Keskkonnaminister Marko Pomerants (IRL) vastab oma kirjatükis laulja ja muusiku Siiri Sisaski üheksale küsimusele.
Hea Siiri!
Loodan, et Sa ei muutunud vahepealsel ajal kärsituks, et äkki ma ei vastagi. Iseenesestmõistetavalt teen seda. Loodan, et vastan kõikidele Su küsimustele. Enne veel, kui asuda asja juurde … Eeldan, et tegelikult tead ju oma riigikogu liikme eluetapist, kuidas üks seadus sünnib ja kui täpseks minnakse seadustega, samuti on Sul arusaam avaliku sektori suurusest tingivatest asjaoludest ja sellest, kuidas eelarve tekib vajaduste, soovide ja võimaluste kooskõlla saamisel. Olgu selleks siis seire eelarve või ametnike hulk.
Selleks, et Eestimaal oleks veel kaua võimalik nautida meie mitmekülgset looduskeskkonda, tuleb seda kaitsta ja sellega mõistlikult ümber käia. Samas, rääkides loodusest või keskkonnast, siis ei saa me rääkida ainult looduskaitsest, vaid peame rääkima ka looduse kasutamisest. Seda ei saa teha iga hinnaga. Selleks ongi seatud reeglid, keelud, aga mõni kord on eeldatud, et saadakse hakkama ka hea tavaga. Üks oluline aspekt veel: Eestit saame teha ikka nende inimestega, kes meil on, mitte nendega, keda meil pole. Nagu seda ju isegi tead, on inimesele omane ka vigu teha.
Linnurahu kui uus nähtus
Kevad on aeg, kus loodus ärkab, muuhulgas hakkab lindudel mängude aeg ja pesituskoha otsimine. See on aeg, kus inimene tõmbub metsas oma tegevusega koomale ning keskendub linnustikku ja loomastikku vähemhäirivale tegevusele, nagu näiteks metsaistutus. Selliselt ei ole aga alati metsas toimetatud, mistõttu saab öelda, et linnurahu on eestlase jaoks veel uus ja mitte kõik ei ole seda teadmist veel endale selgeks saanud. See tava pole veel juurdunud.
Ainuüksi seadustega keelamisega ei saavuta me soovitud tulemusi, kokkulepped ühiste väärtuste kaitsmiseks toimivad paremini kui keelud ja karistused. Üheks ilmekaks näiteks on kasvõi neli aastat tagasi allkirjastatud metsade majandamise hea tava. Algatus pärineb metsade majandamisega tegelevatelt ettevõtetelt ja metsaomanikelt, kes soovivad ise ühiskonnas kujundada positiivsemat hoiakut loodusväärtuste kaitsel ja metsa heaperemehelikul majandamisel.
See kokkulepe on olnud oluline samm metsandusega seotud põhimõtete korrastamisel ja metsasektori erinevate osapoolte põhimõtete ühisosa leidmisel ja lahtimõtestamisel. Selle järgi tuleb metsa majandajal muuhulgas arvestada, et mets on elupaigaks paljudele taimedele, lindudele ja loomadele, metsatöödel arvestatakse ilmastiku tingimustega ja püütakse vältida pinnase kahjustamist.
Samuti on vaja arvestada ühiskonna vajadustega kasutada metsa puidu saamiseks, puhkamiseks ja virgestuseks. Pärast raietöid aga tuleb korrastada metsateed ning uuendada raielangid ja aidata kaasa uue väärtusliku metsapõlve tekkimisele. Loodetavasti on üha enam metsaomanikke need põhimõtted omaks võtnud. Seda näitab ka see, et aasta-aastalt on suurenenud nende metsaomanike hulk, kes on oma metsadele taotlenud majandamise säästlikkust tõendavaid sertifikaate.
Riiklik metsamajandamise keskus (RMK) on raierahu kehtestanud 15. aprillist 15. juunini. Raierahu kehtestamisel on RMK lähtunud säästliku metsamajandamise põhimõtetest ning oma kevadsuviste raiete strateegiast. Sellel perioodil suunatakse tegevusi metsas selliselt, et oleks tagatud linnustiku, loomastiku ja metsamuldade kaitse ning väheneks seenhaiguste levik. Kuupäevade määramisel lähtuti Eesti Ornitoloogiaühingu arvamusest. RMK puhul on tegemist vabatahtliku algatusega ja sellega võivad liituda kõik metsaomanikud. Vastused küsimustele kas, kuidas ja millises ulatuses oleks põhjust kevadise raierahu senist praktikat laiendada, on kindlasti ametkondade, huvigruppide ja teadlaste koostöös leitavad (1).
(Siiri Sisask (edaspidi S.S.): Nii et tahaks tõesti teada, miks on kevadsuvine raierahu jäetud erametsa omanikele soovituslikuks, samas kui riigimetsas on see kohustuslik? Tahaks teada, mis on sellise vahetegemise põhjuseks?)
