Autor: eestimaavara

PUIDUTURU HINNAÜLEVAADE | Suvine puiduturg kisub langustrendi

Tänavune kalendrisuvi tuleb langustrendis puiduturuga.

Märgatav hinnalangus on tabanud kasepakku ja okaspuupalke. Ainsana ei langenud hinnad haava- ja lepapalgil ega haavapaberipuidul.

Okaspuupalkide hinnad langesid jätkuvalt. Möödunud kuuga odavnesid standardpalgid u 4% ja peenpalgid 2%. Kvartalitaguse ajaga on kuusepalk odavnenud 8,1%. Männipalgid odavnesid 7,4, männipeenpalgid 6,4 ja kuusepeenpalgid 6,3%.

Eelmise aasta juuniga võrreldes jääb hinnalangus 6–7% piiresse. See tähendab, et tänavu on metsaomanike tulu männi standardpalkide ja kuusepeenpalkide müügil ligi 5 eurot, männipeenpalkide müügil 5,40 ja kuuse standardpalkide müügil 5,60 eurot väiksem.

Lehtpuu jämesortimentidest odavnesid kasepakk ja -palk, kusjuures kasepaku hind kukkus ligi 8% ja kasepalgil 3%. Haava- ja lepapalgi hind kasvas samal 1,1% ja 2,2%. Kolme kuu taguse ajaga võrreldes on pilt sama, ainult kase jämesortimentide hinnad on veelgi rohkem odavnenud (kasepakul 10,6% ja kasepalgil 7,1%).

Aastataguse ajaga võrreldes on korraliku kasvu teinud lepapalgi hind (9,7%). Plusspoolel on ka haavapalk, mille hind on eelmise aasta juuniga võrreldes kallinenud 2,3%. Samal ajal on kasepakk 7% ja kasepalk 5,6% odavnenud. Nii teenib metsaomanik kasepakult ligi 8,10 eurot ja kasepalgilt 4,20 eurot tihumeetri kohta vähem tulu. Lepapalgi müük toob ligi 3,90 eurot ja haavapalgi müük 1 euro tihumeetri kohta rohkem tulu kui mullu.

Paberipuiduturul on metsaomanike jaoks positiivne muudatus toimunud haavapuidu osas. Nimelt on haavapaberipuit kuuga 1,4% kallinenud. Kui kasepuidu hind on maiga võrreldes sisuliselt jäänud samale tasemele (–0,2%), siis okaspuupuidu hind on jätkanud langemist (kuuga u 3,5%). Kallimaks sordiks on endiselt kasepaberipuit. Kolme kuu taguse ajaga võrreldes on okaspuupuidu hind kukkunud ligi 13% ja kasepuit ligi 10%. Ainsana pole langenud haavapuidu hind, vaid hoopis ühe protsendi jagu tõusnud.

Mulluse juuniga võrreldes on eriti märkimisväärselt kukkunud okaspuupuidu hind (ligi 30%). Haavapuit on samal ajal odavnenud enam kui 11% ja kasepuit 10,5%. Tänavu teenib ühelt tihumeetrilt okaspuupuidult üle 18 euro, kasepuidult ligi 7,75 ja haavapuidult 4,60 eurot vähem tulu kui eelmisel aastal.

Küttepuit on möödunud kuuga odavnenud 0,4% ning keskmiseks hinnaks kujunes juunis 31,37 €/tm. Kolme kuu taguse ajaga võrreldes on hind odavnenud 1,6%, aasta tagasi maksis küttepuit enam-vähem sama palju kui tänavugi.

Artikkel koos interaktiivse graafikuga on avaldatud Maalehes

Kuidas läheb Eestimaa metsadel?

Hiljutisest Eesti inimeste keskkonnateadlikkuse uuringust koorus välja, et eestlane tunneb oma metsade üle uhkust ja hirmu ühekorraga. Ühest küljest on meie maa rohelus ja inimeste tihe side loodusega meie identiteedi raudne alustala, teisalt aga lahknevad arvamused metsade seisukorra kohta kardinaalselt. Kui 61% eestimaalastest on seisukohal, et meie metsadel läheb hästi, siis 35% tunneb metsa üle muret. Eelkõige kerkivad küsimused, kas meie metsad on piisavalt hoitud ja targalt majandatud ning ega mets äkki otsa saa?

Iga eestimaalase kohta 3000 puud
Eesti on jätkuvalt üks maailma metsarikkamaid riike – metsaga on kaetud ligi pool meie maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit. Iga eestimaalase kohta teeb see umbes Tammsaare pargi suuruse metsatuka või umbes 3000 puud. Metsadest ligi 40% kuulub riigile ehk meile kõigile ja neid metsi hoiab, kasvatab ja majandab RMK. Ülejäänu on erametsaomanike, valdavalt eraisikute (u 100 000), aga ka firmade hoole all.

