Üraskirüüste – kas tõesti paratamatu, küsib Riigikogu metsanduse toetusgrupi esimees Heiki Hepner. Kahjud Rootsis ja Mandri-Euroopas on rängad. Õppigem nendelt.
Kui metsanduses soovitakse millelegi kohta kätte näidata, siis sobib selleks igal ajahetkel raiumine ja metsatööstus. Nii on ka üraskirüüste käsitlemisega. Tänaseks on jõutud selleni, et kogu üraskirüüste taga ongi metsatööstus, mis hirmsasti vajaks puitu. See on muidugi vale.
Metsatööstus vajab toorest värsket puitu, aga mitte kuivanud üraskitest näritud kuuske. Seega on metsatööstuse huvi, et üraskirüüste oleks nii minimaalne kui võimalik.
Euroopas on kümned miljonid tihumeetrid hävinud
Olen viimased 12 aastat igakuiselt jälginud ja analüüsinud puiduhindasid ja võin kinnitada, et kuusepalgi nõudlus ja hind on kahjurite tõttu tugevalt langenud ning mitmed ettevõtted on tänaseks peatanud puidu kokkuostu.
Asja teeb keeruliseks veel see, et üraskikahjustuste peatamiseks tuleb raiuda pealtnäha täiesti terveid rohelisi kuuski ja seda kevad-suvisel ajal. Selline teguviis tundub arvestatavale osale elanikkonnast vastuvõetamatu. Samas kuivanud puud enam kuuse-kooreüraskile paljunemiseks elupaika ei paku ja nende raiumisest mingitki kasu kahjustuste pidurdamiseks pole.
Kuidas me tänasesse olukorda oleme jõudnud? Paratamatult tulevad paralleelid käimasoleva koroonakriisiga. Kui koroonakriis hüüdis kuu kaks ette, siis üraskirüüste on hüüdnud juba aasta jagu.
Juba eelmisel suvel ägises Mandri-Euroopa ja Rootsi kuusikud ennenägematu üraskirüüste käes. Kümneid miljoneid tihumeetreid kuusikuid on hävinud ja seda nii looduskaitsealadel kui ka majandusmetsades.
Eestis märkas samal ajal vähegi kogenud silm meie kuusikutes üle riigi üraskikoldeid. Probleemist sai korduvalt räägitud, kirjutatud, kuid üldine suhtumine oli paremal juhul leige. Loodeti eesootavale külmale talvele, mis peaks putukad tapma. Seda külma talve aga ei tulnudki ja ega sellest poleks ka piisanud.
Kindlasti on oma osa siin sellel, et meie riiklik metsakaitsealane seire on ebapiisav. Pärast Eesti Erametsaliidu jõulist avaldust teatas Keskkonnaamet, et teeb juunis suuremate üraskikollete kaardistamiseks Lõuna-Eestis aerokaardistamise, et teada saada probleemi ulatusest. Selle kohta kirjutasin juba siis, et sellest ei piisa ja reageerimine on aeglane.
Tänaseks on metsaomanikele tehtud juhend kahjustuste äratundmiseks ja selle vastu võitlemiseks. See on kindlasti samm edasi, aga sellest ei piisa.
Üraskirüüste mõju saab olema dekaadide pikkune
Tänane suuremahuline üraskirüüste võib jätta väga sügava haava meie metsandusse aastakümneteks kui me lihtsalt tuimalt ignoreerime ja võtame positsiooni, et me ei sekku. Las loodus toimetab ise. Toon välja kolm valdkonda: looduskeskkond, majandus ja turvalisus, kus probleemid kõige suuremad.
Osa ökolooge on leidnud, et üraskirüüste kui loodusliku protsessi vastu ei ole mõtet võidelda. Vähe sellest, inimesed on selle ise esile kutsunud kuusepuistute rajamisega ja raske tehnikaga külmumata pinnasega metsas tööd tehes.
Need mõlemad faktorid omavad teatud mõju, kuid üraskikahjustustega on võideldud Maarjamaal ka siis kui puid langetati kahemehesaega ja välja veeti hobusega. Suurim erinevus minevikuga võrdlemisel ei ole mitte tehnikas vaid suhtumises. Siis ei lubatud endale suhtumist „las need puud surevad, küll loodus meile midagi asemele pakub“.
Mina olen meie vanaisadele ja isadele tänulik, et nad on need kuused istutanud ja kasvatanud, mitte ei heida neile ette, näe lollid, ei osanudki ette näha, et poole sajandi pärast võib mõni metsakahjur kurja teha.
