Piimatootjad on peale Venemaa impordikeelu kehtestamist teeninud igas kuus üle nelja miljoni euro kahjumit, seega kokku juba ligi 25 miljonit eurot. See on tekitanud olukorra, kus paljud talud ja ettevõtted kaaluvad tootmise lõpetamist. Eelmise aasta teisel poolel vähenes piimalehmade arv 4000 pea võrra.
Ilma Euroopa kriisifondi ja Eesti riigi abita jääks seoses karjade likvideerimisega lähikuudel tööta kuni 400 inimest, hoiatab põllumeeste keskliit (EPK).
Keskliidu poolt aasta alguses tootjate hulgas korraldatud küsitlus näitas, et vastanutest 25 loomapidajat on tootmist lõpetamas. “See tähendab, et tapamajja võidakse saata veel ligi 4000 lehma,” kinnitas EPK juhatuse esimees Kalev Kreegipuu.
Olukorda aitaks leevendada Euroopa Komisjoni otsus eraldada Eesti piimatootjatele kriisiabi 6,9 miljonit eurot. Abi saanud riikidele on antud ka luba siseriikliku toetuse maksmiseks sama suures summas. Juhul, kui Eesti valitsus otsustab lisada ELi kriisiabile omalt poolt kasvõi 2,8 miljonit eurot, on see oluliseks täiendavaks abiks ning näitab Euroopale ka meie riigi poolset soovi aidata tootjatel kriisist üle saada.
Kulutatud summa tuleb tulevikus kindlasti riigieelarvesse tagasi säiluvate töökohtade ja laekuvate maksude kaudu ning on oluline ka regionaalpoliitilisest seisukohast, usuvad põllumehed.
“Euroopa Liidu ja Eesti abi kokku kataks juba tekkinud kogukahjumist umbes 40%. Loodame valitsuse abile ka Euroopa kriisiabi fondist täiendava toetuse saamiseks,” sõnas Kalev Kreegipuu.
Atria Eesti ASi juhatuse esimees Olle Hormi kinnitusel on sealiha tootmine praeguste turuhindadega selgelt kahjumlik, kaua selline olukord kesta ei saa – osad tegijad lahkuvad turult. Sama olukord valitseb piimaturul, kus mitmed piimafarmid on kahjumliku tootmise tõttu suletud või sulgemisel.
Jaanuaris ja veebruaris on sealiha hinnad veel langenud. Kuigi elussigade ostu-hind on languses, püsib omahind endisel tasemel. Kõige raskemas seisus on Eesti seakasvatajad, kes viivad elussigu Lätti ja Leetu – neil ei ole oma tooteid alternatiivselt kuhugi pakkuda.
Kõik turud on küllastunud. Hetkel võidavad lihatööstused, kellel ei ole oma seakasvatust ja kes kasutavad importliha, mis Eesti tarbijatele aga väga meelt mööda ei ole.
Oluliselt on suurenenud sealiha käest kätte müük. Eesti toodab 106 protsenti oma sealihavajadusest, Euroopa Liit 111 protsenti. Venemaa ekspordi kadumise tõttu valitseb Euroopas sealiha ületootmine.
Tasakaalu saavutamiseks peab sealiha tootmine Euroopas vähenema ligi 3 protsenti ehk 0,7 miljonit tonni, mis tähendaks 700 Atria suuruse sulgemist.
Sealiha tootmise vähendamine on pikaajaline protsess, mille tulemusi näeme 2016–2017. Eesti sealiha eksport kolmandatesse riikides on raskendatud meil leviva ekspordisertifikaatide ASF tõttu. Seakasvataja lähitulevik on tume: hind on madal, külmhooned liha täis, Eestis levib sigade katk – ees on kas valuline turukorrektsioon või poliitiline sekkumine.
Vastupidiselt Eestile toetavad teised Euroopa riigid järjest rohkem oma põllumeest, mis on praegustes oludes väga mõistlik poliitika, kuna raskuste põhjused on poliitilised.”
Lihtne retsept – rohkem eksportida – on üha raskem, alternatiivsed turud on poliitiliselt keerulised ja ka täielikult küllastunud. Hetkel toiduainete hinnad langevad järjepidevalt. Tarbimise kasvu on Eestis raske ennustada, ainus erand on ehk linnuliha.
Siiski jääb meie inimestele pidevalt natuke rohkem raha kätte, sellest kulub märgatav osa toidule. Suures plaanis sealiha tarbimine väljapool Euroopat siiski kasvab.
Atria Eesti AS on üks suurematest, ligi 400 töötajaga Eesti toiduainekontsernidest ning suuruselt teine seakasvataja Eestis. Ettevõte alustas Eestis tegevust 2005. aastal, kui omandas Valga Lihatööstuse.
Atria Eesti AS kuulub Soome börsiettevõttele Atria Oy, mille möödunud aasta käive oli 1,42 miljardit eurot ja ärikasum 40,6 miljonit eurot.
Riik tahab maareformi kolme aastaga lõpetada. Põllumeestel on aga võimatu praegu maid osta, kuna neil pole raha: piima hind on 40 protsenti langenud ning riigi toetus nullilähedane. Abi oleks maa müügi ajutisest peatamisest.
“Hea oleks küll, kui ajutises kasutuses olevaid maid praegu oksjonile ei pandaks,” ütleb ASi Perevara juht Alo Teder. Tema firmal on riigilt ajutise kasutuse lepinguga 24 hektarit, kuid lisaks sellele veel 194 hektarit tähtajatu rendilepingu alusel keskkonnaministeeriumiga. Selles on kirjas, et keskkonnaministeeriumil on õigus leping lõpetada, kui maa müüki pannakse. “Mingit kindlust ei ole!” sõnab Teder.
“Eks neid maid, mida oksjonile pannakse, tuleb pidevalt,” ütleb Harjumaa põllumees Rein Riga, kelle kasutuses olevast maast peagi mõned tükid jälle müüki lähevad. “50–60 hektarit ongi juba käest läinud. Pole olnud midagi teha, keegi paneb üle ja kõik!”
Harjumaa viljakasvataja Aare Mölder ütleb, et temal on maad ajutises kasutuses lausa paarsada hektarit. Kui mees mullu üht maatükki osta soovis, pöördus ta raha saamiseks panka. Sealt ta aga abi ei saanud ning praegu pole ilmselt mõtet enam üritadagi.
Ka Võrtsjärve ääres tegutseva OÜ Karpo juht Kalev Nurk, kes küll riigimaa erastanud või võtnud kasutusvaldusse, ent kasutab ajutiselt munitsipaalmaad, muretseb tuleviku pärast. “Kui praegu maad ostma peaksin hakkama, siis seda ma teha ei jõuaks,” on mees kindel.
Padar toetas talumeest
Probleem on terav üle Eesti, nii et Saaremaa talupidaja Aivo Laul kirjutas selle kohta kirja põlluministeeriumile.
“Oleme väike põllumajandusettevõte Saaremaal. Meil on sada lüpsilehma ja 400 ha maad, millest enamik on riigi maad. Nüüd on hakanud tulema teatisi, kus riik katkestab maa ajutise kasutuse lepinguid, et vormistada maa riigi omandisse ja panna maad müügi või rendi oksjonitele. Kas sellist tegevust ei saa edasi lükata, kuna hetkeolukorras on niigi raske ots otsaga kokku tulla?” seisab kirjas.
Riigile kuuluva põllumaa müüki korraldab keskkonnaministeerium. Konkreetselt riigimaade oksjonitega tegeleb sellele alluv maa-amet. Nii saatis põllumajandusminister Ivari Padar kirja keskkonnaminister Mati Raidmale, paludes tal põllumaa oksjonid ajutiselt peatada. Kirjas selgitab Padar, et Venemaa kaubandussanktsioonide tõttu on põllumajandusettevõtete tulubaas järsult halvenenud.