Eesti metsamaa on aastakümneid kasvanud ja seda põhiliselt tänu endiste põllumaade võssakasvamisele. Võrreldes näiteks 1939. aastaga on metsamaa pindala ja kasvavate puude tagavara kasvanud üle 50%. Seega metsa meil jagub ja targalt majandades – hoides, istutades, hooldades, raiudes – kasvab seda ka pidevalt juurde.

Veerand metsadest kaitse all
Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse, ent meil leidub kõiki metsatüüpe – nt Põlvamaal on levinud okaspuumetsad ja Jõgevamaal lehtpuumetsad. Levinuimad puuliigid Eestis on mänd (34%), kask (31%) ja kuusk (16%). Puude keskmine vanus on 61 aastat – männid on keskmiselt 78- ning kuused ja kased 47-aastased.

Eesti metsad on elupaigaks ligi 20 000 taime-, looma- ja seeneliigile, teadaolevatest ohustatud liikidest kasvab kolmandik metsas. Eesti metsadest veerand on kaitse all, et säiliks meie looduse eripära ja mitmekesisus. Kaitsemetsade osakaal Eestis on üks Euroopa suurimaid.

Metsal oma eluring
Lisaks sellele, et mets on elukeskkond paljudele taime- ja loomaliikidele ning mõnus koht puhkamiseks, sportimiseks või koriluseks inimesele, on mets ka loodusvara. Keskkonnasõbralik ja taastuv loodusvara, millega tegelemine annab tööd tuhandetele eestimaalastele ja täidab riigikassat miljonite eurodega.

Hinnates kõrgelt puidust maja, tooli või mänguasja, on metsa eluringi loomulik osa raieküpseks saanud puu maha võtta ning selle asemele uus istutada. Eestis kasvab metsa igal aastal juurde rohkem kui seda raiutakse. Näiteks riigimetsast raiutakse igal aastal umbes 8000 hektarit küpset metsa, mis on 1% riigimetsa pindalast. Lugedes täiskasvanud raiutava metsa vanuseks keskmiselt 100 aastat, näeme, et puiduna võetakse igal aastal kasutusse 1 sajandik riigimetsast, 99 sajandikku jätkab aga kasvamist. Iga raiesmiku peale pannakse kasvama uus mets, näiteks tänavu istutatakse riigimetsa 18 miljonit puud. Kõik see tagab metsast saadava mitmekülgse tulu ka meie lastele ja lastelastele.

Loata saemehe asemel prügihunnik metsa all
Taasiseseisvumise järel Eesti metsanduse suurimaks probleemiks tõusnud metsavargused on tänaseks õnneks drastiliselt vähenenud ja ei valmista suurt probleemi. Inimeste meeltest ei taha hirm selle ees aga kuidagi kaduda, seda peetakse jätkuvalt üheks suuremaks metsaga seotud mureks.

Täna on meie metsade suurimaks probleemiks hoopis prügi – metsa alla visatud ehituspraht, autorehvid, aga ka mitmesugused ohtlikud jäätmed. Aastaid on korraldatud erinevaid teavituskampaaniaid ja koristusaktsioone, ent mentaliteedi muutus ühiskonnas on raske tekkima. Enim probleeme esineb linnade ümbruses Ida-Virumaal ja Harjumaal.

Kas teadsid, et …
• Keskmise ühepereelamu ehituseks vajalik puidu kogus kasvab Eesti metsades tagasi 1 minutiga.
• Ühest keskmisest puust saab valmistada 70 kg paberit, mis teeb üle 10 000 lehe A4 formaadis paberit.
• Ühe tonni vanapaberi ümbertöötlemine lubab kasvama jätta 17 puud, hoida kokku 1400 l kütust, 4000 kw elektrienergiat ning üle 26 000 l vee.
• 95% meie metsadest on uuesti kasvanud pärast hävingut: tulekahju, raie, bioloogiline kahjustus. Selle tõttu ka ürgmetsa Eestis ei ole. Vähim on inimtegevusest puudutatud metsad, mis asuvad märgaladel, kuna sinna puudub juurdepääs.

Katre Ratassepp, RMK kommunikatsioonijuht

Allikas: “Müüdid metsanduses”, Eesti Metsaselts

Artikkel avaldatud portaalis Julged hoolida

Metsatööd on ka suvel vajalikud

Veel sada aastat tagasi tehti saetöid metsas ainult talvel, kuid praegu vaikivad masinad metsades vaid kevadsuvel lühikeseks ajaks, kui sedagi.

Talv oli vanasti peamine metsa tegemise aeg, sest talude meesperel oli siis rohkem aega metsas toimetada. Puude langetamisel jälgiti kuufaase ja ilmastikuolusid teraselt – valel ajal või valesti langetud puu ei kõlvanud ehituseks. Samuti oli talviste metsatööde tegemiseks ka lihtne praktiline põhjus, mis kehtib ka uuemal ajal – külmunud maapinnale saab rajada taliteid pinnast kahjustamata ning pääseb ligi kohtadesse, kuhu muidu juurde ei saa.

Metsandusfirma Artiston metsaspetsialist Taavi Saar ütleb, et tänapäeval toimuvad metsas tööd peaaegu aasta ringi.

