Hiljuti ehmatas Eesti loomakasvatajaid teade: Jõgevamaal seni edukalt tegutsenud 1300 lehmaga AS Perevara lõpetab piimakarja pidamise ning saadab lehmad lihakombinaati.
“Loomade müüki kaalutakse. Lõplikku otsust ei ole vastu võetud,” ütleb ASi Perevara kolmandiku aktsiate omanik, Eesti Taimekasvatuse Instituudi töötaja Anne Ingver napilt.
AS Perevara on aastaid olnud Jõgeva valla suurim tööandja. Ettevõttes on 1300 lüpsilehma ja sama palju noorloomi.
Nüüd teeb Vene kriisist tingitud piima hinna langus piimakarjaga jätkamise võimatuks.
Omanike otsus oli kiire
“Praegu on omanike otsus see, et loomad lähevad kombinaati,” ütleb Perevara loomakasvatusjuht Urmas Raide, lisades, et omanike ringi otsus piimatootmine kokku tõmmata tuli suhteliselt kiiresti.
“Nii palju, kui suudame, katsume elusloomadeks müüa, kuigi lootust on selleks vähe,” räägib ta. Praegu on müüdud vaid praakloomi, aga järgmistel kuudel hakkavad tema sõnul minema ka korralikud loomad. Lõpp peaks saabuma märtsikuuga.
“Plaan oli ehitada uus laut, aga omanikud vaatasid, et ei mängi välja,” selgitab mees. Põhjus on selge – vaevu üle paarikümne sendi ulatuv piimahind ja riigi toe puudumine.
“Kõige raskem on see, et meil on vanad laudad ja need on laiali. Tööjõukulu on nii suur, et piimahind ei kata seda ära, aga praegu on uue lauda ehitamiseks võimatu katteallikaid leida,” üritab Raide omanike otsust mõista.
Sama saatus ootab Perevara ASi tütarettevõtte, osaühingu Põllurada karja. Lüpsilehmi on seal 270 ja kokku üle 500 looma. “Detsembri keskpaigas ei teadnud me veel mitte midagi, et müüma hakatakse,” ütleb Põlluraja farmi juhataja Eve Kurs. “Pidid hakkama Perevaras suurt farmi ehitama, plats oli juba planeeritud ja projektid tehtud. Põlluraja poole peale pidi tulevikus tulema robotlaut.”
Farmijuhataja oletab, et küllap nägid omanikud, et praeguse piimahinnaga pole võimalik plaane teoks teha. “Detsembri lõpu poole lehmi enam ei seemendatud ja nüüd on vist selline plaan, et tahavad loomakasvatuse likvideerida. Loomad on hädas ja meie ise ka jääme hätta.”
Kursi sõnul on osa loomi juba äraviimiseks kirja pandud. “Mul on kõige rohkem kahju sellest, et kui märtsi lõpuks tahetakse likvideerida, võivad lihakombinaati minna ka tiined loomad. Kui tuleks keegi ja ostaks neid loomi – nad on väga korralikud loomad ja piimatoodang on üle kaheksa tuhande – siis äkki saaks elu peale müüa,” palub Eve Kurs ka Maalehe kaudu rõhutada.
“Tõsi on, et vähendame lüpsikarja oluliselt,” tunnistab ettevõtte tegevjuht Alo Teder. “Meil on investeering uude farmi tegemata, pidime seda sügisel tegema hakkama, aga piimahind tõmbas kõigele kriipsu peale.”
Paar-kolmsada parimat looma on Tederi sõnul plaanis jätta ja paigutada nad eelmisel suvel uuendatud Mõisamaa farmi. “Ükski tapamaja ei võta tiineid loomi,” väidab Teder. “Üritame leida kohti, kuhu neid müüa elu peale.” Ostusoovi oleks ka Eestis, aga siin pole praegu maksjaid. Küll on kokkuleppeid mullikate müügiks välisriikidesse.
