrisse praegu käib

Metsa inventeerimise ja inventeerimisandmete metsaregistrisse esitamisega tegelevad ettevõtted, kellel on metsakorraldustööde tegevusluba.

„Tavaliselt tellib metsainventuuri metsaomanik, metsakorraldusettevõtte tunnistusega metsakorraldaja teeb metsas välitööd, ettevõtte töötleb andmed ja esitab need metsaregistrisse,“ selgitab Järve. Keskkonnaagentuur kontrollib andmete vastavust metsanduslike õigusaktide nõuetele, tehes seda vajadusel ka metsas ning kui andmed on korrektsed, kannab need registrisse.

Kui andmetes esineb vigu, keeldub keskkonnaagentuur registrikandest, esitades ettevõttele ka vigade põhjused, misjärel saab ettevõte vead parandada ja andmed uuesti registrisse esitada.

Metsainventuuri ei pruugi omanik otse tellida, vaid on selle volitanud teisele isikule, mõnele metsamajandusettevõttele või metsaühistule.

„Kahjuks on esinenud juhtumeid, kus metsakorraldusettevõte on esitanud metsaregistrisse inventeerimisandmeid kontrollimata, kas inventuuri on ikka tellinud omanik või on tellijal olnud omaniku volitus,“ möönis Kristel Järve. Keskkonnaagentuuril omaniku nõusoleku või volituse olemasolu kontrolli võimalus praegu aga puudub.

„Registri põhimääruse muutmise järel ei ole metsakorraldusettevõtetel enam võimalust omaniku nõusolekuta metsainventeerimisandmeid keskkonnaagentuurile registrisse kandmiseks esitada,“ rõhutas Järve.

Teatud puhkudel ilma metsaomaniku loata

Ühtlasi on keskkonnaministeeriumil kavas teinegi määrusemuudatus, mis võimaldaks registrisse kantud metsaandmeid teatud juhtudel kasutada lihtsustatud korras ilma metsaomaniku volituseta.

„Kui kehtiva korra kohaselt on üksnes metsaomanikul õigus näha metsaregistrist kõiki oma omandiga seotud andmed ja teistele isikutele andmete väljastamiseks on vaja metsaomaniku volitust, siis edaspidi on selgetel eesmärkidel võimalik andmeid kasutada ka lihtsustatud korras,“ selgitab keskkonnaministeerium pressiteates.

Ministeeriumi hinnangul on näiteks ebaproportsionaalselt koormav küsida metsaomaniku nõusolekut algandmete kasutamisel metsa inventeerimiseks, metsaomaniku nõustamisel ja metsaühistu tegevusel metsaomaniku esindajana. Seepärast on vaja kinnitada erandid, mille puhul on võimalik saada metsaomanike huvides kasutatavaid andmeid lihtsustatud korras, seisab pressiteates.

Kui juurdepääs antakse, ei tähenda see automaatselt õigust vaadata ja alla laadida kõiki metsaregistri andmeid, vaid üksnes neid, mida on vaja kasutada määruses sätestatud eesmärgil.

Küsimusele, kas asjaolu, et kui metsa algandmeid võib lihtsustatud korras ilma omaniku volituseta kasutada metsa inventeerimiseks, metsaandmeid sel juhul siis hoopiski laiemalt kättesaadavamaks ei muuda, vastas Järve, et õigustamata isikud neid kasutada ei saa.

„Metsainventeerimisandmeid kasutatakse registri infosüsteemis, kus täisandmetele ligipääsu õiguse saavad isikud üheselt tuvastatakse, ning nende tegevus, sh andmete vaatamine logitakse,“ selgitas Järve.

„Täisandmetele ligipääs on reguleeritud rollipõhiselt, s.t õigustamata isikud ei saa neid kasutada. Täisandmete kasutusõiguse saavate asutustega sõlmitakse metsaregistri kasutuslepingud, kus sätestatakse nii andmete kasutamise õigused kui ka selle rikkumisega kaasnevad sanktsioonid.“

Artikkel on avaldatud Maalehes

Üraskirüüste – kas tõesti paratamatu, küsib Riigikogu metsanduse toetusgrupi esimees Heiki Hepner. Kahjud Rootsis ja Mandri-Euroopas on rängad. Õppigem nendelt.

