Rubriik: Põllumaa omanikule

Põllumajandusministeeriumi hinnangul tabas augustis meie piimaturgu šokk. Septembris teeniti Eestis toorpiima ekspordi eest 52, või eest 46, vadaku eest 27 ja juustu eest 20 protsenti vähem raha kui aasta tagasi.

“Piima kokkuostu hinna langus on olnud kiire: 2014. aasta 9 kuu keskmine piima kokkuostuhind oli kõrge 35,1 €/100kg tasemel, kuid septembris maksti tootjatele vaid 25,1 €/100kg.

Piima omahinda on arvestatud FADN alusel 2010-2020 keskmisena ja saadud erinevates suurusgruppides hinnaks 28-30 senti. Selle arvestuse alusel toodavad piimatootjad täna selget miinust,” kommenteeris olukorda põllumajandusministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna juhataja Mai Talvik Maaleht.ee-le.

Septembris teeniti Eestis toorpiima ekspordi eest 52% vähem raha kui aasta tagasi, või eest -46%, vadaku eest -27%, juustu eest -20%. 2014. a statistika põhjal võib väita, et augustis tabas piima ja piimatoodete eksporti šokk, mis väljendus 20% ekspordikoguste languses võrreldes juuliga.

Talvik lisas, et 2015. aastal makstakse põllumajandustootjatele koos riigi omaosalusega makstakse ligi 300 miljonit eurot toetusi, seal hulgas piimakarjakasvatajatele ligi 7 miljonit eurot Euroopa Liidu eritoetust (Baltimaade piimatootjate toetuspakett, komisjoni 26. novembri määrus 1263/2014).

“Töötame ajakavas, et jaanuaris saaks piimatootjatele toetuse välja maksta. Reaalselt kataks see umbes 2 kuu kokkuostuhinna languse tootjatele (31 senti/kg arvestuse järgi, mis oli 2013. a keskmine kokkuostuhind),” Mai Talvik.

EL sekkumiskokkuostuhinnad on tööstuste jaoks liiga madalad, et neid kasutataks. Eesti pole kasutanud sekkumiskokkuostu ega eraladustamist.

Lisaks madalale kokkuostuhinnale mõjutab tootjaid ka kvoodiületuse oht. Kergendav asjaolu on aga teravilja hinnalangus, mis mõjutab ka sööda maksumust (sööt moodustab 50% piima omahinnast).

Artikkel avaldatud Maalehes

Hiljuti ehmatas Eesti loomakasvatajaid teade: Jõgevamaal seni edukalt tegutsenud 1300 lehmaga AS Perevara lõpetab piimakarja pidamise ning saadab lehmad lihakombinaati.

“Loomade müüki kaalutakse. Lõplikku otsust ei ole vastu võetud,” ütleb ASi Perevara kolmandiku aktsiate omanik, Eesti Taimekasvatuse Instituudi töötaja Anne Ingver napilt.

AS Perevara on aastaid olnud Jõgeva valla suurim tööandja. Ettevõttes on 1300 lüpsilehma ja sama palju noorloomi.

Nüüd teeb Vene kriisist tingitud piima hinna langus piimakarjaga jätkamise võimatuks.

Omanike otsus oli kiire

“Praegu on omanike otsus see, et loomad lähevad kombinaati,” ütleb Perevara loomakasvatusjuht Urmas Raide, lisades, et omanike ringi otsus piimatootmine kokku tõmmata tuli suhteliselt kiiresti.

“Nii palju, kui suudame, katsume elusloomadeks müüa, kuigi lootust on selleks vähe,” räägib ta. Praegu on müüdud vaid praakloomi, aga järgmistel kuudel hakkavad tema sõnul minema ka korralikud loomad. Lõpp peaks saabuma märtsikuuga.

“Plaan oli ehitada uus laut, aga omanikud vaatasid, et ei mängi välja,” selgitab mees. Põhjus on selge – vaevu üle paarikümne sendi ulatuv piimahind ja riigi toe puudumine.

“Kõige raskem on see, et meil on vanad laudad ja need on laiali. Tööjõukulu on nii suur, et piimahind ei kata seda ära, aga praegu on uue lauda ehitamiseks võimatu katteallikaid leida,” üritab Raide omanike otsust mõista.

Sama saatus ootab Perevara ASi tütarettevõtte, osaühingu Põllurada karja. Lüpsilehmi on seal 270 ja kokku üle 500 looma. “Detsembri keskpaigas ei teadnud me veel mitte midagi, et müüma hakatakse,” ütleb Põlluraja farmi juhataja Eve Kurs. “Pidid hakkama Perevaras suurt farmi ehitama, plats oli juba planeeritud ja projektid tehtud. Põlluraja poole peale pidi tulevikus tulema robotlaut.”

Farmijuhataja oletab, et küllap nägid omanikud, et praeguse piimahinnaga pole võimalik plaane teoks teha. “Detsembri lõpu poole lehmi enam ei seemendatud ja nüüd on vist selline plaan, et tahavad loomakasvatuse likvideerida. Loomad on hädas ja meie ise ka jääme hätta.”

Kursi sõnul on osa loomi juba äraviimiseks kirja pandud. “Mul on kõige rohkem kahju sellest, et kui märtsi lõpuks tahetakse likvideerida, võivad lihakombinaati minna ka tiined loomad. Kui tuleks keegi ja ostaks neid loomi – nad on väga korralikud loomad ja piimatoodang on üle kaheksa tuhande – siis äkki saaks elu peale müüa,” palub Eve Kurs ka Maalehe kaudu rõhutada.

“Tõsi on, et vähendame lüpsikarja oluliselt,” tunnistab ettevõtte tegevjuht Alo Teder. “Meil on investeering uude farmi tegemata, pidime seda sügisel tegema hakkama, aga piimahind tõmbas kõigele kriipsu peale.”

Paar-kolmsada parimat looma on Tederi sõnul plaanis jätta ja paigutada nad eelmisel suvel uuendatud Mõisamaa farmi. “Ükski tapamaja ei võta tiineid loomi,” väidab Teder. “Üritame leida kohti, kuhu neid müüa elu peale.” Ostusoovi oleks ka Eestis, aga siin pole praegu maksjaid. Küll on kokkuleppeid mullikate müügiks välisriikidesse.

“Me poleks teinud seda käiku, kui piimatonni hind oleks 320 eurot,” kinnitab Teder. “Et ära hoida riigile ja töölistele võlgu jäämist, tuli kiiresti midagi ette võtta. Need on rasked emotsionaalsed otsused, aga muud väljapääsu me ei näe.” Teder lisab, et ettevõtte aktsionärid sellest võidavad, aga neid on vähe.

Perevara kavatseb oluliselt suurendada teraviljakasvatuse poolt. Nad majandavad 4000 hektaril ja loodavad vilja ning rapsi abil edasi elada.

Veerandsada tühja farmi

Ja see pole viimasel ajal kaugeltki ainus samalaadne uudis, kuigi teised farmid on väiksemad. Teadaolevalt on sügisest siiani tegevuse lõpetanud juba ligi veerandsada piimafarmi. Põhjused ikka samad – poole võrra kukkunud piimahind, MAKi vaheaasta, riigi toe puudumine.

Juba sügisel kirjutasime Maalehes, et Saaremaal on piimatootmise lõpetanud mitu talu, Viljandi- ja Järvamaal samuti. Üks suurem osaühing, kes lüpsikarjaga lõpparve tegi, oli OÜ Abaja Farm. Ettevõtte juht Kalle Adler viitas raha puudumisele investeeringuteks.

“Meil on viiskümmend aastat vana laut ja 20aastane lüpsiplats, nendega ei saanud edasi minna,” selgitas Adler. “Praeguse piimahinna juures pole võimalik investeerida, järelikult tuli piimatootmine lõpetada.”