“Kui teeksime tööd ainult talvel, ei tuleks me omadega välja,” ütleb ta. “Liisingud tahavad maksmist, mehed palka ning puidutööstused ootavad toorainet aasta läbi.”

Raierahu vaid kevaditi riigimetsas

Saar möönab, et talvel külmunud pinnasega on metsatöödeks parim aeg ning metsatööde tippaeg on ka nüüdsel ajal just külmadel talvekuudel. Kevadel lume sulades hakkavad teed lagunema ning metsa väljavedu seiskub seetõttu tavaliselt märtsis-aprillis. Aprill-mai omakorda on aeg, kui toimuvad põhiliselt metsauuendustööd. Riigimetsades algab

15. aprillil kaks kuud kestev raierahu, kui metsamasinad vaikivad ning linnud-loomad saavad rahulikult pesitseda. Erametsades raierahu pidamise kohustust pole ning seal sõltub see omaniku otsusest.

Metsatöid ette planeerida on Saare sõnul küllaltki keeruline, sest väga palju sõltub ilmastikust: sa võid ju mõelda, et lõikaks metsa jaanuaris, ent kui ilmataadil on talve tegemise suhtes teised plaanid, siis sinnapaika metsalõikamine jääbki. Sellepärast teevad eraomanikud tihti metsatöid põhimõttel, et kui ilma poolest teha saab, siis teemegi, s.t töid planeeritakse jooksvalt ja mitte eriti pikalt ette.

Looduskaitsjad ja metsahuvilised on ajast aega olnud seisukohal, et suvised metsalangetustööd on pigem metsale kahjulikud ning loodusele häirivad. Inimesi vihastab, et töödest jäävad järele sügavad traktorijäljed ja segipööratud pinnas.

Tööd ja leiba peab jaguma aasta ringi

Läänemaa metsaühistu tegevjuht Mikk Link aga ütleb, et jutt suviste metsatööde eriliselt suurest kahjulikkusest on tegelikult müüt.

Ka ütleb Link, et väga paljudes metsades ei saagi muul ajal töid teha kui kuival suvel, sest metsad asuvad soisel pinnasel ning vaid suvel kuivab pinnas niivõrd, et sinna saab metsamasinaga peale minna. Näiteks Läänemaal on enamik metsi tema sõnul just sellised.

“Kui me üritaks kõiki metsatöid teha talvel paari külma kuu jooksul, oleks raiemaht Eestis praegusest mitu korda väiksem. See tooks kaasa olukorra, kus paljud saeveskid pandaks kinni, meil poleks enam turgu puitmaterjalile, puiduhinnad kukuksid ning samas on kuust kuusse vaja üleval pidada kallist metsatehnikat ning maksta ka metsameestele palka,” räägib Link. “Et sellist olukorda vältida, otsitaksegi metsanduses suuremat stabiilsust ehk seda, et tööd ja seega ka sissetulekut oleks aasta läbi.”

Link on veendunud, et metsi ei lõhu mitte suvised raietööd, vaid oskamatult tehtud ja valesti planeeritud tööd. Töid plaanides tuleb hinnata pinnaseolusid, looduskaitselisi piiranguid, peab arvestama naabritega ning teedel kehtivate massipiirangutega.

Taavi Saar ütleb, et loomulikult üritatakse metsas töötada võimalikult säästvalt, et sellest ei jääks sügavaid jälgi ning et pinnast võimalikult vähem kahjustataks. Tasub ka märkida, et metsapinnast ei lõhu enamasti mitte puulangetustööd, vaid just hilisem metsa väljavedu, kui traktoriga sõidetakse palju kordi puude järele.

Metsameestele jäi tänavune talv vahele

Viimatine talv oli metsameestele keeruline, sest paljudes kohtades jäid tööd sooja ilma tõttu nädalateks seisma – maa oli sula, metsad vesised ning traktoritega töid teha ei saanud. “Talv algas alles veebruaris ja lõppes ka juba veebruaris,” ütleb Saar. “Enne seda tööd enamasti seisid. Need tööd, mis jäid talvel tegemata, tehakse suvel, kui maapinna poolest vähegi kannatab. Kus on aga päris sood ja rabad, seal loodame järgmise talve peale.”

Pidev ilmateate jälgimine on tema sõnul metsamehe argipäev. “Peame arvestama ilmastikuolusid ja langi asukohta, sest mitte keegi ei taha metsa ja masinaid ilmaasjata lõhkuda,” ütleb ta. On aga metsa maha võetud, siis üritatakse see ka ebasobilike ilmastikutingimustega kindlasti välja tuua, sest langetatud puude metsa jättes kaotavad need peagi oma väärtuse.

Kui vanarahvas jälgis hoolega, et ehituspuit saaks varutud täpselt õigel ajal, siis kas suvel või talvel raiutud puidu kvaliteedis on vahet?

Artikkel on avaldatud Maalehes

Kas eramets on kõigi jaoks?

