Rubriik: Põllumaa omanikule

Eelarve teeb murelikuks põllumehed, kes kardavad, et nad jäetakse ilma üleminekutoetuseta, mis on aidanud kolmel viimasel aastal Eesti toidutootjatel Euroopa Liidus konkurentsis püsida.

Põllumajandus-kaubanduskoja hinnangul pole järgmise aasta riigieelarvesse kavandatud põllumajandustootjatele mõeldud üleminekutoetusi, mida peaks maksma 15,3 miljoni euro ulatuses, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus:
“Me oleme aru saanud ja saanud signaale, et seda seal väga pigem ei ole. Loodame, et tänane päev toob selles osas muutusi, sest tegemist on põllumajandusvaldkonnas valitsusliidu ühe kesksema lubadusega, maksta üleminekutoetust ja tagada Eesti tootjatele võrdsed konkurentsi tingimused Euroopa Liidu ühisturul,” rääkis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Maaeluministeeriumist öeldi “Aktuaalse kaamerale”, et minister Mart Järvikul ei ole neljapäeval aega selgitada, kas eelarveläbirääkimistel leitakse raha toetuse maksmiseks.

Vaata lähemalt “Aktuaalsest kaamerast“.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Tänavuste pindalatoetuste taotluste esialgsetel andmetel on Eesti riigi tasandil püsirohumaa suhtarv vähenenud võrreldes 2015. a kehtestatud võrdlussuhtarvuga 6,4%, aga lubatud vähenemise piirmäär on 5%. Kas lõplik suhtarvu vähenemine jääb üle 5% ka pärast taotluste kontrolli, selgub hiljemalt 15. detsembriks.

Suhtarvu vähenemine üle 5% tooks kaasa püsirohumaade tagasirajamise kohustuse ka 2020. aastaks. PRIA palub põllumeestel oma tööde planeerimisel sellega kindlasti arvestada, et püsirohumaade ülesharimine on jätkuvalt keelatud! Püsirohumaa säilitamise nõudest on vabastatud mahetootjad mahetunnustatud maa osas ning väikepõllumajandustootjate kavaga liitunud taotlejad.

Püsirohumaana käsitletakse kõiki põlde, mille maakasutuse tüübiks on põldude loetelus märgitud kas püsirohumaa (PR), tagasi rajatav püsirohumaa (TAR) või keskkonnatundlik püsirohumaa (TPR). Samuti käsitletakse püsirohumaana neid maid, mille maakasutuseks taotleja ei ole märkinud kas PR, TAR või TPR, kuid kus on kasvanud heintaimede segud vähemalt 5 eelnevat aastat järjest ning kus on ka jooksval aastal heintaimede segu.

– säilitada (lubatud on ka suurendada) taotluse esitamisele eelnenud kalendriaasta pindalatoetuste taotlusel märgitud püsirohumaa pindala. Eelmise kalendriaasta püsirohumaa pindala säilitamine ei vabasta taotlejat kohustusest püsirohumaad tagasi rajada, kui tema kasutuses on maid, mille kasutusotstarvet on muudetud püsirohumaast muuks maakasutuseks;

– maakasutuse üleminekul teisele põllumajandustootjale teavitada uut kasutajat kaasnevast püsirohumaa säilitamise nõudest või püsirohumaa tagasi rajamise kohustusest;

– märkida taotlusel õigesti maakasutus, sh arvestades lühiajalise rohumaa muutumist püsirohumaaks;

– maa üle võtmisel teiselt põllumajandustootjalt tutvuda maakasutuse ajalooga, et teha kindlaks, kas on tegu püsirohumaaga või maaga, millega on seotud püsirohumaa tagasi rajamise kohustus. Põllumassiivide maakasutuse ajalooga saab tutvuda PRIA avalikul veebikaardil. Selleks, et näha maade varasemat kasutust, tuleb kihtide loetelu alajaotises avada „Taotletud põllud“ ja sisse lülitada otsitava aasta põldude kiht (nt „Taotletud põllud 2018“). Põllumassiivide kiht tuleb nüüd välja lülitada. Kui klikkida kursoriga põllu kontuuri sees, ilmub aken, kus on näha vastava põllu info, sh. taotletud maakasutus ja kultuur. Veebikaardil on toodud taotlustel esitatud põldude andmed, seal ei kajastu kohapealsete või administratiivsete kontrollidega kindlaks tehtud andmed. Samuti tuleb tähelepanu pöörata põllumassiivi maakasutusele. Massiiv, mille maakasutus on PR, on püsirohumaa.

Püsirohumaa silitamisest vabastatud taotlejad

Püsirohumaade säilitamise ja tagasirajamise nõudest on vabastatud mahetootjad mahetunnustatud maa osas ning 2015.a. väiketootjate kavaga liitunud taotlejad. Mahetootjana käsitletakse taotlejaid, kellel on olemas Põllumajandusameti tunnustus ning kes on oma pindalatoetuste taotlusel näidanud mahemaa kasutamist. Mahetootja, kelle kasutuses on ka mahetunnustamata maad, ei ole püsirohumaa säilitamisest ja tagasirajamisest vabastatud juhul, kui ta on teinud taotlusele märke, et täidab rohestamise nõudeid kogu oma põllumajandusmaal.

Mis on püsirohumaa ja kuidas selle vanust arvestatakse?

Püsirohumaa on maa, kus heintaimede segu on kasvanud vähemalt 5 eelnevat aastat järjest. Seega aastal 2019 tuleb taotlusel märkida maakasutuseks (PR) püsirohumaa sellistele maadele, kus kasvab heintaimede segu ning kus on kasvanud heintaimede segu vähemalt 5 eelnevat aastat: 2014-2018 või ka kauem.

Püsirohumaa uuendamine heinaseemnete segu külvamise teel ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Kui heintaimede segu on kasvanud vähemalt 5 eelnevat aastat ning aastal 2019 külvatakse heinaseemnete segu uuesti, tuleb maakasutuseks märkida PR.

Heinaseemnete segud, mis ei katkesta rohumaa vanuse lugemist, on järgmised:

•kõrreliste rohumaa (vähemalt 80% kõrrelisi)

•muu heintaimede segu

•liblikõieliste ja kõrreliste segu (30‑80% liblikõielisi)

•liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30‑80% liblikõielisi)

•muud liblikõielised (vähemalt 80% liblikõielisi, kuni 20% heintaimi)

•valge ristik “Jõgeva 4” segus aasnurmikaga (mõlemat 50%)

•punane ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•roosa ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•valge ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•harilik lutsern (lutserni 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•valge mesikas (mesikat 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•kollane mesikas (mesikat 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•harilik nõiahammas (nõiahammast 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•harilik esparsett (esparsetti 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),

•N siduvate liblikõieliste heintaimede segu (N siduvaid heintaimi – esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, teisi liblikõielisi heintaimi alla 50%),

•N siduvate liblikõieliste heintaimede ja kõrreliste segu (N siduvaid heintaimi – esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, kõrrelisi heintaimi alla 50%),

•N siduvate liblikõieliste heintaimede ja muude põllumajanduskultuuride segu (N siduvaid heintaimi – esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, muid põllumajanduskultuure alla 50%),

•valge ristik „Jõgeva 4“ segus muude põllumajanduskultuuridega (ristik „Jõgeva 4“ üle 50%, muid põllumajanduskultuure alla 50%),

•N siduvate liblikõieliste heintaimede ja muude N siduvate põllumajanduskultuuride segu (N siduvaid kultuure – esparsett, ristik, lutsern, mesikas, nõiahammas, aed hernes, põldhernes, põld-hiirehernes, suvivikk, põlduba, aeduba või sojauba segus üle 50% ja heintaimed on segus valdavad)

•sööti jäetud maa.

Muude kultuuride (heintaimede monokultuur, teraviljad (s.h. allakülviga), köögiviljad, püsikultuurid) kasvatamine või maa mustkesas hoidmine katkestab rohumaa vanuse lugemise või püsirohumaa.

Artikkel on avaldatud Äripäevas

PÜSIROHUMAA SÄILITAMISE KOHUSTUS

Püsirohumaana käsitletakse kõiki põlde, mille maakasutuse tüübiks on põldude loetelus märgitud kas püsirohumaa (PR), tagasi rajatav püsirohumaa (TAR) või keskkonnatundlik püsirohumaa (TPR). Samuti käsitletakse püsirohumaana neid maid, mille maakasutuseks taotleja ei ole märkinud kas PR, TAR või TPR, kuid kus on kasvanud heintaimede segud vähemalt 5 eelnevat aastat järjest ning kus on ka jooksval aastal heintaimede segu.

