Autor: eestimaavara

Kui mõned aastad püsis Eesti mets suurest kahjutulest puutumata ning tormgi ei teinud väga liiga, siis sel aastal enam nii ei läinud.

Suve hakul puhkes hulga metsatulekahjusid, suuremaid maa-alasid haaras tuli päästeameti andmetel Eesti-Läti piiri ääres Valgamaal Hummuli vallas Aitsra külas, juunis Lääne-Virumaal Sõmeru vallas Varudi-Vanakülas ning Ida-Virumaal Illuka vallas Kuningakülas, kus üheaegselt põles lausa kahes kohas.

Aitsras süttis mets 25. mai keskpäeval ja kuigi algul arvati, et põleb hoopis Läti poolel, polnud see sugugi nii ning Eesti päästjatel tuli metsa kustutama tõtata. Algul neljal hektaril lõõmanud tuli levis edasi rohkem kui 40 hektarile ning võttis mitu päeva, kuniks tulele piir pandi.

Mõne päeva pärast, 1. juunil tuli teade metsapõlengust Sõmerult Varudi-Vanakülast, seal oli tules 11 hektari jagu metsaala. Paar päeva vaikust ning 3. juunil oli tules mets Ida-Virumaal Jõhvi vallas, 4. juunil teatati häirekeskusele metsapõlengust Kuningakülas Poruni jõe ääres, kus oli süttinud metsanoorendik ja metsaalune 21 hektari ulatuses. Järgmisel päeval leidsid päästjad sealsamas uue põlenguala, nii et kokku põlesid puistud 40 hektaril.

Õnneks on Valgamaa ning Kuningaküla põlengud jäänud praeguse seisuga tänavusteks kõige ulatuslikemaks ning ka kõige raskemini kustutavateks metsatulekahjudeks. Mõlemal puhul oli kustutustöödel näiteks kasutusel helikoptergi.

Ülejäänud metsapõlengud – neid on seitsme kuu jooksul olnud 117 -eelnimetatud suuruses maa-alale levida ei jõudnud.

Siiski võib seda aastat pidada üsna tõsiseks põlengute aastaks. Võrreldes kahe viimase aastaga on mets tänavu esimese poolaasta jooksul põlenud lausa ligi kaks korda rohkem kui kahel varasemal aastal – siis registreeris päästeamet vastavalt 68 ja 54 metsapõlengut.

Kui Ida-Virumaal põles valdavalt Puhatu looduskaitsealale jääv riigimets, siis Valgamaal sai kannatadaerametsaomanikele kuuluv looduskaitsealune mets – tuli käis üle metsise püsielupaiga.

Keskkonnaameti metsakaitse peaspetsialist Laja Veeväli, kes käis Valgamaa põlengualal metsakaitseekspertiisi tegemas, ütles, et tuleroaks langesid peamiselt erinevas vanuseklassis männikud. Tuli puudele ei halastanud, söestades tüvesid ulatudes kohati latvagi. Elule niisugune mets ei pruugi jääda ning tuleb putukarüüste ja seenhaiguste leviloi takistamiseks koristada.

Veevälja andmetel alustataksegi sellega septembri lõpus. Sihtkaitsevööndisse jääval alal soovitab keskkonnaamet teha kujundusraiet, piiranguvööndis sanitaarraiet.

Millist materjali põlenud metsast lõigata saab ehk kas ka midagi peale küttepuu, sõltub raie käigus, mil puidu täpne seisukord ilmsiks tuleb.

Kas ja mil määral saab põlengualal raiuda Illuka vallas, ei ole veel teada, sest metsateatis kahjustuse kohta esitati hiljaaegu ning keskkonnaameti töötajad alles sõidavad põlengupaika ekspertiisi tegema. Veevälja sõnul jääb metsa seal nii piiranguvööndi kui ka sihtkaitsevööndi alale ning raie soovitatakse lähtuvalt kaitse-eeskiijast.

KOIVA TORM

Juunis vihmale keeranud ilm maandas küll metsapõlengute riski, kuid näitas 3. juulil, mida suudab üks tõsine äikeseraju. Taas said pihta Valgamaa metsad, samuti Võru-, Põlva-ja Tartumaa metsad.

„Valgamaal esinesid kõige tugevamad metsakahjustused Taheva, Karula, Otepää vallas, Põlvamaal Valgjärve vallas ning Võrumaal Urvaste ja Antsla vallas. Tartumaal tegi torm metsale kahju Kambja ja Haaslava vallas,” loetleb Laja Veeväli. Viga said nii era- kui ka riigimetsad hoolimata sellest kas need olid varem majandatud või majandamata – torm niitis kõigis ühtmoodi.

„Väga tugev tuul oli – palju tuulemurdu, kusjuures murdis see ka kuuski, mida torm tavaliselt pikali heidab,” märgibRMK metsamajanduse peaspetsialist Rainer Laigu. Sealjuures on nn koridor, kust puid murti, tema sõnul küllalt kitsas – torm tuli üle Koiva jõe ning jõudis Kambja alla välja.

„Tsentris oli tuulemurd, keskel heide ja ääres vaalitud,” kirjeldab Laigu Koiva tormi kätetööd. Suuremalt jaolt on tegu männipuudega, kuid ka kuuskedeja kaskedega.

Praeguseks ajaks on päris palju tormi kahjustatud puid jõutud riigimetsast ka välja vedada, sealjuures on keskkonnaamet andnud loa koristada piiranguvööndisse jäävaid kahjustatud metsi. Teatud kohtades (näiteks teede ääres) võib maha langenud ohtlikud puud ära koristada ka sihtkaitsevööndis.

Kuna RMK-le andis tormikahjustuste likvideerimise hea õppetunni 15 aasta tagune Tudu torm, kus püüti algul kasvama jätta võimalikult palju tormis püsti jäänud puid, on selge, et sel pole mõtet, sest hiljem kuivavad need ikkagi ära või lükkab tuul nad pikali. „Juured on neil liikunud ja purunenud,” põhjendab Laigu ja lisab, et seetõttu koristatakse ära ka vaaütud puud ning langi servas kasvavad puud 15-20 meetri laiuselt.

VÄIKSEM VÄLJATULEK

Niisugust sortimenti aga, nagu tulnuks metsast seda tavapäraselt raiudes, tormi murtud metsast ei saa. „Paljudest murdunud nottidest ei saa palgi-pikkust täis,” selgitab Laigu. Kui siiski saab palki, tuleb murtud otsast poole kuni meetri pikkune jupp maha saagida, sest vastasel juhul võib notiots saekaatris lõhki lüüa. Ka see teadmine pärineb 15 aasta tagusest Tudu tormist.

