Rubriik: Põllumaa omanikule

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit ja Eesti Piimaliit avaldavad sügavat muret piimaturul juba pikemat aega valitseva keerulise olukorra pärast ja kutsuvad Vabariigi Valitsust ja Riigikogu üles rakendama riigipoolseid kriisiabimeetmeid piimandussektori ettevõtete olukorra leevendamiseks.

Suures osas ekspordile orienteeritud piimandussektor kuulub Eesti põllumajanduse kõige olulisemate tegevusharude hulka, kuid möödunud aasta augustis kehtestatud Venemaa impordikeelust Euroopa Liidu toiduainetele alguse saanud piimaturu kriis on paljud põllumajandusettevõtted seadnud raske valiku ette piimatootmisega jätkamise osas.

2012. aastal heaks kiidetud Eesti piimanduse strateegias on strateegiliseks eesmärgiks seatud piimatootmise ja -töötlemise mahu suurendamine ning jätkusuutlikkuse tagamine aastaks 2020. Eesmärgiks on tagada piimandussektori ahelapõhine jätkusuutlikkus, lühiperspektiivis säilitades ning pikas perspektiivis suurendades aastast piimatootmist kolmandiku võrra, tõstes selleks piimakarja arvukust ja piimatootmise tõhusust. Strateegias nähti ette kriisiabimeetmete väljatöötamine, et lühiajalised kriisid ei takistaks strateegia pikaajaliste eesmärkide saavutamist.

Paraku peame tõdema, et seniste riigipoolsete poliitiliste valikute jätkumisel on Eesti piimatootmisettevõte võime tootmist jätkata tõsises ohus. Piimatootmise allakäik annab valusa löögi kogu riigi majandusele, ekspordile ja töökohtadele maapiirkondades.

Piimaturgu on tabanud sügav langus

Piimaturu kriis on tabanud tervet Euroopat ja eksportturgudel kaubeldavate piimatoodete hinnad on drastiliselt langenud. Euroopa Komisjoni andmetel oli käesoleva aasta juuli lõpuks EL keskmine või hind võrreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 16% (tasemele 294 EUR/100 kg), lõssipulbri hind 38% (174 EUR), piimapulbri hind 30% (224 EUR), Edam juustu hind 25% (245 EUR) ja vadakupulbri hind 34% (65 EUR). Turuhinnad on väga madalad juba pikemat aega, viimane suurem langus sai alguse 2015. aasta märtsis.

Hinnalangus kajastub ka Eesti piimatööstuste müügikäibes ja ekspordimahus. Statistikaameti andmetel jäi Eesti piimatööstuste tootmismaht 2015. aasta esimeses kvartalis küll möödunud aastaga võrreldes samaks, kuid piimatööstuste müügitulu on aastaga 14% võrra vähenenud (ulatudes 82,2 miljoni euroni). Samuti on piimatoodete ekspordimaht 2015. aasta esimeses kvartalis vähenenud ligi 37% (ulatudes 34,2 miljoni euroni).

Venemaa impordipiirangud on põhjustanud drastilise piima kokkuostuhinna languse Eesti põllumajandustootjate jaoks. Käesoleva aasta juunis maksti piimatootjatele Statistikaameti andmetel piima eest 23,3 senti/kg, mis tähendab aastases võrdluses 29% hinnalangust. 2015. aasta kuue esimese kuu keskmiseks hinnaks kujuneb 24,3 senti/kg, mis on 2014. aasta sama perioodiga võrreldes 36% madalam hinnatase.

28. juulil Brüsselis toimunud Euroopa piimaturu osapoolte seirekomisjoni (Milk Market Observatory Economic Board) istungil tõdeti, et piimaturu olukorra paranemist pole lähiajal oodata, sest erinevalt Eestist pole üldiselt Euroopa Liidus piimatootmine vähenenud. Paljude liikmesriikide tootjad on piimakvootide kadumise järel suutnud vaatamata ebasoodsale turuolukorrale piimalehmade arvu suurendada. Seda on võimaldanud teha ka riikidepoolne kriisiabi, mis on lähtunud valdkonna olulisusest ja kaugematest eesmärkidest. Turuosalised kardavad lähikuudel piimaturu jätkuvat langust.

Kriis on viinud karja ja tootmise vähenemiseni

Eesti piimasektoris on kriis tänaseks kestnud juba terve aasta, mis on viinud piimakarjade likvideerimiseni ja lehmade arvukuse vähendamiseni. Statistikaameti andmetel oli käesoleva aasta märtsi lõpuks aasta võrdluses piimalehmade arv vähenenud 3800 looma ehk ca 3,9% võrra. Ainuüksi käesoleva aasta esimeses kvartalis on lehmade arv vähenenud 800 looma võrra.

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel oli möödunud aasta juunis jõudluskontrollis 92 771 piimalehmaga 711 karja. Käesoleva aasta juuni lõpuks on jõudluskontrolli aluste lehmade arv vähenenud 89 554 lehmani ja karjade arv vähenenud 63 võrra 648-ni. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu poolt kogutud andmed näitavad, et piimandussektori kriis on süvenemas ja piimatootmise lõpetab lähikuudel 50 tootjat, kelle ettevõtetes on 5000 piimalehma.

Statistikaameti andmetel on tarniti Eestis käesoleva aasta esimesel poolaastal võrreldes möödunud aasta sama ajaga 4,6% vähem piima. Viimaste juuni andmete põhjal on piimatootmine aastaga vähenenud juba 6,6%.

Piimaturu kriisi pikaajalised negatiivsed mõjud

Arvestades terve aasta kestnud Eesti piimaturu madalseisu ja asjaolu, et piima kokkuostuhind on 12 kuu jooksul olnud keskmiselt 6 senti madalam piima tootmiseks tehtavatest kuludest, ulatuvad piimatootmisettevõtete kahjud piima müügist tänaseks ca 42 miljoni euroni.

Ettevõtted on likviidsuse säilitamiseks olnud sunnitud müüma loomi ja muud tootmiseks vajalikku põhivara. Ettevõtete majandusliku seisu stabiliseerimiseks on senisest enam eksporditud noorkarja ja mullikaid, millel on pikaajaline mõju ja mis hakkab ohustama Eesti piimakarjade taastootmist. Ainuüksi käesoleva aasta esimese poolega on eksporditud ligi 2000 karja taastootmiseks mõeldud mullikat, mida on varasemate aastatega võrreldes üle kahe korra rohkem.