Lisaks vabatahtlikele algatustele on siiski suuremate kahjustuste vältimiseks seatud metsades ka olulisi piiranguid, see on vägagi konkreetne ja ei flirdi kellegagi. Alustame sellest, et neljandik meie metsadest on kaitsealad ja seal on kõigile võrdselt seatud nii liikumise ja majandamise kitsendused ja seal toimetades lähtume just looduse seatud rütmist. Metsatööde teostamisele on seatud järjest enam loodust arvestavaid tingimusi. Majandusmetsades tegutsemisel on seatud ranged reeglid, sealhulgas kohustus jätta metsa säilikpuid, uuendada metsa ning korrastada raietööde käigus kahjustatud teid ja muid objekte (sihid, kraavid, sillad ja truubid) vähemalt raie-eelsele tasemele, see kehtib ka eraomanikele (3). Ja loomulikult on reeglite rikkumise eest ette nähtud ka karistused, üldsegi mitte suvaliselt.
(S.S.: Miks ei ole erametsa omanikud kohustatud tööde järgselt korrastama teid juhul, kui need on ka üldkasutatavad?)
Ka artiklis kirjeldatud Tuhala juhtumi puhul on riigi järelevalveorganid alustanud menetlust. Selgunud on, et tegemist oli hiireviu pesaga (III kategooria), mitte konnakotkaga (I kategooria). Vahet ju pole. See puu oleks pidanud alles jääma. On ilmselge, et seda raieohvriks jäänud hiireviud ükski trahv tagasi ei too, kuid sellistel juhtumitel on äärmiselt oluline just maaomanike, loodushuviliste ja metsafirmade teadlikkus ja aktiivsus andmete edastamisel, sest loodus toimetab omapäi ning paratamatult on liigi leiukohti, mis on riigile teadmata (2).
(S.S.: Võib arvata, et ehk määrati hiljem trahv ka kotkapuu langetajale, aga küsiks otse, et mis kasu on sellest loodusel?)
Huvirühmade ja kodanikeühenduste kaasamine
Andmete kvaliteet on üks olulisi looduskaitse prioriteete, selleks teostatakse iga-aastaselt seiret ja erinevaid inventuure. Andmeid ootame ka kõikidelt loodushuvilistelt! Tähelepanelike inimeste ja vabatahtlike panus andmete korrastamisse on ülioluline. Keskkonnaamet ja keskkonnaregister (kaitstavate loodusobjektide andmebaas) saavad igal aastal suure hulga andmeid, mis laekuvad just loodushuvilistelt, kes on avastanud olulise loodusväärtuse. Loodud on loodusvaatluste andmebaasi rakenduse, mille kaudu loodusvaatlejad saavad andmeid edastada, seda nii kaitsealuste liikide kui ka teiste kohta.
Looduskaitse muutub tõhusamaks vastavalt sellele, kuidas paranevad meie teadmised sellest, mida meid ümbritsevad liigid, elupaigad ja maastik vajavad ning kuidas ühiskond toetab looduse kaitsmist. Uute kümneaastase perioodi metsanduse sihtide seadmisega ehk metsanduse arengukava 2021-2030 koostamisega, alustatakse peagi. Arengukava koostamiseks vajalike probleemvaldkondade kaardistamisega on juba alustatud, sellele järgnevad taustauuringute tellimine ja teostamine ning lahenduste otsimine. Nagu kaasamise hea tava ette näeb, arutatakse uusi eesmärke ja lahendusi kõikide huvirühmadega. Osalema kutsutakse nii seni kaasatud metsanduse töörühmade esindajaid kui ka lisandunud huvigruppe. Erilist tähelepanu kavatsetakse sel korral pöörata just selliste huvirühmade ja kodanikeühenduste kaasamisele, kes seni on arenguid metsanduses kõrvalt vaadanud (5).
(S.S: Rääkisin just hiljuti oma sõprade muusikutega. Robi (Robert Jürjendal) ütles, et ta on vist juba ka kümneid ja kümneid allkirju andnud, aga kuhu need üldse jõuavad… Vaikus. Aleksei Turovski, kes teeb Kuku raadios loodussaateid, kõneles samuti ühes oma saateist Eesti looduskaitse tõhusamaks muutmise vajadusest. Kas teda kuulatakse…)
Aga metsade ja looduse kaitse ei ole vaid metsanduse suunata, metsades tegutsemisele seab piirangud ka looduskaitseseadus. Ohustatud metsaliigid on Eestis looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud. Info nende leiukohtadest, äärmiselt ohustatud loomadel ka konkreetsetest pesapuudest, kantakse keskkonnaregistrisse ja uuendatakse ning täiendatakse jooksvalt (8).
(S.S.: Või on tarvis ametnikul enne linnu või looma laipa näha, tõdemaks, et see oligi olulise looduskaitsealuse olendi elupaik, mida tema riigiametnikuna ja seaduskuuleka inimesena kaitsma oleks pidanud?)