Detsembri keskel lõpetas piimakarja Uhtna ettevõte Etrin Invest. Perenaine Inge Lippasaar sai õpitud erialaga tegelda kolm aastat. Alustati noortalunikena ja soetati liisingute-laenude abiga vajalikud sisendid.

“Müüsime oma 90 lehma maha, sest ei jõudnud enam laene ja liisinguid maksta,” räägib Lippasaar. “Kui sisse tuleb poole vähem, kui välja läheb, pole võimalik majandada.”

Naine ütleb, et tal on kahju, et ei saa edasi tegelda alaga, millega soovis. “Oma karja ei jõudnud välja kujundada, esimesed mullikad hakkasid poegima.”

Toona maksti piimakilo eest 25 senti. Praegu ütleb palju Kesk-Eesti farmides liikunud Jõgevamaa volitatud vetarst Urve Teras, et hinnad on veel madalamad. “Elpa maksab 22 senti liitrist, aga talunikele annab E-Piim esimesest jaanuarist 18 senti − mida nemad ütlema peavad?”

Temagi väiksematest piimatootjatest klientide hulgas on palju lõpetanuid ja veel rohkemad plaanivad seda. “Üks pool on see, mis inimestest ja loomadest saab, aga teine pool on, mis koormused tulevad valdadele, kes peavad töötuks jäävate inimeste eest hoolitsema hakkama. See lõhnab juba katastroofi järele,” ütleb Teras.

Iga päev toob lõpetajaid

Maalehes jookseb juba mitu nädalat Järve Tootjate Osaühingu kuulutus, et karjakasvatuse lõpetamise tõttu müüakse nii lehmad, mullikad kui vasikad. Kusjuures kari on jõudluskontrollis, lüpsilehmi ligi pool tuhat ning noorkarja teist sama palju. “Me müüme loomad ära,” kinnitab kuulutuse panija, Järve TOÜ loomakasvatusjuht Svetlana Murašina.

“Inimesi ei ole, kes töötaksid loomakasvatuses, ja piimahind on niivõrd madal.”

Eelmise aasta alguses oli ettevõttes 400 lehma, nüüd on jäänud 250. Sama on juhtunud noorkarjaga. Ettevõte ise on üle 20 aasta vana, aga nii hullu olukorda pole perenaise sõnul enne olnud.

“Me üldse ei kavatsenud seda teha, aga korjame järjest rohkem võlgu. Peame millegagi maksma laene, liisinguid ja inimestele kas või minimaalset töötasu, aga piimarahast selleks ei jätku. Varem oli ka piimatoetus, kuid praegune valitsus põllumajandust üldse ei toeta!”
Murašina ütleb, et esialgu müüdi lehmad elu peale, aga praegu on ilmselt ka ostjad raskustes, kuna osa lehmade eest on maksmata.

“Tahtsime loomi lihakombinaati saata, aga Rakveres on pikad järjekorrad,” lisab Murašina. Seepärast ei välista ta väiksema karjaga jätkamist, kuna sööt on varutud ja kõike on piisavalt. Loomi müüakse selleks, et mitte võlgu suurendada ja pankrotti minna.

Riik peaks sekkuma

“Võin kinnitada, et pakkumine ületab nõudmist,” tunnistab Atria Eesti Valga lihakombinaadi toormejuht juht Indrek Lekko. “See võib olla tingitud piimasektori hädadest.” Praegu on tema sõnul Valga lihakombinaadis piimalehmade järjekord poolteist kuud.

Rakvere lihakombinaadi ostudirektor Tarmo Toomela kinnitab samuti, et huvi piimalehmi kombinaati müüa on tuntav. “Põhiline registreerimine on märtsikuusse,” lisab ta.

Ülaltoodud näidetest tuleb selgelt välja, et mustad stsenaariumid, mida sügisel ainult ettevaatlikult tehti, hakkavad tõeks saama. Kui võrrelda alles aasta eest olnud tipphinda 42 senti piimakilost hetkeseisuga, mil kõige kurvem kuuldud arv oli 18, on langus olnud drastiline.

“Euroopast piimatootjate abistamiseks saadud 6,9 miljonit eurot makstakse välja 15.–17. veebruarini,” ütleb põllumajandusminister Ivari Padar. Tema sõnul on see raha antud, kompenseerimaks 2014. aasta viimase kolme kuu hinnalangust.

“Kuna ELi eelarves on kriisimeetmed ka 2015. aastaks, on olemas põhimõtteline võimalus saada sealt toetust ka tänavuse aasta jooksul. Nüüd käibki töö jätkuvõimaluste leidmiseks,” selgitab minister.
Teise variandina on kaalutud aidata põllumehi, eelkõige neid, kes on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kliendid, selle kaudu. Ministri sõnul läbirääkimised käivad.

Kuna Euroopa Liit lubab riigipoolseid täiendavaid toetusi maksta 2020. aastani, tuleb Padari sõnul hakata nii kiiresti kui võimalik töötama selle nimel, et top-up järgmise aasta eelarvesse sisse saada.
See, kas Eesti riik oma piimatootjaid ka kuidagi eriabiga toetada plaanib, selgub ministri sõnul pärast valimisi, kui sõlmitakse koalitsioonileping.

Tanel Bulitko
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhataja

Kui rääkida Perevarast, siis sellise ettevõtte loomakasvatuse lõpetamine on kahetsusväärne. On ju tegu Eesti ühe suurima piimakarja kasvatajaga. Kui tuhatkond lehma kaob, on see päris tuntav protsent Jõgeva maakonna karjast, samuti kogu Eesti karjast.

Ühistu poolelt saame olukorda kergendada sellega, et aidata müüa tõumullikaid. Võimalus on olnud tiineid mullikaid müüa Lätti, Venemaale ja Türki.

Varem oleme lõpetajatele saanud pakkuda abi ka lehmade müügil, aga praegu ei ole maksevõimelisi ostjaid. Vaja oleks päästa just noori, 1.−2. laktatsiooni lehmi.

Olukorra teeb kurvemaks see, et me ei tea, kui palju selliseid asju veel tulemas on, sest stress piimasektoris on väga tuntav. Nii riigi kui ühistegevuse tasandil peaks tootjaid sellest hetkest üle aitama, sest muidu on Eesti ajaks, mil eksport taastub, oma võimalused maha mänginud.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Swedbanki sõnul on piimatootjad saanud siiamaani oma laenude ja liisingute tasumisega hakkama, kuid kuna lähikuudel pole toorpiima hinnatõusu näha, siis märtsis võib olukord muutuda kriitiliseks.

Samas on kõige suuremad probleemid Swedbanki Eesti põllumajandussektori juhi Meelis Annuse sõnul hoopis sealihatootjatel, kuna kokkuostu hind on madal ja lisaks tekitab täiendavaid kulusid seakatku levik, vahendas ERR Uudised.

Tartu Agro juht Aavo Mölder kommenteeris olukorda piima- ja lihatootjate poolt vaadatuna. “Ma usun, et põllumajandustootjal on ka oma hankijatega väga kriitiline olukord, sest ega kui raharinglus seisma jääb, siis on pankrotiolukord. Mina põllumajandustootjana tunnetan, et turumajandus toimib ja uppuja päästmine tundub, et on uppuja enda asi,” märkis Mölder.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Lihatootjate seis on praegu keeruline, kuna Venemaa oli EL sea- ja veiselihale kõige tähtsam eksporditurg. Eesti lihatootjatele avaldavad survet Venemaa impordipiirangute tõttu võimendunud lihahinna langus ning seakatku leviku tõttu kehtestatud täiendavad piirangud ja kulud.