Silmas tuleb pidada sedagi, et kord piimatootmise lõpetanud ettevõtted on sektori jaoks jäädavalt kadunud. Olukorra paranedes on tootmise taaskäivitamine sisuliselt võimatu. Lisaks sellele võib piimatootjate tegevuse lõpetamine päästa valla doominoefekti põllumajanduse sidussektorites. Piimatootmisettevõtete raskused kanduvad ahelreaktsioonina edasi põllumajandustootmisele teenuseid pakkuvatele ettevõtetele.

Käesolev kriis, mis on kujunemas ulatuslikumaks 2009. aasta kriitilisest olukorrast, on tõsisesse ohtu seadmas põllumajandusse tehtud pikaajalised investeeringud. Alates möödunud kümnendi algusest on Eestis kaasajastatud pidamistingimusi ca 60 000 piimalehmale, mis tähendab, et viimase kümnekonna aasta jooksul on investeeritud hinnanguliselt vähemalt 240 miljonit eurot uute piimafarmide ehitamiseks ja olemasolevate lautade rekonstrueerimiseks. Need investeeringud on tehtud vähemalt 20-30 aastast perspektiivi silmas pidades suures osas laenude abil, mis vajavad ka kriisi ajal teenindamist. Laenude pikendamiseks on tootjad sunnitud seadma lisatagatisi, loobuma põllumaast jms.

Riigipoolsete kriisiabimeetmete rakendamine on vältimatu

Mitmed liikmesriigid on oma tootjaid toetanud või teatanud kavatsusest seda teha. Läti, Leedu ja Soome leidsid aasta alguses võimaluse piimasektori kriisiabi kaasfinantseerimiseks riigieelarvest. Prantsusmaa on teatanud kriisi leevendamiseks 600 miljoni euro suuruse meetmete paketi rakendamisest, mis hõlmab muuhulgas maksuerandeid, soodustingimusel tagatisi jms. Kui võrrelda Eesti ja Prantsusmaa piimatootmise proportsioone, siis peaksime Prantsusmaaga sammu pidamiseks suunama ca 17 miljonit eurot Eesti piimatootjate toetuseks. EL ühisturul püsimajäämiseks ei saa Eesti käituda konkurentidest erinevalt, vastasel juhul raugeb just meie piimatootjate jõud esimesena.

Piimasektoris kindlustunde taastamiseks on vajalikud valitsuse kiired ja otsustavad sammud:

• Kriisi leevendamiseks on viivitamatult vajalik nii siseriiklike kui EL taseme meetmete rakendamine. Valitsus peaks veel lähikuudel siseriiklikest vahenditest maksma piimasektori eritoetust 6,9 miljoni euro ulatuses ehk mahus, mis jäi piimatootjatele välja maksmata EL erakorralise kriisiabi kaasfinantseerimisena käesoleva aasta veebruaris. Vajadusel tuleb selleks Euroopa Komisjonilt küsida luba.
• Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu on viivitamatult vaja avada piimatootjatele võimalus, mis aitaks tootjatel ka endal rakendada meetmeid turuolukorra stabiliseerimiseks ja piima hinnataseme tõstmiseks. Pangad pole näiteks tänases olukorras valmis pakkuma finantslahendusi, mis võimaldaks kuni turuolukorra paranemiseni suunata piim pulbri tootmiseks, et selle realiseerimist tulevikku edasi lükata.
• Euroopa Liit otsustas ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus, et Eestis ja teistes uutes liikmesriikides on asjakohane anda võimalus maksta riigieelarvest täiendavaid üleminekutoetusi, et hoida ära toetuse ootamatu ja märkimisväärne vähenemine. Eesti piimatootjate otsetoetused on võrreldes 2013. aastaga ca 40% langenud, sest riik on otsustanud nii 2014. kui 2015. aastal jätta üleminekutoetused riigieelarvest välja. Arvestades kujunenud olukorda peaks riik sektori jätkusuutlikkuse ja arenguvõime kindlustamiseks tuleval aastal riigieelarvest maksma täiendavaid üleminekutoetusi Euroopa Liidu poolt lubatud mahus ehk 21,5 miljoni euro ulatuses.

Lõpetuseks tahame rõhutada, et piimasektoriga seotud teiste majandusvaldkondade ettevõtted (pangad ja sisendite tarnijad) on piimandussektorit pikkade maksetähtaegadega toetanud juba aasta, kahjuks pole piimasektor sarnast tuge ja mõistmist leidnud valitsuselt. Valitsuse abi sektorile annaks aga usku ja lootust ka teistele piimasektori edasisel toetamisel kuni kriisi lõppemiseni.

Eesti sealihatootmist tabanud Aafrika seakatk ja pikaajaline kriis piimaturul on Eesti põllumajandussektori viinud olukorda, millest võib kujuneda viimaste kümnendite üks tõsisemaid katsumusi Eesti põllumajandustootmisele. Tekkinud olukorra leevendamiseks on valitsuse otsustav ja kiire sekkumine muutunud vältimatuks.

Oleme kindlalt veendunud, et riigipoolne tugi kriisi üleelamiseks, toidutootmise taseme säilitamiseks ja suuremate kahjude ärahoidmiseks toob hiljem riigieelarvesse tulu mitmekordselt tagasi, sest üks töökoht loomakasvatuses tekitab nii maal kui linnas vähemalt viis töökohta piimatootmisega tihedalt seotud teistes ärisektorites, milledeks on väetise-, sööda-, seemne-, tõuaretusmaterjali-, tõuloomade, masinate ja seadmete müüjad, veterinaar­teeninduse ettevõtted, nõustajad, samuti piimatööstus-, logistika-, jaekaubandus- ja pangandussektor.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Piimatootjad on alustanud lüpsikarja hävitamist. Aasta eest kehtima hakanud Venemaa embargo, madal piimahind ning kvootide kadumine on lükanud piimatootjad tupikusse.

Veel kevadel osteti Võrumaal tegutsevasse OÜ Kuustemäe farmi 200-pealisele piimakarjale lisa, kuid nüüd, mil ettevõte teenib juba mõnda aega kuus 10 000-15 000 eurot kahjumit ning piima müüakse alla omahinna, otsustati karjast ligemale 100 looma viia tapamajja, vahendas ERR Uudised.

OÜ Kuustemäe tappamajja viidud 100 lehma on aga alles jäämäe tipp. Praegu söövad 50 Kellamäe talu lehma aasal õndsalt heina, naudivad päikesepaistet, kuid juba septembri keskpaigas ootab ka neid tapamaja. Kellamäe talu peremees ja E-Piima nõukogu liige Jaak Kõiv rõhutas, et ta teab nimepidi iga oma looma. “Me teame tema esivanemaid, me teame tema vasikaid. Siin taludes küll uisapäisa ei toimita. See on ikka väga raske löök taludele ja ka minule.”

