Autor: eestimaavara

Kuigi piimatootjad ise teavad Vene sanktsioonide tõttu tekkinud rasket seisu kõige paremini, ei väsi ka pangad haavale soola raputamast, kinnitades, et niipea Vene eksport ei taastu.

Et kui Ukraina konflikt ka rahuneks, jääb naftahind madalaks ning Venemaa ostujõud nõrgaks. Ja et piimakvoodi kadumine tekitab ületootmise ning hinnalangus ei peatu.

Tõde on ka see, et abi pole kusagilt loota. Kui Vene embargo kehtima hakates pakuti välja võimalus tõsta Euroopas piima sekkumishinda, siis praegu ei räägi sellest enam keegi. Kuigi Eestis on piima varumishind kohati juba tõepoolest langenud sekkumishinna tasemele, 180 eurot tonn.

Augustis-septembris oli mingi lootus ka Eesti riigile, sest eelarve polnud vastu võetud ja võimalus top-up 2015. aasta eelarvesse sisse saada oli olemas. Praeguseks on eelarve kinnitatud ning top-up’i seal pole.

Esimesed tagajärjed on käes – viimase poole aastaga on tegutsemise lõpetanud ligi veerandsada piimafarmi. Osaliselt on selle otsuse teinud tootjad ise, nähes, et omahinnast peaaegu poole madalama kokkuostuhinnaga pole võimalik majandada. Osaliselt võib lõpetamiste taga näha omanike soovi. Need omanikud on välismaalased, investorid või lihtsalt piimatootmisest kauged inimesed.

Raske on sellises olukorras paluda: piimatootjad, ärge viige oma kõrgetasemelist karja tapamajja, või – omanikud, ärge tehke lõpetamisotsust kergekäeliselt. Ometi tuleks seda mõtet väga põhjalikult kaaluda.Meie piimakari on vaid mõnekümne aasta jooksul tõusnud tootlikkuselt 4.–5. kohale Euroopas. Kuna oleme suutnud hoida oma riigi vaba hullulehmatõvest, sinikeelest ja teistest taudidest, on meie tõumullikad väga kõrges hinnas.

Kui me praegu karjad tapale saadame, oleme pärast kriisi möödumist oma taseme ja positsiooni piimakarjanduses maha mänginud ning selle taastamine võtab aastakümneid. Kui see üldse võimalik on.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Põllumajandusettevõtete maksehäirete summa on suurenenud 1,5 miljonist 2,3 miljoni euroni.

Kui Venemaa möödunud aasta augustis Euroopa Liidu toidukaupadele sisseveokeelu kehtestas, siis pakkus põllumajandusminister Ivari Padar, et pangad võiksid vajaduse korral raskustes põllumeestele vastu tulla. Sellega oldi toona lahkelt nõus.

Esialgu tundus, et põllumehed ei tunne selle võimaluse vastu suurt huvi, kuid praeguseks on pilt juba hoopis teine. Swedbank küll ei avalda, kui mitu maksepuhkuse taotlust neile on laekunud, kuid olukorda ilmestab see, et veel 2013. aastal oli neid avaldusi null. SEB pangast on laenude maksepuhkust või tagasimaksegraafiku muutmist küsinud kümmekond põllumeest. Danske pangst on seni maksepuhkuse võtnud ainult üks klient.

Kehvemad näitajad

Märke põllumeeste majandusraskustest näitab ka krediidiinfo värske 2014. aasta teise poolaasta maksehäirete uuring. Selles torkab silma just põllumajandussektor, mille ettevõtete näitajad muutusid erinevalt teistest majandusharudest kehvemaks (vt graafik).

2014. aasta teine pool oli eriline, sest korraga kukkusid eri valdkondade tegijad.

Põllumeeste keskliidu juhi Kalev Kreegipuu sõnul oli 2014. aasta teine pool eriline seetõttu, et korraga kukkusid n-ö auku eri valdkondade tegijad – nii seakasvatajad, piimakarjakasvatajad kui ka teraviljakasvatajad. Seakasvatajatele mõjus peale Venemaa embargo ka Aafrika seakatku oht. Liit on korraldanud uuringu, mille järgi on põllumajandusettevõtete mured selgelt näha. Tähtajaks tasumata arveid oli varasemast rohkem: 60 küsitletud ettevõttest 17 olid sunnitud palgapäeva edasi lükkama ja küsitletud ettevõtted olid kokku koondanud 31 töötajat.

Pangad on põllumeeste kehvemas olukorras üsnagi paindlikult käitunud. Seni on Swedbank kõik maksepuhkuse taotlused rahuldanud ja vajaduse korral on pikendatud ka kevadtööde finantseerimislaenude tagasimaksmist. „Meie kevadtööde finantseerimise lepingutes on sees ka lihtne pikendamise võimaluse punkt, mille kasutamiseks piisab vaid kirjaliku sooviavalduse esitamisest. Peale selle pikendatakse viie päeva jooksul tagasimakse tähtaega, ilma et oleks vaja täiendavaid dokumente esitada,” selgitas panga põllumajandussektori juht Meelis Annus.

Augusti lõpu seisuga oli Swedbanki põllumajanduse ja metsanduse krediidiportfell 177,2 miljonit eurot, kuid novembri lõpu seisuga juba 192,2 miljonit eurot. Annuse sõnul näitab see, et pank mitte ainult ei rahulda maksepuhkuse taotlusi, vaid annab ka uut krediiti, kui vaja. Samal ajal soovitas ta põllumeestel tõsiselt kulusid kokku hoida, et leida võimalusi tootmise omahinda alandada. „Madalate väljamüügihindade taastumist ilmselt lähikuudel ei toimu ja oluline on uue keskkonnaga kohaneda,” ennustas Annus.

Peale selle ei soovita pank praegu põllumeestel kulutada käibevahendeid põhivara soetamiseks, kui sellega ei kaasne just märkimisväärset kulude vähenemist või kui investeering ei ole möödapääsmatu. „Usun jätkuvalt, et põllumehed, kes on mõistlikult investeerinud ja pole soetanud tehnikamüüjate odava intressi pakkumise varjus kallist ja vajadusest võimsamat tehnikat, elavad selle perioodi üle,” lisas Annus.

Riskidega arvestati

Danske panga hinnangul on nende põllumajandusettevõtjatest kliendid idaturu riskidega arvestanud ja neid hästi maandanud. Panga kinnitusel ei ole põllumeestele keerulisemaks läinud ka uute laenude saamine. „Riskide hindamisel on esmatähtis korrektne ja arusaadav kassavoog ja alles seejärel on tähtis ka tagatisvara,” kinnitas Danske panga ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.

SEB hinnangul suhtuvad põllumehed praegu uute laenude võtmisse ettevaatlikult ja tootmisvõimsust suurendavate investeeringute tegemiseks soovitakse enamasti stabiilsemat keskkonda. Pank möönab, et nad analüüsivad uusi projekte praegu mõnevõrra konservatiivsemalt, lähtudes teguritest, mis näiteks aasta tagasi veel päevakajalised ei olnud.

Lähipäevil kavatseb põllumeeste keskliit korraldada uue põllumajandusettevõtete olukorra uuringu. Keskliidu president Kreegipuu prognoosib, et sealt vaatavad vastu veelgi süngemad arvud.

Ivari Padar: teeme kõik, mis võimalik

Põllumajandusminister ­Ivari Padar möönis, et sektoris on keeruline seis ja kõige kriitilisemasse seisu on jäänud ettevõtted, kellel oli juba varem raskusi. „Samuti on hädas need, kes on viimasel ajal teinud väga äkilisi investeeringuid. See teeb loomulikult murelikuks ja me tegeleme kõikide variantidega, mis me saame,” kinnitas minister.