Lihatootjate olukorda ei muuda lihtsamaks ka juba 2009. aastast alates siseturul vähenenud liha tarbimine. Kui 2009. aastal tarbiti Eestis inimese kohta 75,6 kg liha, siis möödunud aastaks oli liha tarbimine vähenenud juba 68,9 kilogrammile.

EPKK lihatoimkonna esimehe Riho Kaselo sõnul on lihasektoris kõige haavatavam hetkel seakasvatus. Juba mitu aastat on olnud keelatud elussigade eksport Venemaale, alates augustist on ka liha väljavedu Venemaa impordipiirangute tõttu sinna keelatud, mis on põhjustanud Euroopa Liidus sealiha hinna olulise languse, mida viimastel nädalatel on üha enam tunda ka Eesti turul.

Sigade Aafrika katku levik raskendab lisaks EL siseturul kauplemisele ka võimalusi sealiha eksportimiseks kolmandatesse riikidesse, nii on näiteks osa Aasia riike lõpetanud sealiha impordi Poolast. Venemaa embargo tõttu on langenud ka veiseliha hind kogu Euroopas. Seetõttu on vajalik Eesti ametiasutuste igakülgne toetus Eesti lihatootjatele ja loomakasvatajatele uute turustusvõimaluste leidmiseks ja sanitaartõkete kõrvaldamiseks kolmandatesse riikidesse eksportimisel. Oluline on ka riigipoolne finantstugi nii toetuste kui garantiide näol kriisi mõjude leevendamiseks.

Täna toimub Tartus konverentsikeskuses Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja konverents „Lihafoorum 2014“, kus antakse ülevaade lihaturu suundumustest erinevate loomakasvatusharude lõikes, põllumajanduspoliitika meetmetest lihasektori toetuseks ja analüüsitakse Eesti lihasektori konkurentsivõimet.

Lambaliha tootmisest räägib foorumil Eesti Lambakasvatajate Seltsi juht Ell Sellis, kelle sõnul on kahjuks tavaline, et ostja kauplustest lambaliha ei leia. Sellise sõnul on lambakasvatajate eesmärgiks suurendada tapatallede ja nuumamiseks müüdavate tallede kogust ning tagada nende parem ja ühtlasem kvaliteet. Lambaliha jõudmine poelettidele eeldab ka, et Eestisse tuleb juurde lammaste tapavõimalusi. Kuna üle poole Eesti lammastest on kasvatatud mahetootmises, siis on üheks võimalikuks arengusuunaks ulatuslikum maheliha turustamine.

Statistikaameti andmetel kasvatati Eestis 2013. aasta lõpu seisuga 261 tuhat veist, sigade arv oli 358,7 tuhat, lambaid ja kitsi oli kokku 86,8 tuhat, lindude koguarv oli 2 139 200. Statistikaameti esialgsetel andmetel tootis lihatööstussektor eelmisel aastal 118,7 miljoni euro väärtuses toodangut. Lihatööstussektori kogutoodangu osatähtsus oli toiduainete tööstuses 2014. aasta I poolaastal 16,1%.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Neljast Pöide vallas piimakarja pidanud väiketalunikust jäi sel aastal järele vaid kaks, kuna teised kaks otsustasid vanuse ja terviseprobleemide tõttu piimatootmise lõpetada.

Mui külas asuva Posti talu perenaine Leili Kommel ütles, et viimased lüpsilehmad saadeti lihatööstusse 24. septembril ja praegu on talus vaid 13 lihalooma, kirjutab Saarte Hääl.

Leili Kommeli sõnul pole neil abikaasa Harriga piimatootmist kellelegi üle anda, sest lapsed ja lapselapsed on kõik Tallinnas, tegutsedes oma õpitud erialal. “Talupidamise ainus mõte ja kasu oli see, et minu meelest on kõik meie lapsed ja lapselapsed saanud inimesteks, kes armastavad nii inimesi, loomi kui ka tööd,” rääkis Leili Kommel. “Muidu ei oleks nad kõrgkooli lõpetanud ega oleks need, kes nad on.”

Lisaks Posti talule lõpetas selle aastanumbri sees piimatootmise ka Matsidu talu Ardla külas. Taluperenaine Sirje Kask ütles, et nemad koos abikaasaga saatsid oma piimakarja tapamajja maikuus. Esialgu jätsid veel oma tarbeks paar lehma koju, nüüdseks on laudas aga vaid üks piimalehm.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Kuigi piimatootjad ise teavad Vene sanktsioonide tõttu tekkinud rasket seisu kõige paremini, ei väsi ka pangad haavale soola raputamast, kinnitades, et niipea Vene eksport ei taastu.

Et kui Ukraina konflikt ka rahuneks, jääb naftahind madalaks ning Venemaa ostujõud nõrgaks. Ja et piimakvoodi kadumine tekitab ületootmise ning hinnalangus ei peatu.

Tõde on ka see, et abi pole kusagilt loota. Kui Vene embargo kehtima hakates pakuti välja võimalus tõsta Euroopas piima sekkumishinda, siis praegu ei räägi sellest enam keegi. Kuigi Eestis on piima varumishind kohati juba tõepoolest langenud sekkumishinna tasemele, 180 eurot tonn.

Augustis-septembris oli mingi lootus ka Eesti riigile, sest eelarve polnud vastu võetud ja võimalus top-up 2015. aasta eelarvesse sisse saada oli olemas. Praeguseks on eelarve kinnitatud ning top-up’i seal pole.

Esimesed tagajärjed on käes – viimase poole aastaga on tegutsemise lõpetanud ligi veerandsada piimafarmi. Osaliselt on selle otsuse teinud tootjad ise, nähes, et omahinnast peaaegu poole madalama kokkuostuhinnaga pole võimalik majandada. Osaliselt võib lõpetamiste taga näha omanike soovi. Need omanikud on välismaalased, investorid või lihtsalt piimatootmisest kauged inimesed.

Raske on sellises olukorras paluda: piimatootjad, ärge viige oma kõrgetasemelist karja tapamajja, või – omanikud, ärge tehke lõpetamisotsust kergekäeliselt. Ometi tuleks seda mõtet väga põhjalikult kaaluda.Meie piimakari on vaid mõnekümne aasta jooksul tõusnud tootlikkuselt 4.–5. kohale Euroopas. Kuna oleme suutnud hoida oma riigi vaba hullulehmatõvest, sinikeelest ja teistest taudidest, on meie tõumullikad väga kõrges hinnas.

Kui me praegu karjad tapale saadame, oleme pärast kriisi möödumist oma taseme ja positsiooni piimakarjanduses maha mänginud ning selle taastamine võtab aastakümneid. Kui see üldse võimalik on.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Põllumajandusettevõtete maksehäirete summa on suurenenud 1,5 miljonist 2,3 miljoni euroni.

Kui Venemaa möödunud aasta augustis Euroopa Liidu toidukaupadele sisseveokeelu kehtestas, siis pakkus põllumajandusminister Ivari Padar, et pangad võiksid vajaduse korral raskustes põllumeestele vastu tulla. Sellega oldi toona lahkelt nõus.

Esialgu tundus, et põllumehed ei tunne selle võimaluse vastu suurt huvi, kuid praeguseks on pilt juba hoopis teine. Swedbank küll ei avalda, kui mitu maksepuhkuse taotlust neile on laekunud, kuid olukorda ilmestab see, et veel 2013. aastal oli neid avaldusi null. SEB pangast on laenude maksepuhkust või tagasimaksegraafiku muutmist küsinud kümmekond põllumeest. Danske pangst on seni maksepuhkuse võtnud ainult üks klient.

Kehvemad näitajad

Märke põllumeeste majandusraskustest näitab ka krediidiinfo värske 2014. aasta teise poolaasta maksehäirete uuring. Selles torkab silma just põllumajandussektor, mille ettevõtete näitajad muutusid erinevalt teistest majandusharudest kehvemaks (vt graafik).