Näiteks toimub igal aastal riiklikult korraldatud eluslooduse seire, mille käigus kontrollitakse ohustatud liikide leiukohti ja seisundit. See peab tagama leiuandmete aktuaalsuse. Samuti lisatakse registrisse andmeid uute leidude kohta, mis saadakse kas inventuuride või seire käigus. Keskkonnaregister on aluseks ka metsateatiste kooskõlastamisel (9). Enne metsateatise väljastamist kontrollib keskkonnaamet keskkonnaregistrist kaitseväärtuste olemasolu konkreetsel alal (7). Sõltuvalt väärtuse tüübist (kaitsekategooria, elupaigatüüp), kas keeldutakse metsateatise väljastamisest, antakse raietingimused (millal, milliste võtetega jmt) või soovitused (mis on vabatahtlikuks järgmiseks).
(S.S.: Kas seadus kohustab metsaametnikke taolist uurimust metsa kohta enne raieloa väljastamist tegema? Kuid kas enne raielubade väljastamist üldse uuritaksegi, kes vastavates metsades ohustatud liikidest elavad?)
Metsaomanik võib oma majandatavas metsas teha uuendusraiet siis, kui mets on piisavalt vana ehk saavutanud metsaseadusega kehtestatud küpsusvanuse või küpsusdiameetri. Tõesti, on võimalik näha sedagi, et võetakse maha ka nooremaid puid, kuid seda tehakse hooldusraiete käigus – ikka selleks, et anda teistele puudele parem võimalus edasi kasvada (6).
(S.S.: Kuid miks siis võetakse maha ka nooremad puud, mitte ainult vanad?)
Metsa uuendada siis, kui see on küpseks saanud
Metsaomanikke on erinevaid, kuid majanduslikult mõeldes on mõistlik mets uuendada siis, kui see on saanud küpseks – juurdekasv pidurdub ning puidu kvaliteet võib hakata langema. Praegu on meie metsade vanuseline struktuur lihtsalt selline, et küpseid metsi on väga palju. Sellest ka võimalus ja vajadus neid uuendada.
Metsa uuendamiseks raiejärgselt on mitu võimalust, näiteks kas looduslikule uuenemisele jätmine, seemnete külvamine või istikute istutamine. Riigimetsas enamasti uuendatakse metsa istutamise teel, eraomanikud pigem eelistavad jätta looduslikule uuenemisele. Ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, viis aastat pärast raiet peab mets olema uuenenud – selle nõude täitmist kontrollib keskkonnaamet, kelle 2014. aastal teostatud metsade uuenemise suurem kontrollinventuur näitas, et tähtajaks oli uuenenud 94 protsenti erametsaomanike raielankidest ning 100 protsenti riigimetsa lankidest.
Viimastel aastakümnete jooksul on Eesti metsa pindala pidevalt kasvanud – 31,4 protsendilt 1958. aastal 50,3 protsendini aastal 2014. Kui võrrelda praegust seisu aastaga 1958, on suurenemine enam kui kolme Saaremaa pindala võrra. 1933. aastal oli metsamaa pindala alla ühe miljoni hektari ehk 21,1 protsenti. Ka viimastel aastatel on nii metsamaa pindala, metsade tagavara kui juurdekasv aasta-aastalt suurenenud. Raiemahud aga püsivad allpool juurdekasvu. Nii et kartused, et mets saab Eestimaa pealt peagi otsa, ei ole põhjendatud (4). Veelgi enam, me kasvatame seda ja seda kasvab järjest juurde!
(S.S.: Huvitav, kui kauaks meie metsi sellise lohaka suhtumise tõttu veel jätkub?)
Suurim kartus on ilmselt vanade metsade osakaalu vähenemine. See on selge, et puu võetaksegi metsast välja just siis, kui see on saavutanud oma küpsuse ja puitu on võimalik veel ehituses, mööbli tegemisel, klaverikaane valmistamisel või koduahju kütteks kasutada. Ma muidugi ei arva, et viiuliküljed või klaverikaaned Eesti metsi sunniks raiuma.
Meie metsad on hetkel suures osas just sellise vanuse saavutanud, mis aga ei tähenda, et kõik ühe hetkega kasutusse võetakse. Ühtpidi ei ole see riigi seatud reeglite alusel võimalik ning teisalt tagab vanemate metsade säilimise just metsade kaitse. Umbes veerand Eesti metsadest on erinevate kaitserežiimidega metsad. 10,3 protsenti meie metsadest on rangelt kaitstavad esinduslikud metsaalad, mis teadlaste hinnangul tagavad koos leebema kaitserežiimiga metsade (mida on circa 15 protsenti) ja majandatavate metsade majandamisele seatud tingimustega Eestile omaste metsaliikide säilimise.
PS. Su koduaknast paistab ilmselt händkakk…
Artikkel on avaldatud Postimehes