“Me poleks teinud seda käiku, kui piimatonni hind oleks 320 eurot,” kinnitab Teder. “Et ära hoida riigile ja töölistele võlgu jäämist, tuli kiiresti midagi ette võtta. Need on rasked emotsionaalsed otsused, aga muud väljapääsu me ei näe.” Teder lisab, et ettevõtte aktsionärid sellest võidavad, aga neid on vähe.
Perevara kavatseb oluliselt suurendada teraviljakasvatuse poolt. Nad majandavad 4000 hektaril ja loodavad vilja ning rapsi abil edasi elada.
Veerandsada tühja farmi
Ja see pole viimasel ajal kaugeltki ainus samalaadne uudis, kuigi teised farmid on väiksemad. Teadaolevalt on sügisest siiani tegevuse lõpetanud juba ligi veerandsada piimafarmi. Põhjused ikka samad – poole võrra kukkunud piimahind, MAKi vaheaasta, riigi toe puudumine.
Juba sügisel kirjutasime Maalehes, et Saaremaal on piimatootmise lõpetanud mitu talu, Viljandi- ja Järvamaal samuti. Üks suurem osaühing, kes lüpsikarjaga lõpparve tegi, oli OÜ Abaja Farm. Ettevõtte juht Kalle Adler viitas raha puudumisele investeeringuteks.
“Meil on viiskümmend aastat vana laut ja 20aastane lüpsiplats, nendega ei saanud edasi minna,” selgitas Adler. “Praeguse piimahinna juures pole võimalik investeerida, järelikult tuli piimatootmine lõpetada.”
Detsembri keskel lõpetas piimakarja Uhtna ettevõte Etrin Invest. Perenaine Inge Lippasaar sai õpitud erialaga tegelda kolm aastat. Alustati noortalunikena ja soetati liisingute-laenude abiga vajalikud sisendid.
“Müüsime oma 90 lehma maha, sest ei jõudnud enam laene ja liisinguid maksta,” räägib Lippasaar. “Kui sisse tuleb poole vähem, kui välja läheb, pole võimalik majandada.”
Naine ütleb, et tal on kahju, et ei saa edasi tegelda alaga, millega soovis. “Oma karja ei jõudnud välja kujundada, esimesed mullikad hakkasid poegima.”
Toona maksti piimakilo eest 25 senti. Praegu ütleb palju Kesk-Eesti farmides liikunud Jõgevamaa volitatud vetarst Urve Teras, et hinnad on veel madalamad. “Elpa maksab 22 senti liitrist, aga talunikele annab E-Piim esimesest jaanuarist 18 senti − mida nemad ütlema peavad?”
Temagi väiksematest piimatootjatest klientide hulgas on palju lõpetanuid ja veel rohkemad plaanivad seda. “Üks pool on see, mis inimestest ja loomadest saab, aga teine pool on, mis koormused tulevad valdadele, kes peavad töötuks jäävate inimeste eest hoolitsema hakkama. See lõhnab juba katastroofi järele,” ütleb Teras.
Iga päev toob lõpetajaid
Maalehes jookseb juba mitu nädalat Järve Tootjate Osaühingu kuulutus, et karjakasvatuse lõpetamise tõttu müüakse nii lehmad, mullikad kui vasikad. Kusjuures kari on jõudluskontrollis, lüpsilehmi ligi pool tuhat ning noorkarja teist sama palju. “Me müüme loomad ära,” kinnitab kuulutuse panija, Järve TOÜ loomakasvatusjuht Svetlana Murašina.
“Inimesi ei ole, kes töötaksid loomakasvatuses, ja piimahind on niivõrd madal.”
Eelmise aasta alguses oli ettevõttes 400 lehma, nüüd on jäänud 250. Sama on juhtunud noorkarjaga. Ettevõte ise on üle 20 aasta vana, aga nii hullu olukorda pole perenaise sõnul enne olnud.