Kui metsanduses soovitakse millelegi kohta kätte näidata, siis sobib selleks igal ajahetkel raiumine ja metsatööstus. Nii on ka üraskirüüste käsitlemisega. Tänaseks on jõutud selleni, et kogu üraskirüüste taga ongi metsatööstus, mis hirmsasti vajaks puitu. See on muidugi vale.

Metsatööstus vajab toorest värsket puitu, aga mitte kuivanud üraskitest näritud kuuske. Seega on metsatööstuse huvi, et üraskirüüste oleks nii minimaalne kui võimalik.

Euroopas on kümned miljonid tihumeetrid hävinud

Olen viimased 12 aastat igakuiselt jälginud ja analüüsinud puiduhindasid ja võin kinnitada, et kuusepalgi nõudlus ja hind on kahjurite tõttu tugevalt langenud ning mitmed ettevõtted on tänaseks peatanud puidu kokkuostu.

Asja teeb keeruliseks veel see, et üraskikahjustuste peatamiseks tuleb raiuda pealtnäha täiesti terveid rohelisi kuuski ja seda kevad-suvisel ajal. Selline teguviis tundub arvestatavale osale elanikkonnast vastuvõetamatu. Samas kuivanud puud enam kuuse-kooreüraskile paljunemiseks elupaika ei paku ja nende raiumisest mingitki kasu kahjustuste pidurdamiseks pole.

Kuidas me tänasesse olukorda oleme jõudnud? Paratamatult tulevad paralleelid käimasoleva koroonakriisiga. Kui koroonakriis hüüdis kuu kaks ette, siis üraskirüüste on hüüdnud juba aasta jagu.

Juba eelmisel suvel ägises Mandri-Euroopa ja Rootsi kuusikud ennenägematu üraskirüüste käes. Kümneid miljoneid tihumeetreid kuusikuid on hävinud ja seda nii looduskaitsealadel kui ka majandusmetsades.

Eestis märkas samal ajal vähegi kogenud silm meie kuusikutes üle riigi üraskikoldeid. Probleemist sai korduvalt räägitud, kirjutatud, kuid üldine suhtumine oli paremal juhul leige. Loodeti eesootavale külmale talvele, mis peaks putukad tapma. Seda külma talve aga ei tulnudki ja ega sellest poleks ka piisanud.

Kindlasti on oma osa siin sellel, et meie riiklik metsakaitsealane seire on ebapiisav. Pärast Eesti Erametsaliidu jõulist avaldust teatas Keskkonnaamet, et teeb juunis suuremate üraskikollete kaardistamiseks Lõuna-Eestis aerokaardistamise, et teada saada probleemi ulatusest. Selle kohta kirjutasin juba siis, et sellest ei piisa ja reageerimine on aeglane.

Tänaseks on metsaomanikele tehtud juhend kahjustuste äratundmiseks ja selle vastu võitlemiseks. See on kindlasti samm edasi, aga sellest ei piisa.

Üraskirüüste mõju saab olema dekaadide pikkune

Tänane suuremahuline üraskirüüste võib jätta väga sügava haava meie metsandusse aastakümneteks kui me lihtsalt tuimalt ignoreerime ja võtame positsiooni, et me ei sekku. Las loodus toimetab ise. Toon välja kolm valdkonda: looduskeskkond, majandus ja turvalisus, kus probleemid kõige suuremad.

Osa ökolooge on leidnud, et üraskirüüste kui loodusliku protsessi vastu ei ole mõtet võidelda. Vähe sellest, inimesed on selle ise esile kutsunud kuusepuistute rajamisega ja raske tehnikaga külmumata pinnasega metsas tööd tehes.

Need mõlemad faktorid omavad teatud mõju, kuid üraskikahjustustega on võideldud Maarjamaal ka siis kui puid langetati kahemehesaega ja välja veeti hobusega. Suurim erinevus minevikuga võrdlemisel ei ole mitte tehnikas vaid suhtumises. Siis ei lubatud endale suhtumist „las need puud surevad, küll loodus meile midagi asemele pakub“.