Veel halvemaks läheb põllumeeste elu Padari sõnul siis, kui maa-amet paneb ajutise kasutamise lepingu alusel põlluharijate käes oleva maa enampakkumise korras müüki. Siis on põllumehel raha puudumise tõttu võimatu enampakkumisel konkureerida või seal kujunenud hinnaga maad osta.
“Enampakkumisel suudavad maad osta isikud, kellel on raha, kuid kes ei ole põllumajandustootjad. Seetõttu on oht, et maad võivad põllumajanduslikust kasutusest välja minna või võetakse need kasutusele mingil muul kasutusotstarbel,” kirjutab Padar.
“Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku peatada ajutiselt riigi omandis olevate põllumajandusmaade võõrandamine,” on ministeeriumi seisukoht.
3,2 miljonit eelarvesse
Keskkonnaminister Mati Raidma oksjonite peatamist vajalikuks ei pea, sest põllumajandusmaid ei saa lihtsalt kasutusest välja jätta ning maade riigivarana kasutusse andmise ainuke võimalus on nende enampakkumise korras renti või müüki suunamine. Ta rõhutab oma vastuses põllumajandusministrile, et maade müük vastab eesmärgile lõpetada maareformi toimingud ja kanda kõik riigile kuuluvad maad maakatastrisse 2017. aasta 31. detsembriks.
Raidma lisab, et maareformi lõpuleviimise peatamine pole põhjendatud enne, kui seda otsustavad vabariigi valitsus ja seadusandja.
“Maa-amet ja keskkonnaministeerium on kohustatud tagama riigimaa eesmärgipärase ja heaperemeheliku kasutamise, mis põllumaa puhul tähendab eelkõige põllumajandusliku kasutuse jätkumist. Meie hinnangul võib just riigivaraks vormistatud põllumaa müümisest või kasutamiseks andmisest loobumine kaasa tuua kas põllumaa seisundi halvenemise − kui keegi maad enam ei kasuta − või riigimaa omavolilise ja ebaseadusliku kasutamise,” arvab keskkonnaminister. 2015. aastal on keskkonnaministeeriumile riigieelarvega pandud kohustus teenida põllumaade müügi arvelt ca 3,2 miljonit.
“Kuna nii müügi- kui rendimenetlus on ajamahukas protsess, on käesoleval aastal erakäibesse suunatavad maaüksused välja valitud ja ettevalmistustega alustatud juba eelmise aasta lõpus. Seetõttu võib põllumajanduslike maade müümise ja rendileandmise protsessi erakorralise peatamise üheks tagajärjeks olla riigieelarve seadusega ette nähtud kohustuse täitmata jätmine,” väljendab oma kartust keskkonnaminister.
Tema kiri lõpeb aga väitega, et “üksiku ettevõtte arvamusavalduse alusel ei ole õige teha üldistusi ega hakata kaaluma riigimaade erakäibesse suunamise protsessi peatamist”.
Kuna kehtiva seaduse raames põllumeeste elu kergendada ei anna, tuleks seadust muuta.
“Riigivaraga seonduvat reguleerib riigivaraseadus, mille üks põhimõtteid on, et riigivalitsemiseks mittevajalik maa müüakse või antakse kasutusse,” selgitab maa-ameti peadirektori asetäitja Anne Toom.
2017. aasta lõpuks peavad maad olema riigi omandisse vormistatud. Ajutised lepingud kaotavad siis kehtivuse. Riigivarana saab maad anda kasutusse ainult enampakkumise korras.
Toom nõustub, et oksjonite peatamiseks on vaja seadusemuudatust. “Kui põllumajandusministeerium leiab, et riigimaa erakäibesse suunamise reeglites on vaja teha muudatusi, tuleks põllumajandustootjate vajadusi ja huve põhjalikult kaardistada ning vajadusel välja töötada muudatused õigusaktides. Seni saab maa-amet oma tegevustes põllumajanduse hetkeolukorda arvestada vaid kehtiva õiguse piirides ning suunata põllumajandusmaid enam rendimenetlusse. Nii oleme ka teinud ja võimalusel teeme edaspidi,” kinnitab Toom. “Müüa kavandame vaid väikesepindalalisi ja segakõlvikulisi maatükke, mille ostmine nende madalamate hindade tõttu ei käi põllumeestele üle jõu ning mida väikese pindala tõttu ei ole otstarbekas rendile anda.”
ÜKS KÜSIMUS: Kas maaoksjonite peatamise ettepanek on “üksiku ettevõtte arvamusavaldus”, nagu väidab keskkonnaminister, või on tegu laiema probleemiga?
KALEV KREEGIPUU, Eesti Põllumeeste Keskliidu tegevjuht
Probleem on päevakorras olnud pikemat aega.
See jutt, et kasutusvalduses on ainult 13 500 ha riigimaid, mis moodustab kogu põllumajandusmaast alla poolteise protsendi ning seetõttu pole probleem oluline, on sarnane suhtumisele, et kuna põllumajandus annab SKTst ja valijate häältest ainult paar protsenti, pole kogu põllumajandus oluline.
Oksjonite peatamise teemal esitati nii keskkonnaministrile kui maa-ameti peadirektori kohusetäitjale küsimus ka EPK aastakonverentsil. Minister vastas, et asjaga peaks tegelema ja olukorda hindama, ning juhul, kui kriis venib pikemaks, ka vastavaid otsuseid tegema. Maa-ameti vastus oli, et nemad lähtuvad riigimaade erastamise kavast, sellest saadav tulu on riigieelarves kirjas ning oksjonite peatamise otsust vaevalt et teha tahetakse.
Põllumeeste kasutuses olnud riigimaa väljastpoolt tulnud ostjad on tihti seadnud senise kasutaja fakti ette, et kas maksad kogu otsetoetuste summa rendiks või niidame pinna ise ning võtame ka toetused.
Enamik põllumehi on seisukohal, et mitte ainult riigimaade, vaid kogu põllumajandusmaade ostu-müüki reguleerivat seadusandlust tuleks muuta.
Maaga on seotud inimeste elupaigad, ettevõte ei saa maad kaasa võtta ja mujale kolida, maast sõltub riigi julgeolek, toidujulgeolek jne. Seetõttu ei peaks maa ost-müük käima üliliberaalsete vabaturu reeglite järgi. Paljudes riikides on teistsugune kogemus olemas. Seda tuleks uurida ja leida Eestile sobiv variant.
MAAKASUTUS
Variandid
– Ajutine kasutus. Maavanem saab anda ajutisse kasutusse reformimata maad. Kasutaja tasub üksnes maamaksu. Lepingu lõppemise tähtpäev on 31. detsember 2017. – Riigimaade rent. Rendile antakse maad, mida maareformi käigus ei erastatud, tagastatud ega antud kasutusvaldusesse. Põllumajandusmaa rendileandmist korraldab riigivara valitseja volitatud asutus (keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva maa puhul maa-amet või RMK). Enampakkumisel võivad osaleda kõik soovijad võrdsetel alustel, enampakkumise objektiks on aasta renditasu. Lisaks on rentnik kohustatud tasuma ka maamaksu. Alates 2014. a sõlmitakse lepingud viieks aastaks. – Kasutusvaldus. Maareformiga riigi omandisse jäetud maadele seatakse kasutusleping. See sõlmitakse maavanema ja maakasutaja vahel. Maakasutaja tasub esimesel 5 aastal maamaksu, edaspidi lisandub kasutusvalduse tasu 2% maa hinnast. Pärast kahe aasta möödumist lepingu sõlmimisest on kasutusvaldajal õigus maa välja osta. Kui isik ei soovi maad välja osta, on tal võimalus lepingu alusel maakasutust jätkata. Enamasti on lepingud sõlmitud 15 aastaks.
Allikas: maa-amet
REFORM
Kui palju on veel vaba maad?