2014. aasta teine pool oli eriline, sest korraga kukkusid eri valdkondade tegijad.

Põllumeeste keskliidu juhi Kalev Kreegipuu sõnul oli 2014. aasta teine pool eriline seetõttu, et korraga kukkusid n-ö auku eri valdkondade tegijad – nii seakasvatajad, piimakarjakasvatajad kui ka teraviljakasvatajad. Seakasvatajatele mõjus peale Venemaa embargo ka Aafrika seakatku oht. Liit on korraldanud uuringu, mille järgi on põllumajandusettevõtete mured selgelt näha. Tähtajaks tasumata arveid oli varasemast rohkem: 60 küsitletud ettevõttest 17 olid sunnitud palgapäeva edasi lükkama ja küsitletud ettevõtted olid kokku koondanud 31 töötajat.

Pangad on põllumeeste kehvemas olukorras üsnagi paindlikult käitunud. Seni on Swedbank kõik maksepuhkuse taotlused rahuldanud ja vajaduse korral on pikendatud ka kevadtööde finantseerimislaenude tagasimaksmist. „Meie kevadtööde finantseerimise lepingutes on sees ka lihtne pikendamise võimaluse punkt, mille kasutamiseks piisab vaid kirjaliku sooviavalduse esitamisest. Peale selle pikendatakse viie päeva jooksul tagasimakse tähtaega, ilma et oleks vaja täiendavaid dokumente esitada,” selgitas panga põllumajandussektori juht Meelis Annus.

Augusti lõpu seisuga oli Swedbanki põllumajanduse ja metsanduse krediidiportfell 177,2 miljonit eurot, kuid novembri lõpu seisuga juba 192,2 miljonit eurot. Annuse sõnul näitab see, et pank mitte ainult ei rahulda maksepuhkuse taotlusi, vaid annab ka uut krediiti, kui vaja. Samal ajal soovitas ta põllumeestel tõsiselt kulusid kokku hoida, et leida võimalusi tootmise omahinda alandada. „Madalate väljamüügihindade taastumist ilmselt lähikuudel ei toimu ja oluline on uue keskkonnaga kohaneda,” ennustas Annus.

Peale selle ei soovita pank praegu põllumeestel kulutada käibevahendeid põhivara soetamiseks, kui sellega ei kaasne just märkimisväärset kulude vähenemist või kui investeering ei ole möödapääsmatu. „Usun jätkuvalt, et põllumehed, kes on mõistlikult investeerinud ja pole soetanud tehnikamüüjate odava intressi pakkumise varjus kallist ja vajadusest võimsamat tehnikat, elavad selle perioodi üle,” lisas Annus.

Riskidega arvestati

Danske panga hinnangul on nende põllumajandusettevõtjatest kliendid idaturu riskidega arvestanud ja neid hästi maandanud. Panga kinnitusel ei ole põllumeestele keerulisemaks läinud ka uute laenude saamine. „Riskide hindamisel on esmatähtis korrektne ja arusaadav kassavoog ja alles seejärel on tähtis ka tagatisvara,” kinnitas Danske panga ettevõtete panganduse direktor Tõnu Vanajuur.

SEB hinnangul suhtuvad põllumehed praegu uute laenude võtmisse ettevaatlikult ja tootmisvõimsust suurendavate investeeringute tegemiseks soovitakse enamasti stabiilsemat keskkonda. Pank möönab, et nad analüüsivad uusi projekte praegu mõnevõrra konservatiivsemalt, lähtudes teguritest, mis näiteks aasta tagasi veel päevakajalised ei olnud.

Lähipäevil kavatseb põllumeeste keskliit korraldada uue põllumajandusettevõtete olukorra uuringu. Keskliidu president Kreegipuu prognoosib, et sealt vaatavad vastu veelgi süngemad arvud.

Ivari Padar: teeme kõik, mis võimalik

Põllumajandusminister ­Ivari Padar möönis, et sektoris on keeruline seis ja kõige kriitilisemasse seisu on jäänud ettevõtted, kellel oli juba varem raskusi. „Samuti on hädas need, kes on viimasel ajal teinud väga äkilisi investeeringuid. See teeb loomulikult murelikuks ja me tegeleme kõikide variantidega, mis me saame,” kinnitas minister.

Padari sõnul tuleb tekkinud olukorda käsitada kui Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist erimeelsust, mille lahendused peavad olema ühtsed ja tulema Euroopa Liidult. „Me oleme saavutanud selle, et EL on meile eraldanud erakorralisteks meetmeteks ligi seitse miljonit eurot, mille me veebruari keskel välja maksame. Oleme loomulikult alustanud ka protsessi, et ­EL-ist jätkutoetust saada,” tutvustas ta riigi samme.

Padar loetles veel toetusi, mida põllumeestele praegu makstakse või on kavas maksma hakata. Muu hulgas lubas ta, et üritab 2016. aasta eelarvesse tagasi saada n-ö top-up-raha, mis 2013. aastal sealt välja võeti. See on riigi lisatoetus põllumeestele.

Uue meetmena kavatseb riik anda raskustesse sattunud ettevõtetele Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu kapitalisüste, mille maksimumsuurus esmatootjale on 15 000 eurot ja muudele ettevõtetele 200 000 eurot.

Peale toetuse peab Padar oluliseks ka aktiivselt alternatiivturgude otsimist. „Näha on, et töö käib. Käib nii Hiina kui ka Jaapaniga, käib töö lähiturgudega. Küllap see lõpuks ka peab tulemust andma. Lihtsalt need asjad ei käi niimoodi nipsu pealt,” lausus ta.

Padari sõnul tuleb 2015. aasta põllumeestele kindlasti keeruline, kuid ta loodab, et teisest kvartalist hakkab olukord siiski stabiliseeruma. „Igal kriisil on oma iseloom ja kriisideks peab valmis olema. Praeguse kriisi õppetund on see, et põllumehed kontrollivad väga väikest osa lõpptoodangu hinnast ja see peab muutuma,” ütles põllumajandusminister.

Artikkel on avaldatud Ärilehes

Krediidiinfo koostatud maksekäitumise uuringus torkas seekord silma põllumajandussektor, mille ettevõtete näitajad muutusid erinevalt teistest majandusharudest kehvemaks. Põllumeeste raskuste lõppu veel ei paista.

Krediidiinfo kõige uuema ehk 2014. II poolaasta maksekäitumisestatistika kohaselt on nii maksehäiretega kui ka maksuvõlgadega ettevõtete osakaal Eestis aastaga vähenenud, kuid põllumajandussektori (k.a metsamajandus, kalapüük) näitajad on aastaga veidi halvenenud. Põllumajandusettevõtete hulgas on maksehäiretega ettevõtete osakaal aastaga tõusnud 3,7 protsendilt 4,3 protsendile. Ka sektori maksehäirete summa on kasvanud – 1,5 miljonilt eurolt 2,3 miljonile eurole. Keskmise maksehäire summa oli seekord kõige suurem just põllumajandussektoris.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Kalev Kreegipuu ei salga, et põllumeeste jaoks on tegemist madalatest kokkuostuhindadest tingitud kriisi esimeste märkidega statistikas. “2014. aasta teine pool oli eriline selle poolest, et korraga olid auku kukkunud erinevates valdkondades tegutsejad – seakasvatajate ja teravilja kasvatajate jaoks on tegemist pikema madalseisuga, kuid piimakarja kasvatajate jaoks oli esimene poolaasta veel päris hea,” kommenteerib Kreegipuu.