Veel aasta algul oli statistikaameti andmeil Eestis 95 100 piimalehma, kellest tänaseks on juba pea 4000 likvideeritud. Erinevatel hinnangutel võib likvideeritud loomade arv aasta lõpuks tõusta aga kuni 10 000ni.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Põllumajanduse raskused toovad kaasa haritava maa hinna tõusu pidurdumise ja tehingute arvu vähenemise, ennustab maaelu blogis maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja Marko Gorban.

Kui vaadata haritava maa tehingute keskmist hinda viimasel kümnel aastal, siis on see valdavalt olnud kasvutrendiga, 2009. ja 2010. aastal toimunud hindade langemisele on järgnenud hüppeline hindade kasv, kirjutab Gorban. 2014. aastaks oli haritava maa hind kümne aasta taguse ajaga võrreldes tõusnud ligikaudu kuus korda ja jõudnud 2409 euroni hektari kohta.

Sama tendents iseloomustab ka tehingute arvu, kus vahepealse languse järel võttis 2008. aasta taseme saavutamine aasta võrra rohkem aega kui hindade puhul, kuid ka tehingute arvu puhul jõuti 2014. aastal rekordtasemeni – 1347 tehingut haritava maaga, kirjutab Gorban. Selle tehingute arvu juures tehti 2014. aastal haritava maaga tehinguid summas 35 miljonit eurot.

Selle aasta esimese kolme kvartali tehingud haritava maaga on keskmiselt tehtud hinnaga alla 2000 euro hektari kohta, millest võib järeldada, et haritava maa hinna tõus on pidurdunud. Eelkõige võib selle põhjusena tuua põllumajandussektori piiratud vahendid praeguses majanduslikus olukorras maasse investeerida. Tehingute arvu kohta on küll keeruline hetkel prognoosida, kuid eeldada võib, et eelmise aasta tasemele see aasta lõpuks ei küündi.

Rendihindades sektori raskused ei väljendu

Rendimaade osatähtsus on samuti viimase kümne aasta jooksul stabiilselt kasvanud ja praeguseks on üle poole kasutuses olevast põllumajandusmaast rendimaa.

Kui 2003. aastal oli rendimaa osakaal 46%, siis 2013. aastaks oli see kasvanud 54%ni. Rendimaade kaardil paiknemist analüüsides joonistub välja kaks peamist trendi – rendimaade osatähtsus on suurem suuremate linnade läheduses ning vähem on rendimaid madala mullaviljakusega maakondades, kirjutab maaelu blogi. Kui vaadata rendimaade osakaalu ELi tasandil, siis üldjuhul on rendimaade osakaal suurem just uutes liikmesriikides, seega Eesti ei ole siin erandiks.

Kui haritava maa hinnatõus on sektori majanduslike raskuste tõttu pidurdunud, siis rendihindade kohta sellist järeldust teha ei saa. Kuna rendihindade kohta on andmed 2014. aasta seisuga, siis võib eeldada, et sektori majanduslik olukord siin veel ei kajastu – ka haritava maa hinnad olid 2014. aastal senistest kõrgeimad. Samas rendihindadesse sektori raskuste järelmid sellisel kujul ei pruugi jõuda, kuivõrd üldjuhul on rendilepingud pikaajalised ja tihti seotud erinevate toetustega.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Maa on põllumajanduses peamine tootmisressurss. Seetõttu on eelkõige oluline, et maa kuuluks selle tegelikule harijale ja et ta oleks aktiivses kasutuses. Millised on olnud viimaste aastate arengud põllumajandusmaa turul ning kas ja millist mõju on sellele hakanud avaldama põllumajandussektori olukord?

Hind langenud ja tehingute arv vähenenud

Kui vaadata haritava maa tehingute keskmist hinda viimasel kümnel aastal, siis on see valdavalt olnud kasvutrendiga, 2009. ja 2010. aastal toimunud hindade langemisele on järgnenud hüppeline hindade kasv.

2014. aastaks oli haritava maa hind kümne aasta taguse ajaga võrreldes tõusnud ligikaudu 6 korda ja jõudnud 2409 euroni hektari kohta. Sama tendents iseloomustab ka tehingute arvu, kus vahepealse languse järgselt võttis 2008. aasta taseme saavutamine aasta võrra rohkem aega kui hindade puhul, kuid ka tehingute arvu puhul jõuti 2014. aastal rekordtasemeni – 1347 tehingut haritava maaga.

Selle tehingute arvu juures tehti 2014. aastal haritava maaga tehinguid summas 35 miljonit eurot. Käesoleva aasta esimese kolme kvartali tehingud haritava maaga on keskmiselt tehtud hinnaga alla 2000 euro hektari kohta, millest võib järeldada, et haritava maa hind on pidurdunud. Eelkõige võib selle põhjusena tuua põllumajandussektori piiratud vahendid praeguses majanduslikus olukorras maasse investeerida. Tehingute arvu kohta on küll keeruline hetkel prognoosida, kuid eeldada võib, et eelmise aasta tasemele see aasta lõpuks ei küündi.

Rendihindades sektori raskused ei väljendu

Rendimaade osatähtsus on samuti viimase kümne aasta jooksul stabiilselt kasvanud ja praeguseks on üle poole kasutuses olevast põllumajandusmaast rendimaa. Kui 2003. aastal oli rendimaa osakaal 46%, siis 2013. aastaks oli vastav näitaja kasvanud 54%-ni.

Rendimaade kaardil paiknemist analüüsides joonistub välja kaks peamist trendi – rendimaade osatähtsus on suurem suuremate linnade läheduses ning vähem on rendimaid madala mullaviljakusega maakondades. Kui vaadata rendimaade osakaalu EL tasandil, siis üldjuhul on rendimaade osakaal suurem just uutes liikmesriikides, seega Eesti ei ole siin erandiks.

Kui haritava maa hinnatõus on sektori majanduslike raskuste tõttu pidurdunud, siis rendihindade kohta sellist järeldust teha ei saa. Kuna rendihindade kohta on andmed 2014. aasta seisuga, siis võib eeldada, et sektori majanduslik olukord siin veel ei kajastu – ka haritava maa hinnad olid 2014. aastal senistest kõrgeimad. Samas rendihindadesse sektori raskuste järelmid sellisel kujul ei pruugi jõuda, kuivõrd üldjuhul on rendilepingud pikaajalised ja tihti seotud erinevate toetustega.

