Rubriik: Metsamaa omanikule

Ühinenud Metsaomanikud MTÜ juht ja konsulent Kadri-Aija Viik on metsanduses aktiivselt tegev 1990ndatest aastastest. Ta leiab, et Eesti metsandus on väga heas seisus, kuid valutab südant viimastel aastatel tähelepanu keskmesse kerkinud metsameeste maine ja nende töö halvustamise pärast.

„Meie ühiskond on jõudnud sellisesse aega, kus esmakordselt on võimalik kõige ja kõigi kohta arvamust avaldada. Oma osa on siin kindlasti sellel, et kunagi varem pole Eestis nii hästi elatud kui täna. Kuna olen metsanduses töötanud aastast 1990 ning lisaks eelnevalt viis aastat õppimist, on mul kindlasti valusam vaadata 90ndate tegevusi metsas,“ räägib Viik, meenutades, et tollal saad omanikuks kergesti, kui omanik olla oli palju raskem. „Siis nägin metsas tegevusi, mis kuidagi minu teadmistega säästlikust metsamajandusest kokku ei läinud. Puidu töötlemise tehnoloogiadki olid teised! Metsas olid suured linttraktorid, pikkade tüvedega metsaveomasinad… .“

Aga seal, kus toona oli suur mudaväli, kasvab Viigi sõnul täna kena kuusik. „Loodusel on uskumatu taastumisvõime. Ükski siis raiutud lank ei ole jäänud tühjaks, vaid kõikjale on mets kasvanud. Nii on see olnud ja on meie kliimavöötmes ka edaspidi. Inimene saab metsa kiiremale uuendamisele vaid kaasa aidata. Täna on tublisti üle poole Eesti metsast sertifitseeritud, nii palju keskkonnanõudeid kui praegu, pole kunagi majandamise juures olnud,“ kiidab ta.

MTÜ Ühinenud Metsaomanikud alustas oma tegevust 2012. aastal. Tegemist on mittetulundusühinguga, mille eesmärgiks on arendada ühistegevust ja organiseerida erametsaomanike koostööd metsade säästlikuks ja efektiivseks majandamiseks.2016 aasta lõpus oli ühistul liikmeid 651. Liikmete arv kasvas aasta jooksul 97 liikme võrra. Liikmetele kuulus 163 958 ha metsamaad.Metsaühistu liikmetel on metsakinnistuid kogu Eestis ja ühistu organiseerib metsamajanduslikke töid võimalusel kõikjal. Tehakse koostööd teiste metsaühistute, metsakonsulentide ja üleriigiliste organisatsioonidega.Ollakse Eesti Erametsaliidu MTÜ ja Eesti Puidumüügikeskuse TÜ liikmed.

Metsaühistu tegeleb ja suudab pakkuda oma liikmetele ja võimalusel teistele metsaomanikele järgmiseid teenuseid:

• Metsanduslik nõustamine;

• Metsakavade tellimine, metsamaa inventeerimise korraldamine;

• Metsauuendustööde korraldamine;

• Hooldusraie;

• Kasvava metsa raieõiguse müügi korraldamine;

• Metsamaterjali müügi korraldamine.Jätkub metsaühistu Maa jahindusliku kasutamise lepingute sõlmimine liikmetega ja jahiseltsidega.

Piirangud ja nõuded muudavad inimeste elu maal võimatuks

Viik ise elab Kikepera raba ja Soomaa lähistel ja ta nendib, et sealkandis pole metsa lõppemist kuskilt otsast näha: endiselt on selliseid metsaosasid, kuhu inimese jalg puutub üliharva. „Ja see on väga tore, et selliseid kohti on! Metsaelu suudab hävitada ainult inimene ja seda sageli mitte liigse majandamise, vaid looduse ümberkujundamise plaanidega. Kaitsealad, piirangud ning keelud on muutnud maal elavate inimeste elu pea võimatuks. Raske on aru saada, kuidas kunagisel mustikakohal mustikate korjamine täna ühtäkki loodust pöördumatult kahjustada võib? Enamasti on väärtused tekkinud ju inimese ja looduse koostoimimisena. Mida me kaitseksime, kui Eestis poleks seni metsamajandamist olnud? Kas siis oleks meil selliseid väärtuseid, mida hoida?“

Ta nendib, et alati on hea, kui arvamused on faktidega argumenteeritud, ent kindlasti ei saa argumendiks pidada pelletikütte, puitpõranda ja puitmööbliga eramuomaniku arvamust, kes mööda maanteed sõites nägi lagedat ala ja ütleb nüüd, et metsa ei tohiks üldse raiuda. Eriti tema maja tagant.

Viigi sõnul on oluline tasakaal ettevõtluse, sotsiaalküsimuste, keskkonna ja regionaalse arengu vahel. Kui liiga kiiresti ühte suunda joosta, jäävad paljud valdkonnad arendamata. Samas tasakaal aitab säilitada ja arenda elu kogu Eestimaal ning kui inimestest hoolida, on elu nii maal kui ka metsas võimalik.

Mitmendat põlve „metsamees“

Kadri-Aija Viik on pärit metsamehe perest. Tema isa õppis Tihemetsas metsandust ja kõrgkoolis agronoomiat ning sama valik oli ka vanavanaisal, kes olles riigimetsas metsavaht, pidi pärast Vabadussõda valima, kas jääda riigitööle või võtta vastu väljateenitud talu. Talu sai valitud Pärnumaale Saarde valda. Viielapselises peres viiendana sündinud Kadri-Aijal oli mõtlemist, mis võiks olla tema elukutse valik, sest ees olid juba agronoom, õpetaja, apteeker ja elektrik. Aga süda tõmbas metsa ja nii ta selle ameti valiski.

Tore on ka pesamuna nimesaamislugu: ettepanek Kadri nimeks panna tuli vanaema Ella Aureelielt, kuna lapselaps sündis kadripäeva lähistel. Aija oli aga isa mõttevälgatus, sest nime registreerima mineku eelsel ööl olla tütar palju karjunud. Perekonnanimi Viik tuli aga abikaasalt mehele minnes kingituseks.