Taotlejal on kohustus:

• säilitada (lubatud on ka suurendada) taotluse esitamisele eelnenud kalendriaasta pindalatoetuste taotlusel märgitud püsirohumaa pindala. Eelmise kalendriaasta püsirohumaa pindala säilitamine ei vabasta taotlejat kohustusest püsirohumaad tagasi rajada, kui tema kasutuses on maid, mille kasutusotstarvet on muudetud püsirohumaast muuks maakasutuseks;

• maakasutuse üleminekul teisele põllumajandustootjale teavitada uut kasutajat kaasnevast püsirohumaa säilitamise nõudest või püsirohumaa tagasi rajamise kohustusest;
• märkida taotlusel õigesti maakasutus, sh arvestades lühiajalise rohumaa muutumist püsirohumaaks;
• maa üle võtmisel teiselt põllumajandustootjalt tutvuda maakasutuse ajalooga, et teha kindlaks, kas on tegu püsirohumaaga või maaga, millega on seotud püsirohumaa tagasi rajamise kohustus. Põllumassiivide maakasutuse ajalooga saab tutvuda PRIA avalikul veebikaardil https://kls.pria.ee/kaart/. Selleks, et näha maade varasemat kasutust, tuleb kihtide loetelu alajaotises avada „Taotletud põllud“ ja sisse lülitada otsitava aasta põldude kiht (nt „Taotletud põllud 2018“). Põllumassiivide kiht tuleb nüüd välja lülitada. Kui klikkida kursoriga põllu kontuuri sees, ilmub aken, kus on näha vastava põllu info, sh. taotletud maakasutus ja kultuur. Veebikaardil on toodud taotlustel esitatud põldude andmed, seal ei kajastu kohapealsete või administratiivsete kontrollidega kindlaks tehtud andmed. Samuti tuleb tähelepanu pöörata põllumassiivi maakasutusele. Massiiv, mille maakasutus on PR, on püsirohumaa.   
  

PÜSIROHUMAA SÄILITAMISEST VABASTATUD TAOTLEJAD

Püsirohumaade säilitamise ja tagasirajamise nõudest on vabastatud mahetootjad mahetunnustatud maa osas ning 2015.a. väiketootjate kavaga liitunud taotlejad. Mahetootjana käsitletakse taotlejaid, kellel on olemas Põllumajandusameti tunnustus ning kes on oma pindalatoetuste taotlusel näidanud mahemaa kasutamist. Mahetootja, kelle kasutuses on ka mahetunnustamata maad, ei ole püsirohumaa säilitamisest ja tagasirajamisest vabastatud juhul, kui ta on teinud taotlusele märke, et täidab rohestamise nõudeid kogu oma põllumajandusmaal.

PÜSIROHUMAA MÕISTE JA ROHUMAA VANUSE ARVESTAMINE

Püsirohumaa on maa, kus heintaimede segu on kasvanud vähemalt 5 eelnevat aastat järjest. Seega aastal 2019 tuleb taotlusel märkida maakasutuseks (PR) püsirohumaa sellistele maadele, kus kasvab heintaimede segu ning kus on kasvanud heintaimede segu vähemalt 5 eelnevat aastat: 2014-2018 või ka kauem.

Püsirohumaa uuendamine heinaseemnete segu külvamise teel ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Kui heintaimede segu on kasvanud vähemalt 5 eelnevat aastat ning aastal 2019 külvatakse heinaseemnete segu uuesti, tuleb maakasutuseks märkida PR.

Heinaseemnete segud, mis ei katkesta rohumaa vanuse lugemist, on järgmised:

• kõrreliste rohumaa (vähemalt 80% kõrrelisi)
• muu heintaimede segu
• liblikõieliste ja kõrreliste segu (30‑80% liblikõielisi)
• liblikõieliste ja muude põllumajanduskultuuride segu (30‑80% liblikõielisi)
• muud liblikõielised (vähemalt 80% liblikõielisi, kuni 20% heintaimi)
• valge ristik “Jõgeva 4” segus aasnurmikaga (mõlemat 50%)
• punane ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• roosa ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• valge ristik (ristikut 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• harilik lutsern (lutserni 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• valge mesikas (mesikat 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• kollane mesikas (mesikat 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• harilik nõiahammas (nõiahammast 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• harilik esparsett (esparsetti 50-80%, teisi heintaimi 20-50%),
• N siduvate liblikõieliste heintaimede segu (N siduvaid heintaimi –  esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, teisi liblikõielisi heintaimi alla 50%),
• N siduvate liblikõieliste heintaimede ja kõrreliste segu (N siduvaid heintaimi – esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, kõrrelisi heintaimi alla 50%),     
• N siduvate liblikõieliste heintaimede ja muude põllumajanduskultuuride segu (N siduvaid heintaimi –  esparsett, ristik, lutsern, mesikas või nõiahammas segus üle 50%, muid põllumajanduskultuure alla 50%),
• valge ristik „Jõgeva 4“ segus muude põllumajanduskultuuridega (ristik „Jõgeva 4“ üle 50%, muid põllumajanduskultuure alla 50%),
• N siduvate liblikõieliste heintaimede ja muude N siduvate põllumajanduskultuuride segu (N siduvaid kultuure – esparsett, ristik, lutsern, mesikas, nõiahammas,  aed hernes, põldhernes, põld-hiirehernes, suvivikk, põlduba, aeduba või sojauba segus üle  50% ja heintaimed on segus valdavad)
• sööti jäetud maa.

Muude kultuuride (heintaimede monokultuur, teraviljad (s.h. allakülviga), köögiviljad, püsikultuurid) kasvatamine või maa mustkesas hoidmine katkestab rohumaa vanuse lugemise või püsirohumaa.

Juhul kui taotleja kasvatab niisugust monokultuuri, mida ei leidu taotluse kultuuride loetelus (nt timut), peab ta taotlemisel märkima selle täpsustatud kultuuri lahtrisse.

Näiteid rohumaa vanuse ja 2019. aastal õige maakasutuse märkimise kohta

2014	2015	2016	2017	2018	2019	Maakasutus 2019
segu	segu	segu	segu	segu	segu	PR
heintaimede monokultuur	segu	segu	segu	segu	segu	P
segu	segu	segu	segu	segu	teravili	P
segu	segu	segu	mustkesa	segu	segu	P
segu	segu	teravili alakülviga	segu	segu	segu	P

Segu – heintaimede segu, mis ei katkesta rohumaa vanuse lugemist või püsirohumaad

P – põllukultuurid

PR – püsirohumaa

ROHUMAA VANUSE ARVESTAMISE ERISUSED

Kui heintaimede segu on samal kohal kasvanud vähem kui 5 aastat, võib vastavat maad taotlusel näidata harimispraktikana maa kesas hoidmisena ökoalade nõude täitmiseks. Harimispraktikana maa kesas hoidmise näitamine või lämmastikku siduvate heintaimede seguga põllu märkimine ökoalakspeatab rohumaa vanuse lugemise. Näide: heintaimede segu on samal kohal kasvanud aastatel 2015-2018. Aastal 2019 märgitakse maa taotlusele harimispraktikana (kesa). Järgnevatel aastatel ei märgita. Niisugune maa muutub püsirohumaaks peale 2020. aastat ja tuleb püsirohumaana näidata 2021. aasta taotlusel. Sama moodi peatab lühiajalise rohumaa vanuse lugemise ka piirkondliku mullakaitse ning piirkondliku veekaitse toetuse taotlemine.

PÜSIROHUMAA SÄILITAMISE JÄLGIMINE

Igal EL liikmesriigil on kohustus jälgida, et otsetoetuste taotlejate pindalatoetuste taotlustega hõlmatud püsirohumaa all olev pind ei väheneks. Aastal 2015 arvutati 2012 ja 2015 aasta andmete alusel uus püsirohumaa ja kogu põllumajandusmaa võrdlussuhtarv (nn referents).

Iga aasta 15. detsembril võrreldakse vastava aasta pindalatoetuste taotlustel esitatud püsirohumaa pindala suhet kogu põllumajandusmaasse 2015 aastal kehtestatud võrdlussuhtarvuga. Kui selgub, et Eesti on säilitanud 2015 aastal kehtestatud püsirohumaa referentsi absoluutväärtuse või püsirohumaa suhte kogu põllumajandusmaasse, on püsirohumaa säilitamise nõue Eesti jaoks täidetud. Kui selgub, et püsirohumaa absoluutväärtus ja püsirohumaa suhe kogu põllumajandusmaasse on vähenenud riigi tasandil üle piirmäärade (absoluutväärtus 0,5% ja suhe 5%), määrab PRIA igale taotlejale, kelle kasutuses on viimase 2 aasta jooksul ülesharitud püsirohumaid, kohustuse püsirohumaa teatud ulatuses järgmiseks aastaks tagasi rajada.

Püsirohumaa ja kogu põllumajandusmaa summaarsed pindalad (ha) ja suhtarv aastal 2018

Aasta	PR	PM	Suhtarv	Suhtarvu muutuse %
2018	186 876,43	757 210,61	0,2468	5,4

PM – taotlustel näidatud kogu põllumajandusmaa pindalade summa

PR – taotlustel näidatud püsirohumaa, keskkonnatundliku püsirohumaa ja tagasi rajatud püsirohumaa  pindalade summa

Suhtarv ja selle muutuse % arvutatakse järgmiste valemite alusel:

Suhtarv = PR/PM

Suhtarvu muutuse % = ((võrdlussuhtarv – jooksva aasta suhtarv) / võrdlussuhtarv) * 100

Püsirohumaa ja kogu põllumajandusmaa korrigeeritud võrdlussuhtarv on 0,2609 ehk 26,09 %. See näitaja on arvutatud 2012, 2015 ja 2018 aasta andmete alusel.

2018. aasta andmetes ning võrdlussuhtarvu andmetes ei kajastu mahetootjate mahetunnustatud maa ning väiketootjate kavaga liitunud taotlejate maa.