Samuti mõjutab siin olukorda eelpool viidatud suur rendimaa osakaal, kuivõrd ilma maata põllumajanduses toota võimalik ei ole. Kui vaadata rendihindade dünaamikat viimase kuue aasta jooksul, siis selle ajaga on rendihinnad tõusnud enam kui kaks korda, 2014. aastal võeti põllumajandusmaad Statistikaameti andmetel rendile keskmiselt hinnaga 48 eurot hektari kohta.

Põllumajandusmaa on eestlaste käes

Kuigi välismaiste isikute (välisriikide kodanikud ja juriidilised isikud, samuti Eesti juriidilised isikud, kelle omanikeringis on välisriikide isikuid) omandis oleva maa pind on viimase viie aasta jooksul kasvanud, siis eelkõige on kasv toimunud metsamaa osas – 98 tuhandelt hektarilt 120 000 hektarile.

Haritavat maad oli 2015. aasta keskpaiga seisuga välismaiste isikute omandis üle 42 000 hektari ja rohumaad üle 13 000 hektari. Kui võrrelda seda aasta varasema numbriga, siis on haritavat maad välismaiste isikute omandis isegi ligikaudu 3 000 hektari võrra vähemaks jäänud. Kõige enam on põllumajandusmaad välismaiste isikute omandis Saaremaal ja Viljandimaal.

Kui vaadata välismaalaste omandis oleva põllumajandusmaa osakaalu maakonna põllumajandusmaast, siis see on kõrgeim Hiiumaal, Läänemaal ja Saaremaal, kus see moodustab ligikaudu 7% põllumajandusmaast. Eestis tervikuna on välismaiste isikute omandis üle 5% maatulundusmaast, sealjuures 4,3% maakatastrisse kantud haritavast maast ja looduslikust rohumaast.

Seega põllumajandusmaa omandisuhete puhul põllumajandussektori majanduslik olukord olulisi muutusi välismaiste isikute omandis oleva maa kasvu näol esialgu kaasa toonud ei ole.

Allikas: Maablogi

Artikkel on avaldatud Maalehes

Esialgsetel andmetel toodeti 2015. aastal 773 800 tonni piima, mis oli 4% vähem kui aasta varem, teatab Statistikaamet. Aasta lõpuks vähenes piimalehmade arv, samas aasta keskmine piimatoodang lehma kohta suurenes.

Viimastel aastatel on piimatoodang igal aastal võrreldes eelmise aastaga kasvanud, kuid 2015. aastal langes 2013. aasta tasemele.

31. detsembril 2015 oli Eestis 256 200 veist, sealhulgas 90 500 piimalehma. Varasema aasta sama ajaga võrreldes oli veiseid 3% vähem, samas piimalehmade arv on vähenenud 5%. Piimalehmade arv on viimase kahekümne aasta jooksul olnud langustrendis, vahepealsete väikeste tõusudega. Samas keskmine piimatoodang lehma kohta on pidevalt suurenenud. 2015. aastal oli keskmine piimatoodang lehma kohta 8337 kilogrammi ehk 104 kilogrammi rohkem kui aasta varem.

Aasta lõpus oli Eestis 307 100 siga ning 88 000 lammast ja kitse. Sigu oli 14% vähem kui 2014. aasta samal ajal, lambaid ja kitsi 2% vähem. Linde oli aasta lõpus 2,1 miljonit, mis oli 10% vähem kui 2014. aasta lõpus.

2015. aastal toodeti 198,7 miljonit muna, mis oli sama palju kui aasta varem. Tapaks müüdi (k.a eksport) ja majapidamistes tapeti 120 900 tonni (eluskaalus) loomi ja linde, lihatoodang (eluskaalus) suurenes aastaga 2%. Seejuures sea-, lamba- ja kitse- ning linnulihatoodang suurenes, veiselihatoodang vähenes.

Allikas: Statistikaamet.

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Hea mullastikuga ja kompaktsesse maaüksusesse kuuluvat põllumaad on üha vähem saadaval, kuna põllumajandustootjad ning investorid näevad sellisel maal head tulukust, kirjutab Arco Vara kutseline hindaja Reet Värnik.

Põllumaade hinnad on üldiselt tõusuteel. Hinnatõusu tekitavad nii põllumajandussaaduste hinnatõus, põllumajandusettevõtete omavaheline konkurents kui ka Euroopa Liidu tõukefondidest saadavad toetused.

Kõige viljakamad põllud asuvad valdavalt Kesk-Eestis, kus on levinud leostunud ja leetjad mullad ehk nn pruunmullad. Kõige kehvemad põllumaad on põhjarannikul ja Loode-Eestis.

Leostunud mullad on stabiilse või parasniiske veerežiimiga ning mullareaktsioonilt neutraalsed või nõrgalt happelised. Haritava maa boniteet Kesk-Eestis ulatub 40–60 hindepunktini, osas piirkondades isegi üle 60 hindepunkti.

Võiks arvata, et põllumaa hinda mõjutab maaüksuse pindala, kuid tegelikkuses on pindala mõju hinnatasemele üsna vähetähtis. Kui maaomanik tahab müüa oma nelja hektari suurust põllumaad piirkonnas, kus ümberkaudsed põllud on suure põllumajandusettevõtte omandis või rendil, on suuremad maaomanikud huvitatud maa ostmisest, et kasvatada enda põllumassiivi.

Nii on põllutööde korraldamine mugavam ja igasugune kulu mitu korda väiksem. Maa-ameti uuringust on näha, et suuremate kinnistute naabruses suuremate ja väiksemate maaüksuste pinnaühiku hinnad oluliselt ei erine.

Põllumaa hindamine

Kinnisvarahindaja puutub oma töös põllumaa hindamisega kokku üsna sageli. Üldjuhul siis, kui ta hindab pangalaenu tagatiseks seatavat suurt maamajaga hoonestatud kinnistut, mille kõlvikulises koosseisus on märkimisväärselt ka haritavat maad.

Hoonestamata maa, kus kõlvikulises koosseisus on valdavalt haritav maa, krediidiasutusele laenutagatiseks reeglina ei sobi.

Kinnisvarahindaja puutub põllumaa hindamisega kokku ka siis, kui riik tellib maa erakorralise hindamise. Siinkohal on oluline märkida, et vastavalt maa hindamise seadusele on maa hindaja isik, kellele on valitsuse kehtestatud korras välja antud tegevuslitsents.

Eestis on sellise tegevuslitsentsiga maa hindajaid 32 ja valdav osa neist tegeleb ka elukondliku ja ärikinnisvara hindamisega.

Enamik ostjaist on juriidilised isikud

Põllumaa ostjatest enam kui kaks kolmandikku moodustavad juriidilised isikud, kes toodavad põllumajandussaadusi või vahendavad maatehinguid ehk ostavad ja müüvad maa edasi, ilma et seda ise kasutaks.