“Me üldse ei kavatsenud seda teha, aga korjame järjest rohkem võlgu. Peame millegagi maksma laene, liisinguid ja inimestele kas või minimaalset töötasu, aga piimarahast selleks ei jätku. Varem oli ka piimatoetus, kuid praegune valitsus põllumajandust üldse ei toeta!”
Murašina ütleb, et esialgu müüdi lehmad elu peale, aga praegu on ilmselt ka ostjad raskustes, kuna osa lehmade eest on maksmata.
“Tahtsime loomi lihakombinaati saata, aga Rakveres on pikad järjekorrad,” lisab Murašina. Seepärast ei välista ta väiksema karjaga jätkamist, kuna sööt on varutud ja kõike on piisavalt. Loomi müüakse selleks, et mitte võlgu suurendada ja pankrotti minna.
Riik peaks sekkuma
“Võin kinnitada, et pakkumine ületab nõudmist,” tunnistab Atria Eesti Valga lihakombinaadi toormejuht juht Indrek Lekko. “See võib olla tingitud piimasektori hädadest.” Praegu on tema sõnul Valga lihakombinaadis piimalehmade järjekord poolteist kuud.
Rakvere lihakombinaadi ostudirektor Tarmo Toomela kinnitab samuti, et huvi piimalehmi kombinaati müüa on tuntav. “Põhiline registreerimine on märtsikuusse,” lisab ta.
Ülaltoodud näidetest tuleb selgelt välja, et mustad stsenaariumid, mida sügisel ainult ettevaatlikult tehti, hakkavad tõeks saama. Kui võrrelda alles aasta eest olnud tipphinda 42 senti piimakilost hetkeseisuga, mil kõige kurvem kuuldud arv oli 18, on langus olnud drastiline.
“Euroopast piimatootjate abistamiseks saadud 6,9 miljonit eurot makstakse välja 15.–17. veebruarini,” ütleb põllumajandusminister Ivari Padar. Tema sõnul on see raha antud, kompenseerimaks 2014. aasta viimase kolme kuu hinnalangust.
“Kuna ELi eelarves on kriisimeetmed ka 2015. aastaks, on olemas põhimõtteline võimalus saada sealt toetust ka tänavuse aasta jooksul. Nüüd käibki töö jätkuvõimaluste leidmiseks,” selgitab minister.
Teise variandina on kaalutud aidata põllumehi, eelkõige neid, kes on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kliendid, selle kaudu. Ministri sõnul läbirääkimised käivad.
Kuna Euroopa Liit lubab riigipoolseid täiendavaid toetusi maksta 2020. aastani, tuleb Padari sõnul hakata nii kiiresti kui võimalik töötama selle nimel, et top-up järgmise aasta eelarvesse sisse saada.
See, kas Eesti riik oma piimatootjaid ka kuidagi eriabiga toetada plaanib, selgub ministri sõnul pärast valimisi, kui sõlmitakse koalitsioonileping.
Tanel Bulitko
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhataja
Kui rääkida Perevarast, siis sellise ettevõtte loomakasvatuse lõpetamine on kahetsusväärne. On ju tegu Eesti ühe suurima piimakarja kasvatajaga. Kui tuhatkond lehma kaob, on see päris tuntav protsent Jõgeva maakonna karjast, samuti kogu Eesti karjast.
Ühistu poolelt saame olukorda kergendada sellega, et aidata müüa tõumullikaid. Võimalus on olnud tiineid mullikaid müüa Lätti, Venemaale ja Türki.
Varem oleme lõpetajatele saanud pakkuda abi ka lehmade müügil, aga praegu ei ole maksevõimelisi ostjaid. Vaja oleks päästa just noori, 1.−2. laktatsiooni lehmi.
Olukorra teeb kurvemaks see, et me ei tea, kui palju selliseid asju veel tulemas on, sest stress piimasektoris on väga tuntav. Nii riigi kui ühistegevuse tasandil peaks tootjaid sellest hetkest üle aitama, sest muidu on Eesti ajaks, mil eksport taastub, oma võimalused maha mänginud.
Artikkel on avaldatud Maalehes