1.augustist ei kehti enam senine piirang, mis keelas eramaal viibimise öisel ajal, päikeseloojangust hommikuse päikesetõusuni. Iseasi, kui selleks oli maaomanikuga eraldi kokkulepe. Päevasel ajal võis seni kõikjal vabalt ja luba küsimata liikuda, ainult telkimine või lõkketegemine tuli omanikuga eelnevalt kokku leppida.
Keskkonnaseadustiku üldosa seadusega leevendati nüüdsest looduses liikujate kohustusi ning suurendati õigusi. Eks ta ole, suvine aeg, ringirändajaid palju, alkoholiseadus samuti senisest leebem, ilmad ilusad, rahvas otsib paiku, kuhu laager üles seada. Aga kõikjal pole riigimaa või riigimetsa puhkekohad, ringiuitajale jääb ka eramaid ette. Mõnes erametsaski kenasti niidetud platsid, lõkke- ja istumiskohad või varjualused rajatud, mis rohkem oma pere või sõprade tarvis mõeldud on. Nüüdsest siis kõigile või?
Paljukest selle seadusemuudatuse kohta kuumal suveajal maaomanike arvamust üldse arvestati – lihtsalt tehti ära. Minu jaoks tuli see ootamatu uudisena, kui Postimehest lugesin. Hea, et üldse peale sattusin.
Olgu peale, seeneliste ja marjulistega pole probleemi, nemad korjavad oma saagi ära ja lähevad ööseks koju (kui just ära ei eksi), jahimeestega on leping ja nemad kõik teada-tuntud inimesed. Seljakoti- või jalgrattamatkajad ei tee ka tüli, sest reeglina vajatakse vaid lühiajalist peatuspaika. Kogemused kinnitavad, et see on üksjagu intelligentsem seltskond, kes loodusest lugu peab.
Küll aga tunnen juba aastaid kõhedust, kui niidetud platsilt, kus varjualune ja grillimiskohadki koos kuivade küttepuudega pidevalt olemas, avastan pidulistest maha jäetud sodi, purke ja pudeleid, paberitükke ja kilekotte. Reeglina on tegemist noorte kamba või koguni alaealistega, kes rollerite või kodust võetud autodega metsateedel plikadega rallimas käivad, laagrisse jäävad ja peo püsti panevad.
Olen sellistele peale sattunud. Otseselt ära ajanud pole, kuid sõnad peale lugenud küll. Igaks juhuks ka autonumbrid üles kirjutanud, et saaks teada, milliste perede masinad võetud on. Tuju on rikutud, närv püsti, et hommikul pean jälle üle kontrollima. Õnneks pole keegi jõkke või vastu puud sõitnud, ehkki mõned autopõhja jupid, mis kännu taha jäid, olen üles korjanud. Kellele sellist asja vaja?
Mulle hakkab vastu, et olles hulga vaeva näinud, palju päevi jõudu kulutanud ja higi valanud platside ja radade korrashoiuks, ehitanud ja remontinud sildasid, sättinud puid-põõsaid oma käe järgi – ja siis saabuvad kutsumata kambad, panevad peo püsti, segavad lindude pesitsemist või tallavad kaitsealustel taimedel, mida olen hoidnud. Valus on sellist hoolimatust kogeda.
Sel suvel otsustasin, et las loodus puhkab, ma ei niida enam vana taluaseme platse ideaalsesse korda. Teen seda sügisel, kui kutsumata külalised kehva ilmaga enam ringi ei luusi. Ja näe imet – kord kevade poole käidi ja rohkem pole tuldud, sest rohi kasvas pikaks.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et omanikul võiks siiski olla õigus oma reegleid kehtestada nende suhtes, kes tema maad ja metsa puhkamiseks soovivad kasutada. Viisakas külastaja helistab ja küsib, kui soovib pikemalt peatuda või koguni ööbida. Sellisedki kogemused on mul olnud ja ma pole keeldunud. Maaomandi alguses on mul tee ääres erametsa tähis koos omaniku nime, telefoninumbri ja metsaühistusse kuuluvusega. Kurje keelumärke pole.
Artikkel avaldatud Maalehes