– Maakatastrisse kantud haritavat maad on Eestis kokku ca miljon ha, millest kasutusvalduses ca 81 000 ha. – Riigi maareservi arvatavat reformimata riigimaad on kokku ca 75 000 ha, millest põllumajandusliku otstarbega maid on hinnanguliselt ca 20 000 ha. – 2015. aastal plaanitakse saada maa müügist kokku 12 miljonit eurot, sellest põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maade müügist ca 3,2 miljonit eurot. Ülejäänud 8,8 miljonit eurot kavatsetakse teenida elamu-, äri-, tootmis- ja metsamaade müügist. – 2015. aastal rendi enampakkumisele suunatud maad on ca 4000 ha. – 2015. aastal müügimenetlusse suunatud maad on kokku 3880 ha, millest põllumajandusmaad 2300 ha. – Müüki suunatud põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maaüksuste keskmine pindala on 5,8 ha. – Müüki suunatud põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maaüksuste keskmine alghind on 8000 eurot. – Ca 40% müüki suunatavate põllumajandusmaade osas on maa-ametile avaldatud ostuhuvi. – Maareform riigimaade osas peab olema lõpetatud 2017. aasta 31. detsembriks.
Euroopa Liidus kaovad alates 1. aprillist piimatootmiskvoodid, mis kehtestati 31 aastat tagasi piima ületootmise piiramiseks.
„Pärast kolm kümnendit kestnud piimatootmise piiramist Euroopa Liidus on kvootide kadumine suur võimalus, sest maailmaturul on piima järgi nõudlus suurenemas,” ütles põllumajandusminister Ivari Padar. „Samas on olukord võrdlemisi prognoosimatu, sest kvootide kadumine mõjutab kindlasti ka piima kokkuostuhindasid.”
Ministri sõnul on tootmiskvootide kadumine Eesti põllumeestele pikemas plaanis kasulik, sest siinsed tootmised on efektiivsed ja konkurentsivõimelised. „Turuolukorra paranedes on nüüd meil võimalik vajadusel toodangut kasvatada ja tarbijate nõudlusele vastu tulla,” lisas Padar.
Piimatootmiskvoodid on Euroopa Liidus kehtinud ületootmise piiramiseks 1984. aastast alates. 2003. aastal otsustati, et tootmiskvoodid kaovad Euroopa Liidus alates 2015. aastast.
Eesti pole piimakvooti seni ületanud, kuid lõppenud 2014/2015 kvoodiaasta 11 kuu andmed näitavad, et Eesti võib tarnekvooti ületada 1-2% ulatuses, millega kaasneb kvoodiületustasu vahemikus 1,9-3,8 miljonit eurot.
Esialgsed hinnangud piima tarnekvoodi ületamise kohta selguvad aprilli lõpus ja lõplik seis pärast laekunud andmete analüüsi juunikuu esimeses pooles. Kui Eesti ületab riigile eraldatud piima tarnekvooti, siis oma individuaalset kvooti ületanud piimatootjatele rakendub kvoodiületamise tasu, mida pärast PRIA-lt tasu kinnipidamise kohustuse kohta info saamist hakkavad kinni pidama piima kokkuostjad.
Märtsi lõpus allkirjastatud põllumajandusministri määrus annab piimatootjatele õiguse soovi korral maksta kvoodiületustasu tagasi kolme aasta jooksul. Kokku ületavad kvoodi eeldatavasti enam kui kümme Euroopa Liidu liikmesriiki.
Eesti piimatöötlussektori ülevaatest selgub, et tööstused teenisid vaatamata Vene sanktsioonidele 2014. aastal 392,9 miljonit eurot müügitulu ning kasum suurenes üle 70 protsendi.
“Piimatootjal on selline seis, et kui me just kaikaga ei sunni piimatöötlejaid raha maksma, siis nad meile lihtsalt ei maksa! Ja ise lõikavad kasumit!” põrutab Külmsoo talu peremees Raivo Musting Põlvamaalt. Tööstused maksavad piima eest praegu tema sõnul 230 eurot tonnist, kuigi saaks maksta 300.
“Venemaa poolt Euroopa Liidu toidukaupadele kehtestatud sanktsioonide mõju Eesti piimatöötlejatele on vaieldamatu, kuid sealse turu äralangemist on suudetud osaliselt kompenseerida siseturuga ja osaliselt uute välisturgudega – mullu lisandus piimatoodetele 19 uut sihtturgu,” selgitab põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.
Tootjad lüpsavad kahjumit
Piimatootjaid, kes lüpsavad igalt piimaliitrilt viis senti kahjumit, ajab see teadmine vihale.Raivo Musting oli kaheksa aastat E-Piima liige, aga ühistu liikmena sai ta madalamat piimahinda kui need, kes viisid piima aktsiaseltsidesse.
“E-Piim kuulub piimatootjatele, piima hind oleks võinud siin olla kas või üks sent kõrgem. Tegelikult oli 10–40 senti odavam,” selgitab Musting. “Piimatööstused saaksid kogu meie piima oma hoovile, kui maksaksid Euroopa Liidu keskmist hinda, nagu 2013. aasta lõpus sai kokku lepitud.” Kahjuks peeti lepingust kinni neli kuud, siis nõuti ümbertegemist Eesti keskmise hinna järgi.“Meil ei ole mingit võimalust panna töösturid rohkem maksma, ainuke survevahend oli vedada oma piim Lätti ja Leetu,” teatab Kaska-Luiga talu peremees Avo Kruusla Põlvamaalt. Nüüd on aga ka Lätis–Leedus hind rängalt kukkunud ja tootjad suluseisu sattunud: kalla maha või anna odavalt ära.
“Meil ei ole mingit võimalust panna töösturid rohkem maksma, ainuke survevahend oli vedada oma piim Lätti ja Leetu,” teatab Kaska-Luiga talu peremees Avo Kruusla Põlvamaalt. Nüüd on aga ka Lätis–Leedus hind rängalt kukkunud ja tootjad suluseisu sattunud: kalla maha või anna odavalt ära.
“Kaupleme kiiresti rikneva kauga, piim tuleb kohe ära anda, ei saa pikalt hinna üle kaubelda,” selgitab Kruusla.
“Kui algasid Venemaa sanktsioonid, siis kõik rääkisid, et toetame-aitame. Nüüd pole kellegi asi, kas tegutseme või ei, valitsust meie mured ei huvita,” on Kaska-Luiga talu peremees kibestunud selle üle, kuidas riik oma põllumehi kohtleb.
Kelle käes siis raha on?
Uuringus välja käidud 78,5 protsendist on hämmingus ka piimatööstused, kes eitavad, et nende ettevõttes on nii suur kasum tekkinud.
Ent 2014. aastal langes piima tööstustest väljamüügi hind kolm protsenti võrreldes 2013. aastaga. Piima kokkuostuhind aga langes 27,1 protsenti.
“Eksportivaid piimatööstusi lõi eelmise aasta kriis päris valusalt, nii et E-Piimal küll midagi rõõmustavat ei ole, tuleme vaevalt ots otsaga kokku,” teatab piimaliidu juht ja E-Piima juhataja Jaanus Murakas.Kui me piima Lätti–Leetu ei viiks, oleks hind veelgi madalam, sest Kruuda, Murakas ega Solovjov ei loobu sellest rahast, mis neil on võimalik saada. Avo Kruusla
Eelmisest aastast hakati E-Piima tooteid eksportima Saudi Araabiasse ja Rumeeniasse. E-Piima tööstused töötavad täisvõimsusel, koostöös Saaremaa piimatööstusega tehakse Järva-Jaani meiereis ka vadakupulbrit. “Kuidagi suudame oma kauba maha müüa, aga loomulikult on Vene turu ärakukkumise tõttu hind väga madal,” ütleb Murakas.