Padari sõnul tuleb tekkinud olukorda käsitada kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist erimeelsust, mille lahendused peavad olema ühtsed ja tulema Euroopa Liidult. „Me oleme saavutanud selle, et EL on meile eraldanud erakorralisteks meetmeteks ligi seitse miljonit eurot, mille me veebruari keskel välja maksame. Oleme loomulikult alustanud ka protsessi, et ­EL-ist jätkutoetust saada,” tutvustas ta riigi samme.

Padar loetles veel toetusi, mida põllumeestele praegu makstakse või on kavas maksma hakata. Muu hulgas lubas ta, et üritab 2016. aasta eelarvesse tagasi saada n-ö top-up-raha, mis 2013. aastal sealt välja võeti. See on riigi lisatoetus põllumeestele.

Uue meetmena kavatseb riik anda raskustesse sattunud ettevõtetele Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu kapitalisüste, mille maksimumsuurus esmatootjale on 15 000 eurot ja muudele ettevõtetele 200 000 eurot.

Peale toetuse peab Padar oluliseks ka aktiivselt alternatiivturgude otsimist. „Näha on, et töö käib. Käib nii Hiina kui ka Jaapaniga, käib töö lähiturgudega. Küllap see lõpuks ka peab tulemust andma. Lihtsalt need asjad ei käi niimoodi nipsu pealt,” lausus ta.

Padari sõnul tuleb 2015. aasta põllumeestele kindlasti keeruline, kuid ta loodab, et teisest kvartalist hakkab olukord siiski stabiliseeruma. „Igal kriisil on oma iseloom ja kriisideks peab valmis olema. Praeguse kriisi õppetund on see, et põllumehed kontrollivad väga väikest osa lõpptoodangu hinnast ja see peab muutuma,” ütles põllumajandusminister.

Artikkel on avaldatud Ärilehes

Krediidiinfo koostatud maksekäitumise uuringus torkas seekord silma põllumajandussektor, mille ettevõtete näitajad muutusid erinevalt teistest majandusharudest kehvemaks. Põllumeeste raskuste lõppu veel ei paista.

Krediidiinfo kõige uuema ehk 2014. II poolaasta maksekäitumisestatistika kohaselt on nii maksehäiretega kui ka maksuvõlgadega ettevõtete osakaal Eestis aastaga vähenenud, kuid põllumajandussektori (k.a metsamajandus, kalapüük) näitajad on aastaga veidi halvenenud. Põllumajandusettevõtete hulgas on maksehäiretega ettevõtete osakaal aastaga tõusnud 3,7 protsendilt 4,3 protsendile. Ka sektori maksehäirete summa on kasvanud – 1,5 miljonilt eurolt 2,3 miljonile eurole. Keskmise maksehäire summa oli seekord kõige suurem just põllumajandussektoris.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Kalev Kreegipuu ei salga, et põllumeeste jaoks on tegemist madalatest kokkuostuhindadest tingitud kriisi esimeste märkidega statistikas. “2014. aasta teine pool oli eriline selle poolest, et korraga olid auku kukkunud erinevates valdkondades tegutsejad – seakasvatajate ja teravilja kasvatajate jaoks on tegemist pikema madalseisuga, kuid piimakarja kasvatajate jaoks oli esimene poolaasta veel päris hea,” kommenteerib Kreegipuu.

Piima kokkuostuhind langes esimest korda hiliskevadel toorpiima ületootmise tõttu Euroopas, kui 40 sendi asemel sai piima kilogrammi eest 32-33 senti. Teise põntsu põhjus oli Venemaa kehtestatud embargo toidukaupadele, mille mõju avaldus septembris. Täna on toorpiima kokkuostuhind vaid 23-25 senti kilogrammi kohta. Samadel põhjustel on madal ka sealiha kokkuostuhind, lisaks avaldavad negatiivset mõju Aafrika seakatkust tulenevad mõjurid.

Swedbanki põllumajanduse sektorijuhi Meelis Annuse sõnul näitab statistika, et põllumeeste jaoks on kasvanud käibevahendite puudujääk. „Keskkonnas, kus müüdava toodangu kilogrammi hind on ca 5 eurosenti odavam kui tootmise omahind, teeb see 250 piimalehma omanikule kahjumit ca 8000 eurot kuus. Sellist tootmisele pealemaksmist saab teha nii kaua, kuni jagub rahalisi vahendeid,“ selgitab Annus. „Vahendeid saab aga kas omanikelt,  hankijatele maksmata jätmise arvelt, laenumaksete ajatamisest või uute laenude arvelt. Statistika põhjal võib öelda, et hetkel kaetakse puudujääki hankijate arvelt, ehk venitatakse arvete tasumisega.  Mis iseenesest ei tähenda, et need jääkski maksmata, seda tehakse võimalikult hilja,“ lisab Annus.

“Need raskused ei mõju maksekäitumistele paugupealt, nii et statistika veel väga kehva seisu ei näita,” räägib Kreegipuu. “Põllumehed on alati kohusetundlikud maksjad olnud, olenemata sellest, kui keeruline neil endal on. Kuid tegemist on kindlasti kriisiga – selle mõjud tulevad selgemalt esile kevadel. Talvel on põllumeeste kulud väiksemad. Kevadel lisanduvad püsikuludele väetised, seemned, taimekaitsevahendid, siis läheb paljudel raskeks.”

Detsembri alguses viis Eesti Põllumeeste Keskliit läbi uuringu, mille järgi oli põllumajandusettevõtete mured selgelt näha – tähtaegselt tasumata arveid esines varasemast rohkem, 60-st küsitletud ettevõttest 17 olid sunnitud palgapäeva edasi lükkama ja küsitletud ettevõtted olid kokku koondanud 31 töötajat.

Olukorra paranemist on raske ennustada

Meelis Annuse sõnul on võlgnevuste suurenemine ootuspärane ja statistika näitajatel on veel piisavalt kasvuruumi. „Põllumajandussektorisse müüjad peavad varuma kannatust ja ka rahalisi vahendeid,“ toonitab Annus. “Seega on tark kasutada pankade poolt pakutavaid maksetähtaegade pikendamise tooteid nagu  faktooring ja miks mitte ka makseriski KREDEX-i abil kindlustada.” Annuse sõnul on põllumehed kahel eelneval aastal aktiivselt investeerinud ja selleks ka laenu võtnud – see võimaldab raskematel aastatel investeeringuid edasi lükata.

“Äkilist väljapääsu sellest olukorrast ei ole,” nendib põllumeeste esindaja Kreegipuu murelikult. “Oleme tegutsenud, suhelnud ametkondadega ja ministeeriumiga, kuid uusi turge ei ole avanenud ja abimeetmeid ei ole tulnud. Meie naaberriigid maksavad siseriiklikke toetusi, mis põllumajandusettevõtteid toetavad, kuid Eesti on sellest jäigalt keeldunud. Sel teemal räägime riigiga pidevalt”.

Kreegipuu nendib ka, et kui Vene kriisi alguses lubasid pangad põllumeestele vastu tulla – koostada kohustuste tasumiseks maksegraafikuid, pakkuda maksepuhkust jms – siis viimased signaalid on, et pangad on muutunud põllumeeste suhtes hoopis karmimaks. Arusaavat suhtumist on tema sõnul tegelikult vähe.