Viik on lõpetanud 1990. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse inseneri erialal ning lisaks 2008. aastal Estonian Business Schooli. Teda on tunnustatud Pärnumaa Kodukandi poolt välja antud Sädeinimese ja kogu Viikide kuueliikmelist peret Kogukonna Pärli tiitliga.

Täna tegeleb naine aktiivselt igapäevaselt metsaühistu tegevuste korraldamisega ja erametsaomanike nõustamisega, mis muredega nad ühistu poole ka ei pöörduks. Tavaliselt alustatakse ikka algusest: mida on võimalik oma metsas teha ja mis selleks peab tegema? Palju on suhtlust e-kirja ja telefoni teel, aga sageli kohtutakse ka metsaomanikega metsas või kontoris. 

Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud asutasid 2012. aastal mitmete toimivate Pärnu-, Viljandi- ja Valgamaa metsaühistute liikmed, et kaasata endaga võimalikult rohkem erametsaomanikke ning üheskoos planeerida ja korraldada paremini kohalikku metsaelu. Metsaomanikku abistab ühistu oma metsa majandamisel kõigepealt läbi esmase nõustamise.

Naine ja metsandus sobivad väga hästi!

„Metsandus on põnev ala neile, kes armastavad ja hindavad privaatsust. Kellele pakuvad huvi erinevad maastikud ja looduse muutused. Arvestades metsa pikka kasvukäiku, on ühelt poolt tegemist konservatiivse ja stabiilse valdkonnaga. Teisalt on muutused märgatavad ja arusaadavad, kui vaid oskad tähele panna,“ selgitab Viik, kes pole kunagi kahetsenud oma valikut metsandust õppida. „Nii olen mõnelgi korral näidanud inimestele vanu lagendikke ja põlde, mis nüüd on metsa täis kasvanud. Minu istutatud mets on ka juba suureks sirgunud. „Ojaa, ei pannudki tähele,“ ütlevad inimesed siis. Aga peaks panema!“

Igav metsanduses kindlasti ei ole, nendib Viik, kes tuli riigimetsa tööle ajal, mil oli käes kõige põnevam aeg. Muutused toimusid kiiresti ja õppida sai ja tuli palju. „Oli väga huvitav aeg. Aastatega olen õppinud asju rahulikumalt võtma. Eks kogemused aitavad. Tean, et meeskonnatöö on tulemusteks ülioluline ja olen õppinud, et otsustamatus on halvim.“

„Naine ja metsandus sobivad muide väga hästi,“ ütleb metsaühistu juht. „Minu jaoks pole see kunagi probleem olnud. Tõenäoliselt mind on ümbritsenud nii head töökaaslased. Kunagi tööle asudes küsiti küll mu käest, et muidu tundud täitsa normaalne, aga metsandus…? Võtsin seda kui komplimenti!“

Artikkel avaldatud portaalis Põllumajandus

Statistikaameti andmeil kasvas metsaraie maht eelmisel aastal raiedokumentide alusel 3,2 protsenti 14,3 miljoni kuupmeetrini, kuid metsaraie pindala vähenes 1,5 protsenti 122 700 hektarile. Tegelikkuses on Keskkonnaagentuuri hinnangul varasemale kogemusele ja satelliidipiltidele toetudes statistikaameti avaldatud raiemaht siiski oluliselt väiksem.

Möödunud aasta raiemaht on viimase 20 aasta suurim. Kui perioodil 2000–2010 kõikus raiemaht raiedokumentide alusel 5,1 ja 7,4 miljoni kuupmeetri vahel, siis aastast 2010 on raiemaht ületanud iga aasta 10 miljonit kuupmeetrit, selgub statistikaameti andmetest.

Riigimetsas vähem raiet

Riigimetsas vähenes raiemaht mullu 8,1 protsenti 4,2 miljonile kuupmeetrile, raie kogupindala vähenes 6,6 protsenti 43 760 hektarile. Erametsas suurenes raiemaht 2017. aastal 8,9 protsenti 10 miljoni kuupmeetrini, raiepindala kasvas sama ajaga 1,8 protsenti 78 260 hektarini.

Lageraiete maht oli möödunud aastal 11,7 miljonit kuupmeetrit ja hooldusraiete maht ligi 2 miljonit kuupmeetrit. Aastaga kasvas lageraie maht 6,2 protsenti 53 180 hektarini, kuid hooldusraie maht vähenes 7 protsenti 64 000 hektarile.

Lageraietest 26 protsenti ehk ligi 3,1 miljonit kuupmeetrit tehti riigimetsas, erametsas oli lageraiete maht 8,6 miljonit kuupmeetrit.

Metsauuendust tehti möödunud aastal 9572 hektaril, sealhulgas metsaistutust ja külvi 7332 hektaril. Looduslikule uuenemisele aidati kaasa 2120 hektaril.

Kuuski istutati Eesti metsadesse mullu 4046 hektaril, mände 2614 hektaril ning kaski 470 hektaril. Teisi puuliike istutati mullu 11 hektaril.

Erametsa teatised realiseerimata

Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna peaspetsialisti Mati Valgepea sõnul sisaldavad raiedokumentide alusel koostatud andmed RMK hallatavate maade osas tegelike raiete andmeid ning teiste metsaomanike puhul 2017. aastal kavandatud raiete andmeid ainult metsateatiste põhjal. «Keskkonnaagentuur võrdleb kavandatud lageraiete alasid satelliidipiltidega ning hindab kavandatud lageraiete teostamise määra. 2017. aastal jäi teostamata ligikaudu pooled lageraietest muude omanike (sh erametsad) maadel,» rääkis Valgepea.

«Keskkonnaagentuuri eksperthinnangu alusel oli 2017. aastal raiete kogumahuks 10,99 miljonit kuupmeetrit, millest RMK raied moodustasid 4,32 miljonit, füüsilisest isikust metsaomanike raied 2,82 miljonit ja juriidilisest isikust metsaomanike raied 3,8 miljonit kuupmeetrit,» seletas Valgepea.

Ka keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Enn Pärt kinnitab, et statistikaameti avaldatud 2017. aasta raiemaht (raiedokumentide alusel 14,3 miljonit kuupmeetrit) sisaldab endas RMK tegelikku raiet ja erametsaomanike poolt metsateatistega deklareeritud raiekavatsust. «Keskkonnaagentuuri poolt varasematel aastatel teostatud analüüsid näitavad, et ligikaudu 40 protsenti erametsa teatistest tegelikult ei realiseerita ning raie jääb teostamata. Seega on 2017. aasta tegelik raiemaht metsateatiste statistikast oluliselt väiksem. Näiteks oli 2015. aastal raiemaht raiedokumentide alusel 12,6 miljonit kuupmeetrit, kuid statistiline metsainventuur (SMI) andis tegelikuks raiemahuks 10,1 miljonit kuupmeetrit,» seletas Pärt.

Artikkel avaldatud Postimehes

Kui muu maailm keskendub kliimamuutuste kontrolli alla saamisele, siis meil Eestis keskendutakse metsa säilitamisele ning see on tekitanud olemuslikke küsimusi ka puitmajatootjatele – kas puidu ehituses kasutamine on kuritegu looduse vastu või just ümberpööratult suur samm keskkonnahoiuks, kirjutab Eesti Puitmajaliidu tegevjuht Lauri Kivil.

Kõik meie ümber on materiaalne ning toodetud mingist algainest. See on lihtne tees, millest saavad aru kõik inimesed – me vajame eluks teatud asju ning need on valmistatud millestki. Iga valmistatud toode rahuldab teatud hulga meie vajadusi, kuid tekitab ka mõõdetava koguse muudatusi meid ümbritsevas keskkonnas, olgu selleks siis saaste vähenemine või suurenemine, liigilise koosseisu muutus, füüsiliste keskkondade ümber kujundamine vms.

Kas raiuda või mitte

2018. aasta oli nii kohaliku metsanduse dialoogi avardumise kui kliimamuutuste kontekstis märgilise tähendusega. Kui Eestis keskendutakse peamiselt metsade säilitamisele, siis globaalsel tasandil otsitakse lahendusi pigem kliimamuutuste kontrolli alla saamisele. Ühe peamise probleemkohana otsitakse võimalusi ehitustegevusega kaasneva saaste ning süsiniku emissiooni vähendamiseks, sest ligi 40% maailma kasvuhoonegaaside tekkest on seotud just ehitusega, seal lokkava raiskamise ning vale materjalikasutusega. Selle probleemi ühe lahendusena nähakse ehituses eelkõige puidu oskuslikumat ja suuremas mahus kasutamist.

Aasta metsanduses on tekitanud olemuslikke küsimusi ka puitmajatootjatele – kas puidu ehituses kasutamine on kuritegu looduse vastu või just ümberpööratult suur samm keskkonnahoiuks? Oleme tänaseni ennast pidanud sektoriks, mis pakub omas segmendis parimat keskkonnasäästlikku ehitustehnilist lahendust. Oleme uhked, et oleme suutnud luua tuhandeid kodusid, lasteaedu, koole, haiglaid jm eluks vajalikke hooneid, millest enamuse süsinikujalajälg on negatiivne või vähemalt kordades väiksem, kui traditsioonilise ehitusviisiga valminud hoonete puhul. See on toimunud maailma kõrgeimal insenertehnilisel tasemel, väärindades oskuslikult ka kohalikku puitmaterjali.

Rohedemagoogia

Nii kodaniku kui riigina peame Maale jäetava „jalajälje“ vähendamiseks välja kujundama teadlikud materjalikasutuse põhimõtted ja harjumused. Uuringud näitavad, et kodaniku tasandil oleme üks keskkonnateadlikumaid rahvaid maailmas, samas ei kinnita seda meie igapäevased tarbimis- ja käitumisharjumused. Ka riigina peame ennast äärmiselt roheliseks ning keskkonnasõbralikuks, samas lohiseme kaugel igavikus, otsides säästukohti detailidest, jättes samas tähelepanuta suurima mõjuga valdkonnad nagu näiteks ehituse.

Sektori katusorganisatsioonina oleme defineerinud enda tegevuse mõtte nii: „Puitmajade osakaalu suurendamise ja puidu laialdasema ehituses kasutamise kaudu loome kvaliteetset elukeskkonda ning vähendame globaalset ressursside raiskamist nii täna kui tulevikus.“ Oma tegevuses lähtume sektorina samas ka põhimõttest, et meie eesmärk ei ole võimalikult suures mahus puidu kasutamine – pigem otsime lahendusi, kuidas puidu kasutusega vähendada või asendada taastumatuid ressursse ja materjale.

Globaalsel tasandil keskkonnaprobleemidega tegelevad riigid näevad puidu suuremat kasutamist hoonete ehituses kliimamuutuste peatamise vältimatu vahendina. Riigina peame sellesse panustama ka meie. Tark ehitus ja keskkonnasõbralike kohalike materjalide kasutus on suurima keskkonnahoiu saavutamise koht. Ka riigihangete üheks oluliseks hindamiskriteeriumiks peaks olema hoonete keskkonnasõbralikkus ja CO2 jalajälg hoone kogu elutsükli jooksul, sealhulgas ehitamisel, haldamisel ja lammutamisel.

Kasutame puitu julgemalt

Mets on alati andnud inimestele tööd ja leiba ning teeb seda ka praegu. Meie nutikusest oleneb, kui mõistlikult me puitu kasutada oskame ning kuidas see aitab meie riiki tugevamaks ja jõukamaks muuta. Valimislubaduste hinnasildid panevad meist enamuse ahhetama. Seda suurem on nõutus, et puudub igasugune visioon rahakülvi katteks. Majandusharuna oleme üks Eesti tugevamaid eksportööre ning kohalikul kapitalil põhineva sektorina arvestatav riigieelarvesse panustaja. Meiega seotud väärtusahela ettevõtted pakuvad tööd väga suurele osale Eesti töövõimelisest elanikkonnast. Tootjatena anname nii kohalikule- kui importpuidule hoonetes uue elu, loome suurt lisandväärtust majanduses ning panustame väga tugevalt nii saaste kui süsiniku emissiooni vähendamisse.