Piima kokkuostuhind langes esimest korda hiliskevadel toorpiima ületootmise tõttu Euroopas, kui 40 sendi asemel sai piima kilogrammi eest 32-33 senti. Teise põntsu põhjus oli Venemaa kehtestatud embargo toidukaupadele, mille mõju avaldus septembris. Täna on toorpiima kokkuostuhind vaid 23-25 senti kilogrammi kohta. Samadel põhjustel on madal ka sealiha kokkuostuhind, lisaks avaldavad negatiivset mõju Aafrika seakatkust tulenevad mõjurid.

Swedbanki põllumajanduse sektorijuhi Meelis Annuse sõnul näitab statistika, et põllumeeste jaoks on kasvanud käibevahendite puudujääk. „Keskkonnas, kus müüdava toodangu kilogrammi hind on ca 5 eurosenti odavam kui tootmise omahind, teeb see 250 piimalehma omanikule kahjumit ca 8000 eurot kuus. Sellist tootmisele pealemaksmist saab teha nii kaua, kuni jagub rahalisi vahendeid,“ selgitab Annus. „Vahendeid saab aga kas omanikelt,  hankijatele maksmata jätmise arvelt, laenumaksete ajatamisest või uute laenude arvelt. Statistika põhjal võib öelda, et hetkel kaetakse puudujääki hankijate arvelt, ehk venitatakse arvete tasumisega.  Mis iseenesest ei tähenda, et need jääkski maksmata, seda tehakse võimalikult hilja,“ lisab Annus.

“Need raskused ei mõju maksekäitumistele paugupealt, nii et statistika veel väga kehva seisu ei näita,” räägib Kreegipuu. “Põllumehed on alati kohusetundlikud maksjad olnud, olenemata sellest, kui keeruline neil endal on. Kuid tegemist on kindlasti kriisiga – selle mõjud tulevad selgemalt esile kevadel. Talvel on põllumeeste kulud väiksemad. Kevadel lisanduvad püsikuludele väetised, seemned, taimekaitsevahendid, siis läheb paljudel raskeks.”

Detsembri alguses viis Eesti Põllumeeste Keskliit läbi uuringu, mille järgi oli põllumajandusettevõtete mured selgelt näha – tähtaegselt tasumata arveid esines varasemast rohkem, 60-st küsitletud ettevõttest 17 olid sunnitud palgapäeva edasi lükkama ja küsitletud ettevõtted olid kokku koondanud 31 töötajat.

Olukorra paranemist on raske ennustada

Meelis Annuse sõnul on võlgnevuste suurenemine ootuspärane ja statistika näitajatel on veel piisavalt kasvuruumi. „Põllumajandussektorisse müüjad peavad varuma kannatust ja ka rahalisi vahendeid,“ toonitab Annus. “Seega on tark kasutada pankade poolt pakutavaid maksetähtaegade pikendamise tooteid nagu  faktooring ja miks mitte ka makseriski KREDEX-i abil kindlustada.” Annuse sõnul on põllumehed kahel eelneval aastal aktiivselt investeerinud ja selleks ka laenu võtnud – see võimaldab raskematel aastatel investeeringuid edasi lükata.

“Äkilist väljapääsu sellest olukorrast ei ole,” nendib põllumeeste esindaja Kreegipuu murelikult. “Oleme tegutsenud, suhelnud ametkondadega ja ministeeriumiga, kuid uusi turge ei ole avanenud ja abimeetmeid ei ole tulnud. Meie naaberriigid maksavad siseriiklikke toetusi, mis põllumajandusettevõtteid toetavad, kuid Eesti on sellest jäigalt keeldunud. Sel teemal räägime riigiga pidevalt”.

Kreegipuu nendib ka, et kui Vene kriisi alguses lubasid pangad põllumeestele vastu tulla – koostada kohustuste tasumiseks maksegraafikuid, pakkuda maksepuhkust jms – siis viimased signaalid on, et pangad on muutunud põllumeeste suhtes hoopis karmimaks. Arusaavat suhtumist on tema sõnul tegelikult vähe.

Millal turud taas tõusevad on väga keeruline öelda, sest eelmine kriis piimasektoris kestis aasta. “Pikaajalise dünaamika järgi on kriisiperioodid olnud üsna ühtlaste vahede ja pikkusega. Kuid vilja- ja seakasvatajate jaoks on madalseis kestnud juba üle 2 aasta,” kommenteerib Kreegipuu. “Ega muud üle jää, kui tuleb tegutseda, otsida paremaid müügivõimalusi, loota muutustele maailmaturul ja püüda ka riigilt tuge saada. Samuti püüavad põllumajandustootjad tootmist vastavalt kriisitingimustele ümber korraldada, kuid põllumajanduse üks suuri erisusi on see, et kiireid ja äkilisi muutusi pole tootmisprotsessis võimalik teha.”

KOMMENTAAR:

Janelle Joakit, Põllumajandusettevõtetele tooteid ja teenuseid pakkuva Baltic Agro AS turundusjuht

2014. aasta tervikuna oli keskmine, kuid Venemaa sanktsioonide mõju on olnud tunda. Kokkuostuhindade langus kajastub ka ettevõtete maksevõimes.

Eesti kokkuostuhinnad sõltuvad peamiselt maailmaturuhindadest, mida me ette ennustada ei oska. Kõik, mida teatakse täna uue saagi kohta, on juba hindadesse sisse arvutatud. Iga uus päev ja uudis võib tuua turgudele tõusu või langust. Pigem võibki ennustada suure volatiilsuse jätku.

Eesti siseselt me alanud aastalt väga suuri muutusi ei oota. Vilja kokkuostul jätkub sama tihe konkurents, mis on olnud viimasel paaril aastal ja seoses kasvavate mahtudega läheb järjest suurem tähelepanu logistikale. Teravilja saagikus oli 2014. aastal hea ja teravilja hinnad on võrreldes sügisega  tõusnud.

Artikkel on avaldatud Creditinfo blogis

Kolmandat aastat kehtiva elusloomade ekspordi keelu tõttu niigi kahjumis seakasvatajad on taas kahe tule vahel. Vene embargo on liha varumishinda viimase poole aastaga langetanud 32 protsenti, teravilja hind tõusnud 20 protsenti.“Seakasvatuse seis on hullem kui piimanduses. Juba mitmendat aastat toodab suur osa seakasvatajaid miinust. Viimase poole aastaga on sealiha kokkuostuhinnad langenud kolmandiku võrra, samas teravilja hind on tõusuteel,” teatab OÜ Markilo juhataja Urmas Laht, kellel on seafarmid Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal.

Kolmandat aastat kehtiva elusloomade ekspordi keelu tõttu niigi kahjumis seakasvatajad on taas kahe tule vahel. Vene embargo on liha varumishinda viimase poole aastaga langetanud 32 protsenti, teravilja hind tõusnud 20 protsenti.

“Seakasvatuse seis on hullem kui piimanduses. Juba mitmendat aastat toodab suur osa seakasvatajaid miinust. Viimase poole aastaga on sealiha kokkuostuhinnad langenud kolmandiku võrra, samas teravilja hind on tõusuteel,” teatab OÜ Markilo juhataja Urmas Laht, kellel on seafarmid Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal.

“Praegu müüme iga sea maha kahjumiga, olukord on tõesti nutune,” räägib Kõpsta Seafarmi OÜ juhataja Einar Jakobi Lääne-Virumaalt.

“Ei suuda enam nii pikalt kahjumiga töötada, lähiajal tuleb ilmselt teha otsus, mismoodi jätkata ja kas üldse jätkata,” ütleb OÜ Hinnu Seafarmi juhataja Kalmer Märtson Harjumaalt.

“Tegutseme hetkel miinus-äriga ehk maksame oma ärile peale,” kinnitab ka HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm Rakvere lihakombinaadist.