Millal turud taas tõusevad on väga keeruline öelda, sest eelmine kriis piimasektoris kestis aasta. “Pikaajalise dünaamika järgi on kriisiperioodid olnud üsna ühtlaste vahede ja pikkusega. Kuid vilja- ja seakasvatajate jaoks on madalseis kestnud juba üle 2 aasta,” kommenteerib Kreegipuu. “Ega muud üle jää, kui tuleb tegutseda, otsida paremaid müügivõimalusi, loota muutustele maailmaturul ja püüda ka riigilt tuge saada. Samuti püüavad põllumajandustootjad tootmist vastavalt kriisitingimustele ümber korraldada, kuid põllumajanduse üks suuri erisusi on see, et kiireid ja äkilisi muutusi pole tootmisprotsessis võimalik teha.”

KOMMENTAAR:

Janelle Joakit, Põllumajandusettevõtetele tooteid ja teenuseid pakkuva Baltic Agro AS turundusjuht

2014. aasta tervikuna oli keskmine, kuid Venemaa sanktsioonide mõju on olnud tunda. Kokkuostuhindade langus kajastub ka ettevõtete maksevõimes.

Eesti kokkuostuhinnad sõltuvad peamiselt maailmaturuhindadest, mida me ette ennustada ei oska. Kõik, mida teatakse täna uue saagi kohta, on juba hindadesse sisse arvutatud. Iga uus päev ja uudis võib tuua turgudele tõusu või langust. Pigem võibki ennustada suure volatiilsuse jätku.

Eesti siseselt me alanud aastalt väga suuri muutusi ei oota. Vilja kokkuostul jätkub sama tihe konkurents, mis on olnud viimasel paaril aastal ja seoses kasvavate mahtudega läheb järjest suurem tähelepanu logistikale. Teravilja saagikus oli 2014. aastal hea ja teravilja hinnad on võrreldes sügisega  tõusnud.

Artikkel on avaldatud Creditinfo blogis

Kolmandat aastat kehtiva elusloomade ekspordi keelu tõttu niigi kahjumis seakasvatajad on taas kahe tule vahel. Vene embargo on liha varumishinda viimase poole aastaga langetanud 32 protsenti, teravilja hind tõusnud 20 protsenti.“Seakasvatuse seis on hullem kui piimanduses. Juba mitmendat aastat toodab suur osa seakasvatajaid miinust. Viimase poole aastaga on sealiha kokkuostuhinnad langenud kolmandiku võrra, samas teravilja hind on tõusuteel,” teatab OÜ Markilo juhataja Urmas Laht, kellel on seafarmid Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal.

Kolmandat aastat kehtiva elusloomade ekspordi keelu tõttu niigi kahjumis seakasvatajad on taas kahe tule vahel. Vene embargo on liha varumishinda viimase poole aastaga langetanud 32 protsenti, teravilja hind tõusnud 20 protsenti.

“Seakasvatuse seis on hullem kui piimanduses. Juba mitmendat aastat toodab suur osa seakasvatajaid miinust. Viimase poole aastaga on sealiha kokkuostuhinnad langenud kolmandiku võrra, samas teravilja hind on tõusuteel,” teatab OÜ Markilo juhataja Urmas Laht, kellel on seafarmid Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal.

“Praegu müüme iga sea maha kahjumiga, olukord on tõesti nutune,” räägib Kõpsta Seafarmi OÜ juhataja Einar Jakobi Lääne-Virumaalt.

“Ei suuda enam nii pikalt kahjumiga töötada, lähiajal tuleb ilmselt teha otsus, mismoodi jätkata ja kas üldse jätkata,” ütleb OÜ Hinnu Seafarmi juhataja Kalmer Märtson Harjumaalt.

“Tegutseme hetkel miinus-äriga ehk maksame oma ärile peale,” kinnitab ka HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm Rakvere lihakombinaadist.

Madal kokkuostuhind lööb seakasvatajail jalad alt

Nii madalale kui tänavu pole hind varem langenud. Praegu saab ekspordihinnaks

veidi üle 80 sendi eluskaalu kilost. Einar Jakobi sõnul ei maksa kohalikud tööstused ka eriti rohkem. Jakobi on välja arvutanud, et sea üleskasvatamise kuluks tuleb euro ja 20 senti

kilost. “Iga müüdud sea pealt oleme 20–25 protsenti kahjumis, see kahjumiosa on ikka päris suur,” nendib Jakobi.

Paljud farmid on just viimastel aastatel kõvasti investeerinud, võtnud suuri laene ja kohustusi panga ees, et konkurentsis püsida. Nüüd on neil üpris keeruline maksegraafikut täita.

“Pinnal hoiab seakasvatajaid veel vaid võlasusaldajate kannatlikkus, sest makseraskused üha süvenevad, võlad kasvavad. Kui kreeditoride kannatus katkeb, on pankrot,” selgitab Jakobi.

“Taluvuse piir on ületatud, lihahind on 80 eurosenti eluskaalust, sellega ei suuda toota ka efektiivsemad tootjad üle maailma,” teatab Raplamaal sigu kasvatav Valentin Kütt ASist Rey. Kütt oletab, et praegu lihtsalt oodatakse ja loodetakse, et osa seakasvatajaid lõpetab oma tegevuse, et pakkumine ja nõudlus läheks tasakaalu.

Kütt toob esile, et paremini läheb neil tootjatel, kel on seakasvatuse kõrval ka maad ja teraviljakasvatus. Neile makstakse pindalatoetusi ja põhisööta ei pea ostma.

Eelmise aasta lõpul said paljud seakasvatajad seakasvatuse eritoetust. Euroopa Liidu otsetoetuste arvelt eraldati selleks 2,6 miljonit eurot. Paraku tõi see kasvatajate hinnangul ainult ajutist leevendust. Toetuse saamiseks tuli rakendada kõrgendatud nõudeid loomade heaoluks ja toetuse saamise tingimustele vastas vaid 48 seakasvatajat.

“Sellest oli abi tõesti, sain osa võlgu ära maksta, võlga natuke lühendada,” teatab Kõpsta seafarmi juhataja Einar Jakobi.

Meie sealihal on maailma kalleim omahind

Hädas ei ole üksnes Eesti seakasvatajad, Euroopa Liidu ja Venemaa sanktsioonid on mõjutanud kogu maailma seakasvatust. Juba 2012. aasta kevadel keelas Venemaa elussigade sisseveo Euroopa Liidust, eelmisel aastal läks Venemaa turg kinni ka ELi sealihale. Nii jääb Euroopa Liidus Venemaa keelu tõttu n-ö kätte arvestuslikult üle 370 miljoni kilo sealiha. See väga suur kogus otsib uusi turge.

Euroopa Liit eksportis seni umbes veerandi oma sealihast Venemaale, kolmandik läks Aasiasse.

“Niigi on kolmandik euroliidu sealihast läinud Aasia turgudele, seetõttu veel suurt kogust sinna suunata on päris raske, see võtab aega ja pole sugugi lihtne,” selgitab Einar Jakobi. Ka tõdeb Jakobi, et ELi rangete reeglite tõttu ollakse maailmas ühed kallimad sealiha tootjad.

“Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas toodetakse sealiha palju odavamalt. Järgime heaolu nõudeid, loomatervise nõudeid − kõik see on pannud seakasvatajale lisakohustused ja -kulutused,” selgitab Jakobi. Tema hinnangul polegi Eestis praegu suurt midagi teha. Kui siseriiklikult leitaks, et kodumaise seakasvatuse toetamine on oluline ja pankrotiohus kasvatajatele toetusi rakendataks, siis vast muutuks midagi.

“Eestis on kõige suuremad kannatajad sõltumatud seakasvatajad, kes on siiani oma elussigu eksportinud Leetu ja Poola ning kes praegu on ise raskustes selle kriisi tõttu. Oleme ka ise seakasvatajad ja ka meile on need kaks kriisi väga rasked,” teatab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm.