Eksportivate tööstuste kõrval on ka ainult siseturule tootvaid tööstusi, ja nende müügitulu ning kasum võib olla tunduvalt suurem. “Siseturule orienteeritud tööstustel oli aasta lõpp parem, kuna piima kokkuostuhind järsult langes ja nemad ekspordivõimaluste kokkukukkumise tõttu ei kannatanud,” selgitab Murakas.
Piimaliidu juhataja kritiseerib, et tööstustes majandusaasta auditeerimine alles käib ja pole päris selge, mis arvudega tulemused saadud on.
“Me ei tea, missugused ettevõtted on statistilistesse valimitesse pandud. Me ei tea, kas statistika jaoks on piimatööstused ka need tööstused, kes ise piima ei varu. Kui valimisse on võetud ka jäätisetööstused, siis see moonutab üldist pilti,” räägib Murakas.
Statistikaamet kinnitab seda oletust – arvesse on võetud nii sise- kui välisturule tootjad ning ka jäätisevalmistajad
Emori hinnainfo näitab selgelt, et peamine kasum nii tööstustele kui kauplustele on tulnud tootja arvelt. Kui 2013. aastal olid toorpiima hinnad laes, said tootjad iga müüdud joogipiima liitri hinnast üle 60 protsendi, aastaga on see langenud paarkümmend protsenti. Samas on oma osa piimahinnas kasvatanud nii tööstused kui kauplused: tööstused 10 ja kauplused üle 5 protsendi.
Kasum lehmapidaja arvelt
Valio Eesti ASi tegevjuht Maido Solovjov ei eita, et siseturule tootva piimatööstuse kasum on tulnud ka tootjatele makstava madalama varumishinna arvelt.
“2013. aastal saavutas toorpiima hind kõigi aegade rekordi 32,8 senti/kg, 2014. aastal kujunes hind madalamaks, tarbijad on aga üldjuhul sellistest hinnatõusudest säästetud,” räägib Solovjov.
Samas töötleb Valio oma tehastes praegu hulga suurema koguse toorpiima lõpptoodeteks, kui tehti seda enne Venemaa embargo kehtestamist, nii et müük siseturul üha kasvab.
“Tööstus on teinud viimastel aastatel investeeringuid, et olla konkurentsivõimeline. Neid investeeringuid ei ole tehtud riiklike toetuste abil, vaid teenitud kasumilt. Selleks et tööstus oleks konkurentsivõimeline ning suudaks investeeringuid tasa teenida, peab pidevalt olema mõõdukas kasum,” selgitab Solovjov.
Ent ka piimafarm ei saa elada nii, et teenib oma kahjumi arvelt kasumit tööstustele. “Kui me piima Lätti–Leetu ei viiks, oleks hind veelgi madalam,” teatab piimatootja Avo Kruusla. “Sest Kruuda, Murakas ega Solovjov ei loobu sellest rahast, mis neil on võimalik saada.”Oliver Kruuda: Peamegi kasumit teenimaSilja Lättemäe
Statistikaameti andmetel teenisid piimatööstused 2014. aastal korraliku kasumi vaatamata Venemaa sanktsioonidele. Kuidas oli see võimalik?
Statistikaamet ei analüüsi ettevõtete puhaskasumit, vaid ettevõtete lisandväärtust. Eelmine majandusaasta oli väga väljakutseterohke.
Aasta algul suleti Vene turg. Meie avasime oma toodetele turu taas märtsis ja see tegevus oli kasumlik. Uuesti sulgus turg augustis ning seejärel oli suure hinnasurve all just eksporti veerev tooraine.
Venemaa sanktsioonide tõttu said suurt kahju ka toidutööstused. Mäletame ju augustikuiseid väljaütlemisi “Aktuaalses kaameras”, et tooraine ostjad lõunariikidest langetasid kokkuostuhinna päevaga 180 eurole tonn. Eesti kokkuostjad pole nii madalat hinda kunagi maksnud, hinnaklass on jätkuvalt 250 euro juures tonni kohta.
Eelmise aasta esimeses pooles oli tooraine hinnaks Eestis 400 eurot tonn ja see hind oli kõikidele kokkuostjatele üle jõu. Meid aitas tookord Vene turg ja paremad commodity-toodete hinnad maailmaturul.
Oktoobriks langes lõssipulbri ja juustu hind praktiliselt 35% võrrelduna kevadiste hindadega.
See, et 2013. aastal olid ettevõtete kasumid nigelamad, oli suures osas tingitud tooraine defitsiidist tekkinud põhjendamatult kõrgest toorainehinnast ja madalatest väljamüügihindadest.
2013. aasta detsembris näiteks oli meie joogipiima liitri väljamüügihind madalam kui tooraine liitri eest makstav.
Kas piimatootjate nurin, et tööstused on oma kasumi saavutanud tänu madalatele piima kokkuostuhindadele, on õige?
Töösturid ostavad oma tootmiste tarbeks toorainet turuhinnaga. Tõsi, praegused toorainehinnad on töösturitele mugavamad ja võimaldavad nii mõnegi edasi lükkunud investeeringu ära teha.
Küsimus on, kuidas turg reageerib ja kas praegusest toorainehinnast ka töösturitele lõpuks kasumit jääb.
Meil on olemas ka ühistulisi tööstusi, ja ma ei arva, et nende tööstuste omanikud ehk siis piimatootjad ei ole teinud kõike endast olenevat, et kasumlikkust kasvatada.
Kui ühistuline tööstus ei maksa 2–3 senti rohkem kui äriettevõte, siis tegelikult see ju näitabki, et turult ei ole paremat piimahinda võtta. Minu andmetel – aga loodan, et eksin – maksavad äriettevõtted praegu isegi natukene rohkem kui ühistulised piimatööstused.
Milliseid uusi turge mullu leidsite?
Kõige kasumlikum piimatoode koduturul oli veel natuke aega tagasi 2,5% kilepiim, kuid kahjuks nüüdseks on see turg muutunud.
Välisriikidest töötame n-ö laktoosivaba portfelliga Venemaa turu suunas, oleme müünud paljudesse Aasia riikidesse. Just täna, lehe ilmumise päeval, saadame esimese suurema partii Jaapani poole teele. Ka Skandinaavia on huvitav ja potentsiaalikas. Huvitavaim on vast kõrgendatud valgusisaldusega lõssipulbri klient Vietnamis.
Peale Eesti on kõik teised Balti riigid ja SoomeVenemaa turu impordikeelu tulemuse raksustesse sattunud piimatootjaid toetanud, lisaks ei saada meil aru, et piimatööstustele uute turgude leidmine toetab küll tööstusi, kuid juba 8 kuud alla omahinna toodetava toorpiima hinda ei tõsta see kuidagi, seisab Eesti Põllumeeste Keskliidu pöördumises.
Järgneb keskliidu pressiteade täies mahus:
Põllumajandusministeerium taotles erakorraliselt Venemaa poolt eelmise aasta augustis kehtestatud impordipiirangute mõjul kujunenud ebasoodsa piima ja piimatoodete turuolukorra jätkumisega ning vajadusega võtta täiendavaid siseriiklikke meetmeid aitamaks ära hoida piimatootjate pankrotilainet.
Rahandusminister märkis oma eilses vastuses põllumajandusministeeriumile, et eelnõu materjalidest ei selgu, kuidas täpselt ja kellele hakatakse toetust jagama, et oleks tagatud sihipärasus ning meede täidaks oma eesmärki ehk tõstaks piimasektori konkurentsivõimet ning tooks kriisist välja. Rahandusminister ilmselt ei tea, et abi oli võimalik anda Euroopa Liidu reeglite järgi kuni 31. märtsini ja täna pole see enam aktuaalne.
Euroopa Liit toetas aasta alguses suuresti Vene toiduainete impordikeelu tõttu raskustesse sattunud Balti riikide ja Soome piimatootjaid ning andis neile riikidele soovituse osutada omapoolset abi sama suures mahus. Kõik peale Eesti on seda võimalust ka kasutanud. Selline, tulupuudujääki osaliselt kattev abi, ongi see mis aitaks kriisi üle elada.
Keskliit märgib, et rahandusminister Sesteri allkirja kandev dokument sedastas, et lisaks EL-i erakorralisele kriisiabile avanevad Eestile juba ka esimesed finantsperioodi 2014-2020 meetmed. 2014-2020 finantsperioodi meetmed, millele rahandusminister viitab, ei sisalda kriisiabi ning see on tugi maaelule ja põllumajandusele toimetulekuks tavaolukorras. Ning ka neid vahendeid on Eesti põllumeestel tunduvalt vähem kui enamusel teistel EL riikidel. Mäletame hästi võitlust võrdsemate toetuste eest, milles ka Andrus Ansipi valitsus tänuväärselt osales, kuid mille käigus võrdsust siiski ei saavutatud.
“On tähelepanuväärne, et uute turgude osas on juba konkreetsed tulemused olemas ehk sõlmitud on esimesed lepingud juustu ja lõssipulbri ekspordiks Jaapanisse,” toob kiri välja positiivsed arengud.
Paljuräägitud uute turgude leidmine ning eksport Jaapanisse võib küll aidata vähendada tööstuste laojääke, kuid kindlasti ei ole see lahendus, mis tõstaks juba 8 kuud alla omahinda toodetava toorpiima hinda.
Ajakirjanduse andmetel ostis Oliver Kruuda 1000 tonni lõssi Saksamaalt, töötles selle Põlvas 100 tonniks piimapulbriks ja läkitab nüüd laevadega Jaapanisse.
Sellest, kui Tere piimatööstus teeb Jaapanisse Saksamaa lõssist tehtud piimapulbrit, pole Eesti piimatootjatele vähematki abi. Pigem suurendab see pingeid Eesti toorpiimaturul. Põhjus, miks Eesti piimatootjad Tere piimatööstusele piima müüa ei taha on hästi teada – paljude aastate jooksul on erinevalt enamusest teistest piimatööstustest Tere pikaajaliselt viivitanud maksetega tarnitud piima eest.
On tervitatav, et avanes uus turg, kuid sinna müüdav kogus meie piimatootjaid oluliselt ei aita, eriti siis, kui tooraine sisse ostetakse.
Meie poolt aasta alguses korraldatud küsitlusele vastasid paljud piimatootjad, et on kriisiolukorra jätkudes võimelised jätkama kevadeni. Tänane info näitab, et oma olukorra hindamisel nad ei eksinud.
Statistikaameti andmetel eksporditi 2015. aasta I kvartalis Eesti päritolu piima ja piimatooteid 58 300 tonni, kokku 31,2 miljoni euro eest. Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga on eksporditud piima ja piimatoodete kogus vähenenud 17% ning rahaline väärtus 38%.
Eesti piima ja piimatoodete ekspordile on suurt mõju avaldanud Venemaa 2014. aastal kehtestatud impordipiirangud EL toidukaupadele, mille tõttu on tootjad olnud sunnitud leidma uusi sihtturge. Sanktsioonidel on olnud suur mõju nii eksporditud piima ja piimatoodete kogusele kui ka hinnale. Piimale ja piimatoodetele hakkasid sanktsioonid kehtima 6. augustist 2014.
Eesti ekspordib suurtes kogustes piima ainult Lätti ja Leetu
2015. aasta I kvartalis eksporditi Eestist 38 276 tonni kontsentreerimata piima ja rõõska koort kokku 10,1 miljoni euro eest. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga langes kontsentreerimata piima ja rõõsa koore eksport 18 763 tonni ehk kolmandiku. Peamised sihtriigid, kuhu piima ja rõõska koort eksporditakse, on Leedu ja Läti. Lisaks on väiksemaid koguseid lähetatud ka Soome, Hollandisse, Norra ja Venemaale, millest viimasesse on viidud laktoosivaba rõõska koort, mis ei ole sanktsioonide all.
Kontsentreerimata piima ja rõõsa koore ekspordi langus on põhjustatud töötlemata ehk toorpiima ekspordi vähenemisest. 2015. aasta I kvartalis eksporditi Eestist toorpiima 34 888 tonni, mis on võrreldes eelmise aasta sama ajaga kolmandiku (17 196 tonni) võrra vähem. Toorpiima peamistest sihtriikidest on eksport Leetu oluliselt vähenenud. Kui 2015. aasta I kvartalis eksporditi Leetu toorpiima 23 779 tonni, siis aasta tagasi samal ajal 45 951 tonni. Lätti aga on eksport suurenenud – 2015. aasta I kvartalis eksporditi sinna 11 109 tonni toorpiima, mullu samal ajal aga 6132 tonni.
Seoses Venemaa kehtestatud sanktsioonidega on Eestist eksporditud töötlemata piima tonnihind langenud keskmiselt 40%. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga langes 2015. aasta I kvartalis Leetu eksporditud toorpiima tonnihind 410 eurolt 243 eurole ja Lätti vastavalt 406 eurolt 261 eurole.
Kontsentreeritud piima eksport Leetu on suurenenud üle saja korra
2014. aasta esimese seitsme kuuga lähetati Eestist Leetu 1204 tonni kontsentreeritud piima, mille keskmine tonnihind oli 1073 eurot. Pärast Venemaa kehtestatud sanktsioone kasvas eksport oluliselt – sanktsioonidele järgneva viie kuuga eksporditi Eestist Leetu 20 115 tonni kontsentreeritud piima, kuid tonnihind langes 54% ja maksis 490 eurot.
2015. aasta I kvartalis on Leetu eksporditud kontsentreeritud piima kogus võrreldes möödunud aasta I kvartaliga kasvanud 129 korda. Kui 2014. aasta I kvartalis eksporditi Leetu 74 tonni kontsentreeritud piima, siis 2015. aasta I kvartalis 9533 tonni. Vastupidises liikumises on tonni eest saadud hind, mis on langenud ligi seitse korda – kui 2014. aasta I kvartalis maksti kontsentreeritud piima tonni eest 3121 eurot, siis 2015. aasta I kvartalis 468 eurot.
Jogurtit eksporditakse peamiselt Soome
2015. aasta I kvartalis eksporditi petipiima, kalgendatud piima ja koort, jogurtit ning keefiri 1470 tonni keskmise tonnihinnaga 1148 eurot. Eksport on võrreldes 2014. aasta sama perioodiga vähenenud 45% ja tonnihind langenud 16%, selle peamine põhjus on ekspordipiirang Venemaa turule. Veel enne sanktsioonide kehtestamist veeti 2014. aastal Eestist Venemaale 2707 tonni jogurtit keskmise tonnihinnaga 1782 eurot. Samas on suurenenud eksport Soome, kuhu eksporditud jogurti kogus on võrreldes 2014. aasta I kvartaliga kasvanud 22%.
Vadaku eksport on vähenenud viiendiku võrra
2015. aasta I kvartalis eksporditi vadakut 4375 tonni, mis on viiendiku võrra vähem kui möödunud aasta samal perioodil. Kui 2014. aasta I kvartalis viidi Lätti ligi 900 tonni vadakut, siis 2015. aasta samal ajal on eksport kahanenud60 korda. Vadaku eksport on jäänud sama koguse ja hinna tasemele vaid Saksamaaga. 2015. aastal pole vadakut enam eksporditud Leetu ja Venemaale.
Või eksport on suurenenud Hollandisse ja Kreekasse
2015. aasta I kvartalis eksporditi võid 353 tonni keskmise tonnihinnaga 3034 eurot. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga, on eksporditud või keskmine tonnihind langenud 18%. 2015. aasta I kvartalis eksporditi võid Hollandisse ja Kreekasse ligi viis korda rohkem kui möödunud aasta samal perioodil. Kõige rohkem on vähenenud või eksport Lätti. Kui 2014. aasta I kvartalis viidi Lätti 142 tonni võid, siis 2015. aasta I kvartalis ainult 96 kg. Ekspordi sihtriikide seast on ära kadunud Venemaa ja Itaalia, kuid lisandunud on Norra.
Juustu eksport on suurenenud
2015. aasta I kvartalis eksporditi juustu ja kohupiima 3874 tonni, mis on 6% rohkem kui 2014. aasta I kvartalis, kuid juustu tonnihind on langenud 16%. Peamised sihtriigid, kuhu juustu eksporditakse, on Soome, Läti, Itaalia ja Holland. Hollandisse on juustu eksport suurenenud üle kolme korra, kuid tonnihind on langenud 37%. Leetu on juustu eksport vähenenud, kuid eksporditud juustu tonnihind on tõusnud 27% võrreldes 2014. aasta I kvartaliga. Sanktsioonide tõttu on ära langenud Venemaa turg.
Rahavoogusid planeerides oleks mõistlik läbi mängida kõik võimalikud stsenaariumid ja vaadata, kas ka negatiivse stsenaariumi korral (nagu kulude suurenemine; madal piima-, liha- või teraviljahind) jäävad rahavood positiivseiks või tuleb leida täiendavaid tulusid ja hoida kulusid kokku.
Tulude vähenemisel saab rahavoogude prognoosi abil kiirelt välja selgitada kulugrupi, mille vähendamine annab kõige suuremat efekti. Oluline on siinjuures reageerimise kiirus – mida kiiremini kulusid kärpida, seda väiksemaks kujuneb miinus rahavoogudes. Piimahinna langedes alustasid paljud piimatootjad eelmise aasta sügisel kiiret kulude kärpimist: vähendati lisasöötasid või otsiti võimalusi osta sööta odavamalt, müüdi ebavajalikku masinaparki ning liisimise asemel osteti teenus sisse, müüdi kinnistuid.
Teravilja hinnariski on aga näiteks võimalik maandada füüsilisel kaubaturul või finantsinstrumentidega (futuuribörsil). Futuurlepingutega kauplemine võimaldab põllumehel juhtida ja maandada hinnalangusest või tõusust tulenevaid riske, fikseerides hinna talle sobival hetkel. Hinnariski maandamisega ei jää põllumajandustootja kogu müüdava/ostetava saagiga sõltuma ühe kindla perioodi pakutavast kokkuostuhinnast.
Rahavood investeerimisest
Ideaalis peaksid ettevõtted rohkem investeerima halbadel aegadel, sest hinnad on madalamad. See on aga võimalik ainult siis, kui headel aegadel on kogutud piisavalt puhvreid.
Juhul, kui ettevõtte likviidsus on nõrk ja rahavood on negatiivsed, tuleb planeeritavad investeeringud kriitilise pilguga üle vaadata. Kui investeeringud on hädavajalikud (näiteks on lauda katus sisse vajumas) ja efektiivsust suurendavad (tootmise omahind langeb), siis on investeeringud põhjendatud. Kui aga investeering efektiivsust ei suurenda ja sellega kannatab veel oodata, siis peaks negatiivse rahavoo korral selle edasi lükkama.
Rahavood finantseerimisest
Ettevõtted saavad finantseerimiseks kasutada omanike raha, pankade abi või sõlmida kokkuleppeid oma koostööpartneritega.
Keerulistel aegadel tasuks kindlasti ettevõtte omanikelt uurida nende võimalust ja valmidust lisaraha kaasamiseks. Koostööpartneritelt tasuks uurida, kas müügirahade kättesaamist on võimalik kiirendada või oleks võimalik tarvikute ostmisel saada pikemat maksetähtaega. Kindlasti on oluline, kui kalliks sellised lahendused kujunevad. Tarvikutemüüjate aastaintress on enamasti panga omast kallim, kindlasti tasub kevadtööde finantseerimisel võtta ka pangast kas faktooringu või kevadkülvilaenu pakkumine.
Juhul, kui põllumajandusettevõte on võtnud laenu, siis peaks arvestama ka intressiriskiga. Intressiriski on võimalik maandada võttes laenu fikseeritud intressiga või kasutada selleks mõnda finantsinstrumenti, näiteks intressimäära swapi. Hetkel on ajalooliselt kõige madalamad tasemed intressi (euribori) fikseerimiseks pikemaks perioodiks. Suure tõenäosusega ei ole 2015. aastal veel olulist hüpet majanduskasvus oodata, kuid sellegipoolest on põhjust uskuda et 5-10 aasta perspektiivis on majanduskasv tänastest intressimääradest kõrgem.
Kokkuvõte
Arvestades majanduse tsüklilisust ja hindade kõikumist põllumajandussektoris, peaksid ettevõtted hoolega oma rahavooge planeerima. Tulude vähenemisele peaks reageerima kulude vähendamisega ning aegsasti tuleks sõlmida kokkuleppeid kreeditoridega. Kui ettevõtte ise pingutab ja lahendusi otsib, siis tulevad ka kreeditorid omaltpoolt vastu. Laenukohustuste korral tasuks kindlasti kaaluda ka intressimäära fikseerimist, sest hetkel on fikseerimise tingimused ajalooliselt kõige soodsamad.
Piir tavalise ja mahepõllumajanduse vahel on õrnem kui läbipaistev õhk – Eestis on üle 300 põllumassiivi, kus maaharija võib tahtmatult mürgitada taimi, mis peaksid pestitsiididest puhtad olema.
“Nendel maadel on väga suur oht, et see, mida presenteeritakse mahetootmisena, ei ole tootjast sõltumata mahetootmine,” ütles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu.
Kui seesuguseid põlde linnulennult vaadata, saab Penu mure piltliku seletuse. Põllumees on külvanud taimekultuurid näiteks kolmele maalapile: vaheldumisi tavapõld, mahepõld, tavapõld. Mahepõllul kasvavatel taimedel pole sel juhul lootustki, et tavapõllu taimede pritsimise ajal õhku paisatud mürgid nendeni ei kanduks.
Priit Penu sõnul on mullaseire büroo mitu korda tuvastanud, et mürkkemikaalid jõuavad mahepõllule ka siis, kui maaharija peab kinni tuule kiiruse piirangust. Seda seepärast, et põldude vahel on liiga väike puhvertsoon või seda pole üldse. Kuigi seadus keelab taimekaitsevahendit pritsida üle 4 m/s tuulekiiruse puhul, ei aita siis ka see.”Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta. Priit Penu
“Isegi sellest piirangust väiksema tuulekiirusega võib juhtuda, et mürkkemikaal kandub mahepõllule, ja tulemus on väga lihtne – me ei saa enam rääkida mahepõllust,” lausus Penu.
Pestitsiidide jälg on väike
Kuigi mahetootmise põhimõttele jätab see halva jälje, rahustab Penu mahetoodete tarbijaid: mürkkemikaalide jäägid jõuavad küll mahepõldude mulda, kuid valdavalt ei mürgita pestitsiidid taimi sellisel hulgal, et mürki leitaks saagist ja valmistoodangust.
Sõna “jäägid” on seejuures oluline – umbes 80% jääke sisaldub mullas “jälgedena” ehk kogused on alla mõõtmisvea piiri. Jääkide üldsisaldus ületab piirnormi vaid vahetult pärast pritsimist võetud proovis. Mullaseirajad võtavad proove tavaliselt septembrikuus, kuid taimekaitsevahenditega pritsitakse valdavalt mais ja juunis ning kemikaalidel on olnud aega laguneda.
“Meie oleme võtnud proove vahetult pärast kultuuri koristamist,” ütles Penu. “Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta.”
Mürke on leitud ka toodetest
Ent on olnud ka erandeid. 2013. aastal analüüsis põllumajandusamet kolme mahetootja proove ja tuvastas kolme taimekaitsevahendi kasutamist: mahekartulile oli tehtud lehemädaniku tõrjet, peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk.
