Ehitasime üles demokraatliku riigi, kus kehtib totalitaarse riigi looduskaitse. Käskude-keeldude põhimõte ja looduse kaitsmine üksikute objektide kaupa, tervikut arvestamata, on selle tegevuse muutnud vähemõttekaks ja isegi kahjulikuks.
Mida üldse tähendab sõna „looduskaitse”, mis argimeedias on esitatud kui me eksistentsi ainuke päästja ja valguskiir? Kas olete mõtisklenud sõna tähenduse üle? Kui kedagi on vaja kaitsta, siis järelikult on oht, et keegi-miski teda ohustab, tahab rünnata. See tekitab klassikalise heade-pahade vastanduse, võitleva hoiaku ja konfliktid. Väidan, et oleme oma looduskaitsega jõudnud olukorda, kus konfliktid süvenevad ja võitjaid ei ole. Peaksime kriitiliselt üle vaatama oma looduskaitse alused.
See ei pea tähendama seni tehtu täielikku lammutamist. See, mis on hästi, jäägu alles, kuid muutmist vajab see pool, mis on vananenud ja ammu enam ei vasta me ühiskonna tegelikele vajadustele.
Hulk dokumente, aga tervikut ei näe
Kõigepealt oleks vaja teha tänasele looduskaitsele täielik audit või inventuur ja modelleerida selle põhjal kõikehõlmav suur pilt ehk tervik. Väga võimalik, et vajame selleks erapooletut, sõltumatut välisauditit, et siinsete eelhoiakud ja isiklikud arusaamad ei hakkaks pilti moonutama. Vajame tegelikkuse täpset analüüsi, et välja töötada mudel, kuidas ja mismoodi me suudaks siin eksisteerida külg-külje kõrval ja loodusega koos ühtse tervikuna nii, et kõigil oleks ruumi ja eluks vajalikku keskkonda. Looduse liikidest rääkides vajame suurt pilti ka selleks, et oleks selge, kuidas ühte või teist liiki hoida nii, et muutused selles populatsioonis ei pärsiks kolmanda, neljanda või neljakümnenda liigi ellujäämist.
See on üsna tähtis, sest senine praktika on liialt killustunud. Meil on küll koostatud või uuendanud hulk kaitseeeskirju, kaitsekorralduskavasid ja kaitsealuste liikide tegevuskavasid, aga ühtedele kooslustele ja liikidele eeliseid luues pole arvestatud, kuidas see võib mõjuda paljudele teistele.
Koostatud dokumendid elavad igaüks oma elu. Mina arvan, et just sellepärast on meie looduskaitseametkonnad nii jäigad, et ametnikel tuleb järgida ja langetada otsuseid sadade omavahel ristuvate ning isegi üksteisele vasturääkivate dokumentide ja seaduste põhjal, mille koostamisel pole arvestatud tervikut. Et kogemata mitte eksida, teeb ametnik otsuse, mis tema jaoks on kõige riskivabam, kusjuures see ei pruugi kasulik olla ei inimesele, keda otsus puudutab, ei kaitstavale liigile ega ka mitte kogu ökosüsteemile antud paigas.
Tihtipeale saavad ametnikud inimlikult väga hästi aru, et asjad on kreenis, aga kuni midagi muudetud pole, järgivad nad olemasolevaid dokumente vaata et 120% täpsusega.
Kui ei oska midagi teha, siis parem mitte midagi teha – sellele tugineb ka praegune looduskaitse. Oma laste ja lastelaste tulevikule mõeldes oleks aeg siiski kogu see valdkond tervikuna ette võtta ja ehitada üles uus kaasaegne loodushoiusüsteem.
Mis juhtub kui kohtuvad ametnik ja sipelgas?
Mõned näited meie praeguse looduskaitse kohta. Kanakull on meil II kategooria kaitsealune liik. Kanakulli liigitegevuskava ütleb, et 50% teadaolevate ja registrisse kantud pesade ümber on vaja moodustada püsielupaigad. Miks 50% ja mitte kindel arv? Sest me ei tea seda arvu!
Aga miks on üldse vaja moodustada juriidiliselt väga kallis püsielupaik, kas teisi lahendusi pole? Näiteks kaitse, mis tugineb vääriselupaikade lepingu sarnaselt riigi ja maaomaniku notariaalselt kinnitatud kokkuleppele?
Samas tegevuskavas on toodud andmed, kus pesad asuvad – selgub, et kanaliste asurkondade lähedal. Aga kanaliste asurkonda on meil suurendada püütud – seni nigela tulemusega – nõukogude ajast saadik. Nõukogude ajal veel kanakulle kütiti. Loomulikult ei peaks enam küttima, aga kui soov on kanaliste arvukust suurendada, ei peaks me nende läheduses kanakullide pesapaikasid kaitsma.
Et ellu viiakse kahe nii ristuvate huvidega liigi kõrvuti kaitsmine, näitab mu meelest selgesti tervikpildi puudumist.
Teine näide pärineb Akste sipelgate kaitsealalt. Käisime seal aastaid tagasi mitmel korral koos teadlaste ja keskkonnaametnikega sipelgate olukorda hindamas ja vaatamas, mida oleks vaja teha, et sipelgatel oleks ka tulevikus olemas elupaik ja eluks head tingimused – käsil oli kaitseala kaitse-eeskirja uuendamine. Selgus, et puistud on liiga vanad, sipelgate olulised toitumisallikad on nii vanas ja kõrges puistus kadumas ning oleks vaja hakata tasakaalukalt puistut uuendama. Tunnistati, et oleme sellega hiljaks jäänud ja alustama oleks pidanud juba ammu.
Lõppes see lugu aga sellega, et osa delegatsioonis olevatest ametnikest leidis: samas puistus elavad ka teised kaitset vajavad liigid ja metsa uuendamine ükskõik millisel viisil peab olema igal juhul keelatud!
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE – Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!
Lisaks sellistele näidetele on veel üks suur mure. Tänast looduskaitseseadust kasutavad ära radikaalselt mõtlevad aktivistid, kelle arust peaks tarbimise ja ühiskonna elatustaseme viima neile sobiva piirini ja see ei tohi olla seal, kuhu teised ühiskonnaliikmed pürgivad. Tänane suur viga on see, et looduskaitse põhineb pindalalisel lauskaitsel ja tegevusetusel – ärgem tehkem midagi ja siis ei ole keegi süüdi, kui midagi läheb valesti!
Keelud-käsud teevad karuteene kõigile
Kus on meie maaomanikud praeguse looduskaitse suhtes? Ütleks, et üsna hulluks muutunud olukorras – kogu koormus, nii moraalne, füüsiline kui ka materiaalne on pandud nende õlgadele.
Ühiskond nõuab aina kvaliteetsemat ökosüsteemiteenust ja igameheõigust ning soovib seda saada tasuta. Kuigi viimasel ajal on suudetud mõningal määral maaomanike koormust leevendada, ei ole see veel piisav.
Teame lähiminevikust, mis saab, kui eraomand kaotatakse. Meie praeguses ühiskonnas ja just looduskaitse vallas on natsionaliseerimine ja sotsialismiilmingud viimaste aastate jooksul aina süvenenud. Suuresti on see toimunud tänu tänasele looduskaitsseadusele ja selle ideoloogiale, millest rohelised aktivistid on aru saanud nii, et õige ongi kehtestada keeldusid ja käskusid ning teha otsuseid üle maaomanike peade.
Oleme liikumas maaomanike õiguste vähenemise suunas ja see on päris tõsine oht tänasele riigikorrale ja põhiseadusele. Maaomanikud saavad iga päev meediast signaale, nagu nad võiks kohe-kohe jääda ilma õigusest oma vara üle otsustada – keegi teine hakkab ütlema, mida tohib ja mida ei tohi.
Kuuldes jätkuvalt süüdistamist ja hirmutamist, mõjub see maaomanikule nii, et ta hakkab mõtlema, mida oleks võimalik kiiresti oma vara kaitseks teha. Ta kas alustab üliaktiivset majandamist või müüb oma vara koos maaga maha. Need mõlemad variandid teevad karuteene meile kõigile.
Risk on liiga suur!
Olenemata sellest, kas tegu on rumalusega, iseotsustamisjulguse puudumisega, kellegi teadliku asjade suunamisega (n-ö Kremli rahad, mille eesmärk on lõhestada demokraatlikku maailma) vms, on viimane aeg muuta suunda. Käskude ja keeldudega saavutame massilise maaomandist loobumise. Maailmas on palju odavat raha, mis kasutab kohe võimalust ja nii oleme tulevikus jälle maata inimressurss, mitte eestlased Eestimaal. Kes siis kaitseb tulevikus meie riiki, viib edasi meie kultuuri, kuidas säilib siin meie keel ja rahvus?
Kogu maailm muutub, Maa on ülerahvastatud, ressursid saavad otsa… Totaalse looduskaitsega omas riigis ainult kiirendame negatiivseid muutusi. Me ei peaks konflikte suurendama, vaid otsima koostööpinda ja ühtlasi üle vaatama, kas me senine tegevus looduse kaitsmisel on olnud küllalt mõttekas.
Vaadakem lõpetuseks me praegust looduskaitset nende nelja aspekti kaudu, mida oleme harjunud rõhutama, ent mitte päris elus arvestama. Ökoloogiline aspekt on arvestatud, kuid tavaliselt on seda tehtud kiiruga ja ebapiisavalt. Majanduslikust aspektist on heal juhul välja toodud omavalitsuse saamata jääv maamaks ja see on kõik! Kultuuriline ja sotsiaalne aspekt jäävad tavaliselt täielikult arvestamata.
Teeme seadusi, mida riik ja isegi keskkonnaamet ei suuda rahapuudusel täita, kuid rühime aina edasi. Esiteks on küsitav liigikaitse tõhusus. Teiseks lõhume üht omariikluse alustala, eraomandit. isegi justkui ei märka seda. Risk on liiga suur, et tohiksime samamoodi jätkata.
Autor: Ants Erik, Metsatervenduse juhatuse liige
Artikkel on avaldatud Äripäevas