1.augustist ei kehti enam senine piirang, mis keelas eramaal viibimise öisel ajal, päikeseloojangust hommikuse päikesetõusuni. Iseasi, kui selleks oli maaomanikuga eraldi kokkulepe. Päevasel ajal võis seni kõikjal vabalt ja luba küsimata liikuda, ainult telkimine või lõkketegemine tuli omanikuga eelnevalt kokku leppida.

Keskkonnaseadustiku üldosa seadusega leevendati nüüdsest looduses liikujate kohustusi ning suurendati õigusi. Eks ta ole, suvine aeg, ringirändajaid palju, alkoholiseadus samuti senisest leebem, ilmad ilusad, rahvas otsib paiku, kuhu laager üles seada. Aga kõikjal pole riigimaa või riigimetsa puhkekohad, ringiuitajale jääb ka eramaid ette. Mõnes erametsaski kenasti niidetud platsid, lõkke- ja istumiskohad või varjualused rajatud, mis rohkem oma pere või sõprade tarvis mõeldud on. Nüüdsest siis kõigile või?

Paljukest selle seadusemuudatuse kohta kuumal suveajal maaomanike arvamust üldse arvestati – lihtsalt tehti ära. Minu jaoks tuli see ootamatu uudisena, kui Postimehest lugesin. Hea, et üldse peale sattusin.

Olgu peale, seeneliste ja marjulistega pole probleemi, nemad korjavad oma saagi ära ja lähevad ööseks koju (kui just ära ei eksi), jahimeestega on leping ja nemad kõik teada-tuntud inimesed. Seljakoti- või jalgrattamatkajad ei tee ka tüli, sest reeglina vajatakse vaid lühiajalist peatuspaika. Kogemused kinnitavad, et see on üksjagu intelligentsem seltskond, kes loodusest lugu peab.

Küll aga tunnen juba aastaid kõhedust, kui niidetud platsilt, kus varjualune ja grillimiskohadki koos kuivade küttepuudega pidevalt olemas, avastan pidulistest maha jäetud sodi, purke ja pudeleid, paberitükke ja kilekotte. Reeglina on tegemist noorte kamba või koguni alaealistega, kes rollerite või kodust võetud autodega metsateedel plikadega rallimas käivad, laagrisse jäävad ja peo püsti panevad.

Olen sellistele peale sattunud. Otseselt ära ajanud pole, kuid sõnad peale lugenud küll. Igaks juhuks ka autonumbrid üles kirjutanud, et saaks teada, milliste perede masinad võetud on. Tuju on rikutud, närv püsti, et hommikul pean jälle üle kontrollima. Õnneks pole keegi jõkke või vastu puud sõitnud, ehkki mõned autopõhja jupid, mis kännu taha jäid, olen üles korjanud. Kellele sellist asja vaja?

Mulle hakkab vastu, et olles hulga vaeva näinud, palju päevi jõudu kulutanud ja higi valanud platside ja radade korrashoiuks, ehitanud ja remontinud sildasid, sättinud puid-põõsaid oma käe järgi – ja siis saabuvad kutsumata kambad, panevad peo püsti, segavad lindude pesitsemist või tallavad kaitsealustel taimedel, mida olen hoidnud. Valus on sellist hoolimatust kogeda.

Sel suvel otsustasin, et las loodus puhkab, ma ei niida enam vana taluaseme platse ideaalsesse korda. Teen seda sügisel, kui kutsumata külalised kehva ilmaga enam ringi ei luusi. Ja näe imet – kord kevade poole käidi ja rohkem pole tuldud, sest rohi kasvas pikaks.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et omanikul võiks siiski olla õigus oma reegleid kehtestada nende suhtes, kes tema maad ja metsa puhkamiseks soovivad kasutada. Viisakas külastaja helistab ja küsib, kui soovib pikemalt peatuda või koguni ööbida. Sellisedki kogemused on mul olnud ja ma pole keeldunud. Maaomandi alguses on mul tee ääres erametsa tähis koos omaniku nime, telefoninumbri ja metsaühistusse kuuluvusega. Kurje keelumärke pole.

Artikkel avaldatud Maalehes

Põllumajandusmaa rendihind maakondades

Statistikaameti andmetel oli 2013. aastal põllumajandusmaa keskmine rendihind kõrgeim Tartu ning madalaim Hiiu, Saare ja Lääne maakonnas. Üheski maakonnas ei ole rendihinnad Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad ning kõikjal renditakse maid nii keskmisest madalama kui ka kõrgema hinnaga.

2013. aastal oli hektari keskmine rendihind (koos maksudega) 39,5 eurot. Rendihinnad varieeruvad väga palju olenevalt nõudluse ja pakkumise suhtest, mis omakorda tuleneb sellest, missuguseid majapidamisi piirkonnas leidub. Rendile võetakse põllumajandusmaad nii tasuta kui ka üle 100-eurose rendihinnaga hektari kohta. Ehkki Statistikaameti põllumajanduse struktuuriuuringu disain ei näinud ette statistika tegemist maakondade kohta, on tarbijate suurest huvist tingituna olemasolevate andmete alusel hinnatud ka põllumajandusmaa rendihindu maakondades.