PÜSIROHUMAADE TAGASIRAJAMINE

2018. aasta pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse kindlakstehtud andmete alusel oli Eesti riigi tasandil püsirohumaa suhtarv vähenenud võrreldes 2015. aastal kehtestatud võrdlussuhtarvugaüle 5%.

Seetõttu määrati taotlejatele, kelle kasutuses oli  2018. aastal maa,  mis oli püsirohumaast üles haritud 2018. või 2017. aastal, kohustus püsirohumaa teatud ulatuses taastada.

Taotlejale määratav püsirohumaa tagasirajamise kohustus arvutati järgnevalt:

X=(a/c)*b+t, kus

X – taotlejale määratav püsirohumaa tagasirajamise kohustus

a– taotleja kasutuses olev maa, mis muudeti püsirohumaast muu kasutusega maaks eelneva kahe kalendriaasta jooksul ehk maa, kus 2018. või 2017. aastal kasvas rohumaa järgnevust katkestav kultuur (nt teravili, mustkesa, heintaimede monokultuur) ja kus 2017. või 2016. aastal oli püsirohumaa;

b– kogu Eesti lõikes tagasirajatav püsirohumaa pindala, st pindala, mida on tarvis tagasi rajada;

c– kogu Eesti maa, mis muudeti püsirohumaast või püsikarjamaast muu kasutusega maaks eelneva kahe kalendriaasta jooksul;

a/c – on sisuliselt koefitsient, mis näitab, kui suure osakaalu moodustab konkreetse taotleja kasutuses olev ülesharitud püsirohumaa kogu Eesti ülesharitud püsirohumaast;

t– taotleja kasutuses olev maa, mis muudeti tagasirajatud püsirohumaast muu kasutusega maaks 2018. aastal ehk maa, kus 2018. aastal kasvas rohumaa järgnevust katkestav kultuur (nt teravili, mustkesa, heintaimede monokultuur) ja kus 2017. aastal oli tagasirajatud püsirohumaa.

Püsirohumaa tagasirajamise otsuse sisust

2018. aasta detsembris saatis PRIA otsuse püsirohumaa tagasirajamise kohustuse kohta kokku 731 taotlejale.

Otsuses on esitatud taotleja kasutuses olevate selliste põllumassiivide nimekiri, millel asub maa, mis muudeti püsirohumaast muu kasutusega maaks eelneva kahe kalendriaasta jooksul, samuti sellise maa pindala igal massiivil eraldi. Lisaks on toodud tagasirajamisele kuuluv pindala igal põllumassiivil. Püsirohumaad ei pea tagasi rajama samale kohale, kus see üles hariti, selle võib rajada ka niisugusele põllule, kus on kogu aeg kasvatatud põllukultuure ja kus varem püsirohumaad pole olnud. Oluline on, et taotleja rajaks kokkuvõttes sama palju püsirohumaad, kui on otsuses nõutav tagasirajatav pindala kokku. Iga põllumassiivi kohta välja toodud tagasirajatav pindala näitab seda, et kui 2019. aastal peaks mõni põllumassiiv minema uue taotleja kasutusse, siis lisandub uue taotleja jaoks tagasirajatavale püsirohumaa pindalale vastava põllumassiivi tagasirajatav püsirohumaa pindala. Põllumassiividega seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustusi on võimalik näha PRIA avalikul veebikaardil, kui vajutada põllumassiivi andmete juures „Trüki pdf“. Põllumassiividega seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustuse andmed on 2019. aasta pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse esitamise ajal nähtavad ka e-PRIA Minu põllud teenuses. Samuti on kohustuste info olemas käesoleval leheküljel tabelis „Püsirohumaa tagasi rajamise kohustus põllumassiivide lõikes“.

Tagasirajamise kohustust ei ole mahetootjatel mahetunnustatud maa osas ning väiketootjate kavaga liitunud taotlejatel.

2019. aasta pindalatoetuste taotluse täitmisel peab taotleja märkima tagasirajatava püsirohumaa maakasutuseks „TAR“ ehk tagasi rajatav püsirohumaa ning kultuuriks ühe heintaimede segudest, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Heinaseemnete segud, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist, on toodud käesoleva lehekülje alguses punktis „PÜSIROHUMAA MÕISTE JA ROHUMAA VANUSE ARVESTAMINE“

Tagasirajatavaks püsirohumaaks sobivad järgmised maad:

• uuesti rajatud rohumaa, kuhu on külvatud heinaseemnete segu, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist ning kus eelnevalt, s.t vähemalt aastal 2018 oli rohumaa vanuse arvestamist katkestav kultuur, nt teravili, heintaimede monokultuur, kartul, mustkesa. Niisugust rohumaad tuleb samal kohal hoida vähemalt 6 aastat järjest, ehk siis aastatel 2019-2024 (2024 kaasa arvatud);
• juba varem rajatud lühiajaline rohumaa, millel kasvab heintaimede segu, mis ei katkesta rohumaa vanuse arvestamist. Sellisel juhul tuleb rohumaad samal kohal säilitada vähemalt nii kaua, kuni see muutub püsirohumaaks. Näiteks kui lühiajaline rohumaa on samal kohal olnud aastatel 2016-2018 ning see märgitakse 2019. a taotlusele tagasirajatava püsirohumaana (TAR), siis peab seda samal kohal säilitama vähemalt aastani 2021 (2021 kaasa arvatud);
• tagasirajatavaks püsirohumaaks võib märkida ka maa, kus on heintaimede segu kasvanud aastatel 2014-2018 ja mis 2019. aastal muutub püsirohumaaks;
• sööti jäetud maa.

 Tagasirajatava püsirohumaana ei saa taotlusele märkida:

• maad, mis juba 2018. aastal või varem oli püsirohumaa;
• maad, millel ei kasva eelpool nimetatud heintaimede segu või pole tegemist sööti jäetud maaga;
• maad, mis pole olnud registreeritud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris enne 31.12.2018.

Tagasirajatavat püsirohumaad ei saa taotlusel näidata harimispraktikana kas maa kesas hoidmisena või lämmastikku siduvate heintaimede seguga põlluna ökoalade nõude täitmiseks. Juhul kui sööti jäetud maad või lämmastikku siduvate heintaimede seguga põldu näidatakse harimispraktikana maa kesas hoidmisena ökoalade nõude täitmiseks, ei saa seda märkida tagasirajatavaks püsirohumaaks.

Tagasirajatavat (TAR) püsirohumaad käsitletakse pindalatoetuste menetlemisel püsirohumaana pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusel põllu maakasutuse TAR-na märkimise aastast alates.

Kui keskkonnasõbraliku majandamise toetuse kohustusega maa märgitakse tagasirajatavaks püsirohumaaks, siis KSM kohustus selle maa kohta katkeb ja eelnevalt makstud toetus küsitakse tagasi. Erandiks on piirkondlik mullakaitse toetus ja  piirkondlik veekaitse toetus, mida saab taotleda ka tagasirajatavale püsirohumaale. Piirkondliku mullakaitse ja piirkondliku veekaitse toetuse alusel põllu tagasirajatavaks püsirohumaaks märkimine katkestab nende toetuste raames toimuva lühiajalise rohumaa vanuse lugemise peatumise.

Kui taotlejale on määratud püsirohumaa tagasirajamise kohustus 2019. aastaks ning taotleja seda ei täida, vähendatakse alates 2019. aastast tema kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade (nn rohestamise) toetust vastavalt komisjoni delegeeritud määrusele (EL) nr 640/2014.

Lisaks kohaldub alates 2017. aastast rohestamise nõuete rikkumise eest täiendav halduskaristus, kui rohestamise nõuete rikkumise alune pind kokku on suurem kui 2 hektarit või rohkem kui 3 protsenti ühtse pindalatoetuse kindlaksmääratud pinnast, millest on eelnevalt maha arvatud rohestamise nõuete rikkumise alune pind.

1. Kui pindade erinevus on üle 3% või üle 2ha, kuid  mitte üle 20% suurem ühtse pindala-toetuse kindlaksmääratud pinnast, millest on eelnevalt maha arvatud rohestamise nõuete rikkumise alune pind.	Rohestamise toetust vähendatakse rohestamise nõuete rikkumise aluse pinna kahekordse vahe võrra, mis enne vähendamist jagatakse 4-ga. Täiendav halduskaristus ei tohi ületada 25%.
2. Kui pindade erinevus on üle 20% suurem ühtse pindalatoetuse kindlaksmääratud pinnast, millest on eelnevalt maha arvatud rohestamise nõuete rikkumise alune pind.	Rohestamise toetust ei maksta pärast rohestamise nõuete rikkumiste mahaarvamist alles jäänud pinna eest, mis enne vähendamise kohaldamist jagatakse 4-ga.
3. Kui pindade erinevus on üle 50% suurem ühtse pindalatoetuse kindlaksmääratud pinnast, millest on eelnevalt maha arvatud rohestamise nõuete rikkumise alune pind.	3.1 Rohestamise toetust ei maksta pärast rohestamise nõuete rikkumiste mahaarvamist alles jäänud pinna eest, mis enne vähendamise kohaldamist jagatakse 4-ga. 3.2 Lisaks rakendatakse taotlejale lisakaristust summas, mis vastab rohestamise nõuete rikkumisega pinnale, kuid see jagatakse enne lisakaristuse rakendamist 4-ga.