Atria juhataja selgitab, et eestimaine liha on kriiside tõttu muutunud popimaks, kuid kalliks kasutada. Nii on Atrias oluliselt kasvanud elussigade kokkuost, varem pole nad nii palju sealiha töödelnud.

“Läti, Leedu, Poola enam Eestist sigu eriti ei võta, need sead peavad nüüd jääma Eestisse, oleme oma tööstusse need sead vastu võtnud,” toob esile Horm.

Kui tavaliselt töötles Atria Eesti oma tööstustes Valgas, Vastse-Kuustes ja Võrus aastas umbes 80 000 siga, siis nüüd on aastane kogus kasvanud peaaegu 100 000ni.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm lisab, et Rakvere lihakombinaat on viimastel kuudel püstitanud oma firma kohta lausa sealihatoodangu rekordid, värske liha tapa- ja müügimahud on tunduvalt suurenenud.

Kui Viljandimaal midagi juhtuks, oleks lõpp

Lisaks Venemaa impordikeelule ähvardab sigade Aafrika katk. Eelmise nädala lõpul diagnoositi Aafrika seakatku kütitud metssigadel Võrumaal, Ida-Virumaal ja Viljandimaal. Just viimase piirkonnas asuvad mitmed Eesti suurimad seafarmid.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm kinnitab, et AS Rakvere Farmid püüab omalt poolt teha kõik võimaliku, et vältida sigade katku sattumist Viljandi külje all asuvasse Ekseko seavabrikusse ja teistesse farmidesse.

“Rakvere farmides on juba mullu suvest kasutusele võetud kõige karmimad abinõud. Kõik töötajad peavad punktuaalselt järgima bioohutusmeetmeid − dušš, saun; riiete, jalanõude vahetus enne farmi sisenemist, peale selle on farmide territooriumid suletud ja väravate ees desovannid,” kirjeldab Soorm.

Lisaks valmib Eksekos veebruaris spetsiaalne desomaja, kust kogu farmi teenindav transport läbi sõidab.

“Kui Viljandimaal peaks midagi juhtuma, oleks see tohutu õnnetus, kogu Eesti seakasvatus oleks segi löödud,” rõhutab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm, kellel ettevõttel on samuti üks farm Viljandimaal Savikotis, lisaks farmid Põlvamaal, Jõgevamaal ja mujal.

“Meie farmid on aiaga piiratud, inimeste ja transpordi liikumine farmi territooriumil on viidud miinimumini, desovannid on väljas, kasutame ainult termiliselt töödeldud sööta,” loetleb Horm.

OÜ Saimre Seakasvatuse juhatuse liige Toivo Teng Viljandimaalt nendib, et taudipiirkond on nende seafarmist praegu kümmekonna kilomeetri kaugusel.

“Oleme kõik meetmed juba kasutusele võtnud, kütame õues desovanne, et desoaine ei külmuks − see kõik on meile lisakulu,” teatab Toivo Teng, lisades, et seis on praegu raske.

Millised võimalused on seakasvatajaid aidata?

Einar Jakobi hoiatab, et juba on osa kasvatajaid hakanud oma tõuemiseid müüma, sest vähendavad loomade arvu. Samas on tõuaretus aastatepikkune töö. “Kui saadame emised tapamajja, on aretustöö nulli läinud, aga sellest saadakse aru alles siis, kui on liiga hilja,” ütleb Jakobi.

Tema hinnangul oleks seakasvatajatel vaja oma tööstust, et tootjad saaksid kontrollida kogu müügiahelat. Praegu dikteerib müügiahela alumist otsa teraviljahind ja ülemist otsa lihatööstus.

Urmas Laht aga leiab, et seakasvatuse vähendamine ja tootmise lõpetamine ei anna mingit efekti, sest suureneb imporditud liha osakaal. Ta toob näete, et kui Taani vähendas kaks aastat tagasi sigade arvu, siis Hispaania hakkas oma sigade arvu suurendama.

“Juhul kui Eestist kaob ära 100 000 siga, ei teki meil mingit liha puudujääki või hinnatõusu, sest siis veetakse kohe liha sisse Taanist, Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, kus hinnad on praegu ka väga madalad,” selgitab Laht.

Tema hinnangul tuleks riiklikult kaitsta neid investeeringuid, mis on viimastel aastatel seakasvatuses tehtud. “Riik peaks toetama neid, kes oma investeeringuid tagasi maksavad, suurendada tuleks tõuaretustoetust ja vajadusel anda kriisiabi,” rõhutab Laht. “Peaksime mõtlema oma inimeste tervisele, et nad sööksid rohkem kvaliteetset Eestimaal toodetud toitu, oma toidu tootmist tuleks riiklikult enam toetada.”

Kommentaar

ILLAR LEMETTI

põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Seakasvatusest rääkisime esmaspäeval Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu istungil, sest paljudele riikidele on see hinnalanguse tõttu valus küsimus. Need liikmesriigid soovivad sealiha eraladustamist, aga Euroopa Komisjonil selleks valmisolekut tekkinud ei ole,

Seakasvatus sai eelmisel aastal eritoetust, see oli ühekordne. Räägime sellest kui abist seakasvatussektorile, aga tegelikult oli see konkreetse eesmärgi – heaolunõuete täitmiseks − ette nähtud ühekordne toetus. See ei olnud sissetulekutoetus, loomulikult oli kulutuste tase mõnel seakasvatajal selle saamiseks suurem, mõnel väiksem.

Seakasvatuses on tõesti raske olukord, aga põllumajandusministeeriumilt praeguste võimaluste piires mingit uut abimeedet näha ei ole. Ühtegi optimistlikku lubadust sektorile anda ei saa. Meil ei ole toetuse maksmise võimalust, ka ELi otsetoetuste nimekirjas pole seakasvatust.

Kui vaatame hinnatasemeid, siis Euroopas on ka selliseid riike, kus keskmine sealiha hind on veelgi madalam kui Eestis − näiteks Taanis. Eesti eksportis Venemaale umbes 10 protsenti oma toodangust, aga Taanis läheb valdav osa sealihast ekspordiks.

Me kindlasti jätkame Euroopa Liidu ministrite nõukogus selle rõhutamist, et Eesti on üks nendest riikidest, kus seakasvatus on raskes olukorras. Aga kõik sõltub sellest, kuidas Euroopa Komisjon seda sõnumit kuulda võtab.

“Praegu müüme iga sea maha kahjumiga, olukord on tõesti nutune,” räägib Kõpsta Seafarmi OÜ juhataja Einar Jakobi Lääne-Virumaalt.

“Ei suuda enam nii pikalt kahjumiga töötada, lähiajal tuleb ilmselt teha otsus, mismoodi jätkata ja kas üldse jätkata,” ütleb OÜ Hinnu Seafarmi juhataja Kalmer Märtson Harjumaalt.

Artikkel avaldatud Maalehes

SOTSIAALNE KATASTROOF: musta stsenaariumi kohaselt võib jaanipäevaks tööta jääda kuni 400 farmitöölist.

Sellise hulga inimeste koondamine vähendab ka valla tulusid. Statistika andmetel otsib juba praegu tööd ligi tuhat inimest, kes on ennast määratlenud põllu- või metsamajandustöötajaks. Mustade arvude taga on tõsiasi, et tööstused ei suuda piimatoodetele pärast Venemaa impordikeeldu turgu leida.

Rakvere Piimaühistu ja Rakvere Lihaühistu tegevjuht Priit Putko arvab, et kui lähikuudel midagi ei muutu, lõpetab jaanipäevaks tegevuse iga kümnes piimatootja.

“See tähendab ka seda, et on kümme protsenti vähem lehmi, kellele sööta müüa, kelle piima vedada ja muid teenuseid pakkuda,” ütleb Putko. “Nii mõjutab piimatootmise vähendamine ka teenusepakkujaid ja teisi piimatootmisega seotud ettevõtteid.”

Jaanipäevast käib tema jutt seetõttu, et piimatootja teeb oma peamised kulutused kevadel ja suvel, kui on vaja sööta varuda. “Kui aprillis minnakse põllule, on tarvis väetist, taimekaitsevahendeid, kütust, suur kulu on silotegu, samal ajal tuleb ka palkasid maksta, laene teenindada ja riigimakse tasuda.”

Farmitöölised ei leia uut teenistust

Viimasel ajal umbes poolesaja inimese koondamisega palju kõneainet pakkunud ASi Perevara tütarfirmas OÜ Põllurada jääb tööta 18 inimest.

Koondamisteateid pole veel kätte antud, aga pääsu sellest pole ning kõigil tuleks aegsasti uut töökohta otsima asuda. Samas ei paista kusagilt ega kellelegi, et laudatööd või üleüldse mingit tööd lähedalt võtta oleks.

“Kodust küll kaugele minna ei tahaks, samuti välismaale,” arutleb Põlluvara ASi Tabivere farmi juhataja Eve Kurs. “Eks pean end töötuna arvele võtma.”

35 aasta eest EPAs zootehnikuks koolitatud Kurs ütleb, et tema silmad ei ole Eesti maapiirkondades nii rasket elu kui praegune veel näinud. Ja see ei puuduta sugugi ainult farmitööd.

“Liiga pikalt on käinud reformimised, on suletud metskonnad, koolid ja maapoed. Lõpmata palju töökohti on kadunud ja sel ei näi lõppu tulevat. Palju on peresid, kellel ei olegi muust elada kui toetustest,” nendib ta.

Hingega oma tööd tegev loomakasvataja ei leia kuidagi õigustust suure laudakompleksi mahajätmisele ja karja likvideerimisele. Ta kardab, et viie aasta pärast on siin vaid ahervaremed ja tondilossid.

Vasikatalitajana leiba teeniv Irja Sannamees on täielikus teadmatuses, mis elust edasi saab. Kui koondamisteade antakse, pole muud, kui tuleb koju metsa sisse jääda ja end töötukassas arvele võtta, räägib ta. Ühe kuu maksab tööandja koondamisraha, teise kuu töötukassa, ja ongi sissetulekud otsas.

“Tuleb kõvasti peamurdmist, kuidas hakkama saada. Õnneks on varsti kevad ja seene-marjametsad ümberringi, hing püsib ehk kuidagi sees,” räägib 9. klassis õppiva poja ema.

Sannamees elab Tabiveres asuvast farmist 24 km eemal, valla ühes kauges sopis. Nii on ta juba kuus aastat autoga edasi-tagasi sõitnud. Lähemalt ta toona tööd ei leidnud, aga kui peaks kaugemale sõitma hakkama, kas siis üldse raha muuks üle jääks. Kodust on Tartusse 35 km, Jõgevale 45 km.

Lisaks sellele, et paljudel töö otsa saab, teeb Põlluraja farmi tegevuse lõpetamine ärevaks ka lautade lähedal kolmes majas elavat 16 perekonda, kellest seitse töötavad farmis.

“Põllurada on seni nende majade vee- ja kanalisatsioonisüsteeme korras hoidnud, mis sellest nüüd saab?” küsib pesijana töötav Galina Tappo.

Vald võib kaotada 40 000 eurot

Jõgeva valla sotsiaaltöö peaspetsialisti Luule Palmiste jutust ilmneb, et kui läinud aasta viimasel päeval oli Jõgeva vallas 89 registreeritud töötut, siis 31. jaanuaril juba 101. See arv ei sisalda ühtki Perevara ASi töötajat.

“Reaalselt ei ole ASi Perevara töötajad veel töötud, osale on edastatud koondamisteade, millega kaasneb koondamishüvitis ning hiljem töötukassa toetused,” selgitab Palmiste. Tema kinnitusel on töötukassa töötajad käinud ASi Perevara infopäevadel rääkimas, kuidas koondamisteate saanud inimene peaks edasi käituma, ja tutvustanud töötukassa võimalusi.

“Valla abi vajavad inimesed siis, kui töötukassa võimalused on ammendunud, valda pöördumise puhul lahendatakse inimeste probleeme juhtumipõhiselt,” märgib sotsiaaltöö pea-

spetsialist. “Vallavalitsusel on võimalik aidata riikliku toimetulekutoetuse ja vajaduspõhise peretoetusega, kui inimene on õigustatud seda saama sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Lisaks on võimalik maksta sotsiaaltoetust valla eelarvest.”

Jõgeva vallavalitsuse liige Vello Lukk tunnistab, et vald tunneb suurt muret ASis Perevara toimuva suurkoondamise pärast. On ju see omavalitsuses üks suuremaid tööandjaid.

Samas möönab ta, et praegu ei nähta kohapeal selles siiski sotsiaalset katastroofi. Kergemaks tegevat olukorra, et laudad suletakse jupikaupa ja nii jaanipäevani välja ning ehk õnnestub tasapisi koondatutel sel ajal ka tööd leida. Valla eelarvet aga on sellest tingituna vähendatud 40 000 euro võrra.

Eesti Põllumeeste Keskliidu presidendi Juhan Särgava teada on lõpetanud või lõpetamas 26 suuremat piimafarmi, mis saadaks tapamajja 8000 lehma ning jätaks tööta ligi 400 inimest.

Praegune olukord, kus hävitatakse lüpsilehmi ja koondatakse tööjõudu, johtub Särgava sõnul mitte põllumeestest, vaid poliitikutest. “Lihtsad tööinimesed farmides on suurimad kannatajad, kuigi neil on kõige vähem pistmist suure maailma asjadega,” nendib ta. “Seetõttu on hädavajalik, et sel raskel ajal riik abi osutaks. Ligemale kümnendik Eesti riigi eksporditulustki tuleb tänu piimale.”

Särgava sõnul on Eesti farmides kaasaegne tehnoloogia, head loomad ja asjatundlikud töötajad. “Lapsik oleks arvata, et farmidest või taludest tööta jäänud inimesi tööhõivekursuse kaudu päevapealt poliitikuks, stjuardessiks, politseinikuks võib moondada,” lisab ta.

Piimatootmine ei püsi riigi abita

Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik tõdeb, et kui piimakilo eest makstakse 25–23 senti, ei ole võimalik saada laenu investeeringuteks ega täita juba tehtud investeeringutega kaasnevaid kohustusi. Suured piimatootjad on tunnistanud, et neil jääb piimahinna languse tõttu ühes päevas saamata 600–800 eurot ehk keskmise Eesti tööinimese kuupalk.

“See toob vajaduse, et riik tuleks piimatootjatele appi,” tõdeb teadlane, kelle hinnangul aitaks 20–30 miljoni euro suurune lühiajaline abi piimatootmise säilitada. Värniku hinnangul on kõige suuremas ohus üksused kuni 50 loomaga. Igaühe sulgemine kaotaks külas vähemalt ühe või kaks töökohta.

Samas on MAKis meetmeid, mis aitavad luua maal uusi töökohti nii endale kui teistele. Üks on maaelu mitmekesistamise toetus, mille eesmärk ongi maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse suurendamine maaettevõtluse mitmekesistamise abil. See peaks kaasa tooma uute ja paremate töökohtade loomise ning edendama kohalikku elu.

Helme vallavanem Tarmo Tamm on seda meelt, et ääremaal pole kunagi lihtne elada ja oma äri ajada olnud, küllap sellepärast oskavad kohalikud ettevõtjad hakkama saada.

Lõplik tõde selgub märtsis-aprillis

Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Agu Kabrits tõdeb, et idasuunaline kaubavahetus on meil juba mitu põlve järele proovitud, ja ajalugu näitab, et see turg on alati heitlik olnud.

“Nõukogude ajal käisid meie varustajad mööda liitu, või, kilud, suitsuvorst ja Vana Tallinn kaasas ning said kõike mida vaja. Aga praegu see süsteem enam ei toimi,” ütleb Kabrits. “Kui deklareerisime Ukraina rahvale oma toetust, siis pole Venemaalt midagi loota. Peab leidma uued ekspordikanalid.”

Nende kanalite rajamisel näeb Õru vallavanema ametit pidav Kabrits vastutust põllumajandusministeeriumil, mis peaks välisturgude leidmisel seisma mitte ainult toorpiima eksportimise, vaid ka piimatoodete müügikorralduse eest piiri taga.

Õru vallas asuva ASi Laatre Piim juhatuse liige Kalmer Kongo märkis, et viimasel ajal on kõikidel Lõuna-Eesti piimatootjatel keeruline olnud. Tema sõnul toodab Laatre Piim praegu iga tonni toorpiima müügilt keskeltläbi 50 eurot kahjumit.

“Kevadel paistab, millises mahus põllutöid tehakse ja kui palju keegi plaanib silo teha,” tõdeb Kongo. Lõplik tõde selgub tema sõnul märtsis või aprillis.

“Neid, kes aastataguste muinasjutuliste piimahindade aegu laenuga suuri investeeringuid tegid, võib küll kollaps tabada. Ma olen alati öelnud, et muinasjutud on küll ilusad, aga nende lumm ei kesta kaua,” märgib Kongo.

---

MAK 2014–2020

Tööhõive

Positiivse mõjuga meetmed

– Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine. Eelarve 22,1 mln eurot võimaldab toetada 553 põllumajandusega alustajat.

– Väikeste põllumajandusettevõtete arendamine. Eelarve 30 mln eurot võimaldab toetada 2000 põllumajandustootjat.

– Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas. Eelarve 57 mln eurot. Eelistatakse projekte, mis uute töökohtade loomisega parandavad tööhõivet.

– LEADER. Eelarve 90 miljonit eurot. Enim pööratakse tähelepanu ettevõtlusele.

Neutraalsed meetmed

– Keskkonnatoetused. Suunatud avaliku hüve tellimisele põllumajandustootjalt (korras maastik, väärtuslik keskkond jms).

– Võimaldab põllumajandustegevust säilitada.

– Tagab põllumajandustootjale töö ja sissetuleku.

Kaudse mõjuga meetmed

– Investeeringumeetmed. Investeeringud vähendavad tööjõuvajadust, ent sellega kaasnevad kõrgemapalgalised töökohad.

– Tootmiskohustusega seotud toetused. Puu- ja köögivilja kasvatamise toetus; piimalehma kasvatamise toetus; ammlehma kasvatamise toetus; ute ja kitse kasvatamise toetus. 5500 majapidamist on võimalik säilitada või arendada.

– Otsetoetused. Otsene rahatugi, mis aitab kaasa põllumajanduse ja töökohtade säilitamisele.

SOTSIAALNE KATASTROOF: musta stsenaariumi kohaselt võib jaanipäevaks tööta jääda kuni 400 farmitöölist.

Sellise hulga inimeste koondamine vähendab ka valla tulusid
Statistika andmetel otsib juba praegu tööd ligi tuhat inimest, kes on ennast määratlenud põllu- või metsamajandustöötajaks. Mustade arvude taga on tõsiasi, et tööstused ei suuda piimatoodetele pärast Venemaa impordikeeldu turgu leida.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Piimatootjad on peale Venemaa impordikeelu kehtestamist teeninud igas kuus üle nelja miljoni euro kahjumit, seega kokku juba ligi 25 miljonit eurot. See on tekitanud olukorra, kus paljud talud ja ettevõtted kaaluvad tootmise lõpetamist. Eelmise aasta teisel poolel vähenes piimalehmade arv 4000 pea võrra.

Ilma Euroopa kriisifondi ja Eesti riigi abita jääks seoses karjade likvideerimisega lähikuudel tööta kuni 400 inimest, hoiatab põllumeeste keskliit (EPK).

Keskliidu poolt aasta alguses tootjate hulgas korraldatud küsitlus näitas, et vastanutest 25 loomapidajat on tootmist lõpetamas. “See tähendab, et tapamajja võidakse saata veel ligi 4000 lehma,” kinnitas EPK juhatuse esimees Kalev Kreegipuu.

Olukorda aitaks leevendada Euroopa Komisjoni otsus eraldada Eesti piimatootjatele kriisiabi 6,9 miljonit eurot. Abi saanud riikidele on antud ka luba siseriikliku toetuse maksmiseks sama suures summas. Juhul, kui Eesti valitsus otsustab lisada ELi kriisiabile omalt poolt kasvõi 2,8 miljonit eurot, on see oluliseks täiendavaks abiks ning näitab Euroopale ka meie riigi poolset soovi aidata tootjatel kriisist üle saada.

Kulutatud summa tuleb tulevikus kindlasti riigieelarvesse tagasi säiluvate töökohtade ja laekuvate maksude kaudu ning on oluline ka regionaalpoliitilisest seisukohast, usuvad põllumehed.

“Euroopa Liidu ja Eesti abi kokku kataks juba tekkinud kogukahjumist umbes 40%. Loodame valitsuse abile ka Euroopa kriisiabi fondist täiendava toetuse saamiseks,” sõnas Kalev Kreegipuu.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Atria Eesti ASi juhatuse esimees Olle Hormi kinnitusel on sealiha tootmine praeguste turuhindadega selgelt kahjumlik, kaua selline olukord kesta ei saa – osad tegijad lahkuvad turult. Sama olukord valitseb piimaturul, kus mitmed piimafarmid on kahjumliku tootmise tõttu suletud või sulgemisel.

Jaanuaris ja veebruaris on sealiha hinnad veel langenud. Kuigi elussigade ostu-hind on languses, püsib omahind endisel tasemel. Kõige raskemas seisus on Eesti seakasvatajad, kes viivad elussigu Lätti ja Leetu – neil ei ole oma tooteid alternatiivselt kuhugi pakkuda.

Kõik turud on küllastunud. Hetkel võidavad lihatööstused, kellel ei ole oma seakasvatust ja kes kasutavad importliha, mis Eesti tarbijatele aga väga meelt mööda ei ole.

Oluliselt on suurenenud sealiha käest kätte müük. Eesti toodab 106 protsenti oma sealihavajadusest, Euroopa Liit 111 protsenti. Venemaa ekspordi kadumise tõttu valitseb Euroopas sealiha ületootmine.

Tasakaalu saavutamiseks peab sealiha tootmine Euroopas vähenema ligi 3 protsenti ehk 0,7 miljonit tonni, mis tähendaks 700 Atria suuruse sulgemist.

Sealiha tootmise vähendamine on pikaajaline protsess, mille tulemusi näeme 2016–2017. Eesti sealiha eksport kolmandatesse riikides on raskendatud meil leviva ekspordisertifikaatide ASF tõttu. Seakasvataja lähitulevik on tume: hind on madal, külmhooned liha täis, Eestis levib sigade katk – ees on kas valuline turukorrektsioon või poliitiline sekkumine.

Vastupidiselt Eestile toetavad teised Euroopa riigid järjest rohkem oma põllumeest, mis on praegustes oludes väga mõistlik poliitika, kuna raskuste põhjused on poliitilised.”

Lihtne retsept – rohkem eksportida – on üha raskem, alternatiivsed turud on poliitiliselt keerulised ja ka täielikult küllastunud. Hetkel toiduainete hinnad langevad järjepidevalt. Tarbimise kasvu on Eestis raske ennustada, ainus erand on ehk linnuliha.

Siiski jääb meie inimestele pidevalt natuke rohkem raha kätte, sellest kulub märgatav osa toidule. Suures plaanis sealiha tarbimine väljapool Euroopat siiski kasvab.

Atria Eesti AS on üks suurematest, ligi 400 töötajaga Eesti toiduainekontsernidest ning suuruselt teine seakasvataja Eestis. Ettevõte alustas Eestis tegevust 2005. aastal, kui omandas Valga Lihatööstuse.

Atria Eesti AS kuulub Soome börsiettevõttele Atria Oy, mille möödunud aasta käive oli 1,42 miljardit eurot ja ärikasum 40,6 miljonit eurot.

Artikkel on avaldatud Ärilehes

Riik tahab maareformi kolme aastaga lõpetada. Põllumeestel on aga võimatu praegu maid osta, kuna neil pole raha: piima hind on 40 protsenti langenud ning riigi toetus nullilähedane. Abi oleks maa müügi ajutisest peatamisest.

“Hea oleks küll, kui ajutises kasutuses olevaid maid praegu oksjonile ei pandaks,” ütleb ASi Perevara juht Alo Teder. Tema firmal on riigilt ajutise kasutuse lepinguga 24 hektarit, kuid lisaks sellele veel 194 hektarit tähtajatu rendilepingu alusel keskkonnaministeeriumiga. Selles on kirjas, et keskkonnaministeeriumil on õigus leping lõpetada, kui maa müüki pannakse. “Mingit kindlust ei ole!” sõnab Teder.

“Eks neid maid, mida oksjonile pannakse, tuleb pidevalt,” ütleb Harjumaa põllumees Rein Riga, kelle kasutuses olevast maast peagi mõned tükid jälle müüki lähevad. “50–60 hektarit ongi juba käest läinud. Pole olnud midagi teha, keegi paneb üle ja kõik!”

Harjumaa viljakasvataja Aare Mölder ütleb, et temal on maad ajutises kasutuses lausa paarsada hektarit. Kui mees mullu üht maatükki osta soovis, pöördus ta raha saamiseks panka. Sealt ta aga abi ei saanud ning praegu pole ilmselt mõtet enam üritadagi.

Ka Võrtsjärve ääres tegutseva OÜ Karpo juht Kalev Nurk, kes küll riigimaa erastanud või võtnud kasutusvaldusse, ent kasutab ajutiselt munitsipaalmaad, muretseb tuleviku pärast. “Kui praegu maad ostma peaksin hakkama, siis seda ma teha ei jõuaks,” on mees kindel.

Padar toetas talumeest

Probleem on terav üle Eesti, nii et Saaremaa talupidaja Aivo Laul kirjutas selle kohta kirja põlluministeeriumile.

“Oleme väike põllumajandusettevõte Saaremaal. Meil on sada lüpsilehma ja 400 ha maad, millest enamik on riigi maad. Nüüd on hakanud tulema teatisi, kus riik katkestab maa ajutise kasutuse lepinguid, et vormistada maa riigi omandisse ja panna maad müügi või rendi oksjonitele. Kas sellist tegevust ei saa edasi lükata, kuna hetkeolukorras on niigi raske ots otsaga kokku tulla?” seisab kirjas.

Riigile kuuluva põllumaa müüki korraldab keskkonnaministeerium. Konkreetselt riigimaade oksjonitega tegeleb sellele alluv maa-amet. Nii saatis põllumajandusminister Ivari Padar kirja keskkonnaminister Mati Raidmale, paludes tal põllumaa oksjonid ajutiselt peatada.
Kirjas selgitab Padar, et Venemaa kaubandussanktsioonide tõttu on põllumajandusettevõtete tulubaas järsult halvenenud.

Veel halvemaks läheb põllumeeste elu Padari sõnul siis, kui maa-amet paneb ajutise kasutamise lepingu alusel põlluharijate käes oleva maa enampakkumise korras müüki. Siis on põllumehel raha puudumise tõttu võimatu enampakkumisel konkureerida või seal kujunenud hinnaga maad osta.

“Enampakkumisel suudavad maad osta isikud, kellel on raha, kuid kes ei ole põllumajandustootjad. Seetõttu on oht, et maad võivad põllumajanduslikust kasutusest välja minna või võetakse need kasutusele mingil muul kasutusotstarbel,” kirjutab Padar.

“Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku peatada ajutiselt riigi omandis olevate põllumajandusmaade võõrandamine,” on ministeeriumi seisukoht.

3,2 miljonit eelarvesse

Keskkonnaminister Mati Raidma oksjonite peatamist vajalikuks ei pea, sest põllumajandusmaid ei saa lihtsalt kasutusest välja jätta ning maade riigivarana kasutusse andmise ainuke võimalus on nende enampakkumise korras renti või müüki suunamine. Ta rõhutab oma vastuses põllumajandusministrile, et maade müük vastab eesmärgile lõpetada maareformi toimingud ja kanda kõik riigile kuuluvad maad maakatastrisse 2017. aasta 31. detsembriks.

Raidma lisab, et maareformi lõpuleviimise peatamine pole põhjendatud enne, kui seda otsustavad vabariigi valitsus ja seadusandja.

“Maa-amet ja keskkonnaministeerium on kohustatud tagama riigimaa eesmärgipärase ja heaperemeheliku kasutamise, mis põllumaa puhul tähendab eelkõige põllumajandusliku kasutuse jätkumist. Meie hinnangul võib just riigivaraks vormistatud põllumaa müümisest või kasutamiseks andmisest loobumine kaasa tuua kas põllumaa seisundi halvenemise − kui keegi maad enam ei kasuta − või riigimaa omavolilise ja ebaseadusliku kasutamise,” arvab keskkonnaminister.
2015. aastal on keskkonnaministeeriumile riigieelarvega pandud kohustus teenida põllumaade müügi arvelt ca 3,2 miljonit.

“Kuna nii müügi- kui rendimenetlus on ajamahukas protsess, on käesoleval aastal erakäibesse suunatavad maaüksused välja valitud ja ettevalmistustega alustatud juba eelmise aasta lõpus. Seetõttu võib põllumajanduslike maade müümise ja rendileandmise protsessi erakorralise peatamise üheks tagajärjeks olla riigieelarve seadusega ette nähtud kohustuse täitmata jätmine,” väljendab oma kartust keskkonnaminister.

Tema kiri lõpeb aga väitega, et “üksiku ettevõtte arvamusavalduse alusel ei ole õige teha üldistusi ega hakata kaaluma riigimaade erakäibesse suunamise protsessi peatamist”.

Kuna kehtiva seaduse raames põllumeeste elu kergendada ei anna, tuleks seadust muuta.

“Riigivaraga seonduvat reguleerib riigivaraseadus, mille üks põhimõtteid on, et riigivalitsemiseks mittevajalik maa müüakse või antakse kasutusse,” selgitab maa-ameti peadirektori asetäitja Anne Toom.

2017. aasta lõpuks peavad maad olema riigi omandisse vormistatud. Ajutised lepingud kaotavad siis kehtivuse. Riigivarana saab maad anda kasutusse ainult enampakkumise korras.

Toom nõustub, et oksjonite peatamiseks on vaja seadusemuudatust. “Kui põllumajandusministeerium leiab, et riigimaa erakäibesse suunamise reeglites on vaja teha muudatusi, tuleks põllumajandustootjate vajadusi ja huve põhjalikult kaardistada ning vajadusel välja töötada muudatused õigusaktides. Seni saab maa-amet oma tegevustes põllumajanduse hetkeolukorda arvestada vaid kehtiva õiguse piirides ning suunata põllumajandusmaid enam rendimenetlusse. Nii oleme ka teinud ja võimalusel teeme edaspidi,” kinnitab Toom. “Müüa kavandame vaid väikesepindalalisi ja segakõlvikulisi maatükke, mille ostmine nende madalamate hindade tõttu ei käi põllumeestele üle jõu ning mida väikese pindala tõttu ei ole otstarbekas rendile anda.”

ÜKS KÜSIMUS: Kas maaoksjonite peatamise ettepanek on “üksiku ettevõtte arvamusavaldus”, nagu väidab keskkonnaminister, või on tegu laiema probleemiga?

KALEV KREEGIPUU, Eesti Põllumeeste Keskliidu tegevjuht

Probleem on päevakorras olnud pikemat aega.

See jutt, et kasutusvalduses on ainult 13 500 ha riigimaid, mis moodustab kogu põllumajandusmaast alla poolteise protsendi ning seetõttu pole probleem oluline, on sarnane suhtumisele, et kuna põllumajandus annab SKTst ja valijate häältest ainult paar protsenti, pole kogu põllumajandus oluline.

Oksjonite peatamise teemal esitati nii keskkonnaministrile kui maa-ameti peadirektori kohusetäitjale küsimus ka EPK aastakonverentsil. Minister vastas, et asjaga peaks tegelema ja olukorda hindama, ning juhul, kui kriis venib pikemaks, ka vastavaid otsuseid tegema. Maa-ameti vastus oli, et nemad lähtuvad riigimaade erastamise kavast, sellest saadav tulu on riigieelarves kirjas ning oksjonite peatamise otsust vaevalt et teha tahetakse.

Põllumeeste kasutuses olnud riigimaa väljastpoolt tulnud ostjad on tihti seadnud senise kasutaja fakti ette, et kas maksad kogu otsetoetuste summa rendiks või niidame pinna ise ning võtame ka toetused.

Enamik põllumehi on seisukohal, et mitte ainult riigimaade, vaid kogu põllumajandusmaade ostu-müüki reguleerivat seadusandlust tuleks muuta.

Maaga on seotud inimeste elupaigad, ettevõte ei saa maad kaasa võtta ja mujale kolida, maast sõltub riigi julgeolek, toidujulgeolek jne. Seetõttu ei peaks maa ost-müük käima üliliberaalsete vabaturu reeglite järgi. Paljudes riikides on teistsugune kogemus olemas. Seda tuleks uurida ja leida Eestile sobiv variant.

MAAKASUTUS

Variandid

– Ajutine kasutus. Maavanem saab anda ajutisse kasutusse reformimata maad. Kasutaja tasub üksnes maamaksu. Lepingu lõppemise tähtpäev on 31. detsember 2017.
– Riigimaade rent. Rendile antakse maad, mida maareformi käigus ei erastatud, tagastatud ega antud kasutusvaldusesse. Põllumajandusmaa rendileandmist korraldab riigivara valitseja volitatud asutus (keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva maa puhul maa-amet või RMK). Enampakkumisel võivad osaleda kõik soovijad võrdsetel alustel, enampakkumise objektiks on aasta renditasu. Lisaks on rentnik kohustatud tasuma ka maamaksu. Alates 2014. a sõlmitakse lepingud viieks aastaks.
– Kasutusvaldus. Maareformiga riigi omandisse jäetud maadele seatakse kasutusleping. See sõlmitakse maavanema ja maakasutaja vahel. Maakasutaja tasub esimesel 5 aastal maamaksu, edaspidi lisandub kasutusvalduse tasu 2% maa hinnast. Pärast kahe aasta möödumist lepingu sõlmimisest on kasutusvaldajal õigus maa välja osta. Kui isik ei soovi maad välja osta, on tal võimalus lepingu alusel maakasutust jätkata. Enamasti on lepingud sõlmitud 15 aastaks.

Allikas: maa-amet

---

REFORM

Kui palju on veel vaba maad?

– Maakatastrisse kantud haritavat maad on Eestis kokku
ca miljon ha, millest kasutusvalduses ca 81 000 ha.
– Riigi maareservi arvatavat reformimata riigimaad on kokku
ca 75 000 ha, millest põllumajandusliku otstarbega maid on hinnanguliselt ca 20 000 ha.
– 2015. aastal plaanitakse saada maa müügist kokku 12 miljonit eurot, sellest põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maade müügist ca 3,2 miljonit eurot. Ülejäänud 8,8 miljonit eurot kavatsetakse teenida elamu-, äri-, tootmis- ja metsamaade müügist.
– 2015. aastal rendi enampakkumisele suunatud maad on
ca 4000 ha.
– 2015. aastal müügimenetlusse suunatud maad on kokku
3880 ha, millest põllumajandusmaad 2300 ha.
– Müüki suunatud põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maaüksuste keskmine pindala on 5,8 ha.
– Müüki suunatud põllumajanduslikke kõlvikuid sisaldavate maaüksuste keskmine alghind on 8000 eurot.
– Ca 40% müüki suunatavate põllumajandusmaade osas on maa-ametile avaldatud ostuhuvi.
– Maareform riigimaade osas peab olema lõpetatud 2017. aasta 31. detsembriks.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Euroopa Liidus kaovad alates 1. aprillist piimatootmiskvoodid, mis kehtestati 31 aastat tagasi piima ületootmise piiramiseks.

„Pärast kolm kümnendit kestnud piimatootmise piiramist Euroopa Liidus on kvootide kadumine suur võimalus, sest maailmaturul on piima järgi nõudlus suurenemas,” ütles põllumajandusminister Ivari Padar. „Samas on olukord võrdlemisi prognoosimatu, sest kvootide kadumine mõjutab kindlasti ka piima kokkuostuhindasid.”

Ministri sõnul on tootmiskvootide kadumine Eesti põllumeestele pikemas plaanis kasulik, sest siinsed tootmised on efektiivsed ja konkurentsivõimelised. „Turuolukorra paranedes on nüüd meil võimalik vajadusel toodangut kasvatada ja tarbijate nõudlusele vastu tulla,” lisas Padar. 

Piimatootmiskvoodid on Euroopa Liidus kehtinud ületootmise piiramiseks 1984. aastast alates. 2003. aastal otsustati, et tootmiskvoodid kaovad Euroopa Liidus alates 2015. aastast.

Eesti pole piimakvooti seni ületanud, kuid lõppenud 2014/2015 kvoodiaasta 11 kuu andmed näitavad, et Eesti võib tarnekvooti ületada 1-2% ulatuses, millega kaasneb kvoodiületustasu vahemikus 1,9-3,8 miljonit eurot.

Esialgsed hinnangud piima tarnekvoodi ületamise kohta selguvad aprilli lõpus ja lõplik seis pärast laekunud andmete analüüsi juunikuu esimeses pooles. Kui Eesti ületab riigile eraldatud piima tarnekvooti, siis oma individuaalset kvooti ületanud piimatootjatele rakendub kvoodiületamise tasu, mida pärast PRIA-lt tasu kinnipidamise kohustuse kohta info saamist hakkavad kinni pidama piima kokkuostjad.

Märtsi lõpus allkirjastatud põllumajandusministri määrus annab piimatootjatele õiguse soovi korral maksta kvoodiületustasu tagasi kolme aasta jooksul. Kokku ületavad kvoodi eeldatavasti enam kui kümme Euroopa Liidu liikmesriiki.

Artikkel avaldatud Ärilehes