Mina olen meie vanaisadele ja isadele tänulik, et nad on need kuused istutanud ja kasvatanud, mitte ei heida neile ette, näe lollid, ei osanudki ette näha, et poole sajandi pärast võib mõni metsakahjur kurja teha.

Kui üraskil lasta vabalt tegutseda, siis väheneb meie kuusikute hulk drastiliselt. Viimastel aastatel on metsandusinimeste ja ökoloogide vahel käinud debatt kuusikute raiemahu üle. Nii mõnigi on väitnud, et tänane raiemaht kuusikutes on ohuks bioloogilisele mitmekesisusele.

Kui nüüd sureb korraga 10-20 aasta raiemahu jagu kuusikuid korraga, siis kas see ei ole ohuks bioloogilisele mitmekesisusele?

Majandusmetsades on võimalik uued kuused asemele istutada ja mõnekümne aasta pärast võime jälle kuusemetsa kohinat kuulda. Rangelt kaitstavates metsades on välistatud igasugune raie ja seal peaks toimuma looduslik uuenemine. Looduslikult uuenevad need alad lehtpuude või kõrgete lehtpõõsastega (eelkõige sarapuuga).

Järgmine kuusiku looduslik ring võiks sinna jõuda 100-200 aasta pärast. Kui eelpool toodu ei ole ohuks bioloogilisele mitmekesisusele, siis kuidas on ohuks palju-palju-palju kordi väiksem iga-aastane raiemaht? Kui kuusikute vähenemine üraskirüüste läbi on aga ohuks meie looduslikule mitmekesisusele, siis miks me ei astu jõulisi samme nende kahjude vähendamiseks.

Majanduslikust vaatenurgast soovib iga metsaomanik oma metsast võimalikult kvaliteetset materjali müüa, et sellest tehtaks võimalikult kõrge lisandväärtusega toode. Metsakuiva kuuse hind langeb massilisel üraskilevikul küttepuidu tasemele.

See tähendab, et metsaomaniku tulu on kuni 8-10 korda väiksem. Halvemal juhul ületavad kulud tulusid ja kahjustatud puidust tehakse vähese lisandväärtusega puitgraanuleid. See omakorda tähendab aga vähem raha tervisele, haridusele, teadusele jne.

Kolmandast valdkonnast, turvalisusest, ei räägi aga keegi. Eelmisel aastal sai seda probleemi käsitletud Kõnnumaa maastikukaitsealal Keava mägede näitel, kus juba üraskikuused kohalikele elanikele muret valmistasid.

Probleemi tegelikku sügavust aitavad paremini mõista Austraalia mastaapsed metsatulekahjud. Kui meie metsadesse lisandub lühikese ajaga tohutu kogus kuiva kuusepuitu, siis muudab see meie metsad kuivadel ja põuastel suvedel erakordselt tuleohtlikuks ja väga raskesti kustutavaks. Kui sellises metsas tuli lahti läheb, siis põlevad koos metsaga ka seal asuvad talud.

Olen näinud Kaug-Idas põlistaiga põlemist väga lähedalt ja seal peatas tule ainult väga lai jõgi. Mitte keegi ei suutnud sellist metsa kustutada. Austraalia oma teatud eripäradega ainult kinnitab seda.

Maastiku visuaalse aspekti jätan seekord tähelepanuta, sest ilu pidi peituma vaataja silmades. Mõni tahab parkmetsa, kus surnuid puid minimaalselt, teine vastupidi just metsikumat loodust. Ja see võib-olla ei olegi paha mõte, kui meil Tallinna, Tartu ja teiste suuremate linnade puhkemetsades on rohkem selliseid kohti, kus mõnekümnel hektaril inimkäsi vahele ei asu ja puu jääb sinna kuhu ta kukub.