Lisaks tuleb silmas pidada, et alates 2019. a pole lubatud üles harida enam mitte mingis ulatuses olemasolevaid püsirohumaid. Keeld kehtib kõigi taotlejate kohta, kellel kohalduvad rohestamise nõuded. Püsirohumaade ülesharimine 2019. aastal toob kaasa kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse vähendamise.

PRIA peadirektori käskkiri „Püsirohumaa suhtarvu vähenemine üle lubatud 5%“

PÜSIROHUMAA TAGASIRAJAMISE KOHUSTUSE JÄLGIMINE 2019. a PINDALATOETUSTE TAOTLUSE JA MAKSETAOTLUSE ESITAMISEL

2019. a pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse täitmisel võivad seoses püsirohumaa tagasirajamise kohustusega tekkida järgmised olukorrad:

• taotleja on saanud 2018. a lõpus otsuse püsirohumaa tagasirajamise kohta, milles on esitatud tagasirajamisele kuuluv pindala. Taotleja kasutab 2019. aastal samu maid, mis on toodud otsuse lisas, s.t ei anna ühtegi neist kellelegi üle ega võta ka teistelt taotlejatelt maid üle. Niisugusel juhul tuleb tal püsirohumaa tagasi rajada otsuses toodud pindala ulatuses.
• taotleja on saanud 2018. a. lõpus otsuse püsirohumaa tagasirajamise kohta, milles on esitatud tagasirajamisele kuuluv pindala. Taotleja võtab teiselt taotlejalt üle maid, millega on seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustus, s.t niisuguseid maid, mis on toodud  mõnele teisele taotlejale 2018. a lõpus saadetud TAR otsuse lisas. Niisugusel juhul tuleb tal püsirohumaa tagasi rajada lisaks otsuses toodud pindalale ka üle võetud põllumassiivi(de)ga seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustuse ulatuses.
• taotleja on saanud 2018. a lõpus otsuse püsirohumaa tagasirajamise kohta, milles on esitatud tagasirajamisele kuuluv pindala. Mõni TAR otsuse lisas toodud põllumassiiv ei ole 2019. aastal enam selle taotleja kasutuses. Niisugusel juhul väheneb taotleja tagasirajamise kohustus vastavate põllumassiividega  seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustuse võrra.
• taotleja ei ole saanud 2018. a lõpus otsust püsirohumaa tagasirajamise kohta. Ta võtab teiselt taotlejalt üle maid, millega on seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustus, s.t niisuguseid maid, mis on toodud mõnele teisele taotlejale 2018. a lõpus saadetud TAR otsuse lisas.  Niisugusel juhul tuleb tal püsirohumaa tagasi rajada üle võetud põllumassiivi(de)ga seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustuse ulatuses.
• Lisaks eelpool nimetatud juhtumitele võib taotleja kasutuses 2019. aastal olla maid, millega on seotud 2016. aasta lõpus määratud püsirohumaa tagasirajamise kohustus, kuid mis on 2017. ja 2018. aastal täitmata jäänud. Sellisel juhul lisandub ka see kohustus antud taotleja kohustusele.
• Varasematel aastatel tagasi rajatud püsirohumaad tuleb säilitada samal kohal kuni püsirohumaaks muutumiseni. Selliste maade ülesharimine ja sinna muu kultuuri rajamine toob kaasa rohestamise toetuse vähenduse. Alates 2019 aastast on võimalik PRIA avalikul veebikaardil ning e-PRIA “Minu põllud” teenuses näha aastaarvu, milleni tuleb tagasi rajatud püsirohumaad antud kohas säilitada. Selleks, et aastaarvu näha, peab kiht “Tagasirajatud püsirohumaa” olema sisse lülitatud ja ühtlasi olema ka kõige pealmine nähtav kiht, s.t tema peal olevad kihid tuleb välja lülitada. Veebikaardil ilmub säilitamise aastaarv nähtavale siis kui kursoriga objektile vajutada, E-PRIA “Minu põllud”teenuses kursorit hoida objekti kohal. Säilitamise aasta tähendab, et taotleja peab rohumaa sellel kohal säilitama ja taotlusele maakasutuse tüübiks märkima “TAR” kuni vastava aastani ja ka vastaval aastal. Aastaarv tuleneb otseselt rohumaa vanusest, mitte sellest, millal maa esimest korda taotlusel TAR-iks märgiti. Tabel, mille alusel on määratud TAR-na säilitamise aasta:

Rohumaa vanus  2018 aastal	Säilitada TAR-ina kuni aastani (kaasa arvatud)
5	2019
4	2020
3	2021
2	2022
1	2023

• Taotleja peab tagasi rajama ja tagasi rajatud püsirohumaad taotlusele TAR-na märkima ainult selles ulatuses, mis on tema tagasirajamise ja tagasirajatud püsirohumaa säilitamise kohustus. Kohustusest rohkem on lubatud TAR-na märkida vaid kuni 0,30 ha. 

Tagasirajamise või tagasi rajatud püsirohumaa säilitamise kohustust ei ole mahetootjatel mahetunnustatud maa osas ning väiketootjate kavaga liitunud taotlejatel.

Põllumassiividega seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustusi on võimalik näha PRIA avalikul veebikaardil, kui vajutada põllumassiivi andmete juures „Trüki pdf“.  Põllumassiividega seotud püsirohumaa tagasirajamise kohustuse andmed on 2019. aasta pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse esitamise ajal nähtavad ka e-PRIA “Minu põllud” teenuses.  Samuti on kohustuste info olemas käesoleval leheküljel tabelis „Püsirohumaa tagasi rajamise kohustus põllumassiivide lõikes“. 

ANDMED 2018. a. PÜSIROHUMAA KOHTA

Säilitamisele kuuluv püsirohumaa põllumassiivide lõikes seisuga 31.12.2018

Säilitamisele kuuluv 2017 ja 2018. aastal tagasi rajatud püsirohumaa põllumassiivide lõikes seisuga 22.04.2018 (76.88 KB)

Püsirohumaa tagasi rajamise kohustus põllumassiivide lõikes  (54.36 KB)

KESKKONNATUNDLIKE PÜSIROHUMAADE SÄILITAMINE

Lisaks püsirohumaade säilitamise nõudele on alates 2015.a sätestatud kohustus keskkonnatundlike püsirohumaade (TPR) säilitamiseks. Keskkonnatundlikeks püsirohumaadeks loetakse püsirohumaad, mis asuvad Natura 2000 võrgustiku alal ning mille muld on 100% ulatuses turvasmuld.

Info keskkonnatundlikest püsirohumaadest on leitav PRIA avalikult veebikaardilt https://kls.pria.ee/kaart/, kiht „Keskkonnatundlik püsirohumaa“.

Keskkonnatundlike püsirohumaade kihi koostab PRIA. Alusmaterjalidena kasutatakse Põllumajandusuuringute Keskusest saadud turvasmulla kihti ning NATURA 2000 kihti, mis on Keskkonnaagentuuri hallatava Eesti Looduse Infosüsteemi – Keskkonnaregistri (EELIS) üks kihtidest.

Keskkonnatundlike püsirohumaade kihi objektid on nendes kohtades, kus on samal kohal turvasmuld ning NATURA 2000 ala. Keskkonnatundlike püsirohumaade säilitamise nõue tekib siis, kui on samal kohal veel ka püsirohumaa.

Keskkonnatundlikel püsirohumaadel ei ole lubatud kasutusotstarvet muuta ega neid alasid üles künda. Ülesharimisena käsitatakse ka kraavide rajamist ja randaalimist.

Selliste püsirohumaade uuendamine on lubatud üksnes pealtkülvi ehk pealtparandamise teel ning tingimusel, et taotleja on sellest PRIA-t eelnevalt teavitanud. Pealtparandamise all peetakse silmas sellist uuendamise meetodit, mis ei kahjusta rohukamarat, s.t mullapinda ei kultiveerita, randaalita, künta ega liigutata muul viisil.

Keskkonnatundlike püsirohumaade tagasirajamise kohustus pannakse taotlejale, kes on nimetatud püsirohumaade kasutusotstarvet muutnud või need täielikult või osaliselt üles kündnud. PRIA teavitab taotlejat viivitamata tagasirajamise kohustusest ja määrab püsirohumaa tagasirajamise tähtpäeva. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 artikli 42 kohaselt ei või see kuupäev olla hilisem järgmise aasta ÜPT taotluse esitamise tähtpäevast.

Artikkel on avaldatud PRIAS

Muld on pidevate looduslike protsesside tulem, mille tekkes osalevad nii mullas paiknevad elusorganismid kui ka taimed. Muldade viljakust võib defineerida kui mulla võimet varustada taimi ja mullas elavaid mikroorganisme eluks vajalike toiteelementide, vee ja hapnikuga.

Muld on põllumajandusliku tootmise alustala, mistõttu on oluline seda kasutada teadmistepõhiselt ning pöörata tähelepanu mullaviljakuse hoidmisele ning taastootmisele.