On ka selliseid põllumaa ostjatest vahendajaid, kes ostavad ja rendivad maa piirkonnas tegutsevale põllumajandusettevõttele välja. Põllumaa rendihinnad ulatuvad 40–80 €/ha. Valdav osa põllumaa rendihindadest jääb siiski vahemikku 40–60 €/ha.

Põllumaa hinda mõjutab suuresti maa kvaliteet ning selle asukoht. Kui piirkonnas tegutseb üks või mitu põllumajandusettevõtjat, hakkavad pakutava maa vajajad hinnas konkureerima ning sellest tulenevalt võivad mõned põllumaa tehinguhinnad väga kõrgeks kujuneda.

Kui 2011. aastal oli keskmine haritava maa hind Eestis ~1200 €/ha, siis 2014. aastal ulatus see juba umbes 1900 €/ha.

Keskmine hind kajastab nii vabaturu tehingutes kui ka nendes tehingutes, mille puhul ei näidata registris tegelikku tehingusummat või tasutakse osa summast mitterahaliste vahenditega.

Põllumaaga on tehtud tehinguid ka hinnatasemel kuni 4000–5000 €/ha, ent pigem on sellised tehingud erandlikud ning taolised tehingusummad kujunevad tihedas konkurentsis.

Võrumaal tehakse põllumaadega tehinguid hinnatasemel 2000–2900 €/ha, Jõgevamaal kuni 2700 €/ha ning Hiiumaal kuni 2500 €/ha.

Hoonestatud ala eraldatakse ja müüakse edasi

Nii nagu metsamaa puhulgi, on põllumajandusettevõtjad huvitatud ka hoonestatud kinnistute soetamisest, kui kõlvikulises koosseisus on haritavat maad märkimisväärselt ning maa on kvaliteetne. Sellisel puhul ei ole hoonestusel suurt tähtsust ning reeglina mõõdab põllumees hoonestatud ala ja põllumaa lahku ja kinnistab need.

Pärast kinnistamistoiminguid jätab ta põllumaa endale, kuid hoonestatud maaüksuse võõrandab. See on sage suure pindalaga hoonestatud kinnistute puhul, kus kinnistu lahku mõõtmine ning sellega kaasnevad kulud end ära tasuvad.

Lisainfo soovi korral, kirjutage reet.varnik@arcovara.ee

Artikkel on avaldatud Postimehes

Maaeluminister kinnitab lähipäevil määruse, mille tulemusena jääb juba tänavu osa püsirohumaadest hooldamata, sest rohumassi hekseldamise eest enam toetust ei saa ning viljakasvatajad ei taha samuti maad rendile võtta. Maa hind võib kukkuda.

Eestis on tuhandeid enamasti endistest talupidajatest väikemaaomanikke, kes lõpetasid väiksuse tõttu loomade pidamise või viljakasvatuse juba aastate eest, ent hoidsid ometi maa alles ja lasid rohukõrred kord suve jooksul võsastumise vältimiseks kohalikul põllumehel peeneks pudiks hekseldada. Selle eest maksis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) omakorda ühtset pindalatoetust, mis oli mullu koos juurde makstud niinimetatud rohestamistoetusega kokku 116 eurot hektari eest, sellest läks eraisikutel maha tulumaks. Kui 40–60 euro suurune hektarikulu teenustöö tegijale maha arvata, jäi kätte ikka kenake summa. Pole saladus, et väikemaaomanike toetamisel oli ka sotsiaalne mõõde – pensionär sai lisasissetuleku ning maa võsastumisest päästetud. Üksiti lõi vahetult ajalooliste talude juurde kuuluvate rohumaade püsimine eelduse, et keegi saab paremate aegade saabudes taas tegeleda väiketalundusega.

Mündil on siiski teinegi külg – tegevpõllumehed võitlesid aastaid niinimetatud euroheinategijate vastu. Selliste hulka kuulusid ka maade kokkuostmisega tegelevad firmad, mis hekseldasid igal aastal tohutuid põllumassiive ja said nõnda osa ühtsest pindalatoetusest endale. Ometi näitab PRIA statistika, et suurmaaomanike osa ei saanud olla suur. Eelmisel aastal küsis ainult ühtset pindalatoetust kokku 9400 taotlejat ja neist valdav osa ehk 6500 nõutas toetust vähem kui kümnele hektarile – püsirohumaade hekseldajad taotlevadki reeglina vaid ühtset pindalatoetust.

Mullu piiras PRIA püsirohumaade hekseldamise kuni kümnele hektarile ja lubas suuremat pindala hekseldada kuni kümne protsendi ulatuses. Nii jäi väikemaaomanikule alles ühtse pindalatoetuse (edaspidi ÜPT) saamise võimalus. Ent sel aastal reeglid muutuvad – rohumaad tohib tervel toetuse taotleja käsutuses oleval põllumajandusmaal määruse eelnõu kohaselt hekseldada kuni 15 protsenti. Kogu ülejäänud maal tuleb teha kas heina ja see põllult koristada, toota silo või karjatada loomi. Niisiis tohib näiteks viiest hektarist hekseldada vaid 0,75 hektarit, sellal kui ÜPTd saab üldse taotleda alates ühest hektarist.

Keeruline rentida

Kui ÜPT eest tasus hoida lihtsalt maad korras ja lasta rohi hekseldada, siis silo või heina tegemine on ilmselgelt kahjumlik, sest kujutab endast mitut tööprotsessi alates niitmisest ja lõpetades rullidesse pressimisega. Pealegi ei ole aktiivsest tootmisest loobunul heina ega siloga midagi peale hakata eriti ajal, mil lehmade hulk kahaneb hirmuäratava kiirusega.

15 protsendi reegel puudutab lisaks maahooldajatele siiski ka paljusid loomakasvatajatest tegevtalunikke, kes hoiavad osa oma heinamaadest sööda tootmiseks reservis. Püsirohumaade saagikus on aastati erinev ja mõnel aastal võib mahaniidetud hein ka vihmade tulemusena põllul rikneda. Siis tehakse loomasööt reservmaadelt. Headel heina- ja siloaastatel võib aga minna loomade karjatamiseks ja sööda tootmiseks vaja näiteks vaid 70 protsenti kogu püsirohumaast. Nüüd tohivad ka loomakasvatajad hekseldada vaid kuni 15 protsenti.

