Rubriik: Põllumaa omanikule

Võlausaldajatele üle 11 miljoni euro võlgu olevas Halinga OÜs toimub hetkel saneerimine, kus praeguseks on jõutud sinnamaani, et saneerimiskava on saadetud kohtusse.

Kokku said Halinga OÜ saneerimiskava vastuvõtmisel hääletada 117 võlausaldajat, võlausaldaja häälte arv oli võrdeline tema põhinõude suurusega. Kõikide hääleõiguslike võlausaldajate häälte arv kokku oli 11 050 174,53 häält ja just selline on kokku ka võlausaldajate nõue Halinga OÜ vastu.

Saneerimise teemal jagab ettevõtte juhi Raul Peetsoni asemel infot saneerimisnõustaja Veikko Toomere, kelle sõnul on Halinga OÜl kohustusi üle 11 miljoni euro. Suurimaks võlausaldajaks Halinga OÜ saneerimismenetluses on SEB Pank, kelle nõue on erinevate pantidega tagatud.

„Kokku said Halinga OÜ saneerimiskava vastuvõtmisel hääletada 117 võlausaldajat, kellest valdav enamus – 85 võlausaldajat hääletasid saneerimiskava vastuvõtmise poolt. Saneerimiskava on kohtule esitatud ja nüüd kohus otsustab, kas kinnitada kava või mitte,“ selgitas Toomere.

Kui kohus saneerimiskava kinnitab, peab Halinga OÜ hakkama oma kohustusi vastavalt kavale täitma.

„Kindlasti ei ole tegemist kavaga, mille täitmine oleks ebareaalne. Kõikidel Eesti piimatootjatel on praegu raske. Piima hind on väga madal ja hinda mõjutab lisaks madalale turuhinnale ka Venemaa kehtestatud sisseveokeeld Euroopa Liidu toiduainetele. Ühel või teisel viisil moodustas Venemaa turg kuni 80% Eesti piimatootjate turust. Hetkel me sellele turule ligi ei pääse. Kas, kui palju ja millal piima hind uuesti tõuseb, hetkel keegi ennustada ei julge. Tulenevalt sellest sai Halinga OÜ saneerimiskava koostatud pigem konservatiivne. Saneerimiskava on ju sisuliselt lubadus võlausaldajatele ja Halinga OÜ ei saa anda võlausaldajatele lubadusi, mida nad täita ei suuda. Ma usun, et Halinga OÜ suudab kava täita, kuid nagu öeldud, sõltub palju sellest, milliseks kujuneb piima hind,“  ütles Toomere.  „Kava aluseks oli pankrotihinnang, mis tõi selgelt välja selle, et Halinga pankroti korral võivad pandiga tagatud võlausaldajad, keda antud menetluses on 2, saades tagasi 100% oma võlast. Võlausaldajad, kelle nõue ei ole pandiga tagatud, saaksid pankroti korral oma nõudest tagasi ligikaudu 10-20%. Seega, vaidlus ei ole selles, et saneerimismenetlus on kõigile võlausaldajatele parim lahendus. Tõsi, nõuete rahuldamine saneerimismenetluses võtab aega, kuid võimaldab pandita võlausaldajatel siiski saada tagasi 50% oma nõudest, mida on kordades rohkem, kui pankroti korral. Lisaks ei ole vähetähtis, et saneerimismenetluse kestel makstakse võlausaldajatele nende nõude jäägilt ka intressi.“

Kedagi ei kohelda ebavõrdselt

Toomere sõnul koheldakse kõiki võlausaldajaid Halinga OÜ saneerimiskavas võrdselt ja kõikide nõuete suhtes kohaldatakse identseid saneerimisabinõusid.

„Kuna nõuete rahuldamise määra leidmise aluseks on pankrotihinnang, on tagatud ka kõigi võlausaldajate huvide arvestamise proportsionaalsus. Just proportsionaalse huvide arvestamise põhimõtte järgmise vajadust on Riigikohus korduvalt rõhutanud. Kui võlausaldaja nõue on pandiga tagatud, saaks see võlausaldaja ka pankroti korral oma nõude suuremal määral rahuldatud ning seda peab arvestama ka saneerimismenetlustes. Halinga OÜ saneerimiskavas ei ole ühtegi võlausaldajat teisele ebavõrdselt või ebaproportsionaalselt eelistatud. Ma loodan, et ettevõte jätkab tegevust ja et piima hind siiski mingil hetkel tõuseb. See kindlasti leevendaks Halinga OÜ rahalist seisu ja annaks võimaluse kava kindlamalt täita,“ rääkis Toomere. „Igal juhul võitleb Halinga OÜ mitte vaid enda ellujäämise nimel, vaid kõigi võlausaldajate raha eest.“

Kes investeeriks piimatootmisesse?

Kas omanik peaks omakapitali investeerima või kui tal seda ei ole, siis kas tuleks leida mõni investor, on keeruline küsimus. Halinga OÜ saneerimisnõustaja Veikko Toomerel on eelnev kogemus Väätsa Agro saneerimisel.

„Jutu tasemel on investori kaasamine väga tore. Aga kas ja kui palju on hetkel investoreid, kes julgeksid piimatootmisesse investeerida? Minu ukse peale igatahes keegi koputanud ei ole. Saneerimisnõustajana on minu ülesanne muidugi ka leida võimalus ettevõtja ja võlausaldajate raha päästmiseks, mitte minna ja hakata ettevõtet kellelegi maha müüma. On õige, et Väätsa Agro ASi saneerimismenetluse kestel leidis ettevõtte uue investori. Kuid võrdlust Väätsa Agro ASi saneerimismenetlusega aastatel 2009 – 2011 hetkel tegelikult hästi teha ei saa. Väätsa Agro saneerimismenetluse ajal ei olnud sellist piimandust räsivat geopoliitilist faktorit kui hetkel. Piima hind oli küll ka tookord madal, kuid hinna madalseis ei kestnud väga kaua. Mälu järgi stabiliseerus piima hind tol ajal juba 4-5 kuuga, mis võimaldas Väätsa Agrol ennast juba probleemideta ära majandada. Väätsa Agro ASi ja Halinga OÜ saneerimiskavad on oma sisult ja ülesehituselt väga sarnased. Väätsa Agro saneerimine on tänaseks päevaks edukalt lõppenud ja see annab lootust ka Halinga OÜ päästmiseks. Aga jah, praegu peame arvestama geopoliitilise olukorraga. Keegi ei tea, millal piima hind tõuseb ja kui jätkusuutlik hinnatõus on. See teeb Halinga OÜ saneerimise kindlasti keerulisemaks aga mitte võimatuks,“ tõi Toomere näiteid oma kogemusest.

Siiski valitseb võlausaldajate seas rahulolematus ja pigem kardetakse, et lootus oma raha tagasi saada on imeväike.

Tuleb otsida võlausaldajatega kompromissi

Dimela ASil ei ole midagi Halinga saneerimise vastu. Dimela ASi juhi Oliver Kullmani arvates ei arvesta praegu pakutud kava piisavalt võlausaldajate õigust oma varale ning tagatisega ja tagatiseta võlausaldajad oleks hääletamiseks pidanud jagama eraldi rühmadesse.

„Muidu dikteeriks üks tagatisega võlausaldaja kõigi tagamata võlausaldajatele võla vähendamise – see ei tundu õiglane,“ ütles Kullman. „Tagasi tuleks maksta kas 100%, kasvõi pikema perioodi jooksul või kui see ei ole võimalik, siis väiksem osa aga koheselt, näiteks kaasates uue investori või kolmanda variandina anda võlausaldajatele osalus Halinga OÜs.“

Dimela ASi juht Oliver Kullman ei ole Halinga OÜ saneerimisprotsessi eduka lõpu suhtes optimistlik, ta ei tahaks, et tekib pretsedent, kus ühe farmi ebaõnnestumist finantseerivad tarnijad, omanik aga raha juurde ei pane.

Nüüdne seis on selline, kus Dimelale on Halinga võlgu üle 150 000 euro. „Me ei ole nõudnud viiviseid, erinevalt paljudest teistest tarnijatest, eesmärgiga võimaldada Halingal jalule saada. Lubati, et lepitakse kokku maksegraafik ja anti suuliseid lubadusi, nendest lubadustest lõpuks aga asja ei saanud,“ on Kullman pettunud.