Statistikaamet küsitles ligi kaht kolmandikku põllumajandusmaa rendilevõtjatest. Kõige levinum kokkulepitud rendihind jäi 2013. aastal vahemikku 20–50 eurot ja üle 100 euro hektari eest maksti vaid 3% rendimaa puhul. Hind polegi nii madal, kui arvestada, et Eurostati esialgse hinnangu kohaselt langes Eesti põllumajandustootja reaaltulu töötaja kohta 2013. aastal võrreldes varasema aastaga 17%. See oli suurim langus Euroopa Liidus. Kuigi põllumajandustoodangu väärtus on kasvanud, on kulud kasvanud veelgi enam. Põllumajandusministeeriumi andmetel avatakse tänavu PRIAs veel ka toetusõiguslike maade täiendav registreerimine, mis võib kasutatavat põllumajandusmaad juurde tuua ja seeläbi langetada ka ühise pindalatoetuse hektarimäära.

Väidetavalt pole harvad juhud, kui rendihinna kauplemisel kasutatakse argumendina seda, et kellegi tuttavale on Eestimaa teises otsas makstud kõrget hinda. Rendileandjad küsivad enamasti maksimaalselt kõrget hinda ja osa põllumehi paistab olevat nõus seda ka maksma. Siiski ei ole üheski maakonnas rendihinnad Eesti keskmisest oluliselt kõrgemad ning kõikjal renditakse maid nii keskmisest madalama kui ka kõrgema hinnaga. Maakondades jäävad hektari keskmised rendihinnad 34–50 euro piiresse. Erinev on olukord vaid mandrist eraldatud Hiiu- ja Saaremaal ning ka Läänemaal, neis maakondades ei ületanud hektari keskmine rendihind 27 eurot. 50 euroni ulatub keskmine rendihind ainult Tartumaal. Tartumaal makstakse hektari eest vähemalt 100 eurot 6% rendimaa puhul, mis on Eesti maakondade seas kõrgeim näitaja. Samal ajal Hiiu- ja Saaremaal, aga ka Põlva- ja Harjumaal jääb nii kalli rendimaa osatähtsus ühe protsendi piiresse.

Kui Eestis keskmiselt oli põllumaa hektari rendihind 43 eurot ja püsirohumaal 30 eurot, siis maakondades erines põllumaa hind 17 eurost Hiiumaal kuni 52 euroni Tartumaal. Püsirohumaa hind oli 21 eurost Hiiumaal kuni 41 euroni Viljandimaal. Kui reeglina on põllumaa hind püsirohumaa omast kõrgem, siis mõningates maakondades pöörab nõudluse ja pakkumise suhe hinnad vastupidiseks või võrdseks.

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Andres Klaus, Statistikaameti juhtivstatistik

Metoodika 

Põllumajanduslik majapidamine on majapidamine, kelle valduses oli vähemalt 1 hektar kasutatavat põllumajandusmaad või kus toodetakse põllumajandussaadusi põhiliselt müügiks.

Maakondlikud tulemused ei esinda kõiki majapidamisi, vaid ainult andmeid esitanud majapidamiste keskmisi. Kokku saadi rendiandmeid enam kui 4000 majapidamiselt. Tulenevalt uuringu disainist on maakondlikud keskmised rendihinnad keskmiselt 3% tegelikust suuremaks hinnatud (põllumaal 1% ja püsirohumaal 7%). Mida rohkem on maakonnas väikeseid majapidamisi, seda rohkem võib olla keskmine hind üle hinnatud.  See tuleneb sellest, et uuringus osales proportsionaalselt rohkem suuri majapidamisi, kelle rendihinnad on teistest suuremad.

Eesti 2013. aasta põllumajanduse struktuuriuuring on korraldatud Euroopa Liidu rahalisel toel.

Põllumajandusmaa rendihindu uuritakse kogu Euroopas. Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat on eraldanud Eesti statistikaametile grandi, et uurida põllumajandusmaa ostu ja müügi ning rendihindadest ülevaate saamiseks küsitlusuuringu kõrval alternatiivseid võimalusi (sh administratiivandmed). Tulemused peaksid selguma 2015. aastal.

Artikkel on avaldatud Statistikaameti lehel

Kas osta põllumaad või mitte osta, selles on küsimus

Laekumas on 2014. aastapindalatoetused ja kindlasti soovib mõni maaomanik müüa põllumaad, mis seda kasutavale põllumehele tundub väga heas asukohas olevat. Et praegu on olukord põllumajanduses halvem kui mullu, tasuks maa ostu põhjalikult kaaluda.

Kas langevate toormehindade juures, kus madalseisu kestus pole täpselt teada, on ikka mõistlik käibest raha välja viia, või on olulisem hoida reservi, et võimalikult kaua vastu pidada? Kasutamise asemel omandisse liikuv põllumaa ei suurenda käivet ja kokkuhoid rendimakselt ei kata ostmiseks kulutatud summat.

Vaesel ajal maja ei osteta

Eraisikuna ei hakkaks keegi mõtlema eluaseme ostule, kui sissetulek on 40% vähenenud, olgugi et see pikas perspektiivis tundub mõistliku otsusena. Tähtsam on kulusid vähendada ja pärast uue olukorraga kohanemist saab hakata uuesti ostuplaane tegema. Plaanist reaalse ostuni võiks minna siis, kui on juba selgeid märke, et hindade põhi on käes ja hinnad taas tõusul.

Kuna piima, liha ja teravilja hinnad sõltuvad maailmaturu hindadest, siis kahjuks ei pruugi hinnalangus peatuda Eesti tootjate omahinna juures, vaid mõne muu riigi toodangu omahinna juures, mis võivad olla meie omast oluliselt madalamad.

Ostujõu vähenemine vähendab nõudlust ja suurendab pakkumist, mis peaks langetama hinda. Näitena võib tuua toorpiima hinna languse, mille põhjuseks on tarbimisest kiiremini kasvanud tootmine. Olukorra stabiliseerumine saab toimuda kas tootmismahtude vähenemise või tarbimise kasvu tõttu.

Sama olukord on põllumaa hinnaga – kui põllumeeste raha kulub ettevõtte elushoidmiseks ja nõrga maksevõime tõttu väheneb ka laenuvõtmine, siis ostuvõimeliste põllumeeste hulk kahaneb. Müügihuvi ilmselt võib isegi suureneda, kuna maaomanikud kardavad hinnalangust või rendimaksete võlgnevuse kasvu. Järelikult peab põllumaa hind käituma nagu piima hind, ehk langema või vähemalt stabiliseeruma mõistlikul tasemel.

Põllumaa hind peab lähtuma tulukusest

Makseahela viimaseks lüliks on põllumees, kes maad kasutab ja sellelt tulu teenib, mitte maad väljarentiv ettevõte. Seega sõltub mõistlik põllumaa hind sellest, kui suurt renti suudab põllumees hektari kohta maksta. Selge on see, et maad välja rentiv omanik tahab saada oma investeeringutelt tulu, mis katab tegevuskulud, maamaksu, ületab inflatsiooni ja tagab mõistliku kasumi.

Vähim tulukuse protsent võiks olla viis protsenti aastas. Võttes maa rendi suuruseks praeguse pindalatoetuse summa 114 eurot hektar ja maa hinnaks 2500 eurot hektar, saame neid omavahel jagades tootlikkuseks 4,6 protsenti. Kui maaomanik eeldab põllumaa hinna kasvu ja kasum tahetakse teenida tulevikus, siis on 4,6 piisav. Kui aga hindade kasvust tulu loota pole, peaks tõstma rendi hinda. Nüüd saab iga põllumees ise arvutada, kui palju on ta nõus renti maksma, et maaharimine talle ka tulu tooks. Sellesama rendi hinna abil saab arvutada põllumaa õiglase hinna, millest enamat pole põhjust maksta.

Viimase aasta hinnaralli on tingitud ootusest, et põllumaa hind tõuseb Taani või Rootsi tasemele, ja vaba raha omavad investorid loodavad spekuleerimisega teenida hindade tõusust suurt kasumit. Kui hinnad stabiliseeruvad, soovivad investorid ilmselt sellest ärist väljuda ja leida uut varagruppi, kus tulukus on suurem. Põllumehele on põllumaa aga tootmisvahend, mille kasutamisest peab saama tulu. Kui suur osa põllumaast oleks soetatud laenuga, poleks võimalik mingil tasemel enam tulu teenida, sest kogu raha kuluks laenumakseteks. Praegu on paljudel põllumeestel pool maad omandis ja saadav tulu aitab katta kallilt ostetud maa kulu.

Tulukuse arvestused näitavad, et rendihinnaga alla 70 euro pole maaomanikul huvi seda äri pikaajaliselt teha. Järelikult on kas põllumaa liiga kallis või rent liiga madal. Kui aga teravilja ja piima hind on nii madal, et tootjale kasumit ei jää, siis ei suuda ta ka 70eurost renti maksta ja põllumaa hinnad peavad langema.

Selle loo kirjutamise eesmärk pole määrata õiget maa turuhinda, vaid anda põllumeestele mõtlemisainet, kuidas praeguses olukorras investeerimisotsuseid langetada. Tulukus ei ole kindlasti ainuke kriteerium, mille abil maa hinda määrata, kuid siiski võiks sellist äriloogikat tehingute juures silmas  pidada.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Riik hakkab piirama „euroheinategu“

Põllumajandusministeerium kavandab meetmeid, et piirata perioodil 2015-2020 väljamakstavate pindalatoetuste puhul põllumajandusmaa osakaalu, kus toetusi saadakse vaid rohu hekseldamise eest „Peame jõuliselt piirama sellist „euroheinategu“ ja vähendama maade hulka, kus pindalatoetusi saadakse vaid kord aastas rohu purustamise eest. See ei too kaasa mingit põllumajandustoodangut ja ka põllumehed on ammu soovinud selle olukorra muutmist,“ ütles põllumajandusminister Ivari Padar.