Madal kokkuostuhind lööb seakasvatajail jalad alt

Nii madalale kui tänavu pole hind varem langenud. Praegu saab ekspordihinnaks

veidi üle 80 sendi eluskaalu kilost. Einar Jakobi sõnul ei maksa kohalikud tööstused ka eriti rohkem. Jakobi on välja arvutanud, et sea üleskasvatamise kuluks tuleb euro ja 20 senti

kilost. “Iga müüdud sea pealt oleme 20–25 protsenti kahjumis, see kahjumiosa on ikka päris suur,” nendib Jakobi.

Paljud farmid on just viimastel aastatel kõvasti investeerinud, võtnud suuri laene ja kohustusi panga ees, et konkurentsis püsida. Nüüd on neil üpris keeruline maksegraafikut täita.

“Pinnal hoiab seakasvatajaid veel vaid võlasusaldajate kannatlikkus, sest makseraskused üha süvenevad, võlad kasvavad. Kui kreeditoride kannatus katkeb, on pankrot,” selgitab Jakobi.

“Taluvuse piir on ületatud, lihahind on 80 eurosenti eluskaalust, sellega ei suuda toota ka efektiivsemad tootjad üle maailma,” teatab Raplamaal sigu kasvatav Valentin Kütt ASist Rey. Kütt oletab, et praegu lihtsalt oodatakse ja loodetakse, et osa seakasvatajaid lõpetab oma tegevuse, et pakkumine ja nõudlus läheks tasakaalu.

Kütt toob esile, et paremini läheb neil tootjatel, kel on seakasvatuse kõrval ka maad ja teraviljakasvatus. Neile makstakse pindalatoetusi ja põhisööta ei pea ostma.

Eelmise aasta lõpul said paljud seakasvatajad seakasvatuse eritoetust. Euroopa Liidu otsetoetuste arvelt eraldati selleks 2,6 miljonit eurot. Paraku tõi see kasvatajate hinnangul ainult ajutist leevendust. Toetuse saamiseks tuli rakendada kõrgendatud nõudeid loomade heaoluks ja toetuse saamise tingimustele vastas vaid 48 seakasvatajat.

“Sellest oli abi tõesti, sain osa võlgu ära maksta, võlga natuke lühendada,” teatab Kõpsta seafarmi juhataja Einar Jakobi.

Meie sealihal on maailma kalleim omahind

Hädas ei ole üksnes Eesti seakasvatajad, Euroopa Liidu ja Venemaa sanktsioonid on mõjutanud kogu maailma seakasvatust. Juba 2012. aasta kevadel keelas Venemaa elussigade sisseveo Euroopa Liidust, eelmisel aastal läks Venemaa turg kinni ka ELi sealihale. Nii jääb Euroopa Liidus Venemaa keelu tõttu n-ö kätte arvestuslikult üle 370 miljoni kilo sealiha. See väga suur kogus otsib uusi turge.

Euroopa Liit eksportis seni umbes veerandi oma sealihast Venemaale, kolmandik läks Aasiasse.

“Niigi on kolmandik euroliidu sealihast läinud Aasia turgudele, seetõttu veel suurt kogust sinna suunata on päris raske, see võtab aega ja pole sugugi lihtne,” selgitab Einar Jakobi. Ka tõdeb Jakobi, et ELi rangete reeglite tõttu ollakse maailmas ühed kallimad sealiha tootjad.

“Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas toodetakse sealiha palju odavamalt. Järgime heaolu nõudeid, loomatervise nõudeid − kõik see on pannud seakasvatajale lisakohustused ja -kulutused,” selgitab Jakobi. Tema hinnangul polegi Eestis praegu suurt midagi teha. Kui siseriiklikult leitaks, et kodumaise seakasvatuse toetamine on oluline ja pankrotiohus kasvatajatele toetusi rakendataks, siis vast muutuks midagi.

“Eestis on kõige suuremad kannatajad sõltumatud seakasvatajad, kes on siiani oma elussigu eksportinud Leetu ja Poola ning kes praegu on ise raskustes selle kriisi tõttu. Oleme ka ise seakasvatajad ja ka meile on need kaks kriisi väga rasked,” teatab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm.

Atria juhataja selgitab, et eestimaine liha on kriiside tõttu muutunud popimaks, kuid kalliks kasutada. Nii on Atrias oluliselt kasvanud elussigade kokkuost, varem pole nad nii palju sealiha töödelnud.

“Läti, Leedu, Poola enam Eestist sigu eriti ei võta, need sead peavad nüüd jääma Eestisse, oleme oma tööstusse need sead vastu võtnud,” toob esile Horm.

Kui tavaliselt töötles Atria Eesti oma tööstustes Valgas, Vastse-Kuustes ja Võrus aastas umbes 80 000 siga, siis nüüd on aastane kogus kasvanud peaaegu 100 000ni.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm lisab, et Rakvere lihakombinaat on viimastel kuudel püstitanud oma firma kohta lausa sealihatoodangu rekordid, värske liha tapa- ja müügimahud on tunduvalt suurenenud.

Kui Viljandimaal midagi juhtuks, oleks lõpp

Lisaks Venemaa impordikeelule ähvardab sigade Aafrika katk. Eelmise nädala lõpul diagnoositi Aafrika seakatku kütitud metssigadel Võrumaal, Ida-Virumaal ja Viljandimaal. Just viimase piirkonnas asuvad mitmed Eesti suurimad seafarmid.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm kinnitab, et AS Rakvere Farmid püüab omalt poolt teha kõik võimaliku, et vältida sigade katku sattumist Viljandi külje all asuvasse Ekseko seavabrikusse ja teistesse farmidesse.

“Rakvere farmides on juba mullu suvest kasutusele võetud kõige karmimad abinõud. Kõik töötajad peavad punktuaalselt järgima bioohutusmeetmeid − dušš, saun; riiete, jalanõude vahetus enne farmi sisenemist, peale selle on farmide territooriumid suletud ja väravate ees desovannid,” kirjeldab Soorm.

Lisaks valmib Eksekos veebruaris spetsiaalne desomaja, kust kogu farmi teenindav transport läbi sõidab.

“Kui Viljandimaal peaks midagi juhtuma, oleks see tohutu õnnetus, kogu Eesti seakasvatus oleks segi löödud,” rõhutab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm, kellel ettevõttel on samuti üks farm Viljandimaal Savikotis, lisaks farmid Põlvamaal, Jõgevamaal ja mujal.

“Meie farmid on aiaga piiratud, inimeste ja transpordi liikumine farmi territooriumil on viidud miinimumini, desovannid on väljas, kasutame ainult termiliselt töödeldud sööta,” loetleb Horm.

OÜ Saimre Seakasvatuse juhatuse liige Toivo Teng Viljandimaalt nendib, et taudipiirkond on nende seafarmist praegu kümmekonna kilomeetri kaugusel.

“Oleme kõik meetmed juba kasutusele võtnud, kütame õues desovanne, et desoaine ei külmuks − see kõik on meile lisakulu,” teatab Toivo Teng, lisades, et seis on praegu raske.

Millised võimalused on seakasvatajaid aidata?

Einar Jakobi hoiatab, et juba on osa kasvatajaid hakanud oma tõuemiseid müüma, sest vähendavad loomade arvu. Samas on tõuaretus aastatepikkune töö. “Kui saadame emised tapamajja, on aretustöö nulli läinud, aga sellest saadakse aru alles siis, kui on liiga hilja,” ütleb Jakobi.

Tema hinnangul oleks seakasvatajatel vaja oma tööstust, et tootjad saaksid kontrollida kogu müügiahelat. Praegu dikteerib müügiahela alumist otsa teraviljahind ja ülemist otsa lihatööstus.

