Kuuse-kooreürask on meie rohkem kui seitsmekümnest üraskiliigist ilmselt kõige kuulsam ja praegu üsna populaarne tegelane.
Kuuse-kooreürask Foto: Wikimedia
Selle 4,1–5,5 mm pikkuse tumepruuni kuni musta mardika eelistatud elupaikadeks on avatud metsaservad raiesmike, teede, trasside jne ääres, hõredad puistud. See ürask asustab peamiselt kuuske, harva mändi. Asustamiseks sobib tormimurd ja -heide, lumemurd, värske koorimata metsamaterjal, nõrgestatud, kahjustatud, tugevas stressis kasvavad puud.
Kuuse-kooreürask (Ips typographus) talvitub enamasti 5–10 cm sügavusel pinnases. Lendlus ja haude rajamine algab kevadel siis, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20ºC ja see langeb kokku arukase pungade puhkemisega – enamasti aprilli lõpus või mai esimesel poolel, harva hiljem. Haude arengut soodustab soe ja kuiv ilm.
Haude rajamiseks närib isasputukas kuuse koorde sisenemisava ja paarituskambri ning hakkab samal ajal eritama agregatsiooni- ehk kogunemisferomooni. See lõhnaainete segu on liigikaaslastele signaaliks, et puu on asustamiskõlblik ja meelitab suurel hulgal kuuse-kooreüraskeid ligi – nii isas- kui emasputukaid.
Iga isasputuka juurde lendab 1–3 emasputukat, kellest igaüks kaevandab piki tüve ühe emakäigu, mille serva muneb munad. Munast koorunud vastne kaevandab oma käigu, mille lõppu näritud laiendis (nukuhällis) ta nukkub. Üraski noormardikad kooruvad alates juuni keskpaigast või lõpust ja lähevad talvituma pinnasesse alates augustist või varemgi.
Varajase ja sooja kevade korral toimub haude rajamine varem, haue areneb kiiremini ning kõik juunis koorunud noormardikad ei lähe talvituma, osa nendest rajab haude samal aastal – enamasti juulis, vahel augustis. Seega, kuuse-kooreüraskil areneb kaks põlvkonda aastas.
Eelmisel sajandil arenes kuuse-kooreüraskil Eestis reeglina üks põlvkond aastas, kahe põlvkonna arengut täheldati harva, sagedamini vaid 1990tel aastatel. Käesoleval sajandil on sellel üraskil arenenud reeglina kaks põlvkonda aastas ja ainult aastal 2003 arenes tal vaid üks põlvkond.
Kuuse-kooreüraski teine põlvkond ei ole täielik, st osa esimese põlvkonna noormardikaid rajab haude samal suvel, osa läheb talvituma ja annab järglasi järgmisel kevadel. Mõnel aastal paneb enamus juunis-juulis koorunud mardikatest aluse teise põlvkonna arengule, mõnel aastal aga läheb enamus nendest talvituma. Milline on nende kahe grupi arvuline suhe, oleneb ilmastikust, aga võib-olla veel millestki.
Ka üraski teise põlvkonna saatus oleneb suurel määral ilmastikust. Kui suvi on soe, jõuavad üraski teise põlvkonna noormardikad talveks piisavalt kosuda ja minna pinnasesse talvituma. Kui ilmaolude tõttu on areng aeglane ja üraskid jäävad talveks koore alla, siis võivad nad külma talve korral hukkuda. Kindlasti hukkuvad kõik talveks koore alla jäävad vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Pinnases ei ohusta kuuse-kooreüraskit ka tugevad talvekülmad.
Kesk-Euroopas on kuuse-kooreüraskil viimastel aastatel registreeritud kolme põlvkonna areng aasta jooksul. Eestis ei ole seda seni veel nähtud.
Harilikult kuuse-kooreürask terveid elujõulisi kuuski ei asusta. Neid suudab ta asustada vaid siis, kui tema arvukus on mingil põhjusel suureks paisunud. Üraski arvukus kasvab siis, kui mets on tugevasti kahjustatud, puud nõrgestatud.
Kirjanduses on välja toodud üheksa suuremat üraskirüüstet Eesti aladel viimase pooleteise sajandi jooksul. Nende algpõhjustena on märgitud põudasid, lume- ja tormikahjustusi, ka metsapõlenguid.
Viimaste aastate tormikahjustused ja põuad on soodustanud kuuse-kooreüraski arvukuse kiiret suurenemist ja ulatuslikke kahjustusi. Kui suured need kahjustused on, sellest kuigi selget ülevaadet pole.
Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on oma valdustest ülevaade olemas. Sellel kevadel kaardistati RMK hallatavates metsades üle 800 kuuse-kooreüraski kahjustuskolde, töötati välja üraskikahjustuste hindamise ja likvideerimise juhend ning selle alusel töötatakse edasi.
Keskkonnaameti andmetel tegid nende metsaspetsialistid aastal 2019 metsakaitseekspertiise kooreüraski poolt kahjustatud puistutes 608 hektaril ning käesoleva aasta esimeses kvartalis 222 hektaril. Sellel perioodil tehti neid ekspertiise kõige rohkem Valgamaal (313 ha), järgnevad Lääne-Virumaa (92 ha), Tartumaa (79 ha), Põlvamaa (71 ha) ja Võrumaa (66 ha). Hiiumaal ei ole üraskikahjustusest tingitud metsakaitseekspertiise sellel ajal tehtud.
Üraskikahjustuste vältimiseks ja tekkinud kahjustuste likvideerimiseks palju variante ei ole. Järgnevalt kõige olulisemad põhimõtted:
Üraskikahjustuste vältimiseks ei tohi kuusikuid harvendusraiel liiga hõredaks raiuda. Hõredad kuusikud on tormihellad, pinnase soojenemine soodustab juurepessu arengut ja kahjustuste suurenemist, tekivad soodsamad elutingimused soojalembesele kuuse-kooreüraskile. Tormis, põlengus või mõnel muul põhjusel hukkunud ja tugevasti vigastatud puud tuleb kiiresti metsast kõrvaldada. Sellega välditakse nende puude asustamist üraskite poolt ja üraskite arvukuse suurenemist.
Üraskitõrjeks tuleb üraskite poolt värskelt asustatud puud vedada saeveskisse ja kiiresti saagida. Saagimise käigus üraskid hukkuvad. Värskelt asustatud puude koores on üraski 2–2,5 mm läbimõõduga sisenemisavad, puu juurekaelal ja selle ümbruse taimedel on üraskikäigust välja lükatud pruunikat jahutaolist näripuru. Peamine tunnus on see, et koore all on üraski vanamardikad, munad ja vastsed. Eemalt neid puid ära tunda pole võimalik. Nende puude kõrvaldamiseks metsast on aega mõni nädal. Kui see töö teha hiljem, siis kui puude võra on juba pruun, pole sellest üraski vastu abi ja see võib kahjustust isegi soodustada.
Küsimus Heino Õunapile: Vanasti olid piirkonniti ametis metsapatoloogid, kas neid üldse on veel?
Ei, metsapatoloogi-nimelisi ametimehi ei ole meil juba aastaid. Suurema osa omaaegsete metsapatoloogide metsakaitsealastest ülesannetest täidavadki eelpool mainitud Keskkonnaameti metsaspetsialistid.
Metsakahjustuste sh üraskikahjustuste seiret riiklikul tasemel Eestis ei tehta. Kahjustustega tegelemine on metsaomaniku ülesanne. Tema ülesanne on seista hea selle eest, et kahjustused saaksid likvideeritud. Siiski, on päris loomulik, et iga metsaomanik ei tunne kõiki kahjustajaid ja kahjustusi, ega tea, mida nendega ette võtta. Seda ta peaks aga märkama, kui puud suuremate või väiksemate gruppidena kuivavad. Kui ise ei oska lahendust leida, saab nõu küsida Erametsakeskuse konsulendilt või keskkonnaameti metsaspetsialistilt.
Vastavalt metsa majandamise eeskirjale esitab omanik keskkonnaametile metsakaitseekspertiisi tellimiseks metsateatise metsakahjustuste kohta. Ekspertiisi käigus metsaspetsialist selgitab välja kahjustuse põhjuse, hindab kahjustuse ulatust, metsa seisundit ja annab metsaomanikule soovitused edasiseks tegevuseks. Siit edasi on jälle metsaomaniku otsustada, mida ja kuidas teha.
Heino Õunap, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist
Artikkel on avaldatud Äripäevas