Kullmani sõnul peaks omanik uut omakapitali investeerima. „Kui tal seda ei ole võtta, tuleb leida uus investor, kellel on võimalik omakapitali investeerida. Halinga OÜ peaks esitama uue saneerimiskava, mis arvestab suuremal määral kõikide võlausaldajate õigusi ja näeb ette lahendusi, mis saab olukorras kui kava ei suudeta täita, sest praeguses kavas ei ole selle kohta midagi. Samuti peaks kokku kutsuma võlausaldajate koosoleku, et uut saneerimisettepanekut arutada, kirjalik menetlus tundub kummaline, nii ei teki võimalust asja arutamiseks,“ pakub variante välja Kullman.

50% korstnasse?

AS Remedium juhataja Sivar Irval ei ole pakutud saneerimiskavaga nõus ja nad on ka vastava teate saneerijale saatnud.

„Saneerimiskava ei arvesta erinevate osapoole huvidega. Siin on selgelt tehtud „Suure ja Väikese Peetri“ mäng. SEB laen on pandiga tagatud, kohustused ülejäänud võlausaldajatele mitte. Saneerimiskava järgi on olukord selline, kus SEB saaks 100% oma rahast kätte, teised võlausaldajad peavad 50% rahast „korstnasse kirjutama“ ja 50% saaksid võibolla 5 aasta jooksul tagasi. Miks võibolla? Sest saneerimiskava ei taga mitte kuidagi ka selle 50% tasumist,“ selgitab Irval. „Kuidas saab lihtne võlausaldaja olla samaväärne pangaga, kes teeb ühe suure tehingu, mille jaoks panditakse praktiliselt kogu ettevõtte vara ning probleemide korral koheldakse seda pikaajalist laenu võrdselt nendega, kes ettevõtet igapäevaselt on teenindanud? Ei ole loogiline ega ka õiglane! Kui selline saneerimine ja võlausaldajate n.ö. võrdne kohtlemine ka kohtus heakskiidu saab, siis on Eesti seadustega midagi väga viltu!“

Kes võidab saneerimisest?

Oilseeds Trade juhi Veikko Vahari sõnul ei ole neil saneerimisprotsessi osas midagi ette heita, sest see on ju seadusest tulenev aga rahul ei olda saneerimiskavaga.

„Kõige suurem etteheide saneerimskavale on pandiga tagatud võlausaldajate  ja pandiga tagamata võlausaldajate mitte grupeerimine ehk sisuliselt Halinga OÜ on tagatud võlausaldajatega, kellel midagi ei tule korstnasse kirjutada, kokku mängides kõigile teistele võlausaldajatele nahaalselt naha üle kõrvade tõmmanud – nõudes üle poole võlgade maha kandmist ja mitte ajatamist pika perioodi peale. Ehk sisuliselt Halinga OÜ ütleb võlausaldajatele, et teie kannate kahju ja Halinga teenib selle tehinguga kasumit. See on ju vargus, mida saneerimsseaduse mõttega küll ei ole ette nähtud ja miks ma peaksin Halinga omanikule sellise kingituse tegema,“ ei ole asjaga rahul Vahar. „Olukorra lahenduseks peaks Halinga pakkuma vastu, kuidas ta oma võla lõpuks tasub. Vastasel juhul on ju tegemist pankrotiga kui võlgu ei suudeta tasuda. Samas arvan, et pankroti protsessis saaks tänases saneerimiskavas ettenähtud summa kätte kiiremini kui saneerimiskavas ette nähtud plaani järgi.

Vahari sõnul taandub probleem seadusandlusele, kus on selline nn. hall tsoon jäetud.

„Näen probleemi, et seadusandlusega on antud võimalus võlgade mahakirjutamiseks aga arvan, et sellist õigust ei tohiks olla, vaid võlgnikul peaks olema kohustus pakkuda alati välja variandid,  kuidas kogu võlgnevus saab tasutud ja maha tohiks kanda ainult viivised ja trahvid,“ lausus Vahar.

Lootma peab aga oleme realistid

Baltic Agro ASile võlgneb Halinga OÜ natuke üle 900 000 euro. Ettevõtte juhatuse liige Ants Puusta on nördinud, sest tema arvates on kõikide võlausaldajate ja panga (pandipidaja) ühte potti panemine vale.

„Pank saab igal juhul oma raha tagasi. Meie peame täna maha kandma 50%. Ja siis ootama ilma mingi garantiita, et teine 50% millalgi tuleb. Oleme ju samuti panga klient ja täna ühe näiline päästmine sätib teised reaalsesse ohtu,“ ütles Puusta. „Meie ettepanek oleks, kas koostada uus saneerimiskava või kuulutada välja Halinga OÜ pankrott. Pankroti pilt ei ole võlausaldajatele nii halb kui seal maaliti, sest pankrotihinnangus on vara hinnatud põhjendamatult madalate hindadega. Loomulikult ei ole eesmärk põllumajanduse lõpetamine Eestis aga kui üks omanik ei saa hakkama, siis äkki keegi teine saab. Häid näiteid on üle Eesti väga palju, kus tugevad ettevõtted elavad üle ka rasked ajad.“

Võlg on võõra oma

Older Grupi juhi Siim Olderi arvates on samuti alahinnatud Halinga OÜ vara väärtust  – maa, elusloomad, hooned ja uus laudakompleks.  „Halinga OÜ olukord on nii kehv, et sellises olukorras ja sellise piima hinna tingimustes, sellise söötmise, pidamise ja juhtimise juures seda raha tagasi ei saa. Kui ei suudetud oma ostusid korralikult teenindada aastatel 2012 kuni 2014, kui piima hind oli kõrge ja suhteliselt stabiilne ning söödabaas piimatootmiseks hea, siis kuidas on see võimalik nüüd ja edaspidi? Kui ei suudetud ka nendel headel aastatel piimatoodangut lehma kohta tõsta ja hoida tootmine stabiilsena siis nüüd, veelgi väiksemate vahendite tingimustes ning mis veelgi olulisem – kaotatud kaubatarnijate usalduse tingimustes, kujuneb firma kasumisse toomine ääretult keeruliseks ülesandeks,“  sõnas Older. „Kus on olnud raamatupidajate ja audiitorite silmad, kui selle ettevõte majandusaasta aruandeid kinnitatakse?“

Saneerimiskava kohta ütleb mees, et selline saneerimine kus osa võlgu tahetakse korstnasse kirjutada on põhiseaduse vastane. Ka tema sõnul peaks ära võtma panditud nõuete võrdsustamise pandiga koormamata nõuetega. See, et võrdsustatakse nt. seemnemüügiarve või kütuse arve pikaajalise laenuga laudakompleksi ehitamiseks ei ole võrdne kohtlemine. „Laenu makstakse tagasi kokkulepitud maksegraafiku alusel mitme või mitmekümne aasta jooksul. Kütuse või seemnete eest tasutakse maksimaalselt aasta jooksul, tihti ainult 30 päeva jooksul. Neid, nii erinevaid tooteid, nagu tarbekaupade müük võrdsustada pikaajalise laenurahaga, see ei saa olla õige,“ selgitas Older. „Saneerimisel ei tohiks olla seaduslikku õigust ostja võlga vähendada. Selline olukord tekitab seaduslikku õigust ja kelmust hankijatele kauba eest raha mitte tasumiseks, see olukord tekitab soovi raha firmast välja kantida ja suhtuda üleolevalt hankijatesse kes oma raha võlgnikule on andnud.“

Võlg on võõra oma, nii arvab Older Grupi juht.

„Olen peale esimest saneerimisplaani teatavaks saamist seisukohal ning seda ka saneerijale ja Halinga OÜ omanikule väljendanud, et võlg on võõra oma. Ei saa olla nii, et üks pank on saanud oma laenule tagatised panditud kinnisvara näol ning lisaks on selle firma suur laenu tagasimakse garanteeritud ka MES poolt, võrdsel pulgal meiesuguste ettevõtetega, kes Halinga OÜga igapäevaselt asju ajavad, kasutades selleks müügilepinguid või muid lihtsaid ostu-müüki tõendavaid kokkuleppeid. Reaalselt ei ole ja ei ole olnud peale laudaehituse finantseerimist ju Halingal vara, mida oleks olnud võimalik uute tehingute ja meiesuguste hankijate jaoks tagatiseks pakkuda,“ rääkis Older kelle firmale Halinga OÜ võlgneb kahe aasta seemnemüükide eest üle 62,2 tuhande euro ja see summa on puhtalt kauba eest, millele ei ole lisatud intressi ega viivisarveid. „Minu ettepanek nii omanikule, kui saneerijale on olnud lihtne: leppida kokku ainult ühe firmaga suure laenu ajatamises, likvideerida kõik muud võlad vastavalt saneerija koostatud uuele graafikule nt. 5 aasta jooksul ning siis tegeleda ka laenu tagasimaksmisega. Kõik uued kohustused, püsikulud tuleb katta kokkuleppel saneerijaga või uute firma finantsjuhtidega ettemaksetena tarnijatele.“

Oleme siiski optimistlikud

Scandagra Eesti ASi finantsdirektor Viktor Mahhov on kõigele vaatamata siiski optimistlik.

„Saneerimisnõustaja teeb oma tööd professionaalselt, loodame, et tal õnnestub erinevate osapoolte erisusi arvesse võtta ja aidata ettevõte järje peale. Töötavad lahendused peaksid ilmselt hõlmama trahvi- ja viivisnõuete tühistamist ning aegunud nõuete pikendamist, samuti abi juhtimiskvaliteedi tagamisel,“ ütles Mahhov. „Me ei soovi kommenteerida nõuete summasid, kuid teeme Halingaga jooksvalt tööd ja kindlasti oleme huvitatud pankroti vältimisest ning koostöö jätkumisest.“

Võlausaldajate mõtteid saneerimisseadustest ja hääletusest:

• Seadus ütleb, et võlausaldajate enamus peab kava poolt hääletama, et kohus selle kinnitataks.

• Kui erinevaid võlausaldajaid koheldakse erinevalt, tekivad nn rühmad. Sellisel juhul peab iga rühm kava poolt hääletama, et see kinnitataks.

• Halinga asi on kohtule esitatud nii, et SEB pank, kellel säilib 100% oma nõudest hääletab koos kõigi ülejäänud võlausaldajatega kellel nõudest 50% kirjutatakse maha. See on ju väga erinev kohtlemine.

• Lisaks on SEB laen ka oma olemuselt pikaajaline, nagu pangalaen ikka. Aastates, mitte päevades, nagu väiketarnijate puhul. Tarnijate võlad kujundatakse seega ümber pikaajaliseks, SEB oma aga jääb pikaajaliseks, nii nagu see algselt oli.

• Seega – on tekkinud võlausaldajate rühmad, mida peaks hääletuses arvesse võtma. Kuna saneerimiskava ettepanekus rühmasid hääletamiseks ei loodud, siis rikutakse sellega saneerimise otsustusprotsessi mõtet.

MIS ON MIS – saneerimine

• Saneerimisele tuleb mõelda juhul, kui ettevõte ei suuda ajutiselt täita oma kohustusi ja võlakoorem käib üle jõu.

• Saneerimisprotsessi on hõlmatud ettevõtja, võlausaldajad ja võimalikud investorid.

• Saneerimine tähendab, et ettevõttele antakse 60 päevaks kohtulik kaitse võlausaldajate nõuete vastu.

• Omanik peab saneerimise algatamiseks esitama kohtule sellekohase avalduse.

• Kaitse kehtivuse jooksul peab ettevõte koostama saneerimiskava, mis näeb ette, kuidas, mis mahus ja millal võlausaldajate nõuded rahuldatakse.

• Saneerimise käigus parandatakse ettevõtte majanduslikku olukorda saneerimisabinõude rakendamise kaudu.

• Saneerimiskavaga saab võlausaldajate nõuded ümber kujundada, tasumise tähtaega pikendada või nõudeid vähendada.

• Kava peab arvestama kõigi osapoolte huvidega.

• Saneerimiskava koostamist nõustab ja kava täitmist kontrollib saneerimisnõustaja.

• Mida varem saneerimist alustada, seda tõenäolisem on edu.

• Keskmiseks saneerimiskava täitmise tähtajaks peetakse viit aastat.

• Menetlus lõpeb, kui kava on nõuetekohaselt täidetud või kui selgub, et seda ei suudeta täita.

TASUB TEADA

Vaatamata sanktsioonidele oli Venemaa neljas eksporditurgVaatamata suurele ekspordi langusele oli Venemaa 2014. aastal Eesti kaubanduspartnerite pingerivis neljandal kohal.

Piima ja piimatoodete suurim turg oli Eesti jaoks Leedu (75,7 mln eurot). Teisel kohal on eksport Lätti (35,5 mln eurot) ja kolmandal Soome (24,4 mln eurot). Alates 2009. aastast sihtriikide seas esimesel või teisel kohal olnud Venemaa langes kaubandustõkete tulemusena 2014. aastal neljandale kohale (17,5 mln eurot).

Mullu jaanuaris ja augustis kehtestatud sisseveopiirangute tulemusel viidi 2014. aastal näiteks juustu Venemaale 93% vähem kui eelnenud aastal. Venemaa turg on Eesti piimatoodetele pea täielikult suletud – mullu septembris ja oktoobris viidi sinna veel vaid eestimaist jäätist, mis ei kuulu keelu saanud kaupade nimekirja.

Kokkuvõttes langes piima ja piimatoodete eksport Venemaale võrreldes 2013. aastaga 65,5%.

Vene kriisi hoop piima kokkuostuhinnaleEesti Konjunktuuriinstituut on hinnanud kahju Eesti piimasektorile 50 miljonile eurole aastas (tuginedes 2013. a andmetele). Nagu Euroopa Liidus, nii on ka Eestis piima kokkuostuhind võrreldes mullu jaanuariga teinud suure languse. 2014. aasta jaanuaris oli keskmine kokkuostuhind Euroopas 40 senti/l, mis detsembriks langes 33-le sendile; Eesti piimatootjad said aasta esimestel kuudel samuti 40 senti liitrilt, detsembriks oli hind langenud 25 sendini. Sel aastal on piima hind veelgi vähenenud.

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks.

Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast.Tol ajal peeti meie aladel väikesekasvulisi, jämeda villaga maalambaid. Nemad saidki lähtematerjaliks tänaste Eesti tumeda ja valgepealiste lambatõugude aretustöös. Mõisaprouad pidasid aga maavilla liiga karedaks ja sakste häärberite ümber hakkasid kepsutama kaugelt sissetoodud meriino lambad, kelle arvukus koos ristanditega ulatus Eesti ja Liivimaal 1840. aastal 200000ni.

Legendaarse lambakasvatusteadlase ja entusiasti Kristjan Jaama eestvedamisel pandi alus tõhusamale tõuaretusele ja 1928. aastal loodi Eesti Lambakasvatajate Selts, mis on toeks lambakasvatajatele tänapäevani. Eesti Lamba ja kitsekasvatajate 230 liikmeline selts valis kevadel ka uue juhatuse. Lootusrikkalt vaadatakse seltsi eestvedaja Annika Väli poole, kes on Saaremaal Kandla külas, Roosi talus viinud lambakasvatuse Euroopa kaasaegsemate farmide tasemele. 

Lambakari vajab värsket verd

Lambakasvatuses on kindel reegel. Kui tahad karja terve ja tugevana hoida ja arendada, ära lase oma jääradel  karjas liiga kaua valitseda. Too iga paari aasta tagant sisse värsket verd.

Meie traditsioonilisi lambatõuge on ristatud Lätist, Taanist, Norrast, Saksamaalt, Soomest, Belgiast, Leedust, Hollandist, Suurbritanniast ja Gotlandilt toodud jääradega, parandades nii lammaste viljakust kui liha, villa ja naha kvaliteeti.

Eriti häid tulemusi lambaliha kvaliteedi tõstmisel on andnud meie valgepealiste lammaste ristamine Hollandi Texeli tõugu jääradega, tumedapealised on aga saanud oma järglastele uusi geene Inglise päritoluga Suffolki tõugu jääradelt. Ristandite järeltulijad paistavad silma rohke viljakuse, eriti maitsva talleliha ja väärtusliku villa poolest. Kinnitatud aretusprogrammid aga võimaldavad nüüd nende tõugude arendamisega süstemaatiliselt edasi tegeleda.

Lambaandmeid haldab andmebaas Pässu

Jõudluskontrolli andmete kogumine ja täiendamine lammaste kohta toimub elektroonilises andmebaasis Pässu. Lambapidajaile annab see ülevaate oma karjast ja võimaldab kogutud andmete põhjal teha majanduslikult tulusaid otsuseid. 

Riikliku registri järgi kasvatatakse Eestis ligi 2000 majapidamises 18 erinevat tõugu lambaid.

Kulud, tulud, tasuvus – kust mõõtu võtta?

Kui maaperre on võetud lemmikloomadeks kümmekond lustakat lambukest, siis on laste rõõm ja vanaema nostalgia see, mis armsate loomakeste pidamise kinni maksavad. Kui aga loomadest loodetakse põhisissetulekut saada, võib tihti kuulda, et lambapidamine ei tasu ennast ära.

Algaja lambapidaja heaks abiliseks on Eesti Maaülikooli teadurite koostatud “Lambakasvatuse valdkonna käsiraamat“ (2011), kust tasub kindlasti mõõtu võtta.

Nõuannete kõrval antakse ka mudelarvutus lambakasvatuse tulukusest. Näidisanalüüsi põhialuseks on:

Otsekulud: sööt, mineraalid, ravimid, pügamine jne.Kaudsed kulud: tööjõud, farmihooned, aedikud, elekter, maamaks jne.

lma toetusteta jääks käsiraamatus tehtud arvutuste põhjal liha- ja villalammaste pidamine küll kahjumisse. Erinevaid tootmisvõimalusi arvestades, võivad tulemused olla majapidamiste lõikes tunduvalt erinevad. Tõulammaste müügi, lambanaha, lambajuustu ja teiste nišitootjate kohta tuleks teha eraldi tulukuse arvestused.

Enne turunda, siis hakka kasvatama

Enne müü ja siis hakka kasvatama – on mõnigi ärivaimuga põllumees algajale soovitanud. Alati ei pruugi see küll täkke minna, kuid tõetera on siiski sees. Eduka äri aluseks on aga alati toote kõrge kvaliteet ja kauba väärtustamine.

Lambakasvatuses just nende karide taha tihti takerdutaksegi. Mida müüa, kus müüa, kellele müüa, mis hinnaga müüa? Turundusteavitus on siin eriti oluline. Sestap on Eesti Lambakasvatajate Seltsi uuel juhatusel nüüd plaanis oma liikmetele rohkem ka sellealast nõu anda. Turundus ei seisne ju ainult toodete reklaamis ja müügitöös vaid kõikide tegurite koosmõjus. 

Toetused – lammas läbi nõelasilma

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks. Väljamaksed kanduvad tihti järgmisesse kalendriaastasse. Nii näibki, et enne läheb lammas läbi nõelasilma, kui toetused temani jõuavad. Kui ka kuidagi jõuavad, on paari aasta pärast kogu süsteem jälle pea peale pööratud.             

Mõned näited. Kui 2013. aastani said utetoetust lambapidajad, kelle karjas oli vähemalt 10 lammast, siis sellest aastast on lambapeade arv surutud piiridesse 10-100 lammast. Näib, et 101-500 pealine kari pole enam stiimuleid väärt. Ometi aitas see tugi varasematel aastatel lammaste arvu tunduvalt suurendada.

Varem maksti karjatamistoetusi aasadel kepslevatele lambukestele ja ainus tingimus oli, et nad käivad karjamaal kuni 1. septembrini. Nüüdne uus meede nn. loomade heaolutoetus, nõuab lambapidajalt täiendavalt lammastele ravimtaime väljaku rajamist -5 ruutmeetrit lamba kohta. Äraseletatult: lambakarjamaa looduslik taimekooslus peab uute nõuate kohaselt sisaldama ettekirjutatud nomenklatuuris taimekülve, näiteks ka võilille külvi. Toetus nõuete täitmisel on 9 eurot lamba kohta.  

Paljud lambakasvatajad said varem ka toetust ebasoodsates piirkondades karjatamise eest. Praegu seda enam ei maksta.

Tõsi, uues Maaelu Arengukavas on ka väiketootjatele investeeringutoetus olemas, kuid summa on väike. Ka Leader programmist on võimalik pisut tuge leida. Enamus toetusmeetmete nõudmised on sedavõrd kõrged, et neid suudavad täita vaid vähesed.               

Lambalihast. Kasukamaitse või müüt?

Lambaliha maitse kasukaga seostamine kuulub küll nende aegade taha, kui vanad, rasvased, puitunud lihaga lambapässid mihklipäeval omale lõpu leidsid ja nende kasukahõlma lõhnalist liha tuli kümneid kordi suus keerutada.

Tänane talleliha kuulub aga gurmaanide eriliste hõrgutiste hulka. On ju Eestimaa lammas kasvanud liigirohkel rohumaal ja annab liha maitseomadustega silmad ette paljudele kinnistes farmides peetud lammastele.

2014. aastal müüdi Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu Lätti ligi 700 lammast, nendest kümmekond sugujäära, kelle hind on lihaloomadest neli-viis korda kõrgem. Euroopa turgudele jala ukse vahele saamine on juba keerulisem, sest meie häda on lihatoodangu väikeses mahus ja ebaühtlases kvaliteedis. 

Meie poelettidelt võib lambaliha harva leida. Siin peaksid kohalikud lihatöötlejad,vahendajad ja kaupmehed küll suuremat aktiivsust näitama.

Hundid söönud, lambad läinud     

Lambakasvatajatele teevad tuska huntide ja ilveste iga-aastased veretööd. Kui talvel ulatub võsavillemite arvukus meil 150 ringi, siis kevadel-suvel on neid juba sadakond rohkem. Eriti hull on olukord Saaremal ja Hiiumaal, kus nende tõttu on tulnud farmeritel mõelda ka lambapidamise lõpetamisele. Huntide arvukust pole tahetud looduskaitse huvides ja liigi säilitamise vajadusest lähtudes vajalikul määral piirata ja võsavillemid ei jäta seda privileegi kasutamata. Treenitud kallid karjakoerad, kõrged tarad ja häireanduritega elektroonikasüsteemid on küll leevendavad abinõud, kuid kõrge hinna tõttu võimalikud vaid vähestele.

Kiskjakahjude määramisega tegeleb keskkonnaamet lambapidajate avalduste alusel. 2014. aasta eest tänavu väljamakstud  kiskjahüvitused ulatusid täiskasvanud lammastel 160 euro kuni ühe aasta vanustel talledel 80 euro ja jõudluskontrolli aretuskarja lambal 200 euroni.

Mahukama tõestusmaterjali põhjal maksti välja ka suuremaid  kahjutasusid.

Lambajuust kui Eesti uus Nokia

Lambapiimajuustu tegijaid on Eestis seni üksikuid. Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmetel on Eestis vaid 61 piimalammast. Tiiu ja Raivo Kauberid Saaremaalt tegid küll Belgia piimalammastega proovitöö ära ja andsid väikefarmist toodangutki, kuid eakatele  entusiastidele käis tootmise laiendamine üle jõu.

Asjaga tasuks aga julgetel ja innovaatilistel lambakasvatajatel edasi tegeleda. Üks piimalammas annab 1 liitri piima päevas, mitmekordse lüpsi korral pisut rohkem, millest saab 100 grammi ringis juustu. Piim on rasvarikas ja laktoosivaba ning võimaldab valmistada ka erilise maitsega jogurteid kui ürdijuuste.

Lambapiimatootjaid võik olla Eestis kindlasti rohkem. Näiteks ootab Luke Farmimeierei Tartumaal selliseid ettevõtlikke inimesi, kes viiks lambapiima tootmise uutele alustele ja hakkaks nende meiereid juustu tegemiseks varustama lambapiimaga.

Teadmisi kogutakse välismaalt

Hiljuti käisid Eesti Lambakasvatajate Seltsi liikmed lambafestivalil Bulgaarias ja tõid sealt kaasa rikkalikult kogemusi. Tutvuti jõudluskontrolli, tõuaretuse ja toetusprogrammidega.