Milline on nüüd alternatiiv väikemaaomaniku jaoks? Ta võiks ju rentida maa välja mõnele tegevpõllumehele, kes künnab püsirohumaa üles ja rajab selle asemele viljapõllu, ent paraku kinnitab maaeluminister praegu määrust, mis viib väikemaaomanikud sundseisu. Eesti võttis Euroopa Liiduga ühinedes püsirohumaade säilitamise kohustuse, mis tähendas, et rohkem kui viie aasta vanuseid heina- ja karjamaid pidi Eestis olema 26 protsenti kogu põllumajandusmaast ehk 223 000 hektari ringis. See osa maast ei tohtinud väheneda üle viie protsendi.

Vanade karja- ja heinamaade säilitamise eesmärk on eelkõige keskkonnahoid. Need on soodne elupaik erinevatele linnu- ja loomaliikidele, seovad süsihappegaasi ja aitavad kokkuvõttes tasakaalustada intensiivse põllumajanduse tekitatavat keskkonnakahju.

Juba eelmisel aastal tõid aga nn euroniitjate vastased piirangud endaga kaasa põldude pindala kiire kasvu püsirohumaade arvelt. Tänavu tekkis esmakordselt oht, et osa mullu püsirohumaa üles harinud farmereist peavad hakkama neid uuesti taastama. Seda veel ei juhtu, küll aga soovitab PRIA peadirektori asetäitja Ahti Bleive tänavu mitte künda püsirohumaid põldudeks, sest see võib tuua püsirohumaa taastamise kohustuse tuleval aastal. Põllu ülesharimise ja peatse püsirohumaaks taastamise kulutuse oht annab niisiis ka suurtootjatele selge signaali, et vähemasti senise hinnaga pole mõtet endale maa rentimise riske võtta.

Niisiis tekitab maaeluministri määrus olukorra, kus püsirohumaid ei saa enam põldudeks rentida ja nendega pole teha ka midagi muud peale maamaksu tasumise. Loomulikult võib talunik maa enda lõbuks ära niita, saamata selle eest toetust. See on aga vähemasti pensionäridele ebamõistlikult kulukas ettevõtmine.

Põllumajanduskonsulent Jüri Mets on nõustanud PRIA kontori juures pindalatoetuste taotlemise perioodil juba üle kümne aasta tervet hulka peamiselt pensioniealisi toetusetaotlejaid. „Kui pärapõrgus elaval 70–80aastasel inimesel on paari-kolmehektariline maatükk, siis peaks ta nüüd 85 protsenti niitma, koguma ja ära vedama, aga kellele ta veab? Sigu ei ole, lehmi ei ole!” Metsa sõnul soovitas ta veel eelmisel aastal rentida maid põldudeks, aga püsirohumaade säilitamise kohustus seda enam tänavu ei luba. „Lasedki võsa peale kasvada,” lisab Mets.

Saab odavalt maa

Suurtootjad kinnitavad omavahelistes vestluses, et toimuv on nende huvides ka seetõttu, et toob endaga loodetavasti põllumajandusmaa vähemasti ajutise hinnalanguse. Kuna püsirohumaid ei saa enam ka üles harida, võivad nende hinnad kukkuda erilise hooga. Seni veel oma kinnistuid endale hoidnud väikemaaomanikud võivad rohumaad peagi häda sunnil müüki panna.

Suurfarmid saavad seega püsirohumaad soodsalt kokku osta. Selliste tootjate suurte põldude kogupindalast moodustaksid juurdeostetavad maad ilmselt edaspidigi kuni 15 protsenti, mida võib endiselt hekseldada. Pealekauba on põllumajandustoetustega seotud määrused pidevas muutumises ja miski ei välista seda, et mõne aasta pärast hakkab PRIA taas maksma toetust ka kõigi püsirohumaade hekseldamise eest põhjendusega, et lihtsalt heina tootmisel pole mõtet.

Pealegi – miks mitte – võivad ametnikud tuua siis letile väite, et senistele omanikele jäänud hooldamata rohumaid ähvardab võsastumine. Aeg on uuesti toetada! Võimalusi on veelgi – Eesti soovib juba praegu Euroopa Komisjonilt püsirohumaade kohustusliku osa vähendamist kogu põllumajandusmaast. See võib muuta riigi tegevuse tulemusena soodsalt suurtootjate kätte läinud püsirohumaad millalgi taas väärtuslikuks.

Kõik Postimehega vestelnud asjaosalised tunnistavad uue määrusega tekkivaid probleeme põllumajandusega otseselt mitte tegelevate maaomanike jaoks. Nad möönavad ka seda, et kui vahepealseil aastail on korrastatud vahepeal võsastunud rohumaid, võivad need jääda juba tänavu hooldamata ja hakata taas käest minema. Tuleohtlik kulupõletamise komme kadus suuresti ka seetõttu, et maid regulaarselt niideti.

Esindamata inimhulk

Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektori Kaul Nurme andmetel ei sobinud Euroopa Komisjonile mullu rohumaa hekseldamisele seatud piirangud ja lõppkokkuvõttes anti Eestile valida – kas keelata see täielikult või hoopis lubada täielikult. „Oli väga palju jõudusid, kes ütlesid, et keelame hekseldamise täielikult,” lausub Nurm. „Selline stsenaarium oli küllalt reaalne oht. Hakkasin sisuliselt analüüsima komisjoni kriitikat ja tegin ettepaneku lubada hekseldada teatud osa maast.”

Eelkõige suuremaid tootjaid esindav põllumajandus-kaubanduskoda korraldas ka põllumeeste seas küsitluse – 72 protsenti soovis hekseldamise keelustamist kogu põllumajandusmaal. Nurm tunnistas, et pelkadel maaomanikel puudub tegelikult oma esindusorganisatsioon, kes saaks nende heaks lobitööd teha. „Nende kuni 10 000 väikese hääl ei kosta tegelikult kuskil.”

Nurme hinnangul on tootmisest loobunud maaomanike jaoks praegu tegu tõepoolest tõsise probleemiga, sest seoses püsirohumaade säilitamise kohustusega ei olegi maad kellelegi rentida. Osa püsirohumaadest võib jääda juba tänavu sööti. „Teine võimalus on anda maa lihtsalt odava raha eest ära,” ütleb Nurm. „Nende rohumaade väärtus langeb praegu meeletult, sest limiit on täis ja üles ei saa künda.”

Maaeluministeeriumi põllumajandusturu korralduse osakonna juhataja Mai Talviku sõnul on määruse põhjuseks Euroopa Komisjoni märkus, et kõiki taotlejaid tuleb käsitleda võrdselt. „Meil oli valida, kas me keelame hekseldamise täielikult või anname kõigile ühesuguse nõude,” selgitab ta. Tegelikkuses oli ministeeriumil valik lubada ka piiranguteta hekseldamist.