Mullaviljakusese juures on oluline rääkida huumusesisaldusest. Mulla huumusvaru suurendamiseks on võimalik kasvatada liblikõielisi kultuure ning viljeleda vahekultuure põhikultuuride vahel. Suur biomass jätab mulda orgaanikat, mis on oluline mikroorganismide elutingimuste parandamiseks ning eeskätt vihmausside elutegevuse elavdamiseks.

Vahekultuurid parandavad mulla bioloogilisi ja füüsikalisi omadusi, vähendavad toitainete leostumist mullast ja pinnase erosiooni ning suruvad alla umbrohtumust. Ristõieliste kultuuride eritatavad glükosinolaadid avaldavad mullapatogeenidele ka fungitsiidset mõju. Kattekultuurideks sobivad kiire algarengu ja kasvuga kultuurid, näiteks valge sinep, harilik keerispea, tatar, Itaalia raihein, harilik rukis, õlirõigas, taliraps ja -rüps. Lisaks kasvatatakse ka liblikõielisi – mesikas, ida-kitsehernes, kaunviljad – mis rikastavad mulda lämmastikuga. Taimehaiguste leviku vähendamiseks on oluline ka vahekultuuride kasvatamise puhul jälgida külvikorda. Eriti tuleb seda meeles pidada ristõieliste kultuuride kasvatamisel, sest võib tekkida ristõieliste nuutri oht.

Lagundamisprotsessi toetavad ensüümid ja mikroorganismid on abiks. Taimejäänuste lagundamiseks ja huumusetekke soodustamiseks on võimalik kasutada biopreparaati BioSplito, mis sisaldab mikroorganismide poolt bioloogiliselt sünteesitud ensüüme ja ensüümide tegevust aktiveerivaid aineid. See tagab taimejäänuste kiirema lagunemise, parandab mulla bioloogilist aktiivsust ja füüsikalisi omadusi ning rikastab mulda taimedele kiiremini kättesaadavate toiteelementidega.

BioSplito ja BioSpektrumi toime 30 päeva pärast töötlust.  Foto: Baltic Agro AS

Taimejäänused koosnevad peamiselt tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist, mida tootes sisalduvad ensüümid aitavad lagundada. Viie tonni taimejäänuste lagundamiseks kulub üks liiter BioSplitot (soovituslik kulunorm 0,5-2,0 l/ha). Enamlevinud teraviljade põhk sisaldab kuivaines keskmiselt 0,67% lämmastikku, 0,11% fosforit ja 1,6% kaaliumit (oder ja kaer veidi rohkem, nisu ja rukis vähem). 5 tonni põhuga (põhu keskmine kuivaine sisaldus 83%) jätame seega mulda keskmiselt 27,8 kg lämmastikku, 4,6 kg fosforit ning 66,4 kg kaaliumit. Põhu lagunedes vabanevad eelnimetatud toitained ka mulda ja muutuvad taimedele hiljem kättesaadavaks.

Ka mulla mikro- ja makroorganismid mängivad taimejäänuste lagunemisel ja huumuse tekkel olulist rolli. Vihmaussid moodustavad mullas käike, segades ning õhustades mulda ning parandades mulla vee sidumise võimet. Lisaks leidub mullas mitmeid putukavastseid, tuhatjalgseid, lestasid ning hooghännalisi, kes lagundavad samuti taimset materjali. Mullas elavad bakterid ja seened reguleerivad toitainete ringlust, lagundavad orgaanilist materjali.

Mullaorganismide elutegevuse soodustamiseks võib kasutada BioSpektrum’it, mis sisaldab looduslikult mullas esinevaid mikroorganisme. Tootes sisalduvad bakterid ja seened (Bacillus spp, Thiobacillus spp, Azotobacter spp ja teised PGPR* spp, Mycorrhizae) aitavad parandada mikro- ja makrotoitainete omastamist, mikrobioloogilist aktiivsust ning mullastruktuuri. BioSpektrum sisaldab mükoriisaseeni, mis loovad taime juurega sümbioosi ning toimivad juure pikendusena. Mükoriisaseened toodavad ka glükoproteiin-globuliini, mis ühendab mullaosakesi, muutes sellega mullastruktuuri. Tänu sellele on taim võimeline sügavamatest mullakihtidest toitaineid ja vett omastama ning suudab ebasoodsatele kasvutingimustele paremini vastu pidada. BioSpektrumi mõju mullale ja taimedele on pikaajaline.

Katsetulemused kinnitavad toote tasuvust. Koostöös Eesti Maaülikooliga korraldati katse BioSpektrumi mõju hindamiseks. Uuriti toote mõju kaer ’Meeri’ saagikusele. BioSpektrum’iga mulla töötlemine tõi enamsaaki 250 kg/ha. Rajati ka katse kontrollimaks BioSpektrum + maheväetis Monterra 9-1-5 mõju talinisu ’Skagen’ saagikusele. Võrreldes kontrollvariandiga andis see kombinatsioon 950 kg/ha enamsaaki.

BioSpektrumiga (0,5 l/ha) mulla töötlemise mõju kaer ‘Meeri’ saagikusele ja BioSpektrumi (0,5 l/ha) + Monterra 9-1-5 (500 kg/ha) mõju talinisu ‘Skagen’ saagikusele.  Foto: Baltic Agro AS

Mullaorganismide elutegevust mõjutab ka muldade happesus. Paljud kasulikud mikroorganismid ei suuda elada ja paljuneda madala pH-ga muldades, ehk kui kaltsiumisisaldus mullas on < 1500 mg/kg. Mullas elavad kasulikud bakterid on aga abiks toiteelementide omastamisel, vabastades mulda mitmeid mikroelemente (nt S, Fe, Zn) ja fosforit, kaaliumit. Muldade viljelusväärtust saab tõsta lubiväetiste lisamisega põldudele. Lubiväetiste kasutamine aktiveerib mikroorganismide ja vihmausside elutegevust, soodustades huumuse teket ning kiirendades seekaudu taimetoitainete vabanemist ning muutes need taimedele paremini omastatavaks.

Soovitame kiiretoimelist orgaaniliste elementidega rikastatud granuleeritud lubiväetist AtriGran või looduslikku päritolu lubjakivijahu.

Tugevam juurestik kindlustab suurema saagi. Koostöös Eesti Maaülikooliga on rajatud pikaajaline katse hindamaks AtriGran’i mõju mullale ja taimede saagikusele. Võrreldes kontrollvariandiga oli AtriGran 1500 kg/ha variandis taimiku juurestik visuaalselt suurem ja enam arenenud ning see variant andis kaeral ka 600 kg/ha enamsaaki.

Jätkusuutlikuks tootmiseks on oluline hoida mulla toitainete bilanss tasakaalus. Ka mahetootjatel avaneb järjest uusi võimalusi taimede väetamiseks ning mulla rikastamiseks. Baltic Agro tootevalikus on mitmeid mahetootjatele lubatud orgaanilisi väetiseid ning granuleeritud mineraalväetiseid. Orgaaniliste väetiste, sh Monterra väetiste toime on pikaajaline, varustades mulda toitainetega vähemalt kolme aasta jooksul. Monterra BIO maheväetised on oluliseks toitainete ja huumuse allikaks.

Kindlasti ei tohiks väetusplaani koostamisel tähelepanuta jätta sõnnikut. Selle kasutamine parandab mulla füüsikalisi omadusi, soodustab mikroorganismide arengut ning huumuse teket. Toiteelementide kontsentratsiooni ja omastatavuse poolest loetakse linnusõnnikut (sh kanasõnnikut) väga väärtuslikuks sõnnikuliigiks. Mahe kanasõnnik Monterra BIO on granuleeritud, vabapidamisel peetavate kanade sõnnik. See sisaldab põhilisi toiteelemente nagu lämmastik, fosfor, kaalium ja ka mikroelemente nagu raud, mangaan, boor, molübdeen ja tsink. Monterra kanasõnnik on neutraalse pH-tasemega ja selle suur orgaanilise aine sisaldus (65%) parandab mullastruktuuri, aidates säilitada mulla niiskustaset ja soodustades mullaelustiku tegevust.

Mulla rikastamiseks kaaliumiga sobivad kõrge kaaliumisisaldusega kaaliumsulfaatväetis KALISOP, kõrge magneesiumi- ja väävlisisaldusega kaaliumväetis Patentkali ning huumushapetega rikastatud kompleksväetis Ecoplant Humi.

Magneesiumipuuduse korral võib kasutada magneesiumsulfaati Esta Kieserit ja kõrge magneesiumi- ja naatriumisisaldusega kaaliumväetist Magnesia-Kainit, mis sobib eelkõige rohumaade väetamiseks.

Fosforipuuduse korral võib kasutada kõrge fosfori sisaldusega Monterra 4-10-2.

Soovitame ka kõrge lämmastikusisaldusega väetiseid Monterra 9-1-5 ja Monterra 10-7-1. Eesti Maaülikooli Mahekeskusesse on rajatud Monterra 9-1-5 pikaajaline katse uurimaks väetise mõju erinevate kultuuride saagikusele. 2017. aastal andis Monterra 9-1-5 kasutamine põldhernel ’Pinochio’ 430 kg/ha enamsaaki ning samal alal 2018. aastal talinisul ’Skagen’ 450 kg/ha enamsaaki. Kokku laotati väetist 900 kg/ha. 2019. aastal külvati samale põllu osale kaer ning külvieelselt väetist ei laotatud. Monterra väetise järelmõju hindamine käib seni, kuni saadakse enamsaake.