Urmas Laht aga leiab, et seakasvatuse vähendamine ja tootmise lõpetamine ei anna mingit efekti, sest suureneb imporditud liha osakaal. Ta toob näete, et kui Taani vähendas kaks aastat tagasi sigade arvu, siis Hispaania hakkas oma sigade arvu suurendama.

“Juhul kui Eestist kaob ära 100 000 siga, ei teki meil mingit liha puudujääki või hinnatõusu, sest siis veetakse kohe liha sisse Taanist, Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, kus hinnad on praegu ka väga madalad,” selgitab Laht.

Tema hinnangul tuleks riiklikult kaitsta neid investeeringuid, mis on viimastel aastatel seakasvatuses tehtud. “Riik peaks toetama neid, kes oma investeeringuid tagasi maksavad, suurendada tuleks tõuaretustoetust ja vajadusel anda kriisiabi,” rõhutab Laht. “Peaksime mõtlema oma inimeste tervisele, et nad sööksid rohkem kvaliteetset Eestimaal toodetud toitu, oma toidu tootmist tuleks riiklikult enam toetada.”

Kommentaar

ILLAR LEMETTI

põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Seakasvatusest rääkisime esmaspäeval Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu istungil, sest paljudele riikidele on see hinnalanguse tõttu valus küsimus. Need liikmesriigid soovivad sealiha eraladustamist, aga Euroopa Komisjonil selleks valmisolekut tekkinud ei ole,

Seakasvatus sai eelmisel aastal eritoetust, see oli ühekordne. Räägime sellest kui abist seakasvatussektorile, aga tegelikult oli see konkreetse eesmärgi – heaolunõuete täitmiseks − ette nähtud ühekordne toetus. See ei olnud sissetulekutoetus, loomulikult oli kulutuste tase mõnel seakasvatajal selle saamiseks suurem, mõnel väiksem.

Seakasvatuses on tõesti raske olukord, aga põllumajandusministeeriumilt praeguste võimaluste piires mingit uut abimeedet näha ei ole. Ühtegi optimistlikku lubadust sektorile anda ei saa. Meil ei ole toetuse maksmise võimalust, ka ELi otsetoetuste nimekirjas pole seakasvatust.

Kui vaatame hinnatasemeid, siis Euroopas on ka selliseid riike, kus keskmine sealiha hind on veelgi madalam kui Eestis − näiteks Taanis. Eesti eksportis Venemaale umbes 10 protsenti oma toodangust, aga Taanis läheb valdav osa sealihast ekspordiks.

Me kindlasti jätkame Euroopa Liidu ministrite nõukogus selle rõhutamist, et Eesti on üks nendest riikidest, kus seakasvatus on raskes olukorras. Aga kõik sõltub sellest, kuidas Euroopa Komisjon seda sõnumit kuulda võtab.

“Praegu müüme iga sea maha kahjumiga, olukord on tõesti nutune,” räägib Kõpsta Seafarmi OÜ juhataja Einar Jakobi Lääne-Virumaalt.

“Ei suuda enam nii pikalt kahjumiga töötada, lähiajal tuleb ilmselt teha otsus, mismoodi jätkata ja kas üldse jätkata,” ütleb OÜ Hinnu Seafarmi juhataja Kalmer Märtson Harjumaalt.

Artikkel avaldatud Maalehes

SOTSIAALNE KATASTROOF: musta stsenaariumi kohaselt võib jaanipäevaks tööta jääda kuni 400 farmitöölist.

Sellise hulga inimeste koondamine vähendab ka valla tulusid. Statistika andmetel otsib juba praegu tööd ligi tuhat inimest, kes on ennast määratlenud põllu- või metsamajandustöötajaks. Mustade arvude taga on tõsiasi, et tööstused ei suuda piimatoodetele pärast Venemaa impordikeeldu turgu leida.

Rakvere Piimaühistu ja Rakvere Lihaühistu tegevjuht Priit Putko arvab, et kui lähikuudel midagi ei muutu, lõpetab jaanipäevaks tegevuse iga kümnes piimatootja.

“See tähendab ka seda, et on kümme protsenti vähem lehmi, kellele sööta müüa, kelle piima vedada ja muid teenuseid pakkuda,” ütleb Putko. “Nii mõjutab piimatootmise vähendamine ka teenusepakkujaid ja teisi piimatootmisega seotud ettevõtteid.”

Jaanipäevast käib tema jutt seetõttu, et piimatootja teeb oma peamised kulutused kevadel ja suvel, kui on vaja sööta varuda. “Kui aprillis minnakse põllule, on tarvis väetist, taimekaitsevahendeid, kütust, suur kulu on silotegu, samal ajal tuleb ka palkasid maksta, laene teenindada ja riigimakse tasuda.”

Farmitöölised ei leia uut teenistust

Viimasel ajal umbes poolesaja inimese koondamisega palju kõneainet pakkunud ASi Perevara tütarfirmas OÜ Põllurada jääb tööta 18 inimest.

Koondamisteateid pole veel kätte antud, aga pääsu sellest pole ning kõigil tuleks aegsasti uut töökohta otsima asuda. Samas ei paista kusagilt ega kellelegi, et laudatööd või üleüldse mingit tööd lähedalt võtta oleks.

“Kodust küll kaugele minna ei tahaks, samuti välismaale,” arutleb Põlluvara ASi Tabivere farmi juhataja Eve Kurs. “Eks pean end töötuna arvele võtma.”

35 aasta eest EPAs zootehnikuks koolitatud Kurs ütleb, et tema silmad ei ole Eesti maapiirkondades nii rasket elu kui praegune veel näinud. Ja see ei puuduta sugugi ainult farmitööd.

“Liiga pikalt on käinud reformimised, on suletud metskonnad, koolid ja maapoed. Lõpmata palju töökohti on kadunud ja sel ei näi lõppu tulevat. Palju on peresid, kellel ei olegi muust elada kui toetustest,” nendib ta.

Hingega oma tööd tegev loomakasvataja ei leia kuidagi õigustust suure laudakompleksi mahajätmisele ja karja likvideerimisele. Ta kardab, et viie aasta pärast on siin vaid ahervaremed ja tondilossid.

Vasikatalitajana leiba teeniv Irja Sannamees on täielikus teadmatuses, mis elust edasi saab. Kui koondamisteade antakse, pole muud, kui tuleb koju metsa sisse jääda ja end töötukassas arvele võtta, räägib ta. Ühe kuu maksab tööandja koondamisraha, teise kuu töötukassa, ja ongi sissetulekud otsas.

“Tuleb kõvasti peamurdmist, kuidas hakkama saada. Õnneks on varsti kevad ja seene-marjametsad ümberringi, hing püsib ehk kuidagi sees,” räägib 9. klassis õppiva poja ema.

Sannamees elab Tabiveres asuvast farmist 24 km eemal, valla ühes kauges sopis. Nii on ta juba kuus aastat autoga edasi-tagasi sõitnud. Lähemalt ta toona tööd ei leidnud, aga kui peaks kaugemale sõitma hakkama, kas siis üldse raha muuks üle jääks. Kodust on Tartusse 35 km, Jõgevale 45 km.

Lisaks sellele, et paljudel töö otsa saab, teeb Põlluraja farmi tegevuse lõpetamine ärevaks ka lautade lähedal kolmes majas elavat 16 perekonda, kellest seitse töötavad farmis.

“Põllurada on seni nende majade vee- ja kanalisatsioonisüsteeme korras hoidnud, mis sellest nüüd saab?” küsib pesijana töötav Galina Tappo.

Vald võib kaotada 40 000 eurot

Jõgeva valla sotsiaaltöö peaspetsialisti Luule Palmiste jutust ilmneb, et kui läinud aasta viimasel päeval oli Jõgeva vallas 89 registreeritud töötut, siis 31. jaanuaril juba 101. See arv ei sisalda ühtki Perevara ASi töötajat.