„Palgi väljatulek on ligikaudu 5% väiksem, kui oleks kasvavast metsast saanud,” nendib Rainer Laigu. Septembri keskpaigaks on RMK jõudnud ära koristada 200 000 tihumeetrit tormipuitu. Kui augustis töötas tormialadel lausa 27 harvesterit, siis praegu märksa vähem, sest erakordselt vihmane suvi on paljudes kohtades pinnase nii pehmeks teinud, et ei ole võimalik töötada ilma metsamulda, sihte ja metsateid oluliselt kahjustamata.

Õnneks ei kaota RMK puidu müügihinnas, sest riigimetsa majandajat seovad saetööstustega pikaajalised lepingud, kuid erametsaomanikud olid sunnitud küll madalama hinna välja kannatama. Oodata müügiga ei ole võimalik, sest puit rikneks.

„Turumajandus,” nendib Valgamaa metsaomanik Tõnu Mändla, kelle Lüllemäe läheduses asuvalt kinnistult murdis torm 2000 tihumeetrit ehk umbes viiendiku jagu puid, mis seal kasvasid. „1500 tihumeetrit on koristatud, 500 tihu on pehme maa peal ja praegu koristada ei saa,” räägib ta. Koristatud materjali tuli tal müüa odavamalt, sest hind läks tema sõnul tormiga kohe alla. Oleks metsa raieõiguse enne tormi maha müüa saanud, oleks raha tema hinnangul 40% rohkem saanud, aga looduse vastu ei saa.

Mändla meenutab, et tema metsad said kannatada ka 2005. aastal, kui torm puhus kaks ööd-päeva järjest, kuid kahju oli siis tunduvalt väiksem ning hakkama saadi oma jõududega.

Kui palju metsa tänavuses tormis viga sai, ei oska keskkonnaamet veel öelda, sest metsateatisi alles menetletakse ja neid esitatakse pidevalt juurde. „Metsakaitseekspertiisidega on raie tormialadel lubatud kokku ligi 2100 hektaril,” märgib Laja Veeväli, lisades, et kindlasti on veel ka neid kahjusid, mille kohta teatis on alles esitamata.

Hulgaliselt on ka neid tormimetsi, kus ekspertiis pole vajalik ning raiet tehakse otse metsateatise alusel.

„3000 hektarit tuleb kokku küll,” usub Veeväli, lisades, et see jääb siiski alla 2001. aasta Tudu tormile, mis kahjustas metsa aastaraamatu järgi 15 953 hektaril.

Kõige rohkem said metsad kahju 2005. aastal – 32 138 hektaril.

Artikkel on avaldatud Eramets.ee lehel

Konkursi “Tubli metsakasvataja 2016” tiitli võitja OÜ Karo Mets juhatuse liige Runo Ruubel lükkab ümber looduskaitsjate seisukohad, et meie mets on ülemajandatud.

Metsaseaduse muutmise eelnõu taustal on ühiskonnas lahvatanud diskussioon, kas meil on metsa vähe või palju ja milliseid reegleid jätkusuutlik metsamajandus järgima peaks. Looduskaitsjad korraldasid sel puhul detsembri lõpus meeleavalduse ja asusid usinalt petitsioonile allkirju korjama.

LOE LISAKS

DISKUSSIOON: Metsa vähe või palju?

„Meie metsad on väga hästi majandatud. Petitsiooni taga on kaks jõudu, rohelised, kes tahavad võimalikult palju alasid kaitse alla saada ja loodushuvilised, kes loodusest tegelikult suurt midagi ei tea,“ selgitas Ruubel. „Vastuvõetav seadus on kindlasti kasulik. Rumal on arvata, et metsaomanik kaotab üleöö aru ja müüb  oma metsa maha. Ent seadus annab võimaluse panna näiteks vanade kuusikute asemele kasvama mõne teise sobivama puuliigi. Ühiskonnas puudus diskussioon targast metsa majandamise. Selgitustööd on liialt vähe tehtud. Küsimus on ka selles, kes peaks seda tegema, kui seda teevad rohelised, pole see tõsiseltvõetav – metsaomanik ise peaks rääkima.“

HEA TEADA

2016. aasta viimastel päevadel hakkas lumepallina veerema kodanikualgatus, millega nõutakse uue metsaseaduse tagasilükkamist. Spetsialistid juhivad tähelepanu praeguse metsamajandamise ohtudele.
Loe pikemalt SIIT.

Ruubel ütles, et kui oled petitsiooni poolt, siis oled tegelikult metsa vastu, sest oled metsa majandamise vastu ja see omakorda tähendab metsa välja suremist. „Mets kaotab majandamata oma väärtuse ja kui haavikus puud ümber kukuvad, ei ela seal kindlasti ka enam lendoravad.

Meil on tegu pigem metsade ülekaitsmisega. On levinud probleem, et oled mitu põlve metsa kasvatanud ja siis äkki pannakse piirangud peale selle realiseerimisele, et paar aastat küsimust menetleda. Lõpuks kompenseeritakse metsa väärtus peale seda, kui see on kümmekond aastat majandamata seisnud ja selle väärtus pole enam kaugeltki see, mis enne.  Padurohelised teevad ettepanekuid uute kaitsealade kohta, lootuses saada uute projektidega raha, ent tekkiv omandiküsimus on põhiseadusega vastuolus,“ ütles ta ja lisas, et õiglasem oleks, juhul kui ala vajab kaitset, et riik hindaks selle ära ja ostaks kohe ära – metsaomanik on ehk küll mõnda aega kurb, aga on metsa väärtuse eest kompensatsiooni saanud. „Sellest probleemist on räägitud ja lahendust otsitakse ning loodetavasti ka leitakse, aga emotsionaalseid seisukohti on palju.“

Urve Kask
pollumajandus.ee kaasautor

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Et metsades toimuv inimestele korda läheb, on ühest küljest hea märk, aga teisalt on mõnes kirjatükis meie metsandusest maalitud üsnagi sünge pilt.

Nii palju kui viimase kolme-nelja kuu jooksul, ei ole Eesti metsade ja metsanduse üle arutletud päris ammu. Sellel teemal on kirjutatud ja räägitud emotsionaalselt, aga ka arve ja fakte konstateerides. See, et metsades toimuv inimestele korda läheb ja metsandus pildil on, on ühest küljest hea märk, aga teisalt on mõnes kirjatükis meie metsandusest maalitud üsnagi sünge pilt. Tekkinud arutelu üheks ajendiks said kavandatavad metsaseaduse muudatused ja eelkõige viljakate kuusikute raievanuse vähendamine. Kui looduskaitsjad nägid seda ühe sammuna metsade majandamise liberaliseerimisel suurendamaks raiemahtusid, siis metsanduse inimesed nägid hoopis mõistlikku arengut võimaldamaks teatud osa kuusikutest paremini ja väiksema bürokraatiaga majandada. Et meie viljakaid kuusikuid, eriti lubjarikastel muldadel kasvavaid, juurepess laastab, see on metsanduses ammu teada-tuntud ulatuslik probleem. Kui metsakasvataja kuusiku rajab, siis ikka selleks, et tulevased põlved väärtusliku palgimetsa saaksid. Paraku on läinud nii, et paljud kuusikud tuleb sanitaarraiega raiuda enne küpseks saamist ja mädanikust rikutud puit kõlbab vaid paberipuiduks või kütteks. On siis mõtet oodata? Teine raievanuse langetamise põhjendus on majanduslik, aga on ju sõnaühendis „metsamajandus“ majanduse mõiste juba olemas. Ka metsanduses kehtivad majanduse reeglid ja nendega arvestamisest ei pääse. Kuna viljakatel aladel kasvavad kuused väga kiiresti, siis saab juba 60aastasest kuusikust väärtuslikku palki, kuid sealt edasi hakkab metsa kasvukiirus vähenema. Raiudes uute reeglite järgi varem, tagame metsamaa suurema tootlikkuse ning saame kokku hoitud 20 aasta jooksul uue, jõudsalt kasvava noore puistu. Vastuargumendina on väidetud, et siis ei jää vanu kuusikuid enam üldse alles. Tõsi ta on, raiudes puistu 60 aasta vanuses, ei saa me tõesti mitte kuidagi saja-aastast kuusemetsa, aga ega ka kehtiv 80aastane raievanus ei taga meile seda. Ometi ei ole mingit kahtlust, et peavad säilima ka vanad, põlismetsailmelised puistud ja selleks on meil kaitsealused metsad, kus inimene ei toimeta ja kus metsa areng toimub looduslikku rada. Rangelt kaitstavate metsade pind moodustab praegu 10% meie metsadest (riigimetsades 19%) ja see suureneb. Tõenäoliselt just metsaseaduse muudatuste üle peetavad vaidlused olid katalüsaatoriks, mis kiirendas uute kaitsealade moodustamist riigimetsades. Selle tulemusena suureneb kaitstavate metsade pind viljakates laane- ja salumetsades 27 000 hektarini. Võrdluseks, raievanuse alanemisega tekiks RMK metsades praeguse seisuga raieküpseid kuusikuid juurde 3200 ha ja Eestis tervikuna ca 4200 ha.

Metsade juurdekasv

Et Eestis raiutakse liiga palju metsa, see on teine probleem, mille pärast muretsetakse ning mida on esile tõstetud arvukates artiklites ja esinemistes. Kas palju või vähe, siin lähevad arvajate seisukohad lahku. Üheks mõõdupuuks, millest selles küsimuses lähtutakse, on meie metsade aastane juurdekasv. Metsade tagavara ei vähene, kui raiutakse alla aastase juurdekasvu ja see põhimõte on võetud ka säästva metsanduse hindamisel üheks kriteeriumiks. Aga metsade juurdekasvuga pole lood nii lihtsad, kui esmapilgul tundub. Seetõttu on inimestel kõiki nüansse natuke keeruline mõista, mis aga ei ole neid sugugi seganud oma arvamust avaldamast. Kummalisel kombel on metsandus üldse üks valdkondadest, kus paljud on asjatundjad ja teavad täpselt, kuidas asjad tegelikult peaksid käima. Aga kui see kõik nii lihtne oleks, siis poleks ju vaja ei metsateadust ega metsanduslikku kõrgharidust. Kuid metsade juurdekasvu saab iseloomustada mitmeti, näiteks kogujuurdekasvuga, jooksva aastase juurdekasvuga, keskmise aastase juurdekasvuga või tagavara muuduga. Veelgi enam, rehkendusi saab teha mitut moodi, s.t näitajaid saab arvutada erinevatele metsadele (kogu metsaressurss, ainult majandatavad metsad, riigimetsad, erametsad jne). Ja muidugi saame sel puhul ka erinevaid tulemusi. Neid küsimusi ja mõisteid on põhjalikumalt selgitanud kolleeg Allan Sims Postimehe veergudel.¹

Muu hulgas kaheldakse, et kas meie metsad ikka kasvavad nii palju juurde, nagu statistika väidab, kuni selleni, et ette heidetakse metsade kohta valeandmete esitamist. Aasta alguses avaldatud kõige uuematest statistilise metsainventuuri andmetest selgub, et meie metsade juurdekasv on isegi suurem, kui seni arvanud olime. Kõik Eesti metsad kokku kasvatavad aastas puitu 15,8 mln m³ ehk tm. Kui jätta kõrvale rangelt kaitstavad metsad ja arvestada vaid majandatavaid metsi, siis on juurdekasv 13,6 mln m³. Võttes siit maha veel ka puude loodusliku väljalangemine (suremus), ka siis on järelejääv 11,8 mln m³ ikkagi rohkem kui aastane raiemaht (keskmisena ca 8 mln viimasel kümnel aastal ja ca 10 mln m³ 2014. aastal).

Arvude taga on mets

Veel raietest rääkides nimetatakse muret tekitavaks metsanduse arengukavas toodud maksimaalset aastast raiemahtu kuni 15 mln m³. Kuigi nimetatud arengukava on kehtinud juba aastaid, ei ole selle maksimaalse väärtuse lähedale jõutud ja tõenäoliselt selle arengukavaperioodi jooksul ei jõutagi. Aga kuna meil on raieküpseid metsi palju ja mõnel aastal raiuksime pisut rohkem, mis siis juhtuks? Ei midagi märkimisväärset. Tõmmates siinkohal paralleele meie igapäevaeluga: kui meil on pangas suurem summa raha, siis me võime mõnel kuul kulutada rohkem, kui on meie kuupalk, vaesemaks me sellest ei jääks. Küll aga ei ole pikka aega üle võimete elamine jätkusuutlik ja nii on see ka metsaga. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et mitte ühtegi metsamajandamise otsust puistu tasandil, sh raied, ei võeta vastu metsade aastase juurdekasvu põhjal. Majandamisotsuste aluseks on ennekõike raieküpse metsa olem või hooldusraie vajadus, siit edasi metsaomaniku plaanid ja huvid, puiduturu seis, metsa kasvukoht, konkreetse aasta (talve) ilm jne. Veel kord: kui raieküpsete metsade osakaal on suur, on võimalik ka rohkem raiuda. Aga see on võimalus, mitte kohustus ja see võimalus on paljudel metsaomanikel ka praegu kehtivate reeglite raames, aga kaugeltki mitte kõik metsaomanikud ei majanda oma metsi.

Kõnekas on fakt, et Eesti metsades, peamiselt küll erametsades, kasvab ca 32 mln m³ hall-lepikuid millest üle 60% võib lugeda raieküpseks (meil puudub hall-lepikutele kehtestatud küpsusvanus) ja ainuüksi selle seni kasutamata ressursi arvelt võiksime lühiajaliselt raiuda mõne miljoni kuupmeetri ulatuses rohkem. Seda metsaomanikud aga ei tee, sest saadav lepapuit on odav ja napi kasumi asemel võib kergesti juhtuda, et tehtud tööle tuleb peale maksta. Seega ei ole õige juhinduda arengukavas lubatud aastasest raiemahust kui absoluutse tõe arvust. Küsimus pole mitte ainult arvus, vaid oluline on ka see, mis on selle taga, s.t milliseid metsi raiutakse. Jätkan eespool toodud näitega. Kui meie aastane raiemaht suureneks veel 3 mln m³ võrra, aga seda hall-lepikutes tehtavate raiete tulemusel, kas see oleks siis probleem? Pigem vastupidi. Ka sisaldub kogu aastase raiemahus hooldusraietest saadud puidu kogus ja siinkohal ei saa me väita, et Eesti metsades hooldusraieid liiga palju tehakse.

Metsal on oma eluring

Raiutud metsa asemele tuleb peaaegu alati uus. Missugune mets, kui kiiresti ta kasvab ja kui väärtuslik ta saab olema, see sõltub paljuski metsakasvatajast või maaomanikust. Lageraielank metsamaal uuendatakse või uueneb, loodus tühja kohta ei salli. Sama ei kehti aga trassi, ehitise või näiteks mõne väga suure raudtee alla jääva maa-ala kohta, kust mets raadatakse ja kuhu ta enam kunagi tagasi kasvada ei saa.

Paljud probleemid ja möödarääkimised metsanduslike küsimuste pinnal saavad alguse ka sellest, et inimesed on võõrandunud loodusest ja nii on lageraielank tänapäeva linnainimesele samaväärne ökoloogilise katastroofiga. Seni, kuni ei mõisteta, et raielank on meile, kes me peame end metsarahvaks, täiesti loomulik nähtus ja ennekõike uue metsapõlve algus, ei muutu ka üldsuse suhtumine metsandusse. Tuleb nõustuda Mari Kartauga,² kes juhib tähelepanu vastandumisele ja sildistamisele metsanduses. Kui keegi teeb metsas raiet, siis suure üldistusena kleebitakse talle ebaõiglaselt rahaahne puiduärika või metsaärikaga silt. Kahjuks ei nähta aga neid inimesi, kes iga päev tegelevad meie metsade jätkusuutliku majandamise ja metsanduse arendamisega. Paljud metsanduse valdkonnas töötavad inimesed on pühendunud uue metsapõlve kasvatamisele, ikka selleks, et meie lastel ja lastelastel oleks tulevikus väärt metsa.

Metsal on oma eluring ja lageraie pole mitte ainult vana metsa lõpp, vaid ka uue algus. Loomulikult on meil kohustus jätta järgmistele põlvedele liigirikkus ja loodusväärtused, aga samuti ka kohustus panustada metsakasvatusse, et meie lastel ja lastelastel oleks raiuda palgimetsa ning kasutada kvaliteetset puitu, seda keskkonnasõbralikku materjali. Siinkohal tuleb märkida ühte paradoksaalset fenomeni: enamasti peetakse puitu väga loodussõbralikuks materjaliks, teatakse, et puidu kasutamine on seotud mitu korda väiksema energiakulu ja süsiniku emissiooniga, võrreldes näiteks betooni või terase kasutamisega. Puitu hinnatakse nii ehituses, siseviimistluses kui ka mööblimaterjalina kõrgelt ja ollakse väga nõus sellega, et puitu võiks paljudes valdkondades, sh energia saamiseks, rohkem kasutada. Aga mitte mingil juhul ei tohi metsa raiuda! Inimesed on eemaldunud loodusest ja reaalsest elust (piim ja munad tulevad poest, milleks neid lehmi ja kanu vaja on?). Ja kui metsamees ütleb, et metsa kasvatatakse sae ja kirvega, siis tõesti nii see ka on. Just hooldusraied on see peamine vahend metsakasvataja käes, mille abil suunatakse noore metsa kasvu ja arengut ning kujundatakse tulevikumetsa liigilist koosseisu. Metsanduses täiesti iseenesestmõistetav, aga tekitab paljudel inimestel negatiivset hoiakut.

„Õige mets“ ja statistika

Inimestena oleme me emotsionaalsed, meie suhtumist ja arvamisi mõjutavad paljuski nähtu ja isiklikult kogetu. Kui tee äärde tekkib lageraie või kodutalu tagant võetakse vana mets maha, siis on asi selge: metsad raiutakse ja vanu metsi jääb järjest vähemaks. Millegipärast on üldse kujunenud arusaam, et „õiged“ metsad on vaid vanad metsad ja Eestis polegi enam „õiget metsa“ kuigi palju järele jäänud. Õiget metsa? Milline mets on õige mets? On siis männikud paremad kui kaasikud või keskealised õigemad kui noorendikud? Miks arvatakse, et noor või keskealine mets pole see õige? Unustatakse ära, et ka vanad laaned on kunagi olnud noorendikud. On siis Eestis vanu metsi tõesti vähem kui näiteks ligi pool sajandit tagasi, kui raiemahud olid palju väiksemad? Kindlasti oli vanasti taevas sinisem ja rohi rohelisem, aga metsastatistikat kajastav aastaraamat seda meie peamiste metsapuuliikide osas küll ei kinnita, asjad on hoopis vastupidi. Kui ligi 50 aastat tagasi oli vanade männikute (100–120 aastat vanad) pindala Eestis ligikaudu 34 000 ha, siis 2014. aastaks oli nende pindala kasvanud ca 55 000 hektarini. Veel vanemaid männikud (üle 120 aasta vanad) on meil praegu ca 20 000 ha võrra rohkem, kui oli pool sajandit tagasi.

Kuusikute puhul on küpsete puistute pindala suurenemine väiksem, aga ka praegu, pärast intensiivset kuusikute raiet viimastel kümnenditel, on meil kuusikuid vanuses 80–100 aastat ikkagi ca 7000 ha rohkem, kui oli 50 aastat tagasi. Ka väga vanade kuusikute (vanuses 100–120 aastat) pind on suurenenud. Tõsi on ka see, et millenniumi alguses oli raieküpsete kuusikute pind oluliselt suurem, ulatudes ca 55 000 hektarini, kuid vahepeal raiusime neid intensiivselt ning seda tuuakse esile halva ja negatiivse metsa majandamise näitena. Etteheitvalt konstateeritakse, kuidas kuusikute osakaal meie metsades on langenud 24 protsendilt praeguse 17,6%-ni röövelliku raiumise tagajärjel. Tegelikult on selline areng olnud üsna ootuspärane. Et nõukogude ajal jäid raiemahud tugevalt alla juurdekasvu, oli see üks olulistest põhjustest, miks kogu meie metsaressurss pidevalt kasvas, sh ka kuusikute olem. Raieküpseid metsi kasvas rohkem juurde, kui neid kasutusele võeti. Pärast maade tagastamist läks suur osa sellest ressursist eraomanike kätte. Tekkis palju metsaomanikke, kellel oli suurem või väiksem tükk raieküpset kuusikut. Kui planeerida metsade majandamist mingi kinnistu või metsaomandi piires, siis sellised küpsed või üleseisnud kuusikud oleksid raiejärjekorras esimesed. Miks? Kuusikutega on selline lugu, et nad on metsakasvatuslikult kapriissed puistud. On ju kuusk meie kõige tormikartlikum puuliik, teda kimbutavad juurepess, külmaseen ja üraskid. Vanemate puistute püsikindlus väheneb. Siit ka põhjus, miks metsaomanik, kellel mitut liiki raieküpset metsa juhtub olema, küpse metsa raiumist sageli ikka kuusikust alustab. Muidugi on siinkohal oma rolli mänginud ka kuusepalgi hea hind. Vanu kuusikuid hakati intensiivselt raiuma ja nii jõuti selle puuliigi osakaalu vähenemisele meie metsades. Toimunut võib võrrelda paisuefektiga: näiteks kui kraavile pais ette ehitada, siis selle taha koguneb suur kogus vett ja kui see vesi korraga valla päästa, siis esialgu on vooluhulk suur, hiljem stabiliseerub. Sama juhtus meie kuusikutega, kui pikaaegsest alamajandamisest kuhjunud ressurssi hakati äkitselt ulatuslikumalt kasutama. Nüüd hakkavad raielankide asemele tasapisi kuusikud tagasi kasvama: kui 2011. aasta metsastatistika järgi oli meil kuusikuid 16% metsade pindalast, siis 2014. aasta andmete järgi juba 17,6%.

Mets kui oluline süsiniku siduja

On selge, et meie metsad ei ole üksnes puidu tootmiseks, vaid metsadel on väga palju ülesandeid, sh ökoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline, ja ka metsade sellest küljest on palju räägitud. Eesti metsad täidavad kõiki neid funktsioone, kuid põhimõtteline küsimus on selles, et igas metsas ei ole need ülesanded võrdsel määral tähtsustatud, ei ole võrdse kaaluga. Majandusmetsad on peamiselt kvaliteetse puidu kasvatamiseks, aga pakuvad ka elupaiku mitmesugustele organismidele ja kooslustele, võimaldavad puhata ja marju-seeni korjata, samuti täidavad keskkonda kaitsvat-mõjutavat funktsiooni, nt erosiooni takistamine, müra tõkestamine, süsiniku sidumine jne. Või teistpidi, ka kõik range kaitse all olevad metsad ju toodavad puitu, aga see on nende puhul teisejärguline, nende peamiseks ülesandeks on ikkagi kaitse võimaldamine. Kui vaadata suurt pilti, siis kokkuvõttes saavad meie metsad oma ülesannetega hakkama, kuid eesmärgid on erinevad. Ja siit jõuame veel metsade ühe olulise ökoloogilise funktsiooni juurde, milleks on süsiniku sidumine. On üldteada, et kliimamuutuste põhjustajaks peetakse kasvuhooneefekti, mida omakorda seostatakse kasvuhoonegaaside, sh CO₂, sisalduse suurenemisega atmosfääris. Mida vähem on süsinikku atmosfääris ja mida rohkem seda seotakse, seda parem meie kliimale. Ka meie metsad on olulised süsiniku sidujad. Moodustab ju ligikaudu poole puude kuivmassist süsinik ja mida paremini puud kasvavad, seda rohkem talletub neis süsinikku, s.t metsade juurdekasv ja süsiniku sidumine on tugevas seoses. Metsaökosüsteemi tasemel on süsinikuringe muidugi keerulisem, osa süsinikust läheb mulda ning osa mulda jõudnud süsinikust taas tagasi atmosfääri. Häirib, kui seoses metsade majandamise ja süsiniku sidumisega tuuakse esile asjaolu, et meie metsade peamine süsinikuvaru on mullas. Jah, suure üldistusena, põhjapoolsetes metsades asub metsa süsinikuvarust suurem osa tõesti mullas. Aga väide, nagu oleks see kõikides Eesti metsades samamoodi, ei pea paika. Meie viljakates lehtpuumetsades (kaasikud, lepikud) ja segapuistutes on selgelt peamisteks sidujateks puud ja suurem süsinikuvaru paikneb paljudel juhtudel puudes. Siit ka põhjendus, miks süsiniku sidumise seisukohast on raieringi pikkuse optimeerimine ja metsade majandamine oluline: suurem juurdekasv ning seega ka efektiivsem süsiniku sidumine toimub tootlikes noortes ja keskealistes metsades.

Eesti metsanduslik kõrgharidus tähistab peagi 100. aastapäeva ja selle pika perioodi jooksul on hea metsahariduse saanud väga paljud metsameeste põlvkonnad. Oma praeguse suure metsavaru ja liigirikkuse võlgneme eelkäijate tööle ja nende tehtud õigetele otsustele. Metsamehe auväärne amet eeldab suurt vastutustunnet, sest enamasti ei lõika me ju oma rajatud metsi ning meie kasvatatud metsadest saavad hüvesid need, kes tulevad pärast meid. On põhjust uskuda, et Eesti metsade majandamine on jätkuvalt asjatundjate kätes ja tehtud otsused viivad meid õigesti edasi.

Veiko Uri- Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna professor.

Artikkel on avaldatud Sirp.ee lehel

Keskkonnaminister Marko Pomerants (IRL) vastab oma kirjatükis laulja ja muusiku Siiri Sisaski üheksale küsimusele.

Hea Siiri!

Loodan, et Sa ei muutunud vahepealsel ajal kärsituks, et äkki ma ei vastagi. Iseenesestmõistetavalt teen seda. Loodan, et vastan kõikidele Su küsimustele. Enne veel, kui asuda asja juurde … Eeldan, et tegelikult tead ju oma riigikogu liikme eluetapist, kuidas üks seadus sünnib ja kui täpseks minnakse seadustega, samuti on Sul arusaam avaliku sektori suurusest tingivatest asjaoludest ja sellest, kuidas eelarve tekib vajaduste, soovide ja võimaluste kooskõlla saamisel. Olgu selleks siis seire eelarve või ametnike hulk.

Selleks, et Eestimaal oleks veel kaua võimalik nautida meie mitmekülgset looduskeskkonda, tuleb seda kaitsta ja sellega mõistlikult ümber käia. Samas, rääkides loodusest või keskkonnast, siis ei saa me rääkida ainult looduskaitsest, vaid peame rääkima ka looduse kasutamisest. Seda ei saa teha iga hinnaga. Selleks ongi seatud reeglid, keelud, aga mõni kord on eeldatud, et saadakse hakkama ka hea tavaga. Üks oluline aspekt veel: Eestit saame teha ikka nende inimestega, kes meil on, mitte nendega, keda meil pole. Nagu seda ju isegi tead, on inimesele omane ka vigu teha.

Linnurahu kui uus nähtus

Kevad on aeg, kus loodus ärkab, muuhulgas hakkab lindudel mängude aeg ja pesituskoha otsimine. See on aeg, kus inimene tõmbub metsas oma tegevusega koomale ning keskendub linnustikku ja loomastikku vähemhäirivale tegevusele, nagu näiteks metsaistutus. Selliselt ei ole aga alati metsas toimetatud, mistõttu saab öelda, et linnurahu on eestlase jaoks veel uus ja mitte kõik ei ole seda teadmist veel endale selgeks saanud. See tava pole veel juurdunud.

Ainuüksi seadustega keelamisega ei saavuta me soovitud tulemusi, kokkulepped ühiste väärtuste kaitsmiseks toimivad paremini kui keelud ja karistused. Üheks ilmekaks näiteks on kasvõi neli aastat tagasi allkirjastatud metsade majandamise hea tava. Algatus pärineb metsade majandamisega tegelevatelt ettevõtetelt ja metsaomanikelt, kes soovivad ise ühiskonnas kujundada positiivsemat hoiakut loodusväärtuste kaitsel ja metsa heaperemehelikul majandamisel.

See kokkulepe on olnud oluline samm metsandusega seotud põhimõtete korrastamisel ja metsasektori erinevate osapoolte põhimõtete ühisosa leidmisel ja lahtimõtestamisel. Selle järgi tuleb metsa majandajal muuhulgas arvestada, et mets on elupaigaks paljudele taimedele, lindudele ja loomadele, metsatöödel arvestatakse ilmastiku tingimustega ja püütakse vältida pinnase kahjustamist.

Samuti on vaja arvestada ühiskonna vajadustega kasutada metsa puidu saamiseks, puhkamiseks ja virgestuseks. Pärast raietöid aga tuleb korrastada metsateed ning uuendada raielangid ja aidata kaasa uue väärtusliku metsapõlve tekkimisele. Loodetavasti on üha enam metsaomanikke need põhimõtted omaks võtnud. Seda näitab ka see, et aasta-aastalt on suurenenud nende metsaomanike hulk, kes on oma metsadele taotlenud majandamise säästlikkust tõendavaid sertifikaate.

Riiklik metsamajandamise keskus (RMK) on raierahu kehtestanud 15. aprillist 15. juunini. Raierahu kehtestamisel on RMK lähtunud säästliku metsamajandamise põhimõtetest ning oma kevadsuviste raiete strateegiast. Sellel perioodil suunatakse tegevusi metsas selliselt, et oleks tagatud linnustiku, loomastiku ja metsamuldade kaitse ning väheneks seenhaiguste levik. Kuupäevade määramisel lähtuti Eesti Ornitoloogiaühingu arvamusest. RMK puhul on tegemist vabatahtliku algatusega ja sellega võivad liituda kõik metsaomanikud. Vastused küsimustele kas, kuidas ja millises ulatuses oleks põhjust kevadise raierahu senist praktikat laiendada, on kindlasti ametkondade, huvigruppide ja teadlaste koostöös leitavad (1).

(Siiri Sisask (edaspidi S.S.): Nii et tahaks tõesti teada, miks on kevadsuvine raierahu jäetud erametsa omanikele soovituslikuks, samas kui riigimetsas on see kohustuslik? Tahaks teada, mis on sellise vahetegemise põhjuseks?)

Lisaks vabatahtlikele algatustele on siiski suuremate kahjustuste vältimiseks seatud metsades ka olulisi piiranguid, see on vägagi konkreetne ja ei flirdi kellegagi. Alustame sellest, et neljandik meie metsadest on kaitsealad ja seal on kõigile võrdselt seatud nii liikumise ja majandamise kitsendused ja seal toimetades lähtume just looduse seatud rütmist. Metsatööde teostamisele on seatud järjest enam loodust arvestavaid tingimusi. Majandusmetsades tegutsemisel on seatud ranged reeglid, sealhulgas kohustus jätta metsa säilikpuid, uuendada metsa ning korrastada raietööde käigus kahjustatud teid ja muid objekte (sihid, kraavid, sillad ja truubid) vähemalt raie-eelsele tasemele, see kehtib ka eraomanikele (3). Ja loomulikult on reeglite rikkumise eest ette nähtud ka karistused, üldsegi mitte suvaliselt.

(S.S.: Miks ei ole erametsa omanikud kohustatud tööde järgselt korrastama teid juhul, kui need on ka üldkasutatavad?)

Ka artiklis kirjeldatud Tuhala juhtumi puhul on riigi järelevalveorganid alustanud menetlust. Selgunud on, et tegemist oli hiireviu pesaga (III kategooria), mitte konnakotkaga (I kategooria). Vahet ju pole. See puu oleks pidanud alles jääma. On ilmselge, et seda raieohvriks jäänud hiireviud ükski trahv tagasi ei too, kuid sellistel juhtumitel on äärmiselt oluline just maaomanike, loodushuviliste ja metsafirmade teadlikkus ja aktiivsus andmete edastamisel, sest loodus toimetab omapäi ning paratamatult on liigi leiukohti, mis on riigile teadmata (2).

(S.S.: Võib arvata, et ehk määrati hiljem trahv ka kotkapuu langetajale, aga küsiks otse, et mis kasu on sellest loodusel?)

Huvirühmade ja kodanikeühenduste kaasamine

Andmete kvaliteet on üks olulisi looduskaitse prioriteete, selleks teostatakse iga-aastaselt seiret ja erinevaid inventuure. Andmeid ootame ka kõikidelt loodushuvilistelt! Tähelepanelike inimeste ja vabatahtlike panus andmete korrastamisse on ülioluline. Keskkonnaamet ja keskkonnaregister (kaitstavate loodusobjektide andmebaas) saavad igal aastal suure hulga andmeid, mis laekuvad just loodushuvilistelt, kes on avastanud olulise loodusväärtuse. Loodud on loodusvaatluste andmebaasi rakenduse, mille kaudu loodusvaatlejad saavad andmeid edastada, seda nii kaitsealuste liikide kui ka teiste kohta.

Looduskaitse muutub tõhusamaks vastavalt sellele, kuidas paranevad meie teadmised sellest, mida meid ümbritsevad liigid, elupaigad ja maastik vajavad ning kuidas ühiskond toetab looduse kaitsmist. Uute kümneaastase perioodi metsanduse sihtide seadmisega ehk metsanduse arengukava 2021-2030 koostamisega, alustatakse peagi. Arengukava koostamiseks vajalike probleemvaldkondade kaardistamisega on juba alustatud, sellele järgnevad taustauuringute tellimine ja teostamine ning lahenduste otsimine. Nagu kaasamise hea tava ette näeb, arutatakse uusi eesmärke ja lahendusi kõikide huvirühmadega. Osalema kutsutakse nii seni kaasatud metsanduse töörühmade esindajaid kui ka lisandunud huvigruppe. Erilist tähelepanu kavatsetakse sel korral pöörata just selliste huvirühmade ja kodanikeühenduste kaasamisele, kes seni on arenguid metsanduses kõrvalt vaadanud (5).

(S.S: Rääkisin just hiljuti oma sõprade muusikutega. Robi (Robert Jürjendal) ütles, et ta on vist juba ka kümneid ja kümneid allkirju andnud, aga kuhu need üldse jõuavad… Vaikus. Aleksei Turovski, kes teeb Kuku raadios loodussaateid, kõneles samuti ühes oma saateist Eesti looduskaitse tõhusamaks muutmise vajadusest. Kas teda kuulatakse…)

Aga metsade ja looduse kaitse ei ole vaid metsanduse suunata, metsades tegutsemisele seab piirangud ka looduskaitseseadus. Ohustatud metsaliigid on Eestis looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud. Info nende leiukohtadest, äärmiselt ohustatud loomadel ka konkreetsetest pesapuudest, kantakse keskkonnaregistrisse ja uuendatakse ning täiendatakse jooksvalt (8).

(S.S.: Või on tarvis ametnikul enne linnu või looma laipa näha, tõdemaks, et see oligi olulise looduskaitsealuse olendi elupaik, mida tema riigiametnikuna ja seaduskuuleka inimesena kaitsma oleks pidanud?)

Näiteks toimub igal aastal riiklikult korraldatud eluslooduse seire, mille käigus kontrollitakse ohustatud liikide leiukohti ja seisundit. See peab tagama leiuandmete aktuaalsuse. Samuti lisatakse registrisse andmeid uute leidude kohta, mis saadakse kas inventuuride või seire käigus. Keskkonnaregister on aluseks ka metsateatiste kooskõlastamisel (9). Enne metsateatise väljastamist kontrollib keskkonnaamet keskkonnaregistrist kaitseväärtuste olemasolu konkreetsel alal (7). Sõltuvalt väärtuse tüübist (kaitsekategooria, elupaigatüüp), kas keeldutakse metsateatise väljastamisest, antakse raietingimused (millal, milliste võtetega jmt) või soovitused (mis on vabatahtlikuks järgmiseks).

(S.S.: Kas seadus kohustab metsaametnikke taolist uurimust metsa kohta enne raieloa väljastamist tegema? Kuid kas enne raielubade väljastamist üldse uuritaksegi, kes vastavates metsades ohustatud liikidest elavad?)

Metsaomanik võib oma majandatavas metsas teha uuendusraiet siis, kui mets on piisavalt vana ehk saavutanud metsaseadusega kehtestatud küpsusvanuse või küpsusdiameetri. Tõesti, on võimalik näha sedagi, et võetakse maha ka nooremaid puid, kuid seda tehakse hooldusraiete käigus – ikka selleks, et anda teistele puudele parem võimalus edasi kasvada (6).

(S.S.: Kuid miks siis võetakse maha ka nooremad puud, mitte ainult vanad?)

Metsa uuendada siis, kui see on küpseks saanud

Metsaomanikke on erinevaid, kuid majanduslikult mõeldes on mõistlik mets uuendada siis, kui see on saanud küpseks – juurdekasv pidurdub ning puidu kvaliteet võib hakata langema. Praegu on meie metsade vanuseline struktuur lihtsalt selline, et küpseid metsi on väga palju. Sellest ka võimalus ja vajadus neid uuendada.  

Metsa uuendamiseks raiejärgselt on mitu võimalust, näiteks kas looduslikule uuenemisele jätmine, seemnete külvamine või istikute istutamine. Riigimetsas enamasti uuendatakse metsa istutamise teel, eraomanikud pigem eelistavad jätta looduslikule uuenemisele. Ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, viis aastat pärast raiet peab mets olema uuenenud – selle nõude täitmist kontrollib keskkonnaamet, kelle 2014. aastal teostatud metsade uuenemise suurem kontrollinventuur näitas, et tähtajaks oli uuenenud 94 protsenti erametsaomanike raielankidest ning 100 protsenti riigimetsa lankidest.

Viimastel aastakümnete jooksul on Eesti metsa pindala pidevalt kasvanud – 31,4 protsendilt 1958. aastal 50,3 protsendini aastal 2014. Kui võrrelda praegust seisu aastaga 1958, on suurenemine enam kui kolme Saaremaa pindala võrra. 1933. aastal oli metsamaa pindala alla ühe miljoni hektari ehk 21,1 protsenti. Ka viimastel aastatel on nii metsamaa pindala, metsade tagavara kui juurdekasv aasta-aastalt suurenenud. Raiemahud aga püsivad allpool juurdekasvu. Nii et kartused, et mets saab Eestimaa pealt peagi otsa, ei ole põhjendatud (4). Veelgi enam, me kasvatame seda ja seda kasvab järjest juurde!

(S.S.: Huvitav, kui kauaks meie metsi sellise lohaka suhtumise tõttu veel jätkub?)

Suurim kartus on ilmselt vanade metsade osakaalu vähenemine. See on selge, et puu võetaksegi metsast välja just siis, kui see on saavutanud oma küpsuse ja puitu on võimalik veel ehituses, mööbli tegemisel, klaverikaane valmistamisel või koduahju kütteks kasutada. Ma muidugi ei arva, et viiuliküljed või klaverikaaned Eesti metsi sunniks raiuma.

Meie metsad on hetkel suures osas just sellise vanuse saavutanud, mis aga ei tähenda, et kõik ühe hetkega kasutusse võetakse. Ühtpidi ei ole see riigi seatud reeglite alusel võimalik ning teisalt tagab vanemate metsade säilimise just metsade kaitse. Umbes veerand Eesti metsadest on erinevate kaitserežiimidega metsad. 10,3 protsenti meie metsadest on rangelt kaitstavad esinduslikud metsaalad, mis teadlaste hinnangul tagavad koos leebema kaitserežiimiga metsade (mida on circa 15 protsenti) ja majandatavate metsade majandamisele seatud tingimustega Eestile omaste metsaliikide säilimise.

PS. Su koduaknast paistab ilmselt händkakk…

Artikkel on avaldatud Postimehes

Nõukogude aja lõpus oli Eesti metsade kogutagavara 260 miljonit tihumeetrit, kuid tänaseks on meil metsades juba 483 miljonit tihumeetrit puitu. Metsaseaduses kavandatud muudatused on tingitud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist.

Viimase paari kuu jooksul on rohkelt avalikku tähelepanu saanud uus kavandatav metsaseadus, mis on tekitanud diskussiooni Eesti metsade majandamise üle ning toonud looduskaitsjad tänavatele. Uue metsaseadusega kaasnev paanika on valdkonnaga seotud inimestele küllaltki ootamatu ning isegi mõistetamatu, sest Eesti metsade pindala on viimase sajandi jooksul peaaegu kahekordistunud ning ohtu Eesti metsa väljasuremisele tegelikkuses ei ole.. Eesti metsa säilimise puhul on oluline tagada metsade jätkusuutlik ja mitmekesine majandamine. Teisisõnu peame täna metsa majandades mõtlema tulevaste põlvede peale, et ka neil oleks metsa, mida majandada, ning et tulevastele põlvedele antav mets oleks mitmekesine ja tootlik. Sellele põhimõttele on rajatud kogu Eesti metsanduspoliitika. Metsade looduskaitsele on viimased 20 aastat suurt rõhku pandud – kokku on kaitse all 26% Eesti metsast, sealjuures range kaitse all suisa 10%. Kaitsealuste metsade osakaal on järk-järgult kogu aeg suurenenud, mistõttu ei ole otsest põhjust muretsemiseks, kas meil metsaliigid säilivad või mitte. Kaitsealade metsades kehtivad majandusmetsadest väga erinevad reeglid, mis tagavad ökosüsteemide kaitse ja säilimise. Metsade majandamise osas on ehk kõige probleemsemaks teemaks metsade uuendamine männi ja kuusega. Riigimetsas, mis moodustab kogu Eesti metsast 44%, metsa uuendamisega olulisi probleeme ei ole. Seda tehakse süsteemselt ning jätkusuutlikkult, tagades metsavarud ka tulevastele põlvedele. Veidi murelikumaks teeb erametsa majandamine, sest suur osa Eesti metsast on liikunud linnainimeste kätte, kes on omandanud metsa suvekodu rajamise, mitte metsa majandamise eesmärgil. Teisisõnu on tekkinud suur hulk nii-öelda passiivseid metsaomanikke, kellel puudub huvi või vajalikud teadmised ning oskused metsa majandamiseks. Kuidas panna ka nemad enda metsa eest hoolitsema?. Seega pole üllatav, et metsaomanikel pole huvi metsakultuuridesse raha investeerida ning metsa uuendada, sest tulu tagasiteenimine on lükatud kaugesse tulevikku. Üheks võimalikuks lahenduseks, kuidas erametsaomanike huvi metsamajandamise vastu tõsta, on raievanuste langetamine ehk tekitada võimalus tulu teenida ka omaniku enda või tema laste eluajal. See on samm, mis teenib kõiki osapooli – metsad on vastavalt nõuetele majandatud ning nii metsaomanik kui riik teenivad oodatud tulu.

Tänaseni on metsade majandamisel lähtutud 1997. aastal vastu võetud metsanduspoliitikast.  Sellest ajast saadik on suurendatud järjekindlalt nii rangelt kaitstavate metsade osakaalu kui jälgitud pingsalt metsade olukorda ning seal toimuvat. Uus metsaseadus jätkab seni aetud metsanduspoliitikat, kuid sisse on toodud mõned muudatused, mis on ajendatud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist nagu seni väidetud. Näiteks kuusikute raievanuse langetamine, üldise metsa raiemahu suurendamine ning turbe- ja valikraiele seatud piirangute leevendamine on ajendatud just Eesti metsa olukorrast ning tulevikuväljavaadetest. Nagu eelpool mainitud, siis Eesti metsade pindala on viimase sajandi jooksul oluliselt suurenenud, mistõttu on tekkinud raieküpse metsa üleküllus. Kui nõukogude aja lõpus oli meil metsade kogutagavara suurusjärgus 260 miljonit tihumeetrit, siis tänaseks on meil metsades juba 483 miljonit tihumeetrit puitu. See on meie kõigi raha, mis metsas seisab. Kuigi looduses käies on ilus kõrgele ulatuvaid puid vaadata ning kogu seda ilu nautida, siis tuleb ka arvesse võtta, et mida vanemaks mets saab, seda vähem tootlikuks ta muutub ja vähem teenuseid pakub. Metsa kasvatamiseks mõeldud metsamaal on olulised metsade üldise vananemisega, toodangu vähenemisega ning kahjustuste riskide suurenemisega seotud probleemid. Vana mets ei uuenda end iseenesest, samuti ei seo ta olulisel määral süsinikku ning puid hakkavad kimbutama erinevad haigused. Haigest metsast aga ei ole kasu mitte kellelegi – ei metsale endale, loodusnautlejatele ega metsaomanikele.Näiteks viljakate kasvukohtade kuusikute raievanuse langetamine seniselt 80 aastalt 60 aastale on seotud just haigustega ehk madalam raievanus võimaldab puid raiuda ka enne juure- ja tüvemädaniku tekkimist. Mädanikutekitaja on seejuures enamikes kuusikutes olemas. Täna oleme aga silmitsi olukorraga, kus raiuda tohib enamasti juba haigusest oluliselt  kahjustatud puid, mitte aga terveid puid, mis annaksid suuremat väärtust kogu Eestile. Tark majandamine aluseks

Rääkides raiemahtude suurendamisest, siis tänu raieküpse metsa üleküllusele on see ainuõige tee. Majandades metsa vastavalt metsa seisundile, teeme me oma metsa vaid tootlikumaks. Mida rohkem raiume, seda rohkem valgust ja toitaineid mets saab ning seda paremini kasvab tuleviku mets. Loomulikult ei meeldi kellelegi näha tee ääres raielanke, kus laiutab tühjus ning on püsti erinevad tüükad ja murdunud puud. Samas on need vajalikud loodusliku elukeskkonna säilitamiseks – need on lindude ja looduse jaoks ning neid ei tohigi koheselt raiuda. Peale metsaraiet peab andma metsale võimaluse kosuda ning alles siis minna edasi metsa uuendamisega. Samuti tuleb arvesse võtta, et üha suurem osa meie metsast on rahvusvahelistelt tunnustatud sertifikaatidega sertifitseeritud. See tähendab, et rahvusvaheliste ekspertide poolt on kinnitatud, et meie metsa majandatakse keskkonnasäästlikult ja mitmekesiselt ning probleeme seoses jätkusuutlikkusega ei ole. Probleemiks uuendustööd.

Hetkel senine metsaseadus kahjuks metsa uuendamist eriti ei soodusta, kuna kehtestatud on väga kõrged raievanused ehk metsaomanik peab väga kaua ootama, et investeeringult tulu teenida. See on näiteks sama, kui põllumajanduses kehtestada reegel, et rukist ja nisu võib koristada alates novembrikuust, sest linnud, metskitsed, karud ja teised loomad soovivad kõigepealt põllult süüa saada ning alles siis võib inimene minna oma viljasaagi jääke koristama. Antud paralleeli võib tõmmata ka metsamajanduses, kus raiering on nii pikk, et metsaomanik ei oska täna ennustada, kas ja millal isegi tema lapselapsed metsa investeeritult tulu teenida võivad.Tulu alles aastate pärast

Henn Korjus Eesti Maaülikooli metsakorralduse ja metsanduspoliitika professor

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel