Sektoris tegutsevad ettevõtted peavad hindade kõikumisega arvestama ning leidma mooduseid ka pikema languse puhul vastu pidada.
Rahavood jagatakse kolme põhilisse kategooriasse:
• Rahavood äritegevusest (laekumised müügist; püsikulud; muutuvkulud ja toetused);
• Rahavood investeerimisest (varade soetamine);• Rahavood finantseerimisest (laenu saamine; laenu põhiosa tagastamine; intresside tasumine).
Rahavood äritegevusest
Rahavoogusid planeerides oleks mõistlik läbi mängida kõik võimalikud stsenaariumid ja vaadata, kas ka negatiivse stsenaariumi korral (nagu kulude suurenemine; madal piima-, liha- või teraviljahind) jäävad rahavood positiivseiks või tuleb leida täiendavaid tulusid ja hoida kulusid kokku.
Tulude vähenemisel saab rahavoogude prognoosi abil kiirelt välja selgitada kulugrupi, mille vähendamine annab kõige suuremat efekti. Oluline on siinjuures reageerimise kiirus – mida kiiremini kulusid kärpida, seda väiksemaks kujuneb miinus rahavoogudes. Piimahinna langedes alustasid paljud piimatootjad eelmise aasta sügisel kiiret kulude kärpimist: vähendati lisasöötasid või otsiti võimalusi osta sööta odavamalt, müüdi ebavajalikku masinaparki ning liisimise asemel osteti teenus sisse, müüdi kinnistuid.
Teravilja hinnariski on aga näiteks võimalik maandada füüsilisel kaubaturul või finantsinstrumentidega (futuuribörsil). Futuurlepingutega kauplemine võimaldab põllumehel juhtida ja maandada hinnalangusest või tõusust tulenevaid riske, fikseerides hinna talle sobival hetkel. Hinnariski maandamisega ei jää põllumajandustootja kogu müüdava/ostetava saagiga sõltuma ühe kindla perioodi pakutavast kokkuostuhinnast.
Rahavood investeerimisest
Ideaalis peaksid ettevõtted rohkem investeerima halbadel aegadel, sest hinnad on madalamad. See on aga võimalik ainult siis, kui headel aegadel on kogutud piisavalt puhvreid.
Juhul, kui ettevõtte likviidsus on nõrk ja rahavood on negatiivsed, tuleb planeeritavad investeeringud kriitilise pilguga üle vaadata. Kui investeeringud on hädavajalikud (näiteks on lauda katus sisse vajumas) ja efektiivsust suurendavad (tootmise omahind langeb), siis on investeeringud põhjendatud. Kui aga investeering efektiivsust ei suurenda ja sellega kannatab veel oodata, siis peaks negatiivse rahavoo korral selle edasi lükkama.
Rahavood finantseerimisest
Ettevõtted saavad finantseerimiseks kasutada omanike raha, pankade abi või sõlmida kokkuleppeid oma koostööpartneritega.
Keerulistel aegadel tasuks kindlasti ettevõtte omanikelt uurida nende võimalust ja valmidust lisaraha kaasamiseks. Koostööpartneritelt tasuks uurida, kas müügirahade kättesaamist on võimalik kiirendada või oleks võimalik tarvikute ostmisel saada pikemat maksetähtaega. Kindlasti on oluline, kui kalliks sellised lahendused kujunevad. Tarvikutemüüjate aastaintress on enamasti panga omast kallim, kindlasti tasub kevadtööde finantseerimisel võtta ka pangast kas faktooringu või kevadkülvilaenu pakkumine.
Juhul, kui põllumajandusettevõte on võtnud laenu, siis peaks arvestama ka intressiriskiga. Intressiriski on võimalik maandada võttes laenu fikseeritud intressiga või kasutada selleks mõnda finantsinstrumenti, näiteks intressimäära swapi. Hetkel on ajalooliselt kõige madalamad tasemed intressi (euribori) fikseerimiseks pikemaks perioodiks. Suure tõenäosusega ei ole 2015. aastal veel olulist hüpet majanduskasvus oodata, kuid sellegipoolest on põhjust uskuda et 5-10 aasta perspektiivis on majanduskasv tänastest intressimääradest kõrgem.
Kokkuvõte
Arvestades majanduse tsüklilisust ja hindade kõikumist põllumajandussektoris, peaksid ettevõtted hoolega oma rahavooge planeerima. Tulude vähenemisele peaks reageerima kulude vähendamisega ning aegsasti tuleks sõlmida kokkuleppeid kreeditoridega. Kui ettevõtte ise pingutab ja lahendusi otsib, siis tulevad ka kreeditorid omaltpoolt vastu. Laenukohustuste korral tasuks kindlasti kaaluda ka intressimäära fikseerimist, sest hetkel on fikseerimise tingimused ajalooliselt kõige soodsamad.
Autor: Brit Juus
Artikkel avaldatud Põllumajandus.ee lehel