“Reaalselt ei ole ASi Perevara töötajad veel töötud, osale on edastatud koondamisteade, millega kaasneb koondamishüvitis ning hiljem töötukassa toetused,” selgitab Palmiste. Tema kinnitusel on töötukassa töötajad käinud ASi Perevara infopäevadel rääkimas, kuidas koondamisteate saanud inimene peaks edasi käituma, ja tutvustanud töötukassa võimalusi.

“Valla abi vajavad inimesed siis, kui töötukassa võimalused on ammendunud, valda pöördumise puhul lahendatakse inimeste probleeme juhtumipõhiselt,” märgib sotsiaaltöö pea-

spetsialist. “Vallavalitsusel on võimalik aidata riikliku toimetulekutoetuse ja vajaduspõhise peretoetusega, kui inimene on õigustatud seda saama sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Lisaks on võimalik maksta sotsiaaltoetust valla eelarvest.”

Jõgeva vallavalitsuse liige Vello Lukk tunnistab, et vald tunneb suurt muret ASis Perevara toimuva suurkoondamise pärast. On ju see omavalitsuses üks suuremaid tööandjaid.

Samas möönab ta, et praegu ei nähta kohapeal selles siiski sotsiaalset katastroofi. Kergemaks tegevat olukorra, et laudad suletakse jupikaupa ja nii jaanipäevani välja ning ehk õnnestub tasapisi koondatutel sel ajal ka tööd leida. Valla eelarvet aga on sellest tingituna vähendatud 40 000 euro võrra.

Eesti Põllumeeste Keskliidu presidendi Juhan Särgava teada on lõpetanud või lõpetamas 26 suuremat piimafarmi, mis saadaks tapamajja 8000 lehma ning jätaks tööta ligi 400 inimest.

Praegune olukord, kus hävitatakse lüpsilehmi ja koondatakse tööjõudu, johtub Särgava sõnul mitte põllumeestest, vaid poliitikutest. “Lihtsad tööinimesed farmides on suurimad kannatajad, kuigi neil on kõige vähem pistmist suure maailma asjadega,” nendib ta. “Seetõttu on hädavajalik, et sel raskel ajal riik abi osutaks. Ligemale kümnendik Eesti riigi eksporditulustki tuleb tänu piimale.”

Särgava sõnul on Eesti farmides kaasaegne tehnoloogia, head loomad ja asjatundlikud töötajad. “Lapsik oleks arvata, et farmidest või taludest tööta jäänud inimesi tööhõivekursuse kaudu päevapealt poliitikuks, stjuardessiks, politseinikuks võib moondada,” lisab ta.

Piimatootmine ei püsi riigi abita

Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik tõdeb, et kui piimakilo eest makstakse 25–23 senti, ei ole võimalik saada laenu investeeringuteks ega täita juba tehtud investeeringutega kaasnevaid kohustusi. Suured piimatootjad on tunnistanud, et neil jääb piimahinna languse tõttu ühes päevas saamata 600–800 eurot ehk keskmise Eesti tööinimese kuupalk.

“See toob vajaduse, et riik tuleks piimatootjatele appi,” tõdeb teadlane, kelle hinnangul aitaks 20–30 miljoni euro suurune lühiajaline abi piimatootmise säilitada. Värniku hinnangul on kõige suuremas ohus üksused kuni 50 loomaga. Igaühe sulgemine kaotaks külas vähemalt ühe või kaks töökohta.

Samas on MAKis meetmeid, mis aitavad luua maal uusi töökohti nii endale kui teistele. Üks on maaelu mitmekesistamise toetus, mille eesmärk ongi maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse suurendamine maaettevõtluse mitmekesistamise abil. See peaks kaasa tooma uute ja paremate töökohtade loomise ning edendama kohalikku elu.

Helme vallavanem Tarmo Tamm on seda meelt, et ääremaal pole kunagi lihtne elada ja oma äri ajada olnud, küllap sellepärast oskavad kohalikud ettevõtjad hakkama saada.

Lõplik tõde selgub märtsis-aprillis

Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Agu Kabrits tõdeb, et idasuunaline kaubavahetus on meil juba mitu põlve järele proovitud, ja ajalugu näitab, et see turg on alati heitlik olnud.

“Nõukogude ajal käisid meie varustajad mööda liitu, või, kilud, suitsuvorst ja Vana Tallinn kaasas ning said kõike mida vaja. Aga praegu see süsteem enam ei toimi,” ütleb Kabrits. “Kui deklareerisime Ukraina rahvale oma toetust, siis pole Venemaalt midagi loota. Peab leidma uued ekspordikanalid.”

Nende kanalite rajamisel näeb Õru vallavanema ametit pidav Kabrits vastutust põllumajandusministeeriumil, mis peaks välisturgude leidmisel seisma mitte ainult toorpiima eksportimise, vaid ka piimatoodete müügikorralduse eest piiri taga.

Õru vallas asuva ASi Laatre Piim juhatuse liige Kalmer Kongo märkis, et viimasel ajal on kõikidel Lõuna-Eesti piimatootjatel keeruline olnud. Tema sõnul toodab Laatre Piim praegu iga tonni toorpiima müügilt keskeltläbi 50 eurot kahjumit.

“Kevadel paistab, millises mahus põllutöid tehakse ja kui palju keegi plaanib silo teha,” tõdeb Kongo. Lõplik tõde selgub tema sõnul märtsis või aprillis.

“Neid, kes aastataguste muinasjutuliste piimahindade aegu laenuga suuri investeeringuid tegid, võib küll kollaps tabada. Ma olen alati öelnud, et muinasjutud on küll ilusad, aga nende lumm ei kesta kaua,” märgib Kongo.

---

MAK 2014–2020

Tööhõive

Positiivse mõjuga meetmed

– Noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine. Eelarve 22,1 mln eurot võimaldab toetada 553 põllumajandusega alustajat.

– Väikeste põllumajandusettevõtete arendamine. Eelarve 30 mln eurot võimaldab toetada 2000 põllumajandustootjat.

– Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas. Eelarve 57 mln eurot. Eelistatakse projekte, mis uute töökohtade loomisega parandavad tööhõivet.

– LEADER. Eelarve 90 miljonit eurot. Enim pööratakse tähelepanu ettevõtlusele.

Neutraalsed meetmed

– Keskkonnatoetused. Suunatud avaliku hüve tellimisele põllumajandustootjalt (korras maastik, väärtuslik keskkond jms).

– Võimaldab põllumajandustegevust säilitada.

– Tagab põllumajandustootjale töö ja sissetuleku.

Kaudse mõjuga meetmed

– Investeeringumeetmed. Investeeringud vähendavad tööjõuvajadust, ent sellega kaasnevad kõrgemapalgalised töökohad.

– Tootmiskohustusega seotud toetused. Puu- ja köögivilja kasvatamise toetus; piimalehma kasvatamise toetus; ammlehma kasvatamise toetus; ute ja kitse kasvatamise toetus. 5500 majapidamist on võimalik säilitada või arendada.

– Otsetoetused. Otsene rahatugi, mis aitab kaasa põllumajanduse ja töökohtade säilitamisele.

SOTSIAALNE KATASTROOF: musta stsenaariumi kohaselt võib jaanipäevaks tööta jääda kuni 400 farmitöölist.

Sellise hulga inimeste koondamine vähendab ka valla tulusid
Statistika andmetel otsib juba praegu tööd ligi tuhat inimest, kes on ennast määratlenud põllu- või metsamajandustöötajaks. Mustade arvude taga on tõsiasi, et tööstused ei suuda piimatoodetele pärast Venemaa impordikeeldu turgu leida.

Artikkel on avaldatud Maalehes