Maheväetise Monterra 9-1-5 pikaajaline katse. Väetise mõju põldhernes ‘Pinochio’ (Monterra 9-1-5 400 kg/ha) saagikusele ja talinisu ‘Skagen’ (Monterra 9-1-5 500 kg/ha) saagikusele.  Foto: Baltic Agro AS

Muld on põllumajandustootja peamine töövahend, mistõttu on oluline hoida see terve ning produktiivsena. Viljakas ja hästi hoitud mullastik aitab tõsta saagikust ning saagi kvaliteeti ja oluline on meeles pidada, et taimele soodne kasvukeskkond tõstab taime vastupidavust stressile ja patogeenidele.

Helina Märtmann, Kertrud Jaeski ja Annika Jõemaa

Baltic Agro põllutiim

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Statistikaameti andmetel oli 2013. aastal põllumajandusmaa keskmine rendihind kõrgeim Tartu ning madalaim Hiiu, Saare ja Lääne maakonnas. Üheski maakonnas ei ole rendihinnad Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad ning kõikjal renditakse maid nii keskmisest madalama kui ka kõrgema hinnaga.

2013. aastal oli hektari keskmine rendihind (koos maksudega) 39,5 eurot. Rendihinnad varieeruvad väga palju olenevalt nõudluse ja pakkumise suhtest, mis omakorda tuleneb sellest, missuguseid majapidamisi piirkonnas leidub. Rendile võetakse põllumajandusmaad nii tasuta kui ka üle 100-eurose rendihinnaga hektari kohta. Ehkki Statistikaameti põllumajanduse struktuuriuuringu disain ei näinud ette statistika tegemist maakondade kohta, on tarbijate suurest huvist tingituna olemasolevate andmete alusel hinnatud ka põllumajandusmaa rendihindu maakondades.

Statistikaamet küsitles ligi kaht kolmandikku põllumajandusmaa rendilevõtjatest. Kõige levinum kokkulepitud rendihind jäi 2013. aastal vahemikku 20–50 eurot ja üle 100 euro hektari eest maksti vaid 3% rendimaa puhul. Hind polegi nii madal, kui arvestada, et Eurostati esialgse hinnangu kohaselt langes Eesti põllumajandustootja reaaltulu töötaja kohta 2013. aastal võrreldes varasema aastaga 17%. See oli suurim langus Euroopa Liidus. Kuigi põllumajandustoodangu väärtus on kasvanud, on kulud kasvanud veelgi enam. Põllumajandusministeeriumi andmetel avatakse tänavu PRIAs veel ka toetusõiguslike maade täiendav registreerimine, mis võib kasutatavat põllumajandusmaad juurde tuua ja seeläbi langetada ka ühise pindalatoetuse hektarimäära.

Väidetavalt pole harvad juhud, kui rendihinna kauplemisel kasutatakse argumendina seda, et kellegi tuttavale on Eestimaa teises otsas makstud kõrget hinda. Rendileandjad küsivad enamasti maksimaalselt kõrget hinda ja osa põllumehi paistab olevat nõus seda ka maksma. Siiski ei ole üheski maakonnas rendihinnad Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad ning kõikjal renditakse maid nii keskmisest madalama kui ka kõrgema hinnaga. Maakondades jäävad hektari keskmised rendihinnad 34–50 euro piiresse. Erinev on olukord vaid mandrist eraldatud Hiiu- ja Saaremaal ning ka Läänemaal, neis maakondades ei ületanud hektari keskmine rendihind 27 eurot. 50 euroni ulatub keskmine rendihind ainult Tartumaal. Tartumaal makstakse hektari eest vähemalt 100 eurot 6% rendimaa puhul, mis on Eesti maakondade seas kõrgeim näitaja. Samal ajal Hiiu- ja Saaremaal, aga ka Põlva- ja Harjumaal jääb nii kalli rendimaa osatähtsus ühe protsendi piiresse.

Kui Eestis keskmiselt oli põllumaa hektari rendihind 43 eurot ja püsirohumaal 30 eurot, siis maakondades erines põllumaa hind 17 eurost Hiiumaal kuni 52 euroni Tartumaal. Püsirohumaa hind oli 21 eurost Hiiumaal kuni 41 euroni Viljandimaal. Kui reeglina on põllumaa hind püsirohumaa omast kõrgem, siis mõningates maakondades pöörab nõudluse ja pakkumise suhe hinnad vastupidiseks või võrdseks.

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Andres Klaus, Statistikaameti juhtivstatistik

Metoodika 

Põllumajanduslik majapidamine on majapidamine, kelle valduses oli vähemalt 1 hektar kasutatavat põllumajandusmaad või kus toodetakse põllumajandussaadusi põhiliselt müügiks.

Maakondlikud tulemused ei esinda kõiki majapidamisi, vaid ainult andmeid esitanud majapidamiste keskmisi. Kokku saadi rendiandmeid enam kui 4000 majapidamiselt. Tulenevalt uuringu disainist on maakondlikud keskmised rendihinnad keskmiselt 3% tegelikust suuremaks hinnatud (põllumaal 1% ja püsirohumaal 7%). Mida rohkem on maakonnas väikeseid majapidamisi, seda rohkem võib olla keskmine hind üle hinnatud.  See tuleneb sellest, et uuringus osales proportsionaalselt rohkem suuri majapidamisi, kelle rendihinnad on teistest suuremad.

Eesti 2013. aasta põllumajanduse struktuuriuuring on korraldatud Euroopa Liidu rahalisel toel.

Põllumajandusmaa rendihindu uuritakse kogu Euroopas. Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat on eraldanud Eesti statistikaametile grandi, et uurida põllumajandusmaa ostu ja müügi ning rendihindadest ülevaate saamiseks küsitlusuuringu kõrval alternatiivseid võimalusi (sh administratiivandmed). Tulemused peaksid selguma 2015. aastal.

Artikkel on avaldatud Statistikaameti lehel

Laekumas on 2014. aastapindalatoetused ja kindlasti soovib mõni maaomanik müüa põllumaad, mis seda kasutavale põllumehele tundub väga heas asukohas olevat. Et praegu on olukord põllumajanduses halvem kui mullu, tasuks maa ostu põhjalikult kaaluda.

Kas langevate toormehindade juures, kus madalseisu kestus pole täpselt teada, on ikka mõistlik käibest raha välja viia, või on olulisem hoida reservi, et võimalikult kaua vastu pidada? Kasutamise asemel omandisse liikuv põllumaa ei suurenda käivet ja kokkuhoid rendimakselt ei kata ostmiseks kulutatud summat.

Vaesel ajal maja ei osteta

Eraisikuna ei hakkaks keegi mõtlema eluaseme ostule, kui sissetulek on 40% vähenenud, olgugi et see pikas perspektiivis tundub mõistliku otsusena. Tähtsam on kulusid vähendada ja pärast uue olukorraga kohanemist saab hakata uuesti ostuplaane tegema. Plaanist reaalse ostuni võiks minna siis, kui on juba selgeid märke, et hindade põhi on käes ja hinnad taas tõusul.

Kuna piima, liha ja teravilja hinnad sõltuvad maailmaturu hindadest, siis kahjuks ei pruugi hinnalangus peatuda Eesti tootjate omahinna juures, vaid mõne muu riigi toodangu omahinna juures, mis võivad olla meie omast oluliselt madalamad.

Ostujõu vähenemine vähendab nõudlust ja suurendab pakkumist, mis peaks langetama hinda. Näitena võib tuua toorpiima hinna languse, mille põhjuseks on tarbimisest kiiremini kasvanud tootmine. Olukorra stabiliseerumine saab toimuda kas tootmismahtude vähenemise või tarbimise kasvu tõttu.

Sama olukord on põllumaa hinnaga – kui põllumeeste raha kulub ettevõtte elushoidmiseks ja nõrga maksevõime tõttu väheneb ka laenuvõtmine, siis ostuvõimeliste põllumeeste hulk kahaneb. Müügihuvi ilmselt võib isegi suureneda, kuna maaomanikud kardavad hinnalangust või rendimaksete võlgnevuse kasvu. Järelikult peab põllumaa hind käituma nagu piima hind, ehk langema või vähemalt stabiliseeruma mõistlikul tasemel.

Põllumaa hind peab lähtuma tulukusest

Makseahela viimaseks lüliks on põllumees, kes maad kasutab ja sellelt tulu teenib, mitte maad väljarentiv ettevõte. Seega sõltub mõistlik põllumaa hind sellest, kui suurt renti suudab põllumees hektari kohta maksta. Selge on see, et maad välja rentiv omanik tahab saada oma investeeringutelt tulu, mis katab tegevuskulud, maamaksu, ületab inflatsiooni ja tagab mõistliku kasumi.

Vähim tulukuse protsent võiks olla viis protsenti aastas. Võttes maa rendi suuruseks praeguse pindalatoetuse summa 114 eurot hektar ja maa hinnaks 2500 eurot hektar, saame neid omavahel jagades tootlikkuseks 4,6 protsenti. Kui maaomanik eeldab põllumaa hinna kasvu ja kasum tahetakse teenida tulevikus, siis on 4,6 piisav. Kui aga hindade kasvust tulu loota pole, peaks tõstma rendi hinda. Nüüd saab iga põllumees ise arvutada, kui palju on ta nõus renti maksma, et maaharimine talle ka tulu tooks. Sellesama rendi hinna abil saab arvutada põllumaa õiglase hinna, millest enamat pole põhjust maksta.