Festivalile kutsutute hulgas olid ka Läti, Leedu, Belgia, Itaalia, Tsehhi, Gruusia, Makedoonia, Rumeenia ja Horvaatia lambakasvatajad. Lambafestivali eesmärk oli luua otsekontakte eri maade lambakasvatajate vahel. Loodetavasti hakkab siit midagi edasi arenema.

Autor: Mati Narusk

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Piimaturu olukord on alates möödunud aasta suvest püsinud pingeline. Halvenenud turukonjunktuur ja Venemaa poolt möödunud aasta augustis kehtestatud impordipiirangud viisid Eesti keskmise piima kokkuostuhinna järsu languseni.

Käesoleva aasta aprillis Eesti tootjatele makstav piima kokkuostuhind on aasta võrdluses EL liikmesriikidest kõige rohkem langenud (-33%). Kui veel aasta tagasi ulatus Eesti piimatootjatele makstav kokkuostuhind EL keskmise tasemeni, siis tänavu mais oli piima kokkuostuhind Eestis EL keskmisest üle 20% madalam. Eesti tootjatest veelgi vähem makstakse aga Leedu ja Läti piimatootjatele.

EL piimatoodete hinnad

Või ja lõssipulbri hinnalangus sai alguse möödunud aasta kevadel ning peatus alles käesoleva aasta alguses. Euroopa Komisjoni andmetel tõusis ELi või hind käesoleva aasta algusest kuni märtsini ligi 16% ja lõssipulbri hind üle 17%. Märtsi algusest alates on aga hinnad taas langenud ning lõssipulbri hind oli 21. juuniga lõppenud nädalaks langenud tagasi aasta alguse tasemele.

Ka või hind on märtsi algusega võrreldes ca 9% madalamal tasemel, kuigi viimastel andmetel on EL keskmine või hind natuke tõusnud.

Aasta võrdluses oli 21. juuniga lõppenud nädalal või hind võrreldes eelmise aasta sama ajaga ca 11% madalam (313 EUR/100 kg) ja lõssipulbri hind ca 37% madalam (180 EUR/100 kg). Sarnane areng on toimunud ka teiste toodete osas.

Piimapulbri eest maksti 21. juuniga lõppenud nädalal ELi keskmisena 239 EUR/100 kg, mida on aasta varasema sama ajaga võrreldes 28% vähem. Edam juustu hind on aasta võrdluses 21% langenud (252 EUR/100 kg) ja vadakupulbri hind on aasta tagusest ajast 24% odavam (76 EUR/100 kg). Kokkuvõttes võib märkida, et EL piimatoodete hinnalangus on  viimastel nädalatel jätkunud, erandiks vaid või ja cheddar juustu hind.

Joonis: EL keskmised piimatoodete hinnad kuni 21. juunini 2015 (allikas: Euroopa Komisjon)

Allikas: EPKK infoleht 

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Nädala börsiuudised: Fonterra sunnitud töökohti kärpima; teraviljade hinnatõus annab farmeritele lootust; kohvi ja kakao hinnad jätkavad tõusu; Iraaniga jõuti kokkuleppele.

Veresaun piimaturul jätkub

Piimaturu langus sai uue hoo sisse ja maailmaturu hindasid järgiv GlobalDairyTrade (GDT) indeks kukkus 15. juulil toimunud kauplemissessiooni ajal lausa 10,7 protenti. Tegemist on 13 aasta madalaima tasemega.

Kõige rohkem on hinda alla vedanud koorimata piima pulber – veebruaris oli hind GDT oksjonil veel 3010 eurot tonn, praeguseks juba 1700 eurot tonn. 2014. aasta veebruaris oli tonnihind veel lausa 4605 eurot.

Nüüd on hinnad kukkunud märtsi algusest juba 9 kauplemissessiooni järjest.

Piimaturgudel on nõudlus ja pakkumine juba pikka aega tasakaalust väljas olnud, mis on hindasid tublisti survestanud. Globaalne nõudlus on väike – enim on see vähenenud Venemaal ja Hiinas. Teisalt on tootmine nii Uus-Meremaal, Austraalias, Euroopa Liidus kui ka USAs kasvanud. Hinnalangusele andis hoo sisse Euroopa Liidu kvootidest loobumine.

ANZ pank vähendas tahke piima hindade prognoose – kui veel enne oodati 5,40 dollarist hinda kilogrammi kohta (22,4 dollarisenti/liiter), siis nüüd arvatakse, et hind jääb vahemikku 3,75-4,00 dollarit.

Euronext turul kukkus kooritud piima hind nädalaga 0,68 protsenti. Alates veebruarist on hinnad kukkunud aga ligi 30 protsenti.

Hinnalangus sunnib töökohti vähendamaPiimatööstuse gigant Fonterra teatas, et piimahindade languse tõttu on nad sunnitud läbi viima suuri koondamisi.

Uus-Meremaa piimatööstuse kooperatiiv, mis domineerib maailma suurima piimaeksportija tootmist, kärbib kokku 523 töökohta. Ettevõte tahab aastas kokku hoida 36 miljonit eurot.Peamiselt vähendatakse töökohti Uus-Meremaal, aga ka teistes riikides. Praegu pakub Fonterra tööd 18 000 inimesele, kellest 11 500 töötab Uus-Meremaal.Fonterra tegevjuht Theo Spierings ütles, et kooperatiiv peab tegema suuri muutusi, et püsida praegusel piimaturul konkurentsivõimelisena.„Töökohtade kaotamine ei ole kuidagi seotud individuaalse kompetentsusega. Me tahame lihtsalt ettevõtte jõudlust suurendada,“ ütles Spierings.

Teraviljade hinnatõus annab farmeritele lootust

Teraviljahinnad on pärast kuid väldanud stagnatsiooni hakanud veidi tõusma. Paljud farmerid kasutasid olukorda ära ja hakkasid osa oma 2015. aasta saagist ette müüma. Lõikusaja hindu pole veel ette teada, aga olukord on võrreldes paari kuu tagusega tublisti paranenud.

USAs olid teraviljade hinnad sellel nädalal languses. Kukkumine oli aga väike ja hindade kõikumine on vähenenud, mis viitab asjaolule, et hinnad on moodustanud nii-öelda põranda, kust on raske allapoole murda.Maisi hind tõusis Chicago börsil 2,09 protsenti ja buššel maksab 4,37 dollarit. Nisu hind kukkus aga 3,87 protsenti ja buššeli hind on 5,58 dollarit. Kaera hind tõusis 0,2 protsenti ja buššel maksab 2,69 dollarit.Ei ole veel täpselt teada, kuidas kuumalaine teravilja saagikust tervikuna Kesk- ja Põhja-Euroopas mõjutanud on. Cope-Cogeca avaldas sellel nädalal prognoosi, mille kohaselt kukub Euroopa teraviljatoodang kuumalaine tõttu 7,5 protsenti. Nisu ja linnaseodra toodang väheneb ennustuse kohaselt 6 protsenti ja maisitoodang üle 10 protsendi.Euroopa teraviljatoodangu mahu prognoosid on varieeruvad, aga konsensus on, et 2015. aastal toodang väheneb.Toidunisu hind kukkus sellel nädalal 0,75 protsenti, aga viimastel nädalatel on hind kokkuvõttes tublisti tõusnud. Praegu on tonnihind 197 eurot.

Linnaseodra hind ei muutunud ning tonn maksab jätkuvalt 214 eurot. Rapsiseemnete hind odavnes aga 1 protsendi võrra ja tonnihind on 387,75 eurot.

Kohvihinnad jätkavad tõusu

Commerzbank prognoosib kohvihindade kasvu jätku, vaatamata sellele, et suurtootja Brasiilia rahvusvaluuta reaal on tugevalt odavnenud.

Pank ütles, et nii robusta kui ka arabica kohvi hinnad hakkavad tõusma. Peamiselt aitab hindadel tõusta Brasiilia toodangu vähenemine.Commerzbank prognoosib, et arabica kohvi hinnad tõusevad 2015. aasta neljandaks kvartaliks 150 dollarisendini naelast. Hetkel on arabica hind 134 dollarisendi juures.„Robusta hinnakasv on Arabica omast olnud viimastel kuudel suurem ning me arvame, et tõusupotentsiaal on selle võrra väiksem. Neljandaks kvartaliks ootame hinda, mis oleks 1800 dollarit tonnist,“ ütles Commerzbank.Praeguseks on hind ületanud juba 1800 dollari taseme.