“Need tuvastati konkreetselt toodangust, mitte mullast,” lausus Penu, lisades, et see on juba halvem olukord kui maapinnast jääkide leidmine. “Kas seal oli salaja ise kasutatud või…””Kui on väikseimgi võimalus, et pestitsiidid satuvad mahepõllule, siis minu arusaamise kohaselt ei ole tõupuhas mahetootmine põldudel enam võimalik. Priit Penu
Penu on aga kindel, et 99,9 protsendil juhtumeist, kui pestitsiidid on kandunud tavapõllult mahepõllule, ei jõua need tootesse. “Kuid mahetootmine on ju laiem,” lisas ta. “Seda ei saa käsitleda ainult kui toidu tootmist, vaid see on terve kompleks asju, mida majandatakse loodusega kooskõlas. Ja sinna kuulub kahtlemata ka see, et mullaorganisme, mulla kogu ökosüsteemi mõjutatakse keemiaga võimalikult vähe või üldse mitte. See tähendabki seda, et igal pestitsiidil on kindlasti oma mõju näiteks mulla mikroorganismidele.”
Reostunud ala suurus on teadmata
Kuidas saavad aga mullaseirajad olla kindlad, et mahepõllult leitud pestitsiidid on pärit naaberpõllult? Penu selgitas, et näiteks ühe juhtumi puhul, kus mahepõllult leiti kemikaalide jälgi, võeti proove ka kõrval olnud tavaliselt põllult. “Kuna võtsime ka naaberpõllult proove, siis täpselt needsamad pestitsiidid, mis olid tavapõllul, olid ka mahepõllul, aga kontsentratsioonid olid muidugi kümneid kordi väiksemad. Sisuliselt olid ainult jäljed. Aga jällegi – küsimus on selles üldises põhimõttes,” lausus Penu.
Eestis on kasutatavat põllumaad kokku ligi 966 000 hektarit, sellest mahepõllumajanduslikku maad 158 071 ha. Pole täpselt teada, mitmel hektaril laiuvad need 331 põllumassiivi, kus mahe- ja tavaline põld kõrvuti on. Seda pole uuritud, kui paljude tavapõldude naabruses olevate mahemaade mullas või taimedes võib pestitsiidide jääke leida.
“Keeruline öelda,” vastas Priit Penu. “Kindel on see, et ega kõik tavatootjad pruugi pritsida. Ma isegi arvan, et pooled ei pritsi mürkkemikaale.”
Pestitsiidide kandumist tavapõllult mahepõllule takistaks see, kui nende vahekaugus oleks suur või neid eraldaksid looduslikud takistused, näiteks puud või põõsad. “Kui seal on puud või põõsad vahel, siis võib põldude vahemaa palju väiksem olla,” ütles Penu. Tema hinnangul peaks selliste põldude kaugus üksteisest lageda maa korral olema vähemalt 100–200 meetrit.Kahe aastaga tuvastati viis rikkumistIvar SoopanViimasel kahel aastal on põllumajandusamet avastanud kokku viis juhtumit, kus tootjad olid rikkunud mahepõllumajanduse nõudeid.
Põllumajandusameti kommunikatsiooni peaspetsialisti Annika Kubja sõnul võeti 2013. aastal taimekaitsevahendi jääkide uurimiseks 20 proovi. Neist kolme analüüsid andsid positiivse tulemuse.
“Taimekaitsevahendi jäägid avastati kartulipealsetest võetud proovis, taimekaitsevahendeid oli kasutatud lehemädaniku tõrjeks,” ütles Kubja. “Kõik selle ettevõtte kartulipõllud viidi üle mittemahepõllumajanduslikuks.”
Peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk. Mõlemast proovist tehti kordusanalüüs, mis kinnitas taimekaitsevahendi jääkide sisaldust.
“Partiisid oli käideldud tavaseemnekeskuses, ja ehkki oli sõlmitud teenuse kasutamiseks leping, saastusid need partiid puhtimispreparaatidega, sest puhastoiminguid ei olnud ilmselt nõuetekohaselt läbi viidud,” lausus Kubja. Mõlemad partiid nimetati ümber mittemahepõllumajanduslikuks toodanguks.
Mahetootjad saavad riigilt toetusi. Mis juhtub mahetootjaga, kui tema mahepõllu mullast, põllukultuurist või tootest avastatakse taimekaitsevahendite jälgi?
Annika Kubja ütles, et kui mahetootja kasutab taimekaitsevahendeid tahtlikult, tunnistatakse ettevõte kehtetuks ja toetused tuleb tagastada.
Kui tegu on mittetahtliku taimekaitsevahendite saastega, siis konkreetne põld, kus vahendite jääke leiti, tunnistatakse mittemahepõllumaaks ja sealt saadav toodang on tavatoodang. Toetusi ei pea ettevõte tagastama.Mahetootja arvamus: nõuded on vajalikudViljandimaa ettevõte Koorti Kartul kasvatab nii mahe- kui ka tavalist kartulit. Ettevõtte juhi Janek Lassi sõnul on neil kaks põldu, kus lähestikku mahe- ja tavakartul.
“Pole probleemi olnud. Nad on nii eraldatud, et teed või kraavid on vahel,” lausus Lass.
Tema sõnul on naabritega kokku puutuvad põllud eraldatud ja märgistatud. “Kus maa kokku jookseb, seal on lisaks piiritriibule vaheribad, et seda jama ei juhtuks,” ütles Lass, pidades jama all silmas taimekaitsevahendite tahtmatut jõudmist tavapõllult mahepõllule.
Lass hindas mahetootjaile esitatavaid põllumaade eraldamise nõudeid mõistlikeks, aga probleeme tekitavat see, et tava- ja mahepõllu vahele jäävad puhveralad kasvavad hirmsasti umbrohtu täis. “Kui orashein paneb vohama, on see põllule väga halb,” ütles ta. “Eriti kui tava- ja mahepõld on ühes massiivis.”
Kuidas seda probleemi lahendada, seda ta öelda ei osanud. “Kas vaheala tihedamini niita ja niide purustada, et uued seemned ei paneks minema…” arutles ta. “See on see koht, kus nõuded peavad olema.”Üllatav anomaalia: Eesti mullast leitakse keelatud pestitsiidi DDT ikka veelMullauurijaid ei oska põhjendada, miks leitakse endiselt Eesti põllumaadelt taimekaitsevahendit DDT, mille kasutamine on keelatud juba üle 40 aasta.
“Ütlen ausalt, et ega oskagi praegu arvata, kas tõesti on need vanad jäägid või…” arutles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu. “Kuna Aafrikas on DDT lubatud ja seda kasutatakse massiliselt, siis on teatud teooria, et õhumasside liikumisega tuuakse seda läbi õhu meile. Ma ei julge seda kinnitada.”
Penu sõnul on ohtliku taimekaitsevahendi DDT levik üllatav. “Me üritame nüüd seda natuke kontrollida teatud viisil, aga jah, selline teooria Euroopas on levinud,” märkis ta. “Seda on küll hästi vähe – labori keeli ainult jääke –, aga ka need on imelikud. 35–40 aasta jooksul peaks DDT ära lagunema, aga kui see ikkagi nii ei ole, siis ta ilmselt on veel ohtlikum mürk, kui on arvatud.”
Kurikuulus pestitsiid DDT sünteesiti 1874. aastal. Šveitsi keemik Paul Hermann Müller sai 1948. aastal Nobeli auhinna, kui avastas, et DDT on tõhus putukatõrjevahend. Paljudel aladel, eriti troopikas, tekkis putukatel kemikaali vastu kiiresti resistentsus. DDT on tugev mutageen, mis laguneb aeglaselt ja mille kontsentratsioon suureneb toiduahelas bioakumulatsiooni teel. Tööstusriikides on 1970. aastast (Eestis 1968. aastast) DDT kasutamine keelatud, arengumaades kasutatakse seda endiselt malaariaga võitlemiseks.
DDT jälgede leidmine on mullauurijatele üllatus, kuid murelikke avastusi on veel.
“Jah, teatud hitid on olemas,” ütles Priit Penu. “Viimased viis-kuus aastat on kindlasti kõige suurem hitt olnud üks rapsi herbitsiid treflaan ja tema toimeaine trifluraliin. Selle kasutamine on juba kaks aastat keelatud, aga kuna ta püsib mullas väga kaua, siis me siiamaani seda leiame.”
Viimase kahe-kolme aasta tendents on see, et üha enam satub põldudele seenhaiguste tõrjeks kasutatavaid fungitsiide. “Nende spekter on läinud palju laiemaks ja kasutamine üldiselt suurenenud,” märkis Penu.
Nädala börsiuudised: Egiptuse nulltolerants tunglaterade suhtes pani toidunisu odavnema; toiduhinnad langesid neljandat aastat järjest; piimaturul jätkuvalt nõrkus; nafta hind läheneb 30 dollarile.
Egiptuse nulltolerants tunglaterade suhtes pani toidunisu odavnema
Euroopa (Pariisi) toidunisu hind jõudis sellel nädalal nelja kuu madalaima tasemeni, sest Egiptus, kes on maailma suurim nisuimportija, teatas, et ei tolereeri nisulaste, kus leidub lubatust rohkem tungalteri (parasiitseened, millega nakatunud nisu viljapeas on arenenud moondunud tera).
Kolmapäeval jõudis toidunisu hind 169,5 euroni tonnist, mis on viimase nelja kuu madalaim tase. Nädala lõpus sai nisu hind toetust USA turgudelt. Reede pärastlõunaks maksis nisu tonn 171 eurot – kokku langes hind veidi enam kui nädalaga 2,45 protsenti.
Egiptuse riiklik nisuostja Casc aktsepteerib ametlikult praegu nisu, mille tunglaterade sisaldus on 0,05 protsenti. Tunglaterad võivad ka inimeste tervist rikkuda.
Põllumajandustoodete kvaliteedi eest vastutav Saad Moussa ütles aga Reutersile, et ükskõik kui suurel määral tunglateri sisaldav nisulast lükatakse tagasi. Casci asepresident Mamdouh Abdel Fattah teatas hoopis, et nad kaaluvad lubatava sisalduse vähendamist.
Moussa ütles, et nulltolerants tunglaterade vastu aitab vältida Egiptuse kodumaise nisu nakatumist. Eelmisel kuul leiti Prantsuse nisulastist mikrokogus tunglateri, mille järel saadeti last tagasi.
Rapsiseemnete hind odavnes Euronext turul 1,3 protsenti ja tonn maksab 369,5 dollarit. hind 1,41 protsenti ja buššel maksab 4,72 dollarit. Maisi hind odavnes 2,5 protsenti ja buššeli eest tuleb välja käia 3,545 dollarit. Sojaubade hind tõusis alla 0,1 protsendi ja buššel maksab 8,69 dollarit. hind kukkus 6,2 protsenti, sest kardetakse, et Hiina ja teiste arenevate riikide nõudlus jääb kesiseks. Nimelt on šokolaad paljudes riikides luksuskaup ja see tähendab, et igasugune majanduse aeglustumine mõjub nõudlusele kehvasti. Viimase nädala jooksul on investorite mure Hiina majanduse pärast taas rambivalgusesse sattunud – sealne börs tegi napi paari päevaga ligi 15 protsendilise languse.
USAs kukkus nisu
Kakao
Toiduhinnad langesid neljandat aastat järjest
Toiduhinnad langesid 2015. aastal juba neljandat aastat järjest. Tegemist oli ka seitsme aasta suurima langusega – enim odavnes liha hind, teatas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Detsembris langesid toiduhinnad 1 protsendi võrra ja jõdusid madalaima tasemeni alates 2009. aasta aprillist, teatas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO).
Toiduhinnad kukkusid 2015. aastal kokku 17,1 protsenti. „Külluslik pakkumine, tagasihoidlik nõudlus ja dollari tugenemine on peamised põhjused, miks toiduhinnad on 2015. aastal langenud,“ ütles FAO vanemökonomist Abdolreza Abbassian.
Liha hinnad langesid eelmisel aastal 23 protsenti, mis on kõigi aegade suurim langus. Teraviljade hinnad kukkusid 17,6 protsenti ja jõudsid madalaima tasemeni alates 2010. aasta juunist. Aasta lõpus survestas teravilju hindu Argentina otsus ekspordimaksudest loobuda.
„Oodati, et maailmaturule tuleb pärast Argentina otsust täiendavalt pakkumist,“ ütles FAO.Paremini läks suhkrul, mille hinnad langesid aastaga „vaid“ 4,4 protsenti. Tõsi, tegemist oli siiski viienda järjestikuse langusaastaga.
Piimaturul jätkuvalt nõrkus
GlobalDairyTrade (GDT) oksjonil jätkasid piimahinnad langust. See annab märku, et piimaturul on jätkuvalt suur ülepakkumine ning varud.
Uus-Meremaa piimatootjate kooperatiivi Fonterra poolt korraldatud oksjonil odavnesid piimahinnad eelmise kauplemissessiooniga võrreldes 1,6 protsenti.Täispiima pulbri hind kukkus 4,4 protsenti. Täispiima pulber on maailma piimaturul kõige tähtsam tooraine.„Me oleme jõudnud uude aastasse, mitte uuele turule,“ ütles Rabobanki piimaturu analüütik Tom Bailey. Ta tõi välja, et piimavarud on maailmas suured ning Euroopa jätkab tugevat piimatootmist. „Euroopa ületab oma pakkumisega kõigi ootusi,“ nentis ta.„Ei ole loota, et hinnad väga palju tõuseksid,“ ütles ta ja lisas, et nende ennustuste kohaselt peaks piimahinnad püsima suurema osa 2016. aastast praegusel tasemel.Suhtelist tugevust näitasid aga juustu ja või hinnad. Või hind kallines GDT oksjonil eelmise sessiooniga võrreldes 6,7 protsenti ja jõudis kõrgeima tasemeni alates 2015. aasta märtsist. Cheddari juustu hind tõusis 3,5 protsenti.„Või näitas parimad minekut,“ ütles Bailey ja ütles, et Kanada pakkumine on vähenenud ja USA nõudlus tugevneb.Bailey sõnul näeme me praegu kahte turgu – arenenud ja arenevaid. „Arenenud riikide nõudlus või ja juustu vastu on olnud hea. Piimapulbri nõudlus arenevates riikides püsib aga nõrk,“ ütles ta.Kooritud piima pulbri hind langes Euronext turul nädalaga 0,3 protsenti ja tonn maksab 1673 eurot.
Nafta hind läheneb 30 dollarile
Hiina turgudel toimuva turbulentsi tõttu läheneb nafta hind aga 30 dollarile barrelist, vahendab Bloomberg.
WTI toornafta hind langes nädalaga 9 protsenti ja barrel maksab 33,74 dollarit. Brenti toornafta kukkus 7,4 protsenti ja barreli eest tuleb välja käia 34,41 dollarit.Kardetakse, et Hiina majanduskasvu väljavaated on järjest kehvemad. Hiina keskpank fikseeris jüaani kursi madalaimal tasemel alates 2011. aasta märtsist, mis tõi uue neljapäeval müügilaine ja sellega taas kauplemise peatamise Hiina börsil enne ametliku börsipäeva lõppu.„Turul kauplemist ajavad tagant ahnus ja hirm ja praegu domineerib hirm,“ ütles Bloombergile Nomura analüütik Gordon Kwan. „Toormeturud vaatavad alati ette ja praegu kardetakse, et jüaani nõrgenemine on märk süvenevast nõrkusest Hiina majanduses.“