Täna suudame üht-teist veel päästa

Lõpetuseks, kui me tänaseid probleeme ignoreerime, siis maitseme neid kibedaid vilju veel aastakümneid hiljem. Täna suudame veel üht-teist päästa. Keskkonnaministeeriumis on valminud ka tegevuskava, mille üheks puuduseks on liiga pikk hoovõtt kavandatud tegevuste tegemiseks.

Kohe tuleks avada meede, mis aitaks hüvitada üraskikahjudega võitlemisega seotud kulusid, nagu näiteks püünispuudega tegelemine ja feromoonpüüniste soetamine ja paigaldamine.

Kiiremini tuleks tõhustada metsakaitselist seiret ning koheselt tuleks välja töötada tegevuskava üraskirüüste peatamiseks rangelt kaitstavates metsades.

Tänase koroonakriisist põhjustatud suureneva tööpuuduse juures on nende sammude astumiseks võimalus kasutada metsandussektoris vabanevat tööjõudu. Teeme seda ja kaitseme meie kuusikuid. Meil on aega üks kuu üraski lendluse alguseni.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Kobarseadusega (SE 169) tehakse kaks muudatust, mis on abiks nii metsandussektoris tegelevale füüsilisest isikust ettevõtjale (FIE) kui ka tavalisele metsaomanikule. Muudatused jõustuvad tagasiulatuvalt alates 1.01.2020.

simene muudatus puudutab FIE-le metsamaterjali müümisel kohalduvat täiendavat mahaarvamist (lisaks dokumentaalsetele kuludele), s.o. arvestuslikku kulumäära ja selle rakendusala. Praegu on selliseks arvestuslikuks kulumääraks maksustamisperioodil kuni 2877 eurot, mis kehtib 2008. a alates, ja seda kulumäära ei saa kohaldada juhul, kui FIE müüb kasvava metsa raieõigust. Selline vahetegu ei ole majanduslikus mõttes põhjendatud ja moonutab FIE-st metsaomanike poolt tehtavaid müügiotsuseid, sest eelistatud on metsamaterjali müümine.

Uueks arvestuslikuks kulumääraks kehtestatakse kuni 5000 eurot ja see rakendub ka kasvava metsa raieõiguse müügil saadud tulu ning Natura 2000 erametsamaa toetuse suhtes.

Teiseks oluliseks muudatuseks on, et FIE-le kohalduvat regulatsiooni arvestusliku kulumäära kohta laiendatakse ka tavalisele metsaomanikule (s.o. kes ei ole FIE). Puuduvad mõistlikud põhjendused, mis õigustaksid arvestusliku kulumäära kasutamist vaid juhul, kui oma metsast raiutud metsamaterjali müüb ja saab tulu (tululiik: ettevõtlustulu) FIE-na registreeritud isik ja piiramist juhul, kui oma metsast raiutud metsamaterjali müüb ja saab tulu (tululiik: kasu vara võõrandamisest) mitteregistreeritud isik.

Arvestusliku kulu (kuni 5000 eurot) deklareerimise võimalus peaks kompenseerima neid kulusid mida objektiivsetel põhjustel ei ole võimalik (või mida on praktiliselt keeruline) dokumentaalselt tõendada, eriti juhul, kus metsaomanik püüab ise oma metsa ülestöötamise, kasvatamise ja hooldusega tegeleda, mitte seda teenusena sisse osta. Sellised kulutused tekivad metsaomanikul sõltumata sellest, kas ta on registreeritud FIE-na või mitte.

Allikas: PwC maksuteade

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Meedias on hakanud levima eksitav info, et laanerähn suudab üraski arvukust oluliselt piirata. Eesti Maaülikooli metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul selgitab, et laanerähni toiduks on peamiselt suurema energeetilise väärtusega putukate vastsed, kelle hulka kuuse-kooreürask ei kuulu.

Üraskikahjustused Kabala metsades. 

Eesti Maaülikooli metsateadlase Ivar Sibula sõnul ei tule üraski suure arvukuse korral tema looduslikud vaenlased enam kahjuri tõrjumisega toime. “Looduses on ikka nii, et looduslike vaenlaste arvukuse tõus on kiiresti ja hulgipaljunevast liigist samm tagapool. Seega ei tasu massilise kahjuripuhangu korral lootma jääda, et loodus saab selle ise koheselt kontrolli alla,” selgitab ta.

Sibula sõnul on meelevaldne aga väita, et üks suhteliselt vähearvukas rähniliik, keda Eestis loendatakse umbes 1500 paari, suudab oluliselt mõjutada kuuse-kooreüraski populatsiooni. “Nagu kõik loomad, otsib ka laane- ehk kolmvarvas-rähn toitu sealt, kus seda on kõige lihtsam kätte saada. See väike ja haruldane II kaitsekategooria linnuliik eelistab elupaigana hoopis vanu ja kuivanud kuusepuid, kus kuuse-kooreüraski järel on koha sisse võtnud juba surnud puidust elatuvad liigid, näiteks siklased, kes on suurema energeetilise väärtusega ning sellele rähniliigile kergemini kättesaadavad. Kuuse-kooreüraski jaoks on peamine, et puit on värske, seega möödunudsuvised üraskipuud järgmisel talvel enam metsakahjurile huvi ei paku. Väide, et laanerähn on spetsialiseerunud kuuse-kooreüraskite söömisele, ei oma loogilist seost. Kuivanud puutüvel toksiv rähn ei söö seal mitte kuuse-kooreüraskeid, kuna neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid putukaid,” ütleb Sibul.

Ta toob välja, et tormikahjustused on kuuse-kooreüraski massilise sigimise oluliseks eelduseks, ja neid on olnud sel talvel omajagu. “Viimaste aastate pehmed talved ja põuased suved on samuti üraskite paljunemist soodustanud. Pika ja sooja suvega areneb kuuse-kooreüraskil meil juba kaks põlvkonda järglasi aastas, Kesk-Euroopas kolm põlvkonda,” märgib ta. „Soodsates ilmastikuoludes on üsna tavaline ka see, et pärast esimest munemist suudavad samad mardikad pärast lühikest taastumissööma ette võtta veel ka teise munemise, mis tõstab putuka kiiret arvukust veelgi“. “Üraskikahjustuste intensiivistumist saab seostada ka kliimamuutustega. Kuna kliimamuutuste mõju on pöördumatu, pole põhjust oodata üraskile soodsate tingimuste olulist leevenemist. Kõige mustema stsenaariumi järgi võib oletada, et kuuse-kooreüraski levik saab looduslikult kontrolli alla alles pärast seda kui kahjuril pole enam sobivat toitu,” lisab ta.

Sibul märgib, et massiivsete üraskikahjude ennetamiseks on vaja inimese sekkumist. “Üraskikollete ümbruses tuleb raiuda eelkõige neid kuuski, mille võra on veel roheline, kuid mis on juba üraski poolt asustatud. Seejärel tuleb puud metsast võimalikult kiiresti välja viia, enne kui noormardikad kooruvad. Kuivanud kuuskede raiumine kuidagi metsa sanitaarset seisundit ei paranda, pigem vastupidi, kuivanud puudes on juba kohad sisse võtnud ürasklaste ja teiste tüvekahjurite looduslikud vaenlased – mitmed röövputukad (lühitiiblased, sipelgmardiklased, roisklased jt) ning parasitoidid (juuluklased, kägu- ja kiresvaablased jt),” selgitab ta.

TASUB TEADA

Tšehhis raiuti ainuüksi üraskite tohutu leviku tõttu eelmisel aastal 25 miljonit tihumeetrit puitu, tavapärane aastane raiemaht on seal 17 miljonit tihumeetrit. Kuuse-kooreüraski poolt põhjustatud kahju suuruseks Tšehhi majandusele hinnatakse 1,7 miljardit eurot. (Allikas: Reuters)

Vaata ka videot üraskikahjustustest Saksamaal: Massilised üraskikahjustused Saksamaal

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Kuuse-kooreürask on meie rohkem kui seitsmekümnest üraskiliigist ilmselt kõige kuulsam ja praegu üsna populaarne tegelane.

Kuuse-kooreürask   Foto: Wikimedia

Selle 4,1–5,5 mm pikkuse tumepruuni kuni musta mardika eelistatud elupaikadeks on avatud metsaservad raiesmike, teede, trasside jne ääres, hõredad puistud. See ürask asustab peamiselt kuuske, harva mändi. Asustamiseks sobib tormimurd ja -heide, lumemurd, värske koorimata metsamaterjal, nõrgestatud, kahjustatud, tugevas stressis kasvavad puud.

Kuuse-kooreürask (Ips typographus) talvitub enamasti 5–10 cm sügavusel pinnases. Lendlus ja haude rajamine algab kevadel siis, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20ºC ja see langeb kokku arukase pungade puhkemisega – enamasti aprilli lõpus või mai esimesel poolel, harva hiljem. Haude arengut soodustab soe ja kuiv ilm.

Haude rajamiseks närib isasputukas kuuse koorde sisenemisava ja paarituskambri ning hakkab samal ajal eritama agregatsiooni- ehk kogunemisferomooni. See lõhnaainete segu on liigikaaslastele signaaliks, et puu on asustamiskõlblik ja meelitab suurel hulgal kuuse-kooreüraskeid ligi – nii isas- kui emasputukaid.

Iga isasputuka juurde lendab 1–3 emasputukat, kellest igaüks kaevandab piki tüve ühe emakäigu, mille serva muneb munad. Munast koorunud vastne kaevandab oma käigu, mille lõppu näritud laiendis (nukuhällis) ta nukkub. Üraski noormardikad kooruvad alates juuni keskpaigast või lõpust ja lähevad talvituma pinnasesse alates augustist või varemgi.

Varajase ja sooja kevade korral toimub haude rajamine varem, haue areneb kiiremini ning kõik juunis koorunud noormardikad ei lähe talvituma, osa nendest rajab haude samal aastal – enamasti juulis, vahel augustis. Seega, kuuse-kooreüraskil areneb kaks põlvkonda aastas.

Eelmisel sajandil arenes kuuse-kooreüraskil Eestis reeglina üks põlvkond aastas, kahe põlvkonna arengut täheldati harva, sagedamini vaid 1990tel aastatel. Käesoleval sajandil on sellel üraskil arenenud reeglina kaks põlvkonda aastas ja ainult aastal 2003 arenes tal vaid üks põlvkond.

Kuuse-kooreüraski teine põlvkond ei ole täielik, st osa esimese põlvkonna noormardikaid rajab haude samal suvel, osa läheb talvituma ja annab järglasi järgmisel kevadel. Mõnel aastal paneb enamus juunis-juulis koorunud mardikatest aluse teise põlvkonna arengule, mõnel aastal aga läheb enamus nendest talvituma. Milline on nende kahe grupi arvuline suhe, oleneb ilmastikust, aga võib-olla veel millestki.

Ka üraski teise põlvkonna saatus oleneb suurel määral ilmastikust. Kui suvi on soe, jõuavad üraski teise põlvkonna noormardikad talveks piisavalt kosuda ja minna pinnasesse talvituma. Kui ilmaolude tõttu on areng aeglane ja üraskid jäävad talveks koore alla, siis võivad nad külma talve korral hukkuda. Kindlasti hukkuvad kõik talveks koore alla jäävad vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Pinnases ei ohusta kuuse-kooreüraskit ka tugevad talvekülmad.

Kesk-Euroopas on kuuse-kooreüraskil viimastel aastatel registreeritud kolme põlvkonna areng aasta jooksul. Eestis ei ole seda seni veel nähtud.

Harilikult kuuse-kooreürask terveid elujõulisi kuuski ei asusta. Neid suudab ta asustada vaid siis, kui tema arvukus on mingil põhjusel suureks paisunud. Üraski arvukus kasvab siis, kui mets on tugevasti kahjustatud, puud nõrgestatud.

Kirjanduses on välja toodud üheksa suuremat üraskirüüstet Eesti aladel viimase pooleteise sajandi jooksul. Nende algpõhjustena on märgitud põudasid, lume- ja tormikahjustusi, ka metsapõlenguid.