Puitmajasektori jaoks on elementaarne, et Eesti metsanduspoliitika arvestab nii kodaniku, ettevõtja kui riigi vajadusi ja huve. Meil peab säilima võimalus puhata metsas oma närve ja kindlasti ei tohiks väheneda ka metsamaa osakaal, puidutagavara, metsade liigiline ja vanuseline mitmekülgsus. Kuid kõige selle juures peame nägema suuremat pilti ja väärindama meie ainsat taastuvat loodusvara oskuslikult ja oluliselt suuremas mahus. Selleks annab suurepärase võimaluse meie enda füüsiline elukeskkond – anname oma kohalikule puidule kõrge lisandväärtuse luues sellest oma kodud, kontorid ja koolid.

Lauri Kivil, Eesti Puitmajaliidu tegevjuht

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Ehitasime üles demokraatliku riigi, kus kehtib totalitaarse riigi looduskaitse. Käskude-keeldude põhimõte ja looduse kaitsmine üksikute objektide kaupa, tervikut arvestamata, on selle tegevuse muutnud vähemõttekaks ja isegi kahjulikuks.

Mida üldse tähendab sõna „looduskaitse”, mis argimeedias on esitatud kui me eksistentsi ainuke päästja ja valguskiir? Kas olete mõtisklenud sõna tähenduse üle? Kui kedagi on vaja kaitsta, siis järelikult on oht, et keegi-miski teda ohustab, tahab rünnata. See tekitab klassikalise heade-pahade vastanduse, võitleva hoiaku ja konfliktid. Väidan, et oleme oma looduskaitsega jõudnud olukorda, kus konfliktid süvenevad ja võitjaid ei ole. Peaksime kriitiliselt üle vaatama oma looduskaitse alused.

See ei pea tähendama seni tehtu täielikku lammutamist. See, mis on hästi, jäägu alles, kuid muutmist vajab see pool, mis on vananenud ja ammu enam ei vasta me ühiskonna tegelikele vajadustele.

Hulk dokumente, aga tervikut ei näe

Kõigepealt oleks vaja teha tänasele looduskaitsele täielik audit või inventuur ja modelleerida selle põhjal kõikehõlmav suur pilt ehk tervik. Väga võimalik, et vajame selleks erapooletut, sõltumatut välisauditit, et siinsete eelhoiakud ja isiklikud arusaamad ei hakkaks pilti moonutama. Vajame tegelikkuse täpset analüüsi, et välja töötada mudel, kuidas ja mismoodi me suudaks siin eksisteerida külg-külje kõrval ja loodusega koos ühtse tervikuna nii, et kõigil oleks ruumi ja eluks vajalikku keskkonda. Looduse liikidest rääkides vajame suurt pilti ka selleks, et oleks selge, kuidas ühte või teist liiki hoida nii, et muutused selles populatsioonis ei pärsiks kolmanda, neljanda või neljakümnenda liigi ellujäämist.

See on üsna tähtis, sest senine praktika on liialt killustunud. Meil on küll koostatud või uuendanud hulk kaitseeeskirju, kaitsekorralduskavasid ja kaitsealuste liikide tegevuskavasid, aga ühtedele kooslustele ja liikidele eeliseid luues pole arvestatud, kuidas see võib mõjuda paljudele teistele.

Koostatud dokumendid elavad igaüks oma elu. Mina arvan, et just sellepärast on meie looduskaitseametkonnad nii jäigad, et ametnikel tuleb järgida ja langetada otsuseid sadade omavahel ristuvate ning isegi üksteisele vasturääkivate dokumentide ja seaduste põhjal, mille koostamisel pole arvestatud tervikut. Et kogemata mitte eksida, teeb ametnik otsuse, mis tema jaoks on kõige riskivabam, kusjuures see ei pruugi kasulik olla ei inimesele, keda otsus puudutab, ei kaitstavale liigile ega ka mitte kogu ökosüsteemile antud paigas.

Tihtipeale saavad ametnikud inimlikult väga hästi aru, et asjad on kreenis, aga kuni midagi muudetud pole, järgivad nad olemasolevaid dokumente vaata et 120% täpsusega.

Kui ei oska midagi teha, siis parem mitte midagi teha – sellele tugineb ka praegune looduskaitse. Oma laste ja lastelaste tulevikule mõeldes oleks aeg siiski kogu see valdkond tervikuna ette võtta ja ehitada üles uus kaasaegne loodushoiusüsteem.

Mis juhtub kui kohtuvad ametnik ja sipelgas?

Mõned näited meie praeguse looduskaitse kohta. Kanakull on meil II kategooria kaitsealune liik. Kanakulli liigitegevuskava ütleb, et 50% teadaolevate ja registrisse kantud pesade ümber on vaja moodustada püsielupaigad. Miks 50% ja mitte kindel arv? Sest me ei tea seda arvu!

Aga miks on üldse vaja moodustada juriidiliselt väga kallis püsielupaik, kas teisi lahendusi pole? Näiteks kaitse, mis tugineb vääriselupaikade lepingu sarnaselt riigi ja maaomaniku notariaalselt kinnitatud kokkuleppele?

Samas tegevuskavas on toodud andmed, kus pesad asuvad – selgub, et kanaliste asurkondade lähedal. Aga kanaliste asurkonda on meil suurendada püütud – seni nigela tulemusega – nõukogude ajast saadik. Nõukogude ajal veel kanakulle kütiti. Loomulikult ei peaks enam küttima, aga kui soov on kanaliste arvukust suurendada, ei peaks me nende läheduses kanakullide pesapaikasid kaitsma.