Viimase aasta hinnaralli on tingitud ootusest, et põllumaa hind tõuseb Taani või Rootsi tasemele, ja vaba raha omavad investorid loodavad spekuleerimisega teenida hindade tõusust suurt kasumit. Kui hinnad stabiliseeruvad, soovivad investorid ilmselt sellest ärist väljuda ja leida uut varagruppi, kus tulukus on suurem. Põllumehele on põllumaa aga tootmisvahend, mille kasutamisest peab saama tulu. Kui suur osa põllumaast oleks soetatud laenuga, poleks võimalik mingil tasemel enam tulu teenida, sest kogu raha kuluks laenumakseteks. Praegu on paljudel põllumeestel pool maad omandis ja saadav tulu aitab katta kallilt ostetud maa kulu.

Tulukuse arvestused näitavad, et rendihinnaga alla 70 euro pole maaomanikul huvi seda äri pikaajaliselt teha. Järelikult on kas põllumaa liiga kallis või rent liiga madal. Kui aga teravilja ja piima hind on nii madal, et tootjale kasumit ei jää, siis ei suuda ta ka 70eurost renti maksta ja põllumaa hinnad peavad langema.

Selle loo kirjutamise eesmärk pole määrata õiget maa turuhinda, vaid anda põllumeestele mõtlemisainet, kuidas praeguses olukorras investeerimisotsuseid langetada. Tulukus ei ole kindlasti ainuke kriteerium, mille abil maa hinda määrata, kuid siiski võiks sellist äriloogikat tehingute juures silmas  pidada.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Põllumajandusministeerium kavandab meetmeid, et piirata perioodil 2015-2020 väljamakstavate pindalatoetuste puhul põllumajandusmaa osakaalu, kus toetusi saadakse vaid rohu hekseldamise eest „Peame jõuliselt piirama sellist „euroheinategu“ ja vähendama maade hulka, kus pindalatoetusi saadakse vaid kord aastas rohu purustamise eest. See ei too kaasa mingit põllumajandustoodangut ja ka põllumehed on ammu soovinud selle olukorra muutmist,“ ütles põllumajandusminister Ivari Padar.

“Põllumajandusuuringute Keskuse analüüsist nähtub, et nn euroheinamaad on põllumajandustegevuseks sobivad ning nende tänane kasutus on ebaratsionaalne nii majanduse kui kliimakaitse seisukohalt. Toetuste taotlemisel on nõutav vaid nende maade ühekordne hooldamine, mis soodustab rohumaade passiivset kasutamist. Viimastel aastatel on muuhulgas suurenenud tendents, et maid ostavad spekulatiivsetel eesmärkidel kokku suured kinnisvarafirmad,” selgitas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus rohumaade hekseldamise piiramise vajadust.

Põllumajandusministeeriumi andmetel tegeletakse praegu Eesti põllumajandusmaast ligi kümnendikul hooldusniite, sh rohu hekseldamisega. „Kuigi mõnel puhul on tegevus õigustatud, siis kahjuks on hulga maaomanike jaoks muutunud see omaette äriks. Viimaste aastate statistika näitab, et sellise põllumaa pind on järjest suurenenud. See ei ole ühise põllumajanduspoliitika eesmärk,“ ütles Padar.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on jätkusuutlik toidutootmine vastavalt turunõudlusele. Selleks, et kasvava nõudluse korral oleks võimalik toidu tootmist suurendada, on kehtestatud minimaalsed tingimused põllumajandusmaa hooldamisele, et põllumajandusmaa väärtus ei langeks ja tootmise laiendamine oleks võimalik ilma suuremate kulutusteta. „Kuid kunagi pole olnud selle eesmärk maksta toetust rohupurustamise kui tegevuse eest olukorras, kus nõudlus toidutootmiseks on olemas ja põllumajandusmaad on seega võimalik kasutada põllumajandussaaduste tootmiseks,“ selgitas Padar.

Ministri sõnul otsitakse praegu võimalusi, kuidas suurendada maaomanike huvi asendada rohu purustamine lisandväärtust loova põllumajandusliku tegevusega. Padar rõhutas, et kindlasti ei tähendaks muudatused täielikku hekseldamise keeldu, küll aga selle olulist piiramist ja praeguse korra täpsustumist.

Perioodil 2014-2020 makstakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames Eesti põllumeestele otsetoetusi enam kui 900 miljoni euro eest.

TAUST

2012. aasta sügisel käsitleti Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja initsiatiivil nn euroheinamaade probleemi ka Eesti Säästva Arengu komisjoni istungil. EPKK juhataja Roomet Sõrmus viitas oma ettekandes Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) 2011. aasta uuringule, milles hinnati mullaviljakust ja maade kvaliteeti erinevast maakasutusest lähtuvalt.

PMK uuringu eesmärgiks oli selgitada muldade ning maakasutuse kvaliteetierinevatel maakasutustasanditel ja hinnata nende sobivust põllumajandus­tegevuseks. Võimalikeerinevuste teada saamiseks analüüsiti eraldi kõiki püsirohumaid ning neid püsirohumaid, mille majandajatel puuduvad põllumajandusloomad (edaspidi nn eurohein).Analüüsitavadtasandid olid järgmised:

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumassiivide registris olev massiivide kogupind, mis on heas põllumajanduslikuskorras ja millele võib põllumajandustoetusi taotleda, oli 2010.a lõpuseisuga 1 181 696 ha.

2. Ühtset pindalatoetust (ÜPT) taotleti 2010. aastal 876 501 ha, kuid kokku oli nende tootjate kasutuses 950 743 ha (edaspidi ÜPTpind).

3. Toetusalune püsirohumaade pind oli 2010. aastal 268 435 ha, kuid kokku oli nende tootjate kasutuses püsirohumaid 423 965 ha (edaspidi PR pind).

4. Selliste püsirohumaade ja looduslike rohumaade, millemajandajatel/omanikel puuduvad põllumajandusloomad, pind oli 2010. aastal oli kokku80 177 ha (nn eurohein). Kuna puudub lisainformatsioon loomadeta tootjate püsirohumaade koristus- võikasutusviiside kohta, on eeldatud, et nendel maadel toimub heina hekseldamine.Euroheina pinnad kajastuvad ka eelmises, kogupüsirohumaade tasandis.

ÜPT alusest pinnast moodustavad põllumajandustegevuseks hästi sobivad mullad 78% ja euroheinamaade kogupinnast on häid muldi 57%. Mullastiku seisukohalt ei erine mitteloomapidajate kasutuses olevad maad oluliselt loomapidajate kasutuses olevatest püsirohumaadest – mullaviljakus on mõlemal tasandil üldiselt sarnane. ÜPT toetusaluselisest pinnast ei sobi põllumajandusmaaks 2,6% üldpinnast.

Edasisel analüüsil vaadeldi liigniiskete ja kuivendatud muldade levikut samadel maakasutuse tasanditel. Muldade liigniiskus on kahtlemata muldade põllumajanduslikku kasutamist limiteeriv tegur, kuigi seda saab parendada kuivendamisega. Enamus kuivendussüsteeme Eestis hakkab amortiseeruma, mistõttu nende efektiivsus mullaviljakuse parandajana väheneb. Sellest lähtuvalt arvestati liigniisked ja kuivendatud mullad piiratud kasutussobivusega muldade hulka. Tulemustest selgub, et 2010.a oli liigniiskeid muldi ca 32% ÜPT maadest. Kõige rohkem liigniiskeid muldi oli püsirohumaadel ja euroheinamaadel. Liigniiskete muldade suur osatähtsus püsirohumaadel on loomulik, sest sellistel maadel on väiksem vajadus agrotehniliste tööde järele varakevadel ja hilissügisel, mil liigniiskuse mõju on kahtlemata kõige suurem. Kuivendatud muldade suurem osatähtsus võrreldes liigniiskete muldadega tuleneb asjaolust, et Eesti tingimustes on kuivendatud ka küllalt suur osa gleistunud ehk ajutiselt liigniiskeid muldi.

Mullaviljakust üldistavaks näitajaks peetakse mulla boniteeti, mis kajastab erinevaid mullaomadusi – huumusesisaldust, huumushorisondi tüsedust, mullaliiki, mullalõimist jne. Kaalutud keskmine perspektiivboniteedi hindepunkt oli ÜPT pindadel 47 punkti ning püsirohumaadel ja euroheinamaadel 44 punkti.

Kõige happelisemad mullad kaalutud keskmise pH järgi on euroheinade massiividel, kuid nende kaalutud keskmine näitaja 6,2 on tegelikult taimede normaalseks kasvatamiseks piisav.

Hektarite järgi kokku on euroheinamaid kõige rohkem Harjumaal, Pärnumaal ja Võrumaal. Kõige väiksem on selliste püsirohumaade pind Hiiumaal ja Järvamaal. Suurim euroheinamaade osatähtsus kogu püsirohumaade pindalast on Ida-Virumaal ja Tartumaal (mõlemal ca 50%) ning väiksem Hiiumaal (alla 20%) ja Saaremaal (üle 10%). Saartel on paljudel püsirohumaa omanikel säilinud väikesearvulised lambakarjad, kuid nende kasutuses olev püsirohumaa pind on karja ülevalpidamiseks vajalikust tunduvalt suurem. Eksperthinnangu alusel on sellistel tootjatel tegelikult palju kasutamata püsirohumaa pinda.