Kakao hind jätkab aprilli alguses alanud tõusu – eelmise nädala jooksul tõusis hind üle 3 protsendi ja tonn maksab 3352 dollarit. 

Iraaniga jõuti kokkuleppele

14. juulil jõuti ajaloolise Iraani tuumakokkuleppeni ja see kukutas ka nafta hinda.

Iraan ja grupp kuuest riigist, eesosas Ameerika Ühendriikidega, jõudsid kokkuleppele, mille järgi piiratakse rohkem kui kümne aasta jooksul oluliselt Teherani tuumavõimekust. Iraanile vastutasuks lõpetatakse sanktsioonid, mis on puudutanud näiteks naftaeksporti ja finantstehinguid.USA president Barack Obamale võib see tähendada ametiaja suurimat diplomaatilist saavutust, kuna läbirääkimised Iraaniga on kestnud 20 kuud, kirjutas The New York Times.Naftaekspordi sanktsioonid lõpetatakse ja Iraan toob oma nafta maailmaturule. Kuna pakkumine kasvab, siis nafta hind hakkas odavnema. Langusele aitas kaasa varude suurenemine mitmes piirkonnas USAs. WTI toornafta odavnes 3,09 protsenti ja Brent kukkus 2,41 protsenti. Kumbki maksis nädala lõpuks 50,97 ja 57,08 dollarit barrelist.

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Selle nädala börsiuudised: toorainehinnad 13 aasta madalaimad; hea ilm USAs viis teraviljade hinnad alla; Eestis teravilja kasvutingimused head; piimahinnal kasvupotentsiaal.

Toorainete hinnad on jõudnud peaaegu madalaima tasemeni alates 2002. aastast. Langust veavad kuld ja tööstusmetallid, nädalaga langesid aga ka teraviljad, maagaas ja nafta.

Toorainehinnad jõudsid 13 aasta põhja

Toorained muutuvad investorite seas aina ebapopulaarsemaks, kuna dollar rühib ülesmäge, vahendab Bloomberg.Viimasel ajal annab dollarile hoogu USA Föderaalreservi juhi Janet Yelleni vihje selle kohta, et intressimäärad võivad juba sel aastal tõusma hakata. Kõrged laenuhinnad muudavad toorained omakorda vähem atraktiivseks, kuna need ei too sellist tulu nagu võlakirjad ja aktsiad.Bloombergi tooraine indeks kukkus kolmapäeval ligi 2 protsenti, mis tähendab, et indeks on juba seitse päeva järjest langenud.WTI toornafta (USA nafta) hind kukkus nädalaga 3,27 protsenti ja Brent odavnes 1,87 protsenti. Kumbki maksab 49,3 ja 56,01 dollarit barrelist.Toornafta hinnad on viimase aasta jooksul tublisti langenud. Näiteks eelmise aasta samal ajal pidi barreli eest välja käima üle 100 dollarit.Eesti bensiinijaamades on samuti hinnad kukkuma hakanud – kokku on hinnad odavnenud umbes 10 protsenti. Nafta hinnalangusega võrreldes on see vähe, aga turuosaliste sõnul langevad hinnad veelgi – see võtab lihtsalt veidi aega.

USA ilmastikuolud paranevadUSA Kesk- ja Põhjaosas „on ilm mõnevõrra kuivem ja see vähendab liigniiskuse muresid,“ ütles ilmateenistus MDA.

Samas on varakult korjatava pehme talvenisu puhul märgata USAs haiguste laialdast levikut, mis mõjub saagikusele halvasti.„Haiguse kahjud on suured ja see annab pehmele talvenisule tugeva löögi,“ ütles CHS Hedging.Teisalt on nisu kasvutingimused olnud üldiselt head ja vaatamata ilmaprobleemidele ja haigustele tuleb saak tõenäoliselt korralik. USAs on mitmeid piirkondi, kuhu vihmad ei ulatunud. Need piirkonnad teevad kaotatud saagi tasa.„Kanadas on aga paduvhimad preeriates olevat kuivust vähendanud ning ilmateade ennustab vihma ka edaspidi. Siiski vähendati pikaajalise põua tõttu nisutoodangu prognoosi 2,6 miljoni tonni võrra.Toorainete üldine hinnalangus ja ilma paranemine pani teraviljade hinnad langema. Nisu hind kukkus Chicago börsil 6,2 protsenti ja buššel maksab 5,24 dollarit. Maisi hind kukkus 5,93 protsenti ja buššeli eest tuleb välja käia 4,11 dollarit. Sojaubade hind odavnes 1,9 protsenti ja buššel maksab 9,88 dollarit.

Euroopas mõjutab teravilju jätkuv kuumalaineIlm Euroopas muutunud ei ole „Prognoos on jäänud samaks – kuum ja kuiv ilm survestab  Euroopa Lõuna- ja Idaosas saaki,“ nentis MDA. Tõsi, peamiselt mõjutab kuiv ilm kevadkultuure ja talvekultuuridele erilist kahju ei ole.

Selle nädala lõpus teatas aga USA põllumajandusministeerium (USDA), et Euroopa suhtes on pessimism olnud liigne ja maisi ning nisutoodang ei pruugigi nii märkimisväärselt kukkuda.Seetõttu suurendas USDA Euroopa büroo ka nisutoodangu prognoosi – nüüd oodatakse 148,5 miljoni tonnist saaki. Turgude ootusi arvestades on see pigem kõrge number.Euroopa kuum ilm on tekitanud saagikaotust nii Prantsusmaal kui ka Suurbritannias. „Samas ei ole see märkimisväärselt mõjutanud talvenisu saaki, mis moodustab suurema osa toodangust,“ ütles USDA.Eelmistel nädalatel on teraviljade hinnad tublisti tõusnud. Kuna olukord ei ole nii hull, nagu oodati, odavnes toidunisu hind 3,55 protsenti ja tonn maksab 190 eurot. Rapsiseemnete hind tõusis aga 0,26 protsenti ja tonn maksab 388,75 dollarit.Eesti teravilja kasvutingimused üldiselt headSkandinaavia ja Balti riikide osas püsis USA põllumajandusministeeriumi Euroopa büroo optimistlik. „Skandinaavia ja Balti riikide ilmastikuolud on üldiselt olnud soodsad,“ teatasid nad.Kuumalaine jõudis ka Eestisse, aga ei jäänud siia püsima. Viimase nädala jooksul on olnud Eestis pidevalt vihmasid ja see annab teiste Euroopa riikide ees mõningase eelise.Kuiv ilm mõjutab ka maisitoodangut. Näiteks Prantsusmaa kehva ilma tõttu vähendas USDA Euroopa büroo prognoosi 1 miljoni tonni võrra. Samas oodatakse, et Euroopa toodang on 66 miljonit tonni ehk 227 000 tonni rohkem kui USDA enda prognoos. Seda seetõttu, et Ida-Euroopas on olukord tunduvalt parem. “Rumeenias on olnud juuni vihmad väga kasulikud. Bulgaarias on mais aga hästi kasvanud ja saagikus on keskmisest kõrgem,“ ütles USDA.Uus-Meremaa Keskpank toetas ideed, et piimahinnad võiksid aasta teises pooles taastuma hakata, vaatamata sellele, et prognoose vähendati.

Lühemas perspektiivis on piimaturg täiendava surve allUus-Meremaa Keskpank vähendas tahke piima hinnaprognoosi – kui enne oodati 2015-16 aastateks 4,30 Uus-Meremaa dollarist kilohinda, siis nüüd prognoositakse, et kilohind jääb 3,80 dollari (NZD) juurde. Nende sõnul mõjutab hinda toorainesektori üldine nõrkus ning Venemaa kesine import ja Hiina suured varud.

„Toorainesektori edasine nõrgenemine, näiteks nafta hinnalangus ja teraviljahindade pöördumine, annab alust arvata, et lühemas perspektiivis püsivad hinnad surve all,“ ütles pank.„Lühiajalised inidkaatorid viitavad nõrkusele turul, mis kannatab ülepakkumise, nõrga nõudluse ja kaubandusembargode tõttu,“ lisas pank.Fonterra on oma prognoosiga olnud mõnevõrra tagasihoidlikum – maailma suurim piimatootja ootab, et tahke piima kilogrammi hind jääb 5,25 dollari (NZD) juurde. Samas oodatakse, et Fonterra kärbib 7. augustil toimuval kohtumisel prognoosi märkimisväärselt.Eelmisel aastal olid piimahinnad keskmiselt 4,40 dollarit kilogrammist.Euroopas (Euronext turul) odavnes kooritud piima hind 2 protsenti ja tonn maksab 1701 eurot.

Pikaajaliselt hakkavad piimahinnad tõusmaVaatamata lühiajalisele nõrkusele arvab panga analüütik Doug Steel, et „hinnad hakkavad järgmise 12 kuu jooksul taastuma.“

Pank teatas, et madalad hinnad tekitavad ettevõtetele raskusi ning toodang hakkab lõpuks vähenema.Samuti ütles pank, et Euroopa toodang ei hakka „märkimisväärselt kasvama, vaatamata sellele, et aprillis loobuti piimatoodangu kvootidest.“Kõige seda arvesse võttes prognoosib pank, et 2016-17 aastatel võiks piima kilogrammihind ulatuda 5,90 dollarini (NZD)Teistest toorainetest kukkus roosuhkru hind ülepakkumise tõttu 6,7 protsenti ja nael maksab 11,39 dollarit. Kohvi hind odavnes 1,7 protsenti ja tonn robusta kohvi maksab 1805 dollarit. Kakao hind langes 2,7 protsenti ja tonn maksab 3260 dollarit.

Artikkel avaldatud Põllumajandus.ee lehel

“Raske vastata, mida see tähendab, et meie farmist nelja kilomeetri kaugusel sigade Aafrika katk avastati,” ütleb Ekseko juhatuse esimees Teet Soorm. Sest praeguseks pole veel selge, kas piirkonnas kehtestatakse piirangutsoon või mitte.

Soormi sõnul peetakse selle üle hetkel aru nii Tallinnas põllumajandusministeeriumis ja veterinaar- ja toiduametis kui Brüsselis.

“Kui piirangutsoon kehtestatakse, tähendab see töökaotust tuhandetele inimestele kogu Eesti põllumajanduses. Juba ainuüksi meie palgal on 200 inimest, meie koostööpartnerite ja teenusepakkujate juures aga kordades enam. See pole lihtsalt üks väike sitane seafarm kusagil metsa taga, vaid kaasaegne suurtootmine, mis on just taudiohu välistamiseks erinevatesse paikadesse laiali jagatud (ingl k multisite – toim). Ja kui põrsaid piirangutsoonist välja viia enam ei tohi, siis on lõpp,” selgitas Soorm.

Ning mitte ainult Eksekos, vaid paljudes teistes ettevõtetes. Kuhu paneb piimatootja vadaku, millega sigu söödetakse? Läga laialivedaja sõnniku? Teraviljatootja 70 000 vilja? Mitte keegi ei oska neile küsimustele täna vastata.

“Mina ei usu, et keegi Eestis ja Brüsselis on valmis sellist otsust vastu võtma,” ütleb Teet Soorm, kes juhib 25 Ekseko seafarmi igapäevast tööd.

Kui rakendub katastroofiline stsenaarium ja piirangutsooni arvatakse kõik Viljandi- ning Valgamaa seafarmid, siis tuleks Soormi sõnul ainuüksi Viiratsis asuvast Ekseko farmist teise ilma saata 6000 emist, ligikaudu 14 000 imikpõrsast ja 6000 võõrdepõrsast.

Kuna piirangutsooni jääks ka teise suurtootja Atria seafarm, võiks siis juhtuvat nimetada uueks põllumajandusreformiks Eestis.

Kuidas elu katkuohus suurfarmides täna käib? “Tavaliselt, nii nagu iga päev,” ütleb Soorm. “Emised on seemendatud, põrsad sünnivad ja liiguvad nii nagu ette nähtud. Loomad on kenasti toidetud. “

Eksekos, suurimas seafarmi Baltikumis, on tehtud kõik, et sigade Aafrika katku oma farmidest eemal hoida. Töötajatele ja koostööpartneritele on räägitud, et metsas mustikal ja jahil käia ei tohi, farmi sisenedes käivad töötajad läbi keerulise ja mitmeastmelise ohutustmeetmete süsteemi. Esmalt läbib inimene desomaja, siis võtab mustas tsoonis seljast kõik riided, ka aluspesu, peseb ennast põhjalikult puhtaks, siseneb puhtasse tsooni, paneb selga farmiriietuse, desinfitseerib enne loomadeni jõudmist korduvalt käed ja jalad.

“Me oleme teinud kõik, mis võimalik, aga juhus on pime. Ikka väga pime,” ütleb Teet Soorm ning on üsna kuri veterinaar- ja toiduameti peale, kes katku ilmnedes kohe väiksemaid, kaasaegsetele tingimustele mittevastavaid farme kinni ei pannud.

“Mis minuga tehakse, kui ma purjus peaga autoga sõidan? Vangi pannakse! Aga metsataguste farmidega ei tehtud midagi ja nüüd on tulemus käes,” ei hoia suurettevõtte juht meelepaha kokku.

Artikkel on avaldatud Maalehes

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm tunnistab, et seakatku tõttu tekkinud olukord on skisofreeniline.

Seakasvatajad ootavad praegu Euroopa Komisjoni otsust karmide piirangutega tsoonisuuruse kohta. Eesti suurima seakasvatajana järgib HKScan Estonia väga hoolikalt ning süstemaatiliselt sigade Aafrika katku tõkestamiseks ennetavaid meetmeid, et hoida viirus enda farmidest eemal. Oleme enda farmide bioohutusnõudeid välja töötades järginud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) teaduslikult välja töötatud nõudeid ning praeguseks oleme enda farmides kasutusele võtnud rangemad reeglid, kui ametlikult nõutakse.

Olukord on skisofreeniline – olles investeerinud ja kaitsnud oma farme võid sattuda siiski olukorda, kus farmi sulgemisele ei ole alternatiivi ning millel on suur mõju nii Eesti kui Baltimaade majandusele. Esmapilgul on ju tegemist lihtsalt mõningate kitsendustega, mis seakasvatust piirangutsooni farmis kuidagi ei keela. Kuid analüüsides piiranguid lähemalt, näeme tõelist mõju Eesti seakasvatajatele.

1. Piirang viia sigu tsoonist välja ainult tapamajja

See piirang tagab farmi kiire lõpu kui farmis toodetakse põrsaid müügiks või farmidele väljaspool tsooni – neid ei tohi tsoonist välja viia. Näiteks Ekseko farmis, kus kõik põrsad sünnivad ainult Eksekos ja põrsaid ei tooda väljastpoolt farmi, järgitakse karme bioohutusnõudeid, ning see tagab, et põrsad on terved ja ei kanna viirust. Kuid antud piirangu tagajärjeks tuleks siiski kõik emised ja põrsad hävitada.

2. Piirang mitte lubada värske liha ja elusloomade eksporti üle liikmesriigi piiri

See piirang tapab hiljemalt poole aasta jooksul farmid, mis on vähegi suuremad ja seega ei saa hakkama kohalikul külaturul ise sealiha müües. Eesti siseturg ei ole võimeline lühikese aja jooksul absorbeerima sellist hulka täiendavat liha. Osasid kolmandatesse riikidesse müüdavatest subproduktidest siin keegi ei söögi. Keegi ei saa sundida lihatööstusi, välismaiseid tootjaid või jaemüüjaid oma importlihal põhinevat ärimudelit muutma.

3. Piirangud tsoonist pärit sigade ja liha käitlemisel

Need piirangud on keerulised ja kulukad. Loetlen mõned: sigade tapmine eraldi päeval, toodete erinev märgistus, täiendav dokumentatsioon ja lisanduvad veterinaarsed kulud.

4. Piirang miinimum 80 kraadise kuumtöötlemise osas

Piirangutsooni liha tuleb kuumtöödelda 80 kraadi juures, siis saab neid töödeldud lihatooteid vabalt müüa ja eksportida. See pealtnäha lihtne nõue on tõeline probleemipundar ja täielik jätkusuutlik lahendus puudub. Kaasaegses lihatööstuses on toodete tehnoloogia täpselt paigas ja seda enamasti 72 kraadi juures. Temperatuuri ei saa lihtsalt juurde keerata nagu kodus köögiahju ees. Tulemuseks on vähenenud väljatulekud ehk suur lihakulu, suurenev energia- ja tööjõukulu ning tehnoloogilised probleemid. Paljusid tooteid polegi võimalik kõrgemal temperatuuril toota. Rakvere lihakombinaadi seisukohast hävitaks see kuumtöötlemispiirang meie konkurentsivõime Läti ja Leedu turul. Nagu näha ei ole kuumtöötlemine ekspordi jätkamiseks lahendus.

Elussigade tootmine on efektiivsusäri, kus konkurents on karm. Paar senti kilo kohta kallim omahind, ja oledki väljas. On selge, et eelmainitud piirangutega saavad suuremad seakasvatajad töötada ainult lühikest aega ja farmid suletakse. Sellele järgnevad mõjud paljudele seotud tegevusaladele ja sealsetele töökohtadele ning katastroofilist mõju Eesti maaelule – see on tõsine löök Eesti majandusele. Kohalikule viljale väheneb turg, söödatehastel pole tööd, piimatööstused ei saa vadakut realiseerida, tapamajad jääva seisma, sootuks kaob seakasvatusega seotud muu inimtegevus maal.

Aga mis oleks alternatiiv piirangutsoonidele? Tsoneerimised praegusel kujul pole suutnud seakatku levikut Euroopas peatada. Samal ajal hävitab tsoonide kehtestamine seakasvatust, mille kaitseks see justkui sisse on seatud. Suurem rõhk tuleb panna farmide ning lihatööstuste kaitseks, mis on vastutustundlikud ning mis on kasutusele võtnud vajalikud nõuded. Tegemist on riiklikult olulise küsimusega. Peame taanduma lauskontrollist, mis käib meil ilmselgelt üle võimete, ja kaitsma konkreetseid seafarme. Tuleb kehtestada karmimad reeglid farmidele, mille täitmisel ei rakendata sealt pärit sigadele kauplemis- ja liikumispiiranguid. Nulltolerants mujal – vastavaid reegleid mittetäitvad farmid tuleb kas sulgeda või kompromissina kasutada piirangutsooni reegleid.

Ekseko jäi kõige karmimate piirangute tsoonist siiski välja. Lugu on kirjutatud enne Euroopa Komisjoni otsust 

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Seakatk jõudis eile mõne kilomeetri kaugusele Baltimaade suurimast Ekseko seafarmist ning ähvardab lisaks hädatapust tulenevale kahjule ka sadade inimeste töökohti.

Eile õhtul selgus veterinaar- ja toiduameti proovide analüüsist, et Aafrika seakatk tunginud ka kolmandasse Viljandimaa lauta.

ERR vahendas, et ajalehe Sakala andmetel on tegemist väikepidajale kuuluva laudaga, mis jääb mõne kilomeetri kaugusele Baltimaade suurimast seafarmist Ekseko.

Ekseko omanikfirma, aktsiaseltsi Rakvere Farmid kommunikatsioonijuht Kerstin Aps tõdes, et neid see juhtum ei mõjuta, kuna nad on juba eelnevalt võtnud kasutusele kõik meetmed.

Valgamaa maavalitsuses tuli eile samal teemal kokku loomatauditõrje komisjon, kus anti ülevaade seakatku juhtumist Koikkülas. 18. juulil suri seal kodusiga seakatku. Võrreldes Viljandimaa juhtumitega, kus tuli hukata sadu sigasid, oli Valgamaal tegemist vaid ühe seaga sigalaga, kuid n-ö ohutuli piirkonnas põleb sama tugevalt.

Väga täpset uurimist seakatku leviku kohta küll ei tehta, kuid tauditõrje komisjon peab kõige tõenäolisemaks leviku põhjuseks ikkagi marjuliste metsas käimist.

Artikkel avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Venemaa impordipiirangud ja kevadel Euroopa Liidus kaotatud piimakvoot on Eesti piimandussektori viinud juba terve aasta kestnud kriisi, millest väljatulekuks on kiiremas korras vaja riiklikku rahalist toetust, leiavad tootjate esindajad.

Kui veel eelmise aasta augustis oli piima kokkuostuhind ligi 30 senti liitri kohta, siis tänavu augustis maksab piimaliiter 21-23 senti, olles vähemalt viimase kümne aasta kõige madalam, vahendab ERR.

Selleks, et tänastes tingimustest piimatootmist jätkata, peab näiteks Harjumaal tegutseva Karukämbla farmi peremees Ants Aaman oma esivanemate maad müüma hakkama.

“Tekib lootusetuse tunne, et sa oled oma elutöö rajanud sellele ja kui see peaks liiva jooksma ja sa pead lõpetama, siis on see hingeliselt ja majanduslikult äärmiselt raske,” rääkis Ants Aaman.

“Niisama paitegemine ja mõistev suhtumine enam ei aita, vastasel juhul piimakari väheneb drastiliselt,” ütles Eesti Piimaliidu juhatuse esimees Jaanus Murakas.

Artikkel avaldatud Maalehes

Eesti suurima seakasvataja AS Rakvere Farmid, Vooru farmis avastati täna sigade Aafrika katk. Vooru farmis oli augusti alguse seisuga 2149 siga, keskmise kaaluga 70 kg.

„Seakatk levib kiiresti ja tugevalt ning tegemist on äärmiselt ohtliku viirusega, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda,“ ütles HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm. „Nagu näha, siis isegi kõige karmimad bioohutusmeetmed ei hoia seakatku eemal ning antud juhul on tegemist väga kahetsusväärse juhtumiga nii meie töötajate kui kogu AS Rakvere Farmid süsteemi jaoks. Et meie süsteemi teistest 24-st farmist viirust eemale hoida, järgime oma farmide territooriumitel kõiki Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt välja töötatud bioohutusnõudeid ning enamgi veel. Antud juhtum näitab ilmekalt, et õnnetu juhuse eest pole keegi kaitstud isegi siis, kui oled enda poolt teinud kõik, mis on meie võimuses,“ lisas Soorm.

Soormi sõnul juhtum HKScan Estonia igapäevasele töökorraldusele mõju ei avalda ning kõik tarned jätkuvad tavapäraselt, kuid tuleb kindel piir panna, et viirus edasi ei liiguks teistesse farmidesse. „Eelkõige tuleks nüüd karmilt alustada metssigade populatsiooni vähendamist, et viiruse leviku kiirust aeglustada ning päästa teised farmid,“ lisas Soorm.

Viljandimaal, Tarvastu vallas asuvas Vooru farmis on rakendatud meetmetena kasutuses farmi ümbritsev tarastus, desovann teenindavale transpordile, ranged farmisisesed bioohutusmeetmed, töötajatel on keelatud metsas marjul käia, ventilatsiooniavadel on linnuvõrgud ees ja toimub regulaarne korralik kahjurite tõrje. Vooru farmis oli augusti alguse seisuga 2149 siga ning 30 tonni sigade jõusööta.

HKScan on Põhjamaade juhtiv lihaekspert, kes toodab, turustab ja müüb tugevate kaubamärkide all kvaliteetset ja vastutustundlikult toodetud sea- veise-, linnu- ja lambaliha, töödeldud liha ning valmistoite.  HKScan Estonia on Eesti suurimaid toiduainetööstus ettevõtteid, mille portfelli kuuluvad Eestis Talleggi ja Rakvere tooted. Meie klientideks on jaemüügi-, tööstus-, toitlustus ja ekspordisektorid ning meie koduturud asuvad Soomes, Rootsis, Taanis ja Baltimaades. Ekspordime oma tooteid peaaegu 50 riiki. HKScani netokäive oli 2014. aastal 2 miljardit eurot ja meil on ligikaudu  7 700 töötajat.

Artikkel avaldatud Põllumajandus.ee lehel