Et ellu viiakse kahe nii ristuvate huvidega liigi kõrvuti kaitsmine, näitab mu meelest selgesti tervikpildi puudumist.

Teine näide pärineb Akste sipelgate kaitsealalt. Käisime seal aastaid tagasi mitmel korral koos teadlaste ja keskkonnaametnikega sipelgate olukorda hindamas ja vaatamas, mida oleks vaja teha, et sipelgatel oleks ka tulevikus olemas elupaik ja eluks head tingimused – käsil oli kaitseala kaitse-eeskirja uuendamine. Selgus, et puistud on liiga vanad, sipelgate olulised toitumisallikad on nii vanas ja kõrges puistus kadumas ning oleks vaja hakata tasakaalukalt puistut uuendama. Tunnistati, et oleme sellega hiljaks jäänud ja alustama oleks pidanud juba ammu.

Lõppes see lugu aga sellega, et osa delegatsioonis olevatest ametnikest leidis: samas puistus elavad ka teised kaitset vajavad liigid ja metsa uuendamine ükskõik millisel viisil peab olema igal juhul keelatud!

METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE – Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Lisaks sellistele näidetele on veel üks suur mure. Tänast looduskaitseseadust kasutavad ära radikaalselt mõtlevad aktivistid, kelle arust peaks tarbimise ja ühiskonna elatustaseme viima neile sobiva piirini ja see ei tohi olla seal, kuhu teised ühiskonnaliikmed pürgivad. Tänane suur viga on see, et looduskaitse põhineb pindalalisel lauskaitsel ja tegevusetusel – ärgem tehkem midagi ja siis ei ole keegi süüdi, kui midagi läheb valesti!

Keelud-käsud teevad karuteene kõigile

Kus on meie maaomanikud praeguse looduskaitse suhtes? Ütleks, et üsna hulluks muutunud olukorras – kogu koormus, nii moraalne, füüsiline kui ka materiaalne on pandud nende õlgadele.

Ühiskond nõuab aina kvaliteetsemat ökosüsteemiteenust ja igameheõigust ning soovib seda saada tasuta. Kuigi viimasel ajal on suudetud mõningal määral maaomanike koormust leevendada, ei ole see veel piisav.

Teame lähiminevikust, mis saab, kui eraomand kaotatakse. Meie praeguses ühiskonnas ja just looduskaitse vallas on natsionaliseerimine ja sotsialismiilmingud viimaste aastate jooksul aina süvenenud. Suuresti on see toimunud tänu tänasele looduskaitsseadusele ja selle ideoloogiale, millest rohelised aktivistid on aru saanud nii, et õige ongi kehtestada keeldusid ja käskusid ning teha otsuseid üle maaomanike peade.

Oleme liikumas maaomanike õiguste vähenemise suunas ja see on päris tõsine oht tänasele riigikorrale ja põhiseadusele. Maaomanikud saavad iga päev meediast signaale, nagu nad võiks kohe-kohe jääda ilma õigusest oma vara üle otsustada – keegi teine hakkab ütlema, mida tohib ja mida ei tohi.

Kuuldes jätkuvalt süüdistamist ja hirmutamist, mõjub see maaomanikule nii, et ta hakkab mõtlema, mida oleks võimalik kiiresti oma vara kaitseks teha. Ta kas alustab üliaktiivset majandamist või müüb oma vara koos maaga maha. Need mõlemad variandid teevad karuteene meile kõigile.

Risk on liiga suur!

Olenemata sellest, kas tegu on rumalusega, iseotsustamisjulguse puudumisega, kellegi teadliku asjade suunamisega (n-ö Kremli rahad, mille eesmärk on lõhestada demokraatlikku maailma) vms, on viimane aeg muuta suunda. Käskude ja keeldudega saavutame massilise maaomandist loobumise. Maailmas on palju odavat raha, mis kasutab kohe võimalust ja nii oleme tulevikus jälle maata inimressurss, mitte eestlased Eestimaal. Kes siis kaitseb tulevikus meie riiki, viib edasi meie kultuuri, kuidas säilib siin meie keel ja rahvus?

Kogu maailm muutub, Maa on ülerahvastatud, ressursid saavad otsa… Totaalse looduskaitsega omas riigis ainult kiirendame negatiivseid muutusi. Me ei peaks konflikte suurendama, vaid otsima koostööpinda ja ühtlasi üle vaatama, kas me senine tegevus looduse kaitsmisel on olnud küllalt mõttekas.

Vaadakem lõpetuseks me praegust looduskaitset nende nelja aspekti kaudu, mida oleme harjunud rõhutama, ent mitte päris elus arvestama. Ökoloogiline aspekt on arvestatud, kuid tavaliselt on seda tehtud kiiruga ja ebapiisavalt. Majanduslikust aspektist on heal juhul välja toodud omavalitsuse saamata jääv maamaks ja see on kõik! Kultuuriline ja sotsiaalne aspekt jäävad tavaliselt täielikult arvestamata.

Teeme seadusi, mida riik ja isegi keskkonnaamet ei suuda rahapuudusel täita, kuid rühime aina edasi. Esiteks on küsitav liigikaitse tõhusus. Teiseks lõhume üht omariikluse alustala, eraomandit. isegi justkui ei märka seda. Risk on liiga suur, et tohiksime samamoodi jätkata.

Autor: Ants Erik, Metsatervenduse juhatuse liige

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Metsaomanik peab enne raiete planeerimist arvestama kasvava metsa müügiga kaasnevaid kõiki kulusid. Eelnevalt kui metsa raiuma asuda, tasub kaaluda, kas turul olevate metsamaterjalide hindade ja ülestöötamis kulude juures on mõistli oma kasvavat metsa müüa.

2019. aasta esimese kvartali lõpu seisuga oli keskmine hind erametsa hinnastatistika alusel männipalgil 81,23 €/tm, männipeenpalgil 76,50 €/tm, kuusepalgil 80,08 €/tm ja kuusepeenpalgil 76,26 €/tm. Lehtpuu jämesortimentide hinnad olid aasta taguse ajaga võrreldes kallinenud ja I kvartali hinnad olid: kasepakk 120,94 €/tm, kasepalk 75,22 €/tm, haavapalk 43,50 €/tm ja lepapalk 42,57 €/tm. Tihumeeter küttepuitu maksis märtsis 31,87 eurot. Need kõik on lõpplaohinnad.

Kui metsaomanik soovib välja arvutada kasvava metsa müügi hinda ehk kännuraha, siis tuleks lõpplaohinnast maha lahutada puidu varumiskulud, mis hõlmavad raiumist ja kokkuveo kulu ning väljaveokulu, mis kulub autotranspordile tarbija lõpplattu.

Varumiskulud sõltuvad paljudest aspektidest nagu näiteks: raielangist, raieviisist, valitud tehnoloogiast, asukohast metsatee suhtes ja paljust muust. Seega on iga langi varumiskulud unikaalsed.

Transpordikulu sõltub eelkõige lõpplao kaugusest, eeldusel, et sõidetakse täiskoormaga. Nii võib tekkida olukord, kus 2-3 eurot odavama lõpplaohinna aga väiksema veokaugusega on kännuraha suurem, mis metsaomanikule lõpuks jääb.

Kui vaadata metsaühistute hinnastatistikat ja erinevaid ekspertarvamusi, siis hetkel võib hinnata varumiskulude suuruseks keskmiste raielankide korral 14,5-17 €/tm. Sellele lisandub juurde transpordikulu 8-8,5 €/tm.

Kui lüüa kokku kõik kasvava metsa müügiga seotud kulud ja need saadud müügihinnast maha arvestada, siis võib küttepuidu müügil metsa tegelik hind langeda nulli lähedale, kui varumis- ja transpordikulud osutuvad keskmisest oluliselt kõrgemaks.

Kui varumis- ja transpordikulud osutuvad keskmisest oluliselt kõrgemaks, võib küttepuidu müügil metsa tegelik hind langeda nulli lähedale. Sellise tulemuseni jõuab metsaomanik siis, kui lööb kokku kõik kasvava metsa müügiga seotud kulud ja need saadud müügihinnast maha arvestada.

Näiteks olukordades, kui soovitakse turule tuua väga peenike mets, teha harvendusraie, kui on varutud materjali pikk kokkuvedu või lõpptarbija on kaugel. Sellistel raietel metsaomanik sisuliselt kohest majanduslikku tulu ei saa.

Võrdlustabel mõnedest aspektidest, mis mõjutavad varumis- ja transpordikulu  Foto: Heiki Hepner, Tark Mets OÜ

Kui mõne sortimendi kännuraha tuleb nulli lähedane või negatiivne, tuleks metsaomanikul raielanki tervikuna hinnata, arvutada kõikide sortimentide kännuraha kokku ja siis otsustada, kas tasub müüa või ei.

Allikas: Heiki Hepner, OÜ Tark Mets kvartaalne puiduhindade statistika

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Riik võiks metsade raiemahu arvutamiseks kehtestada algoritmi, arvab emeriitprofessor Artur Nilson.

Täismahus artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes

Eesti metsandusettevõtted kardavad sel aastal lööki Skandinaavia põhiturgudelt, aga ka Kesk-Euroopast.

“Ärevusega vaatame, mis aasta lõpuks saab,” ütles Metsagrupp OÜ juhatuse liige Urmas Rahnel. Eelmisel aastal kasvatas ettevõte kasumit üle 90 protsendi ja käivet üle 60 protsendi, aga alanud aasta paneb muretsema.

Rootsi turg hellitab, aga lööb

Puidupõhiste toodete, sealhulgas ümarpuidu eksport on viimasel aastal olnud kasvutrendis (vt infokasti ja graafikuid). Erakordselt oluline turg töösturitele on Rootsi ja teisedki Skandinaavia riigid, kuid munade ühes korvis hoidmine võib nüüd valusalt kätte maksta.

Rahnel ütles, et peamistes ekspordi sihtriikides oli raiumiseks soodne talv, mistõttu ei vajata enam nii palju Eesti puitu. Sama kinnitas mulluse Äripäeva Puidutööstuse TOPi müügitulu pingereas kolmanda koha omaniku Lemeksi juht Jüri Külvik. “Mitmetel Euroopa turgudel ja Skandinaavias on tunda, et nõudlus väheneb ning see annab kindlasti 2019. aasta tulemustes tunda,” ütles Külvik.

Külvik kinnitas, et tänavu võib tulla tagasilööke rohkem kui eelmisel aastal ning metsaomanikel ja kohalikule puidutööstusele toorainet pakkuvatel ettevõtetel peaks olema tuleviku suhtes mõõdukas mure. Siiski lisas Külvik, et midagi drastilist toimuma ei hakka, eriti kui hajutada riske ehk püüda leida rohkem riike, kuhu eksportida.

“Meie ekspordime 35 turule ja loomulikult kui kuskilt tuleb vastulöök, siis hakkame rohkem tööd tegema teistel turgudel,” selgitas Külvik. Seega ei ole Lemeksil vaja hakata vaatama uute turgude poole, vaid ettevõte peaks saama hakkama praeguse haardega.

Eesti äri mõjutavad ka Kesk-Euroopa hädad

Metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuht Henrik Välja sõnul ei tee muret mitte üksnes nõudluse vähenemine Skandinaavia turul, vaid ka looduse keerdkäikudest põhjustatud hinnalangus Kesk-Euroopas.

“Kindlasti on puidusektoris välisturgudel olukord läinud keerulisemaks, seda on mõjutanud ka eelmisel aasta ulatuslikud putuka- ja tormikahjustused Kesk-Euroopa metsades, mis on sealse turu odava materjaliga üle ujutanud,“ selgitas Välja.

Poolenisti Graanul Investile kuuluva Karo Metsa juht Runo Ruubel aga ei usu, et nõudlus puidu järele peaks drastiliselt langema. “Kui ilmastik ei sega, siis ma väga riske ei näe,” arvas Ruubel. Samas tunnistas ta, et mõningat langust nõudluses Skandinaaviasse viidavad paberipuidu järele on siiski turul märgata. Ta avaldas siiski lootust, et Eestis turustatav küttepuit ja kohalikule tööstusele müüdavad teised puidusortimendid hoiavad üldist nõudlust praegusel tasemel.

Hind oligi liiga kõrge

Siiani pakkusid Skandinaavia tööstused puidu eest anomaalselt kõrget hinda, ütles Välja. Nüüd, kui hinnatase langeb, on see Välja sõnul pigem normaalse olukorra taastumine. Rahnel ütles, et kokkuostuhinnad on juba langenud ja need olidki juba tükk aega väga kõrgel, mistõttu korrektsiooni oligi oodata.

2017. aastal alanud ümarpuidu hinnarallit juhtis paberipuit.

Graanul Investi suuromaniku Raul Kirjaneni sõnul on selge, et ebatavaliselt kõrged ümarpuidu hinnad peavad alla tulema ning see protsess on juba alanud. “Kas see puudutab ainult hindade normaliseerumist või hakkab mõjutama reaalselt ka mahtusid, selgub aasta teises pooles,” märkis Kirjanen.

Puidutööstuse jaoks teeb Kirjaneni sõnul elu keeruliseks ka lõpptoodete hindade langustrend. Kõrvutades lõpptoodete hinnalanguse kasvavate sisendkuludega ehk vähese tõõjõu, suurenevate energiakulude ja transpordile lisandunud aktsiisikuluga, siis on kohalik puidutööstus sattunud äärimiselt keerulisse turusituatsiooni. “Selline ümarpuidu hinnatõus on meie põhikonkurentidega võrreldes muidugi erakordne, vähendab konkurentsivõimet ning survestab ka marginaale,” ütles Kirjanen.

Seejuures on Graanul Investi juht veendunud, et üha suurem osa Baltikumis kasvavast paberipuust hakkab jääma kohapeale. Kui nõudlus kohaliku paberipuidu järele eksportturgudel kaobki, siis pole Kirjaneni arvates kallile paberipuidule alternatiivseid turge vaja otsidagi. “Mis puudutab meie enda põhitoodet ehk pelleteid, siis oleme üritanud alati turgude vahel teatud tasakaalu hoida, et kõik munad ei oleks ühes korvis,” märkis Kirjanen.

Välja sõnul peab riik hoolitsema, et puidutööstuse konkurentsivõime säiliks, seda eriti kasvavate palgakulude tingimustes. „Regulatsioonid ja piirangud metsanduses on peamistest konkurentriikidest karmimad ja vähendavad tooraine kättesaadavust ning tõstavad omahinda,“ tõdes ta.

Eksport ronib aina üles

Selle aasta esimesel kuul oli puidupõhiste toodete eksport üle 195 miljoni euro, mis on eelmise aasta esimesest kuust tugevam tulemus. Kõige rohkem kasvas eelmise aasta jaanuariga võrreldes ümarpuidu eksport (58%), vineeri eksport (34%) ja graanuli eksport (42%).

Kasv oli jätk terve eelmise aasta trendile. Statistikaameti andmetel oli puidupõhiste toodete eksport eelmise aasta 12 kuuga üle 2 miljardi euro, mis on 12% rohkem kui 2017. aastal. Puidupõhiste toodete import oli samal perioodil 760 miljonit eurot ja see tõusis eelnenud aastaga võrreldes +10%. Puidutoodete väliskaubanduse bilansi ülejääk oli eelmise aastaga võrreldes 13% suurem, 1,6 miljard eurot. Puidupõhised tooted on Eesti väliskaubanduse bilansi üks kõige olulisemaid tasakaalustajaid.

Eelmisel aastal tervikuna panustasid ekspordi väärtuse kasvu kõige rohkem ümarpuidu eksport (55%), vineer (29%) ning puidust kokkupandavad ehitised (23%).

Ehitussektoril tuleb silma peal hoida

Metsa- ja puidutööstuse liidu tegevjuhi Henrik Välja sõnul mõjutab Eesti puidutööstust väga palju ka see, mis toimub ehitussektoris, kuhu läheb praegu enim kodumaist puitu.

„Pikas vaates on puitehitusest saamas aina tõsiseltvõetavam konkurent harjumuspärasele betoon- ja terashoonetele, mistõttu pikas perspektiivis näeme kindlasti nõudluse kasvu,“ ütles Välja.

Tema sõnul on Eesti ehituspuidu jaoks olulised sihtturud eksootilised Austraalia, Jaapan ja Lõuna-Korea. Kõrgeima lisandväärtusega tooted ehk puitmajad lähevad hoolimata globaalsest haardest siiski lähiturgudele.

„Vajadus oleks kindlasti suurendada puitmajade kui ühe kõrgema lisandväärtusega tootegrupi turgude jaotust, milleks oleks vajalik teha ka tootearendust. Kesk-Euroopas on kiiresti kasvamas puidust kõrghoonete ehitamine ja seda just suurtes linnades nagu Pariis või London,“ ütles Välja.

Allan Rajavee, Äripäev AS

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Lindude ja loomade pesitsusaja tõttu algas riigimetsas kaks kuud kestev raierahu. Keskkonnaorganisatsioonid ei pea seda aga piisavaks ja pöördusid keskkonnaministri poole, et kehtestaks üleriigiline raierahu. Pöördumist arutanud osapooled konsensuseni ei jõudnud, vahendab ERR.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Marku Lambi sõnul üleriigilist raierahu praegu ei tule, sest valitsus vahetub, kuid kaalumisel on teised variandid.

“Neid tegevusi, mida on vaja teha metsalindude arvukuse suurendamiseks, on kahtlemata rohkem, et laualt käis näiteks läbi kiskluse vähendamine,” sõnas ta.

Eesti ornitoloogiaühingu andmetel on metsalindude arvukus viimastel kümnenditel vähenenud ligi 50 000 paari võrra aastas ning täielik raierahu suudaks langustrendi vähendada.

“Jääb loota metsamajandajate mõistlikkusele, et võimalikult paljud neid siiski peaks seda raierahu. RMK osaline raierahu kehtib. Tegelik vajalik on kolme kuu pikkune, sest peale jaanipäeva on väga paljudel lindudel veel pojad pesas, kui RMK uuesti alustab raietega,” selgitas Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuht Veljo Volke.

Üleriigilisele raierahule on vastu Eesti metsa- ja puidutööstuse liit, kelle hinnangul ei ole selge, kuidas täpselt metsandus lindude arvukust mõjutab.

Liidu tegevjuhi Henrik Välja sõnul oleks üleriigilise raierahu negatiivne mõju majandusele suurem kui positiivne mõju loodusele.

Riigimetsa majandamise keskuse hinnangul mõjutaks üleriigiline raierahu enim maal elavaid inimesi.

“Kui me pool aastat, kui on lindude-loomade sigimis-pesitsusperiood, metsas tööd ei tee, siis need inimesed peaksid leidma endale teise rakenduse, ilma leivata ja palgata poolt aastat keegi vastu ei pea,” nentis RMK juhatuse liige Tavo Uuetalu.

Keskkonnaameti sõnul on raske leida ideaalset tasakaalu majanduse ja loodushuvide vahel.

“Öeldakse, et küpses majandusmetsas võiks neid olla umbes seitse paari hektari kohta, kui on selline looduslik põlismets, siis võib-olla 11 paari hektari kohta. Nad tulevad erineval ajal, nad pesitsevad erinevatel aegadel. Nii et see on üks keeruline kompromisside kunst, et kuidas toimetada nii, et loodust võimalikult vähe häiritaks,” tunnistas keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma.

Looduskaitseseaduse järgi on lindude ja nende pesade hävitamine või häirimine pesitsusajal keelatud.

Allikas: ERR

Artikkel on avaldatud Äripäevas

Metsaomanike sõnul on keskkonnaministrile tehtud ettepanek keelata lindude pesitsusajaks raietööd metsades järjekordne näide sellest, kuidas linnainimesed piiravad tagajärgede eest vastutust võtmata maainimesi.

Metsasektoris töötab üle 30 00 inimese, enamus neist maapiirkondades. Suurele hulgale neist tähendaks raiete keelamine kuudeks sissetulekuta jäämist.

Metsamees Karl Lister on sügavalt nördinud välja pakutud uue piirangu üle. “Nende piirangute taga on inimesed, kes töötavad linna kontorites. Metsas käivad nad vahel matkamas või marju korjamas. Minu ja paljude teiste maainimeste jaoks on mets aga igapäevane elukeskkond ja elatusallikas. Selline piirangu ettepanek on minu meelest järjekordne näide sellest, kuidas asjatundmatud ja elu- ja metsavõõrad linnainimesed üritavad maainimeste elu piirata ja kontrollida,” sõnas Lister. “Igasugune jutt regionaalpoliitikast on väga õõnes selliste ettepanekute valguses, mis jätaks tuhanded inimesed maapiirkondades mitmeks kuuks töötuks,” lisas Lister.

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Mikk Link leiab, et otsuseid raiete pesitsusajaks piiramise kohta ei saa kindlasti emotsioonipõhiselt teha. “Oleme sama meelt nendega, kes leiavad, et linde tuleb hoida ja neid pesitsuse ajal võimalikult vähe segada. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et sellistel piirangutel on väga tugev mõju tuhandetele perekondadele üle Eesti,” juhib Link tähelepanu raiete keelamisega kaasnevatele mõjudele. “Metsasektor on maapiirkondades üks väga olulisi tööandjaid. Võrumaal on iga viies tööl käiv inimene hõivatud just metsasektoris. Need on inimesed, kes peaksid selliste piirangute tõttu jääma mitmeks kuuks töötuks. Teades statistikat selle kohta, kui vähe on eestlastel keskmiselt sääste ja võimekust oma pere üle palgapäeva toita, ei taha ma ette kujutada ka, mida need inimesed täna tunnevad,” sõnas Link.

Metsaomaniku Taavi Ehrpaisi sõnul teeb väga suur osa metsaomanikest kevadisel ajal raietöid vastutustundlikult. Tihti on just mai või juunikuu aasta kõige kuivem aeg, kus pinnasekahjustused on kõige väiksemad. “Metsas töötavad inimesed teavad, et metsatöid saab ka kevadisel ajal teostada nii, et nende mõju lindudele ja loomadele on võimalikult väike. Näiteks tuleb valida puistud, mida linnud pesitsuspaikadena ei eelista,“ näitlikustas Ehrpais.

Mikk Link lisab, et enne totaalse piirangu kehtestamist kõigepealt hinnata, kas piirangud üldse lahendaks probleemi. “Puudub igasugune uurimus, mis tõestaks, et just metsatööde piiramine oleks parim ja peamine meede lindude arvukuse suurendamiseks. Ornitoloogide uuringud viitavad, et tänase rändlindude arvukuse vähenemise taga on suuresti globaalsed kliimamuutused, aga ka näiteks rändlindude aktiivne küttimine lõunapoolsetes riikides. Mõtteviis, et kõigepealt piirame ja pärast uurime on äärmiselt lühinägelik,” lisas Link.

Eesti Erametsaliit teeb täna omapoolse pöördumise keskkonnaministrile. Pöördumisega ühinevad ka Eesti Metsatöötajate Ametiühing, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Talupidajate Keskliit.

Täna kehtib raierahu riigimetsades 15. aprillist 15. juunini. Eesti oleks ainus riik siin regioonis, kus taoline totaalne, ka erametsades rakendatav piirang kehtiks. Lisaks on Eesti Euroopas esirinnas piirangutega metsa osakaalu poolest, kus raietööde teostamine on kas täiesti keelatud või rangete piirangutega.

Artikkel on avaldatud Äripäevas