Vabariigi keskmisena on euroheinamaade osatähtsus püsirohumaadest 33% ehk kolmandik maadest kuulub neile omanikele, kellel puuduvad loomad ehk heina otsesed tarbijad. Kahtlemata on osa neist maadest renditud loomapidajatele või tehakse sealt heina, silo vms, kuid paraku puudub sellekohane täpne statistika.

Hinnates erinevate maakasutuse tasandite mullaviljakust ja muldade sobivust põllumajandus-tegevuseks, toob Põllumajandusuuringute Keskus välja järgmist:

> Praegusest ÜPT pinnast sobib hästi põllumajandustegevuseks 78% pinnast. Põllumajandus­­tegevuseks halvasti sobivaid muldi on ÜPT pinnast ca 2,6% ehk 25 000 ha;

> Püsirohumaade ja euroheinamaade mullad on suhteliselt sarnase sobivusega põllumajandustegevuseks – euroheinamaadel on veidi vähem hästi sobivaid muldi ja veidi rohkem halvasti sobivaid muldi;

> Püsirohumaade ja euroheinamaade mullad on tunduvalt liigniiskemad võrreldes teiste maakasutuse tasanditega;

> Enim halbade lõimistega muldi leidus püsirohumaa põldudel ja lõimise seisukohast on püsirohumaa mullad veidi halvemad kui euroheina põllud;

> Kõige happelisemad mullad on euroheinamaadel.

> Mullastiku analüüs näitas, et püsirohumaad ja euroheinamaad on paigutunud üldkokkuvõttes suhteliselt sarnase viljakusega muldadele, kuigi enamuse uuritud kriteeriumite järgi olid püsirohumaad veidi parematel muldadel.

“Põllumajandusuuringute Keskuse analüüsist nähtub, et nn euroheinamaad on põllumajandustegevuseks sobivad ning nende tänane kasutus on ebaratsionaalne nii majanduse kui kliimakaitse seisukohalt,” rõhutas EPKK juhataja Roomet Sõrmus Säästva Arengu Komisjonile antud ülevaate kokkuvõtteks. “Toetuste taotlemisel on nõutav vaid rohumaade ühekordne hooldamine iga aasta 20. juuliks, mis soodustab rohumaade passiivset kasutamist. Viimasel ajal on suurenenud tendents, et maid ostavad spekulatiivsetel eesmärkidel kokku suured kinnisvarafirmad, kes osutavad põllumeestele survet maa rendihindade tõusuks,” ütles Sõrmus.

 Artikkel on avaldatud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda lehel

Rekordtasemel teraviljasaak kindlustas teraviljatoodangu väärtuse suurenemise, loomakasvatussektoris on näha kaubanduspiirangute mõju. Põllumajanduse majandusharu toodangu väärtuseks 2014. aastal kujuneb esialgsel hinnangul 882,4 miljonit eurot.

Põllumajandusministeerium koostöös Statistikaametiga koostas 2014. aasta põllumajandussektori majandustulemuste esialgse hinnangu, mille kohaselt põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus väheneb võrreldes septembris avaldatud 2013. aasta tulemusega 4%.

Teravilja rekordsaagist hoolimata väheneb taimekasvatustoodangu väärtus käesoleval aastal 5%, kuna ülejäänud saaduste, sh rohusöötade toodang jääb alla eelmise aasta taseme ning tootjahinnad on ligikaudu 8%-lises languses.

Loomakasvatustoodangu väärtus väheneb 4%. Nii veiste kui sigade toodangu väärtus jääb alla 2013. aasta omale. Seakasvatuse olukorda parandab erandlikult makstav seakasvatussektori eritoetus, mis moodustab nende 2014. aasta toodangu väärtusest 7,7%. Samas on peamist rolli omava piimatoodangu kasvu pärssinud tootmiskvoot ning Venemaa impordikeelu mõju kokkuostuhinnale.

Aasta lõikes stabiilsena püsinud sisendite hinnad langesid pisut võrreldes eelmise aastaga ja vähendasid kulutusi vahetarbimisele 5% võrra. Investeeringute kaudne mõõde kajastub kulumi 8%-lises kasvus. Kogukulude muutus ületab sellega toodangu väärtuse muutuse ja tootmistegurite kasutamise efektiivsus väheneb 11%. Lisandväärtust toodetakse 44 miljonit vähem kui mullu. Tootmisteguritulust kaetavad tööjõu-, rendi, ja intressikulud on hinnanguliselt samuti suurenenud. Põllumajandussektori ettevõtjatulu jääb tänavu hinnanguliselt veerandi võrra väiksemaks võrreldes 2013. aastaga.

Sissetuleku- ning muude tootmistoetuste osatähtsus moodustab loodud lisandväärtuses alla poole (46%), kuid väärtusena katab sektori tööjõu- ja rendi või intressikulud. 

Artikkel avaldatud Maalehes

Maa-amet korraldas 2014. aastal 710 kinnisasja enampakkumist, sõlmiti 527 kinnisasja eraomandisse võõrandamise lepingut. Kokku võõrandati 2798 hektarit maad ja riigieelarvesse laekus 12,3 miljonit eurot.

Maad müüdi üle Eesti kõigis maakondades. Enim kinnistuid müüdi Harju maakonnas – 119 kinnistut kogupindalaga 631,8 ha, mis moodustas 23% kõigist võõrandatud kinnistutest. Kõige vähem kinnistuid müüdi Hiiu maakonnas – 3 kinnistut kogupindalaga 3 ha.

Nii nagu varasematel aastatel, sõlmiti ka mullu kõige rohkem võõrandamislepinguid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutele. Neid müüdi 381, kogupindalaga 2700 ha, kogusummaga 6,76 miljonit eurot. Samas on varasemate aastatega võrreldes maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistute osakaal müüdavate kinnistute hulgas mõnevõrra vähenenud. Kui 2014. aastal moodustasid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistud 72% kõigist müüdud kinnistutest, siis aasta varem ehk 2013. aastal oli vastav näitaja 81% ning varasematel aastatel veel suurem.

Kui varasematel aastatel on suurema osa võõrandatud maatulundusmaadest moodustanud metsamaad, siis 2014. aastal moodustasid suurema osa põllumaad. 2014. aastal võõrandatud maatulundusmaa pindalast moodustas 57% haritav maa ja rohumaa, 32% metsamaa ning 11% muu maa. Võrdluseks võib tuua, et 2013. aastal oli haritava maa ja loodusliku rohumaa osa 44% ja metsamaa osa 48% võõrandatud maatulundusmaa kogupindalast. Varasematel aastatel oli metsamaa osakaal veelgi suurem – 2012. aastal 63%, 2011. aastal 67% ja 2010. aastal koguni 75%.

Elamumaid müüdi 107 kinnistut kokku 2,73 miljoni euro eest ja ärimaid 22 kinnistut kokku 1,8 miljoni euro eest. Lisaks võõrandati tootmismaa sihtotstarbega ja sihtotstarbeta maa kinnistuid kokku 1,52 miljoni euro eest.

Võõrandatud kinnistute keskmiseks pindalaks kujunes 5,31 ha. Müüdud maatulundusmaade keskmine pindala oli 7,09 ha ja keskmiseks müügihinnaks 2500 eurot hektari kohta.

Käesoleva aasta riigieelarve seadusega Keskkonnaministeeriumile ette nähtud müügikohustus on 12 miljonit eurot.

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Uuest aastast hakatakse tulumaksuga maksustama ka FIEna mitte tegutsevatele isikutele makstavaid põllumajandustoetuseid, et füüsiliste isikute ja FIEde toetuste maksustamine oleks sarnasem.

Praegu on toetused füüsiliste isikute puhul maksustatavad ainult siis, kui saaja on füüsilisest isikust ettevõtja. Selline olukord põhjustab turumoonutusi, millele on juhtinud tähelepanud ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Füüsiliste isikute põllumajandustoetuste maksuvabastus on koja hinnangul viinud selleni, et maaomanikud soovivad ise ühtset pindalatoetust taotleda ning pole huvitatud maa rentimisest aktiivsetele põllumajandustootjatele, soovimata renditulult tulumaksu maksta.

Põllumajandustoetuste laiem maksustamine on põhjendatud, kuna nende maksmisega hüvitatakse põllumajandustootjatele või erametsaomanikele saamata jäävat tulu või kompenseeritakse muul moel turutõrkeid või makstakse toetust mingi tegevusega seoses.

Mitme toetuse iseloom on selline, et selle saaja peakski olema ettevõtjana registreeritud ja sellisel juhul maksustatakse toetus tulumaksuga ka kehtiva seaduse alusel muu ettevõtlustulu hulgas. Kui maksustatavaks muutuva toetuse saamisega kaasneb kulude tegemise vajadus, on toetuse saajal võimalik registreerida end füüsilisest isikust ettevõtjana ja tulu saamisega seotud kulud toetusest maha arvata.

Artikkel avaldatud Maalehes