“Põllumajandusuuringute Keskuse analüüsist nähtub, et nn euroheinamaad on põllumajandustegevuseks sobivad ning nende tänane kasutus on ebaratsionaalne nii majanduse kui kliimakaitse seisukohalt. Toetuste taotlemisel on nõutav vaid nende maade ühekordne hooldamine, mis soodustab rohumaade passiivset kasutamist. Viimastel aastatel on muuhulgas suurenenud tendents, et maid ostavad spekulatiivsetel eesmärkidel kokku suured kinnisvarafirmad,” selgitas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus rohumaade hekseldamise piiramise vajadust.

Põllumajandusministeeriumi andmetel tegeletakse praegu Eesti põllumajandusmaast ligi kümnendikul hooldusniite, sh rohu hekseldamisega. „Kuigi mõnel puhul on tegevus õigustatud, siis kahjuks on hulga maaomanike jaoks muutunud see omaette äriks. Viimaste aastate statistika näitab, et sellise põllumaa pind on järjest suurenenud. See ei ole ühise põllumajanduspoliitika eesmärk,“ ütles Padar.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on jätkusuutlik toidutootmine vastavalt turunõudlusele. Selleks, et kasvava nõudluse korral oleks võimalik toidu tootmist suurendada, on kehtestatud minimaalsed tingimused põllumajandusmaa hooldamisele, et põllumajandusmaa väärtus ei langeks ja tootmise laiendamine oleks võimalik ilma suuremate kulutusteta. „Kuid kunagi pole olnud selle eesmärk maksta toetust rohupurustamise kui tegevuse eest olukorras, kus nõudlus toidutootmiseks on olemas ja põllumajandusmaad on seega võimalik kasutada põllumajandussaaduste tootmiseks,“ selgitas Padar.

Ministri sõnul otsitakse praegu võimalusi, kuidas suurendada maaomanike huvi asendada rohu purustamine lisandväärtust loova põllumajandusliku tegevusega. Padar rõhutas, et kindlasti ei tähendaks muudatused täielikku hekseldamise keeldu, küll aga selle olulist piiramist ja praeguse korra täpsustumist.

Perioodil 2014-2020 makstakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames Eesti põllumeestele otsetoetusi enam kui 900 miljoni euro eest.

TAUST

2012. aasta sügisel käsitleti Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja initsiatiivil nn euroheinamaade probleemi ka Eesti Säästva Arengu komisjoni istungil. EPKK juhataja Roomet Sõrmus viitas oma ettekandes Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) 2011. aasta uuringule, milles hinnati mullaviljakust ja maade kvaliteeti erinevast maakasutusest lähtuvalt.

PMK uuringu eesmärgiks oli selgitada muldade ning maakasutuse kvaliteetierinevatel maakasutustasanditel ja hinnata nende sobivust põllumajandus­tegevuseks. Võimalikeerinevuste teada saamiseks analüüsiti eraldi kõiki püsirohumaid ning neid püsirohumaid, mille majandajatel puuduvad põllumajandusloomad (edaspidi nn eurohein).Analüüsitavadtasandid olid järgmised:

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põllumassiivide registris olev massiivide kogupind, mis on heas põllumajanduslikuskorras ja millele võib põllumajandustoetusi taotleda, oli 2010.a lõpuseisuga 1 181 696 ha.

2. Ühtset pindalatoetust (ÜPT) taotleti 2010. aastal 876 501 ha, kuid kokku oli nende tootjate kasutuses 950 743 ha (edaspidi ÜPTpind).

3. Toetusalune püsirohumaade pind oli 2010. aastal 268 435 ha, kuid kokku oli nende tootjate kasutuses püsirohumaid 423 965 ha (edaspidi PR pind).

4. Selliste püsirohumaade ja looduslike rohumaade, millemajandajatel/omanikel puuduvad põllumajandusloomad, pind oli 2010. aastal oli kokku80 177 ha (nn eurohein). Kuna puudub lisainformatsioon loomadeta tootjate püsirohumaade koristus- võikasutusviiside kohta, on eeldatud, et nendel maadel toimub heina hekseldamine.Euroheina pinnad kajastuvad ka eelmises, kogupüsirohumaade tasandis.

ÜPT alusest pinnast moodustavad põllumajandustegevuseks hästi sobivad mullad 78% ja euroheinamaade kogupinnast on häid muldi 57%. Mullastiku seisukohalt ei erine mitteloomapidajate kasutuses olevad maad oluliselt loomapidajate kasutuses olevatest püsirohumaadest – mullaviljakus on mõlemal tasandil üldiselt sarnane. ÜPT toetusaluselisest pinnast ei sobi põllumajandusmaaks 2,6% üldpinnast.

Edasisel analüüsil vaadeldi liigniiskete ja kuivendatud muldade levikut samadel maakasutuse tasanditel. Muldade liigniiskus on kahtlemata muldade põllumajanduslikku kasutamist limiteeriv tegur, kuigi seda saab parendada kuivendamisega. Enamus kuivendussüsteeme Eestis hakkab amortiseeruma, mistõttu nende efektiivsus mullaviljakuse parandajana väheneb. Sellest lähtuvalt arvestati liigniisked ja kuivendatud mullad piiratud kasutussobivusega muldade hulka. Tulemustest selgub, et 2010.a oli liigniiskeid muldi ca 32% ÜPT maadest. Kõige rohkem liigniiskeid muldi oli püsirohumaadel ja euroheinamaadel. Liigniiskete muldade suur osatähtsus püsirohumaadel on loomulik, sest sellistel maadel on väiksem vajadus agrotehniliste tööde järele varakevadel ja hilissügisel, mil liigniiskuse mõju on kahtlemata kõige suurem. Kuivendatud muldade suurem osatähtsus võrreldes liigniiskete muldadega tuleneb asjaolust, et Eesti tingimustes on kuivendatud ka küllalt suur osa gleistunud ehk ajutiselt liigniiskeid muldi.

Mullaviljakust üldistavaks näitajaks peetakse mulla boniteeti, mis kajastab erinevaid mullaomadusi – huumusesisaldust, huumushorisondi tüsedust, mullaliiki, mullalõimist jne. Kaalutud keskmine perspektiivboniteedi hindepunkt oli ÜPT pindadel 47 punkti ning püsirohumaadel ja euroheinamaadel 44 punkti.

Kõige happelisemad mullad kaalutud keskmise pH järgi on euroheinade massiividel, kuid nende kaalutud keskmine näitaja 6,2 on tegelikult taimede normaalseks kasvatamiseks piisav.

Hektarite järgi kokku on euroheinamaid kõige rohkem Harjumaal, Pärnumaal ja Võrumaal. Kõige väiksem on selliste püsirohumaade pind Hiiumaal ja Järvamaal. Suurim euroheinamaade osatähtsus kogu püsirohumaade pindalast on Ida-Virumaal ja Tartumaal (mõlemal ca 50%) ning väiksem Hiiumaal (alla 20%) ja Saaremaal (üle 10%). Saartel on paljudel püsirohumaa omanikel säilinud väikesearvulised lambakarjad, kuid nende kasutuses olev püsirohumaa pind on karja ülevalpidamiseks vajalikust tunduvalt suurem. Eksperthinnangu alusel on sellistel tootjatel tegelikult palju kasutamata püsirohumaa pinda.

Vabariigi keskmisena on euroheinamaade osatähtsus püsirohumaadest 33% ehk kolmandik maadest kuulub neile omanikele, kellel puuduvad loomad ehk heina otsesed tarbijad. Kahtlemata on osa neist maadest renditud loomapidajatele või tehakse sealt heina, silo vms, kuid paraku puudub sellekohane täpne statistika.

Hinnates erinevate maakasutuse tasandite mullaviljakust ja muldade sobivust põllumajandus-tegevuseks, toob Põllumajandusuuringute Keskus välja järgmist:

> Praegusest ÜPT pinnast sobib hästi põllumajandustegevuseks 78% pinnast. Põllumajandus­­tegevuseks halvasti sobivaid muldi on ÜPT pinnast ca 2,6% ehk 25 000 ha;

> Püsirohumaade ja euroheinamaade mullad on suhteliselt sarnase sobivusega põllumajandustegevuseks – euroheinamaadel on veidi vähem hästi sobivaid muldi ja veidi rohkem halvasti sobivaid muldi;

> Püsirohumaade ja euroheinamaade mullad on tunduvalt liigniiskemad võrreldes teiste maakasutuse tasanditega;

> Enim halbade lõimistega muldi leidus püsirohumaa põldudel ja lõimise seisukohast on püsirohumaa mullad veidi halvemad kui euroheina põllud;

> Kõige happelisemad mullad on euroheinamaadel.

> Mullastiku analüüs näitas, et püsirohumaad ja euroheinamaad on paigutunud üldkokkuvõttes suhteliselt sarnase viljakusega muldadele, kuigi enamuse uuritud kriteeriumite järgi olid püsirohumaad veidi parematel muldadel.

“Põllumajandusuuringute Keskuse analüüsist nähtub, et nn euroheinamaad on põllumajandustegevuseks sobivad ning nende tänane kasutus on ebaratsionaalne nii majanduse kui kliimakaitse seisukohalt,” rõhutas EPKK juhataja Roomet Sõrmus Säästva Arengu Komisjonile antud ülevaate kokkuvõtteks. “Toetuste taotlemisel on nõutav vaid rohumaade ühekordne hooldamine iga aasta 20. juuliks, mis soodustab rohumaade passiivset kasutamist. Viimasel ajal on suurenenud tendents, et maid ostavad spekulatiivsetel eesmärkidel kokku suured kinnisvarafirmad, kes osutavad põllumeestele survet maa rendihindade tõusuks,” ütles Sõrmus.

 Artikkel on avaldatud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda lehel

    TÜHISTA

    SAADA