Kui üraskil lasta vabalt tegutseda, siis väheneb meie kuusikute hulk drastiliselt. Viimastel aastatel on metsandusinimeste ja ökoloogide vahel käinud debatt kuusikute raiemahu üle. Nii mõnigi on väitnud, et tänane raiemaht kuusikutes on ohuks bioloogilisele mitmekesisusele.
Kui nüüd sureb korraga 10-20 aasta raiemahu jagu kuusikuid korraga, siis kas see ei ole ohuks bioloogilisele mitmekesisusele?
Majandusmetsades on võimalik uued kuused asemele istutada ja mõnekümne aasta pärast võime jälle kuusemetsa kohinat kuulda. Rangelt kaitstavates metsades on välistatud igasugune raie ja seal peaks toimuma looduslik uuenemine. Looduslikult uuenevad need alad lehtpuude või kõrgete lehtpõõsastega (eelkõige sarapuuga).
Järgmine kuusiku looduslik ring võiks sinna jõuda 100-200 aasta pärast. Kui eelpool toodu ei ole ohuks bioloogilisele mitmekesisusele, siis kuidas on ohuks palju-palju-palju kordi väiksem iga-aastane raiemaht? Kui kuusikute vähenemine üraskirüüste läbi on aga ohuks meie looduslikule mitmekesisusele, siis miks me ei astu jõulisi samme nende kahjude vähendamiseks.
Majanduslikust vaatenurgast soovib iga metsaomanik oma metsast võimalikult kvaliteetset materjali müüa, et sellest tehtaks võimalikult kõrge lisandväärtusega toode. Metsakuiva kuuse hind langeb massilisel üraskilevikul küttepuidu tasemele.
See tähendab, et metsaomaniku tulu on kuni 8-10 korda väiksem. Halvemal juhul ületavad kulud tulusid ja kahjustatud puidust tehakse vähese lisandväärtusega puitgraanuleid. See omakorda tähendab aga vähem raha tervisele, haridusele, teadusele jne.
Kolmandast valdkonnast, turvalisusest, ei räägi aga keegi. Eelmisel aastal sai seda probleemi käsitletud Kõnnumaa maastikukaitsealal Keava mägede näitel, kus juba üraskikuused kohalikele elanikele muret valmistasid.
Probleemi tegelikku sügavust aitavad paremini mõista Austraalia mastaapsed metsatulekahjud. Kui meie metsadesse lisandub lühikese ajaga tohutu kogus kuiva kuusepuitu, siis muudab see meie metsad kuivadel ja põuastel suvedel erakordselt tuleohtlikuks ja väga raskesti kustutavaks. Kui sellises metsas tuli lahti läheb, siis põlevad koos metsaga ka seal asuvad talud.
Olen näinud Kaug-Idas põlistaiga põlemist väga lähedalt ja seal peatas tule ainult väga lai jõgi. Mitte keegi ei suutnud sellist metsa kustutada. Austraalia oma teatud eripäradega ainult kinnitab seda.
Maastiku visuaalse aspekti jätan seekord tähelepanuta, sest ilu pidi peituma vaataja silmades. Mõni tahab parkmetsa, kus surnuid puid minimaalselt, teine vastupidi just metsikumat loodust. Ja see võib-olla ei olegi paha mõte, kui meil Tallinna, Tartu ja teiste suuremate linnade puhkemetsades on rohkem selliseid kohti, kus mõnekümnel hektaril inimkäsi vahele ei asu ja puu jääb sinna kuhu ta kukub.
Täna suudame üht-teist veel päästa
Lõpetuseks, kui me tänaseid probleeme ignoreerime, siis maitseme neid kibedaid vilju veel aastakümneid hiljem. Täna suudame veel üht-teist päästa. Keskkonnaministeeriumis on valminud ka tegevuskava, mille üheks puuduseks on liiga pikk hoovõtt kavandatud tegevuste tegemiseks.
Kohe tuleks avada meede, mis aitaks hüvitada üraskikahjudega võitlemisega seotud kulusid, nagu näiteks püünispuudega tegelemine ja feromoonpüüniste soetamine ja paigaldamine.
Kiiremini tuleks tõhustada metsakaitselist seiret ning koheselt tuleks välja töötada tegevuskava üraskirüüste peatamiseks rangelt kaitstavates metsades.
Tänase koroonakriisist põhjustatud suureneva tööpuuduse juures on nende sammude astumiseks võimalus kasutada metsandussektoris vabanevat tööjõudu. Teeme seda ja kaitseme meie kuusikuid. Meil on aega üks kuu üraski lendluse alguseni.
Artikkel on avaldatud Maalehes