Viimaste aastate tormikahjustused ja põuad on soodustanud kuuse-kooreüraski arvukuse kiiret suurenemist ja ulatuslikke kahjustusi. Kui suured need kahjustused on, sellest kuigi selget ülevaadet pole.

Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on oma valdustest ülevaade olemas. Sellel kevadel kaardistati RMK hallatavates metsades üle 800 kuuse-kooreüraski kahjustuskolde, töötati välja üraskikahjustuste hindamise ja likvideerimise juhend ning selle alusel töötatakse edasi.

Keskkonnaameti andmetel tegid nende metsaspetsialistid aastal 2019 metsakaitseekspertiise kooreüraski poolt kahjustatud puistutes 608 hektaril ning käesoleva aasta esimeses kvartalis 222 hektaril. Sellel perioodil tehti neid ekspertiise kõige rohkem Valgamaal (313 ha), järgnevad Lääne-Virumaa (92 ha), Tartumaa (79 ha), Põlvamaa (71 ha) ja Võrumaa (66 ha). Hiiumaal ei ole üraskikahjustusest tingitud metsakaitseekspertiise sellel ajal tehtud.

Üraskikahjustuste vältimiseks ja tekkinud kahjustuste likvideerimiseks palju variante ei ole. Järgnevalt kõige olulisemad põhimõtted:

Üraskikahjustuste vältimiseks ei tohi kuusikuid harvendusraiel liiga hõredaks raiuda. Hõredad kuusikud on tormihellad, pinnase soojenemine soodustab juurepessu arengut ja kahjustuste suurenemist, tekivad soodsamad elutingimused soojalembesele kuuse-kooreüraskile. Tormis, põlengus või mõnel muul põhjusel hukkunud ja tugevasti vigastatud puud tuleb kiiresti metsast kõrvaldada. Sellega välditakse nende puude asustamist üraskite poolt ja üraskite arvukuse suurenemist.

Üraskitõrjeks tuleb üraskite poolt värskelt asustatud puud vedada saeveskisse ja kiiresti saagida. Saagimise käigus üraskid hukkuvad. Värskelt asustatud puude koores on üraski 2–2,5 mm läbimõõduga sisenemisavad, puu juurekaelal ja selle ümbruse taimedel on üraskikäigust välja lükatud pruunikat jahutaolist näripuru. Peamine tunnus on see, et koore all on üraski vanamardikad, munad ja vastsed. Eemalt neid puid ära tunda pole võimalik. Nende puude kõrvaldamiseks metsast on aega mõni nädal. Kui see töö teha hiljem, siis kui puude võra on juba pruun, pole sellest üraski vastu abi ja see võib kahjustust isegi soodustada.

Küsimus Heino Õunapile: Vanasti olid piirkonniti ametis metsapatoloogid, kas neid üldse on veel?

Ei, metsapatoloogi-nimelisi ametimehi ei ole meil juba aastaid. Suurema osa omaaegsete metsapatoloogide metsakaitsealastest ülesannetest täidavadki eelpool mainitud Keskkonnaameti metsaspetsialistid.

Metsakahjustuste sh üraskikahjustuste seiret riiklikul tasemel Eestis ei tehta. Kahjustustega tegelemine on metsaomaniku ülesanne. Tema ülesanne on seista hea selle eest, et kahjustused saaksid likvideeritud. Siiski, on päris loomulik, et iga metsaomanik ei tunne kõiki kahjustajaid ja kahjustusi, ega tea, mida nendega ette võtta. Seda ta peaks aga märkama, kui puud suuremate või väiksemate gruppidena kuivavad. Kui ise ei oska lahendust leida, saab nõu küsida Erametsakeskuse konsulendilt või keskkonnaameti metsaspetsialistilt.

Vastavalt metsa majandamise eeskirjale esitab omanik keskkonnaametile metsakaitseekspertiisi tellimiseks metsateatise metsakahjustuste kohta. Ekspertiisi käigus metsaspetsialist selgitab välja kahjustuse põhjuse, hindab kahjustuse ulatust, metsa seisundit ja annab metsaomanikule soovitused edasiseks tegevuseks. Siit edasi on jälle metsaomaniku otsustada, mida ja kuidas teha.

Heino Õunap, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Eile Riigikogus vastu võetud kriisipaketis sisaldus ka metsaomanike kauaoodatud maksusoodustus, nüüd on metsast teenitud tulu 5000 euro ulatuses aastas maksuvaba. Eesti Erametsaliidu ettepanekul tehtud seadusemuudatus aitab vähendada väikemetsaomanike metsamaa müüki ja motiveerib omanikke oma metsi ise majandama.

“Riigikogus vastu võetud maksusoodustus muudab metsaomanike maksustamise õiglasemaks ja annab neile lisamotivatsiooni oma metsas ise toimetada. Majanduse elavdamiseks nii eriolukorra ajal kui pärast selle lõppemist on oluline, et eluks vajalike asjade tootmine hoogustuks. Metsast saadav puit on igapäevaselt vajalik nii toodete tootmiseks kui ka elatise ja töö andjana. Seadusemuudatus vähendab ka ohtu, et kriisi süvenedes ja kriisist väljudes hakatakse kinnistuid hoogsamalt müüma,” rääkis Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa pressiteates.

Omandireformi käigus tagastatud maa müügi korral kehtib metsaomanikele maksuvabastus kuid samal maal metsa majandades teenitud tulult pidi seni tulumaksu maksma. Eesti Erametsaliit tegi augustis ministeeriumitele tulumaksuseaduse muutmise ettepaneku, mida asus toetama ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Nüüd Riigikogus vastu võetud seadusemuudatus annabki igal aastal metsa majandamisest teenitud tulust 5000 euro ulatuses maksuvabastust. Sinna hulka võib arvestada ka looduskaitseliste piirangute eest saadud Natura hüvitise, sellega võrdsustas Riigikogu metsamaa kasutamisel puidu tootmise ja ökosüsteemsete teenuste pakkumise.

Riigikogu metsanduse toetusrühma juht ja endine Kohila Metsaseltsi eestvedaja Heiki Hepner rääkis, et metsaomanikud on sellist seadusemuudatust ammu oodanud. Seetõttu katsus ta ka tänastele kolleegidele maksusoodustuse olulisust ja positiivseid mõjusid selgitada. “Kriisiaeg toob probleemid halastamatult alasti välja ja nende lahendamist ei ole võimalik edasi lükata. Mul on hea meel, et suur osa mu kolleegidest mõistsid, kui oluline on, et omanikud toimetaksid oma metsa ja maaga ise, mitte ei müüks seda võõrastesse kätesse. Erametsaomanike lai ring on meie riigi majanduse ja julgeoleku vundamendiks ja nüüd on see vundament veel tugevam,” rõõmustas Hepner metsaomanikke soosiva otsuse üle.

Kuna maksusoodustus hakkab kehtima tagasiulatuvalt 2020. aasta algusest, saavad omanikud juba nüüd eriolukorra ajal oma metsas töid planeerides maksusoodustusega arvestada. “Tänases kriisis on metsandus üks väheseid valdkondi, kus töö endiselt käib,” rääkis Eelmaa, kelle sõnul on metsameestel praegu käes aasta kiireim aeg ning peamiselt tegeletakse metsaistutustöödega.

Eesti Erametsaliit tänab kõiki kaasamõtlejaid, kes maksusoodustuse ellukutsumisele kaasa on aidanud.

Eesti Erametsaliit on erametsaomanike esindusorganisatsioon, kelle liikmeteks on metsaomanike kohalikud organisatsioonid (ühistud, seltsid, liidud). Erametsaliidu põhifunktsioon on metsaomanike huvide esindamine metsapoliitikas. Tugeva esindusorganisatsiooni loomise nimel aitab Eesti Erametsaliit kaasa metsaomanike üle-eestilisele organiseerumisele ja teeb koostööd riigi ja kolmanda sektori esindajatega.

Artikkel on avaldatud Äripäevas