Kuidas ikkagi lahendada konflikt püsirohumaade säilitamise kohustuse ja määruse eelnõu vahel, mis ei jäta tootmisest loobunud väikemaaomanikele kuigi palju valikuid? „Kui me eelmisel aastal tegime kümne hektari hekseldamispiirangu, siis tekkis meil kümnete kaupa uusi omanikke, kes jagasid oma suured tükid väikesteks ja hekseldasid maid endistviisi edasi,” räägib Talvik. „Mingeid otsuseid pidi ikkagi tegema.” Kas tuhandeid väikemaaomanikke saab panna samasse patta skeemitajatega? „Mul on sellel küsimusele natuke raske vastata, sest ma saan aru, et igal otsusel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed.”

Hinnad alla

Põllumajandus-kaubanduskoja juhi Roomet Sõrmuse sõnul peab põllumajandusmaa olema aktiivses põllumajanduslikus kasutuses. „Kui on võimalik maad kasutada lihtsalt rohtu hekseldades, siis ei ole see päris eesmärgipärane,” sõnab ta. Mis puutub püsirohumaade säilitamise kohustusse, siis saavad tootmisest loobunud väikemaaomanikud valmistada Sõrmuse sõnul rohusööta või tegeleda näiteks bioenergeetikaga.

Üks anonüümsust palunud ja Vara vallas paarisajal hektaril vilja kasvatav põllumees kinnitab, et määrusest võidab ainult aktiivne tootja. „Hekseldamist ei pidanud ma õigeks juba siis, kui seda veel laialt teha tohtis.” Ehkki põllumees tegeles ka ise teenustööna hekseldamisega, oli see väike lisategevus. Ta märgib, et oli ka sellised ettevõtjaid, kes tegelesidki üksnes rohumassi purustamisega ja seda suurtel aladel.

Vara valla põllumehe sõnul võib siiski ka püsirohumaid edaspidi üles harida, aga toetust neile taotleda ei saa. Ta avaldab lootust, et määrus toob kaasa ka maa hinna languse. „Isegi praegune raske periood pole tegelikult maa hinda allapoole toonud,” lisas põllumees. Samas tekivad meil tema kinnitusel juba sel suvel hooldamata rohumaad. „Kindlasti leidub neid, kes jätkavad oma talu ümbert niitmist, et see käest ära ei läheks, aga suured massiivid kasvavad ilmselt jälle võssa. Ei ole ju majanduslikult mõttekas niita lihtsalt oma lõbuks.” Samuti kaasneb määrusega tema hinnangul soisemate, kaugete ja eraldatud paigus asuvate rohumaade hülgamine.

Tartumaal Äksis tegutsev Tõnu Ostrat on seni oma rohumaadel karjatanud hobuseid ja niitnud neile heina. „Kui tahan hobusekasvatuse lõpetada ja keegi ei taha ka heina osta, siis on nende maade väärtus null,” nendib 68aastane mees.

Ostrati hinnangul on paljud väikemaaomanikud seni hoidunud maa müümisest välismaistele kokkuostjatele ja suurfirmadele ning hoidnud selle toetuse abil korras. „Ilmselt on nüüd väga palju pettunud inimesi,” arvab ta. „Maamaksu tuleb ikka edasi maksta ja maa hind kukub. Kui nüüd hekseldamine pole enam lubatud, siis saab keegi võib-olla maa odavalt kätte.”

Lõppkokkuvõttes ilmestab maaeluministeeriumi ametnike endigi kohmetust peatse määruse suhtes Mai Talviku vastus, kui ta oli vaadanud üle enda lõigud käesolevas loos. „See, mis on siin kirjas minu poolt öelduna, on õige, kuigi otsus pole ju tehtud minu tasandil ega minu poolt.” Mis tasandil? Kelle poolt?

Artikkel on avaldatud Postimehes

Kriis põllumajanduses on viinud selleni, et Eestis lüpsab juba 9000 lehma vähem ja kasvab 50 000 siga vähem, samas tungib odavam importtoit meie poelettidele.

„Meile makstakse praegu piimaliitrist vaid 21 senti ja trend on 19 sendi peale – see on õudne,“ teatas Rätsepa talu peremees Ants Aaman täna Tallinnas Põllumajandus-Kaubanduskojas peetud pressikonverentsil. Aaman tõi esile, et praegu on kõige suuremad piimakarjade ostjad poolakad.

„Lisaks karjadele viiakse ka heina ja silo Poolasse müügiks,“ rääkis Aaman. Rätsepa talu peremehe sõnul pole piimakarjakasvatajatel praeguste kriiside jätkudes enam suurt lootust piimatootmisega jätkata.

„Osad müüvad oma kinnisvara, maad ja metsa, et piimakari säiliks, aga paljudel seda võimalust pole,“ nentis Aaman.

„Piima kokkuostuhind Eestis on alates Venemaa impordikeelu kehtestamisest langenud juba ligi 30%,“ teatas Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhataja Roomet Sõrmus. Ka tõi Sõrmus esile, et teiste Euroopa liidu riikidega võrreldes vähenevad Eestis piimakarjad kõige kiiremini.

„Tänases olukorras kus meil on kriis siin ja praegu, tuleb iga päev uudis mõne piimatootja lõpetamisest ja piimakarja müümisest,“ rõhutas Sõrmus. Nii müüdi eelmisel nädalal Saaremaal maha 100 lehma, tootmise lõpetavad ka tuntud piimatootjad, nagu parim piimakarjakasvataja Lea Puur.

„Pooled meie põllumeestest on 55-aastased ja vanemad. Kui meid ei toetata, siis on karjade kiire lõpetamine ja pensionile minek,“ teatas Eesti Põllumeesete Keskliidu juhatuse esimees Vahur Tõnissoo. Ta tõi näiteks Läti, kus põllumeestele maksti 2014. aastal piimalehmade toetuseks 21 miljonit üleminekutoetusi.

„Läti riik maksis oma piimatootjatele 21 mln eurot ja selle raha eest hakkasid lätlased meie lehmi ära ostma,“ rääkis Tõnissoo, kuidas juba eelmisest aastast hakkasid eelkõige Lõuna-Eesti karjad Lätimaa suunas liikuma.

„Me peame peatama karjade vähenemise!“ rõhutas Sõrmus, et mitte üheski teises Euroopa liidu riigis ei vähene piimakarjad nii kiiresti kui Eestis. põllumehed on sunnitud oma karjad maha müüma, kuna valitsus ei ole maksnud juba mitu aastat neile üleminekutoetusi, nagu tehakse seda teistes EL riikides.

Nii alustasidki raskustes põllumajandustootjad, kes kannatavad juba mitmendat aastat nii Venemaa sanktsioonide mõju kui ka puuduliku riigiabi tõttu, eelmisest nädalast allkirjade kogumisega petitsioonile, millega kutsutakse Eesti valitsust üles rakendama meetmeid Eesti toidutootmise hääbumise peatamiseks.

Kõik Eesti toidutarbijad, kes tahavad toetada kodumaise toidutoomise jätkumist, samuti seda, et maapiirkonnad välja ei sureks, saavad anda oma allkirja põllumeeste toetuseks kodulehel www.petitsioon.ee , et seeläbi põllumehi toetada. Seejärel esitatakse see petitsioon vabariigi valitsusele.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda pöördus täna algava Euroopa Ülemkogu eel peaminister Taavi Rõivase poole, et tuletada peaministrile meelde Venemaa majandussanktsioonide ränka hinda Eesti põllumajandustootjate jaoks.

Tekkinud olukorras on kriitilise tähtsusega, et Euroopa Liit eraldaks täiendavaid vahendeid põllumajandustootjate olukorra leevendamiseks väljaspool EL ühise põllumajanduspoliitika eelarvet.

„Venemaa näol oleme kaotanud olulise ekspordituru piimatoodetele, lihale ning puu- ja köögiviljale. Venemaa impordikeeld tähendab Euroopa põllumajandusele rohkem kui viie miljardi euro suuruse aastase ekspordikäibe ärakukkumist. Vaatamata jõupingutustele uute turustuskanalite leidmiseks on tasakaal põllumajandussaaduste turgudel jätkuvalt tugevasti häiritud ning turuhinnad ei kata kulutusi toiduainete tootmiseks,“ selgitas põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus.

Kirjas peaministrile märgitakse, et oleme Eestis eelkõige poliitiliste otsuste mõjul sügavasse kriisi sattunud põllumajandussektoris kaotanud juba rohkem kui kümnendiku Eesti piimakarjakasvatusest ja viiendiku seakasvatusest, mistõttu on jätkuvalt vajalikud nii üle-euroopalised kui Eesti valitsuse jõupingutused kohaliku põllumajandus- ja toidutootmise allakäigu peatamiseks ning kestlikkuse kindlustamiseks.

„Venemaa vastaste sanktsioonide kehtestamise põhjused pole kuhugi kadunud, mistõttu ei sea me neid ka kahtluse alla, kuid Euroopa Liit ja liikmesriikide valitsused peavad senisest selgemalt teadvustama, et meie põllumehed üksinda ei suuda ilma ühiskonna solidaarsuseta sanktsioonide ränka koormat enam pikalt kanda,“ rõhutas Sõrmus.

Euroopa Liit uuendab Venemaa vastaseid sanktsioone, mis omakorda tähendab, et lähemas tulevikus pole võimalik loota vastusanktsioonide lõpetamist EL toiduainetele. Selles olukorras on kriitilise tähtsusega, et Euroopa Liit eraldaks täiendavaid vahendeid põllumajandustootjate olukorra leevendamiseks väljaspool EL ühise põllumajanduspoliitika eelarvet. Vaid lisatoetus annaks põllumajan-dus¬ettevõtetele võimaluse jätkusuutlikult kohaneda tekkinud uue turuolukorraga.

PRIA loomade registri andmetel on piimalehmade arv Eestis 19. juuni 2016 seisuga langenud 88 529 loomani, veel käesoleva aasta esimeses kvartalis oli piimalehmi 90 138. Kaks aastat tagasi, enne Venemaa embargo kehtestamist küündis lehmade arv Eestis 98 572 loomani, mis tähendab, et loomade arvukus on paari aastaga vähenenud 10,2%. Lehmapidajate arv on kahe aastaga vähenenud rohkem kui viiendiku võrra. Piima kokkuostuhind Eestis oli selle aasta maiks langenud 0,21 euroni/kg, mis on ca 30% madalam tootmise omahinnast.

Artikkel on avaldatud Maalehes

2016. a. pindalatoetuste taotluste esialgsete andmete alusel on selgunud, et püsirohumaa absoluutväärtus ja püsirohumaa suhe kogu põllumajandusmaasse on vähenenud riigi tasandil üle piirmäärade (absoluutväärtus üle 0,5% ja suhe üle 5%). Seetõttu pole püsirohumaa edasine ülesharimine lubatud. Püsirohumaade säilitamise nõudest on vabastatud mahetootjad mahetunnustatud maa osas ning väiketootjate kavaga liitunud taotlejad.

2015. aastal oli palju juhtumeid, kus taotlejad olid taotlusel märkinud üle 5 aasta vanused rohumaad lühiajalisteks rohumaadeks, kuigi need tulnuks märkida püsirohumaadeks. Seoses sellega palume taotlejatel veenduda, et rohumaad, kus kasvab heintaimede segu ja mille maakasutuseks on taotlusel märgitud „Põllukultuurid“, ei oleks vanemad kui 5 aastat. See tähendab, et heintaimede segu ei ole seal kasvanud kauem kui aastatel 2012-2016 või kui see maa oli 2015. a märgitud harimispraktikana, siis mitte kauem kui 2011-2015 (harimispraktika peatab rohumaa vanuse lugemise, samuti ka piirkondliku mullakaitse toetuse taotlemine).

Rohumaa uuendamine heinaseemne segu uuesti külvamise teel ei katkesta rohumaa vanuse lugemist ega püsirohumaad.Kui taotlusel on rohumaid, kus kasvab heintaimede segu ja  mis on vanemad kui 5 aastat ning taotlusele on maakasutuseks märgitud „Põllukultuurid“, siis palume taotlust muuta, märkides maakasutuseks „Püsirohumaa“.  Niisugust maad ei saa taotlusel näidata ka harimispraktikana ökoalade nõude täitmiseks.Heintaimede segud, mis ei katkesta rohumaa vanuse lugemist, on järgmised:

kõrreliste rohumaa (vähemalt 80% kõrrelisi);muu heintaimede segu; liblikõieliste ja kõrreliste segu (30-80% liblikõielisi); liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30-80% liblikõielisi);muud liblikõielised (vähemalt 80% liblikõielisi, kuni 20% heintaimi);valge ristik “Jõgeva 4” segus aasnurmikaga (mõlemat 50%).

Samuti ei katkesta rohumaa vanuse lugemist maa märkimine sööti jäetud maaks.

Rohkem infot püsirohumaade kohta vt Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kodulehel https://www.pria.ee/et/Registrid/Pusirohumaade_sailitamine

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehele