Autor: eestimaavara

Eesti piimatöötlussektori ülevaatest selgub, et tööstused teenisid vaatamata Vene sanktsioonidele
2014. aastal 392,9 miljonit eurot müügitulu ning kasum suurenes üle 70 protsendi.

“Piimatootjal on selline seis, et kui me just kaikaga ei sunni piimatöötlejaid raha maksma, siis nad meile lihtsalt ei maksa! Ja ise lõikavad kasumit!” põrutab Külmsoo talu peremees Raivo Musting Põlvamaalt. Tööstused maksavad piima eest praegu tema sõnul 230 eurot tonnist, kuigi saaks maksta 300.

“Venemaa poolt Euroopa Liidu toidukaupadele kehtestatud sanktsioonide mõju Eesti piimatöötlejatele on vaieldamatu, kuid sealse turu äralangemist on suudetud osaliselt kompenseerida siseturuga ja osaliselt uute välisturgudega – mullu lisandus piimatoodetele 19 uut sihtturgu,” selgitab põllumajandusministeeriumi kaubanduse ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse osakonna juhataja Taavi Kand.

Tootjad lüpsavad kahjumit

Piimatootjaid, kes lüpsavad igalt piimaliitrilt viis senti kahjumit, ajab see teadmine vihale.Raivo Musting oli kaheksa aastat E-Piima liige, aga ühistu liikmena sai ta madalamat piimahinda kui need, kes viisid piima aktsiaseltsidesse.

“E-Piim kuulub piimatootjatele, piima hind oleks võinud siin olla kas või üks sent kõrgem. Tegelikult oli 10–40 senti odavam,” selgitab Musting. “Piimatööstused saaksid kogu meie piima oma hoovile, kui maksaksid Euroopa Liidu keskmist hinda, nagu 2013. aasta lõpus sai kokku lepitud.” Kahjuks peeti lepingust kinni neli kuud, siis nõuti ümbertegemist Eesti keskmise hinna järgi.“Meil ei ole mingit võimalust panna töösturid rohkem maksma, ainuke survevahend oli vedada oma piim Lätti ja Leetu,” teatab Kaska-Luiga talu peremees Avo Kruusla Põlvamaalt. Nüüd on aga ka Lätis–Leedus hind rängalt kukkunud ja tootjad suluseisu sattunud: kalla maha või anna odavalt ära.

“Meil ei ole mingit võimalust panna töösturid rohkem maksma, ainuke survevahend oli vedada oma piim Lätti ja Leetu,” teatab Kaska-Luiga talu peremees Avo Kruusla Põlvamaalt. Nüüd on aga ka Lätis–Leedus hind rängalt kukkunud ja tootjad suluseisu sattunud: kalla maha või anna odavalt ära.

“Kaupleme kiiresti rikneva kauga, piim tuleb kohe ära anda, ei saa pikalt hinna üle kaubelda,” selgitab Kruusla.

“Kui algasid Venemaa sanktsioonid, siis kõik rääkisid, et toetame-aitame. Nüüd pole kellegi asi, kas tegutseme või ei, valitsust meie mured ei huvita,” on Kaska-Luiga talu peremees kibestunud selle üle, kuidas riik oma põllumehi kohtleb.

Kelle käes siis raha on?

Uuringus välja käidud 78,5 protsendist on hämmingus ka piimatööstused, kes eitavad, et nende ettevõttes on nii suur kasum tekkinud.

Ent 2014. aastal langes piima tööstustest väljamüügi hind kolm protsenti võrreldes 2013. aastaga. Piima kokkuostuhind aga langes 27,1 protsenti.

“Eksportivaid piimatööstusi lõi eelmise aasta kriis päris valusalt, nii et E-Piimal küll midagi rõõmustavat ei ole, tuleme vaevalt ots otsaga kokku,” teatab piimaliidu juht ja E-Piima juhataja Jaanus Murakas.Kui me piima Lätti–Leetu ei viiks, oleks hind veelgi madalam, sest Kruuda, Murakas ega Solovjov ei loobu sellest rahast, mis neil on võimalik saada. Avo Kruusla

Eelmisest aastast hakati E-Piima tooteid eksportima Saudi Araabiasse ja Rumeeniasse. E-Piima tööstused töötavad täisvõimsusel, koostöös Saaremaa piimatööstusega tehakse Järva-Jaani meiereis ka vadakupulbrit. “Kuidagi suudame oma kauba maha müüa, aga loomulikult on Vene turu ärakukkumise tõttu hind väga madal,” ütleb Murakas.

Eksportivate tööstuste kõrval on ka ainult siseturule tootvaid tööstusi, ja nende müügitulu ning kasum võib olla tunduvalt suurem. “Siseturule orienteeritud tööstustel oli aasta lõpp parem, kuna piima kokkuostuhind järsult langes ja nemad ekspordivõimaluste kokkukukkumise tõttu ei kannatanud,” selgitab Murakas.

Piimaliidu juhataja kritiseerib, et tööstustes majandusaasta auditeerimine alles käib ja pole päris selge, mis arvudega tulemused saadud on.

“Me ei tea, missugused ettevõtted on statistilistesse valimitesse pandud. Me ei tea, kas statistika jaoks on piimatööstused ka need tööstused, kes ise piima ei varu. Kui valimisse on võetud ka jäätisetööstused, siis see moonutab üldist pilti,” räägib Murakas.

Statistikaamet kinnitab seda oletust – arvesse on võetud nii sise- kui välisturule tootjad ning ka jäätisevalmistajad

Emori hinnainfo näitab selgelt, et peamine kasum nii tööstustele kui kauplustele on tulnud tootja arvelt. Kui 2013. aastal olid toorpiima hinnad laes, said tootjad iga müüdud joogipiima liitri hinnast üle 60 protsendi, aastaga on see langenud paarkümmend protsenti. Samas on oma osa piimahinnas kasvatanud nii tööstused kui kauplused: tööstused 10 ja kauplused üle 5 protsendi.

Kasum lehmapidaja arvelt

Valio Eesti ASi tegevjuht Maido Solovjov ei eita, et siseturule tootva piimatööstuse kasum on tulnud ka tootjatele makstava madalama varumishinna arvelt.

“2013. aastal saavutas toorpiima hind kõigi aegade rekordi 32,8 senti/kg, 2014. aastal kujunes hind madalamaks, tarbijad on aga üldjuhul sellistest hinnatõusudest säästetud,” räägib Solovjov.

Samas töötleb Valio oma tehastes praegu hulga suurema koguse toorpiima lõpptoodeteks, kui tehti seda enne Venemaa embargo kehtestamist, nii et müük siseturul üha kasvab.

“Tööstus on teinud viimastel aastatel investeeringuid, et olla konkurentsivõimeline. Neid investeeringuid ei ole tehtud riiklike toetuste abil, vaid teenitud kasumilt. Selleks et tööstus oleks konkurentsivõimeline ning suudaks investeeringuid tasa teenida, peab pidevalt olema mõõdukas kasum,” selgitab Solovjov.

Ent ka piimafarm ei saa elada nii, et teenib oma kahjumi arvelt kasumit tööstustele. “Kui me piima Lätti–Leetu ei viiks, oleks hind veelgi madalam,” teatab piimatootja Avo Kruusla. “Sest Kruuda, Murakas ega Solovjov ei loobu sellest rahast, mis neil on võimalik saada.”Oliver Kruuda: Peamegi kasumit teenimaSilja Lättemäe

Statistikaameti andmetel teenisid piimatööstused 2014. aastal korraliku kasumi vaatamata Venemaa sanktsioonidele. Kuidas oli see võimalik?

Statistikaamet ei analüüsi ettevõtete puhaskasumit, vaid ettevõtete lisandväärtust. Eelmine majandusaasta oli väga väljakutseterohke.

Aasta algul suleti Vene turg. Meie avasime oma toodetele turu taas märtsis ja see tegevus oli kasumlik. Uuesti sulgus turg augustis ning seejärel oli suure hinnasurve all just eksporti veerev tooraine.

Venemaa sanktsioonide tõttu said suurt kahju ka toidutööstused. Mäletame ju augustikuiseid väljaütlemisi “Aktuaalses kaameras”, et tooraine ostjad lõunariikidest langetasid kokkuostuhinna päevaga 180 eurole tonn. Eesti kokkuostjad pole nii madalat hinda kunagi maksnud, hinnaklass on jätkuvalt 250 euro juures tonni kohta.

Eelmise aasta esimeses pooles oli tooraine hinnaks Eestis 400 eurot tonn ja see hind oli kõikidele kokkuostjatele üle jõu. Meid aitas tookord Vene turg ja paremad commodity-toodete hinnad maailmaturul.

Oktoobriks langes lõssipulbri ja juustu hind praktiliselt 35% võrrelduna kevadiste hindadega.

See, et 2013. aastal olid ettevõtete kasumid nigelamad, oli suures osas tingitud tooraine defitsiidist tekkinud põhjendamatult kõrgest toorainehinnast ja madalatest väljamüügihindadest.

2013. aasta detsembris näiteks oli meie joogipiima liitri väljamüügihind madalam kui tooraine liitri eest makstav.

Kas piimatootjate nurin, et tööstused on oma kasumi saavutanud tänu madalatele piima kokkuostuhindadele, on õige?

Töösturid ostavad oma tootmiste tarbeks toorainet turuhinnaga. Tõsi, praegused toorainehinnad on töösturitele mugavamad ja võimaldavad nii mõnegi edasi lükkunud investeeringu ära teha.

Küsimus on, kuidas turg reageerib ja kas praegusest toorainehinnast ka töösturitele lõpuks kasumit jääb.

Meil on olemas ka ühistulisi tööstusi, ja ma ei arva, et nende tööstuste omanikud ehk siis piimatootjad ei ole teinud kõike endast olenevat, et kasumlikkust kasvatada.

Kui ühistuline tööstus ei maksa 2–3 senti rohkem kui äriettevõte, siis tegelikult see ju näitabki, et turult ei ole paremat piimahinda võtta. Minu andmetel – aga loodan, et eksin – maksavad äriettevõtted praegu isegi natukene rohkem kui ühistulised piimatööstused.

Milliseid uusi turge mullu leidsite?

Kõige kasumlikum piimatoode koduturul oli veel natuke aega tagasi 2,5% kilepiim, kuid kahjuks nüüdseks on see turg muutunud.

Välisriikidest töötame n-ö laktoosivaba portfelliga Venemaa turu suunas, oleme müünud paljudesse Aasia riikidesse. Just täna, lehe ilmumise päeval, saadame esimese suurema partii Jaapani poole teele. Ka Skandinaavia on huvitav ja potentsiaalikas. Huvitavaim on vast kõrgendatud valgusisaldusega lõssipulbri klient Vietnamis.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Peale Eesti on kõik teised Balti riigid ja Soome Venemaa turu impordikeelu tulemuse raksustesse sattunud piimatootjaid toetanud, lisaks ei saada meil aru, et piimatööstustele uute turgude leidmine toetab küll tööstusi, kuid juba 8 kuud alla omahinna toodetava toorpiima hinda ei tõsta see kuidagi, seisab Eesti Põllumeeste Keskliidu pöördumises.

Järgneb keskliidu pressiteade täies mahus:

Põllumajandusministeerium taotles erakorraliselt Venemaa poolt eelmise aasta augustis kehtestatud impordipiirangute mõjul kujunenud ebasoodsa piima ja piimatoodete turuolukorra jätkumisega ning vajadusega võtta täiendavaid siseriiklikke meetmeid aitamaks ära hoida piimatootjate pankrotilainet.

Rahandusminister märkis oma eilses vastuses põllumajandusministeeriumile, et eelnõu materjalidest ei selgu, kuidas täpselt ja kellele hakatakse toetust jagama, et oleks tagatud sihipärasus ning meede täidaks oma eesmärki ehk tõstaks piimasektori konkurentsivõimet ning tooks kriisist välja. Rahandusminister ilmselt ei tea, et abi oli võimalik anda Euroopa Liidu reeglite järgi kuni 31. märtsini ja täna pole see enam aktuaalne.

Euroopa Liit toetas aasta alguses suuresti Vene toiduainete impordikeelu tõttu raskustesse sattunud Balti riikide ja Soome piimatootjaid ning andis neile riikidele soovituse osutada omapoolset abi sama suures mahus. Kõik peale Eesti on seda võimalust ka kasutanud. Selline, tulupuudujääki osaliselt kattev abi, ongi see mis aitaks kriisi üle elada.

Keskliit märgib, et rahandusminister Sesteri allkirja kandev dokument sedastas, et lisaks EL-i erakorralisele kriisiabile avanevad Eestile juba ka esimesed finantsperioodi 2014-2020 meetmed.
2014-2020 finantsperioodi meetmed, millele rahandusminister viitab, ei sisalda kriisiabi ning see on tugi maaelule ja põllumajandusele toimetulekuks tavaolukorras. Ning ka neid vahendeid on Eesti põllumeestel tunduvalt vähem kui enamusel teistel EL riikidel. Mäletame hästi võitlust võrdsemate toetuste eest, milles ka Andrus Ansipi valitsus tänuväärselt osales, kuid mille käigus võrdsust siiski ei saavutatud.

“On tähelepanuväärne, et uute turgude osas on juba konkreetsed tulemused olemas ehk sõlmitud on esimesed lepingud juustu ja lõssipulbri ekspordiks Jaapanisse,” toob kiri välja positiivsed arengud.

Paljuräägitud uute turgude leidmine ning eksport Jaapanisse võib küll aidata vähendada tööstuste laojääke, kuid kindlasti ei ole see lahendus, mis tõstaks juba 8 kuud alla omahinda toodetava toorpiima hinda.

Ajakirjanduse andmetel ostis Oliver Kruuda 1000 tonni lõssi Saksamaalt, töötles selle Põlvas 100 tonniks piimapulbriks ja läkitab nüüd laevadega Jaapanisse.

Sellest, kui Tere piimatööstus teeb Jaapanisse Saksamaa lõssist tehtud piimapulbrit, pole Eesti piimatootjatele vähematki abi. Pigem suurendab see pingeid Eesti toorpiimaturul. 
Põhjus, miks Eesti piimatootjad Tere piimatööstusele piima müüa ei taha on hästi teada – paljude aastate jooksul on erinevalt enamusest teistest piimatööstustest Tere pikaajaliselt viivitanud maksetega tarnitud piima eest.

On tervitatav, et avanes uus turg, kuid sinna müüdav kogus meie piimatootjaid oluliselt ei aita, eriti siis, kui tooraine sisse ostetakse.

Meie poolt aasta alguses korraldatud küsitlusele vastasid paljud piimatootjad, et on kriisiolukorra jätkudes võimelised jätkama kevadeni. Tänane info näitab, et oma olukorra hindamisel nad ei eksinud.

Artikkel on avaldatud Ärilehes

Statistikaameti andmetel eksporditi 2015. aasta I kvartalis Eesti päritolu piima ja piimatooteid 58 300 tonni, kokku 31,2 miljoni euro eest. Võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga on eksporditud piima ja piimatoodete kogus vähenenud 17% ning rahaline väärtus 38%.

Eesti piima ja piimatoodete ekspordile on suurt mõju avaldanud Venemaa
2014. aastal kehtestatud impordipiirangud EL toidukaupadele, mille tõttu on tootjad olnud sunnitud leidma uusi sihtturge. Sanktsioonidel on olnud suur mõju nii eksporditud piima ja piimatoodete kogusele kui ka hinnale. Piimale ja piimatoodetele hakkasid sanktsioonid kehtima 6. augustist 2014.

Eesti ekspordib suurtes kogustes piima ainult Lätti ja Leetu

2015. aasta I kvartalis eksporditi Eestist 38 276 tonni kontsentreerimata piima ja rõõska koort kokku 10,1 miljoni euro eest. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga langes kontsentreerimata piima ja rõõsa koore eksport 18 763 tonni ehk kolmandiku. Peamised sihtriigid, kuhu piima ja rõõska koort eksporditakse, on Leedu ja Läti. Lisaks on väiksemaid koguseid lähetatud ka Soome, Hollandisse, Norra ja Venemaale, millest viimasesse on viidud laktoosivaba rõõska koort, mis ei ole sanktsioonide all.

Kontsentreerimata piima ja rõõsa koore ekspordi langus on põhjustatud töötlemata ehk toorpiima ekspordi vähenemisest. 2015. aasta I kvartalis eksporditi Eestist toorpiima 34 888 tonni, mis on võrreldes eelmise aasta sama ajaga kolmandiku (17 196 tonni) võrra vähem. Toorpiima peamistest sihtriikidest on eksport Leetu oluliselt vähenenud. Kui 2015. aasta I kvartalis eksporditi Leetu toorpiima 23 779 tonni, siis aasta tagasi samal ajal 45 951 tonni. Lätti aga on eksport suurenenud – 2015. aasta I kvartalis eksporditi sinna 11 109 tonni toorpiima, mullu samal ajal aga 6132 tonni.

Seoses Venemaa kehtestatud sanktsioonidega on Eestist eksporditud töötlemata piima tonnihind langenud keskmiselt 40%. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga langes 2015. aasta I kvartalis Leetu eksporditud toorpiima tonnihind 410 eurolt 243 eurole ja Lätti vastavalt 406 eurolt 261 eurole.

Kontsentreeritud piima eksport Leetu on suurenenud üle saja korra

2014. aasta esimese seitsme kuuga lähetati Eestist Leetu 1204 tonni kontsentreeritud piima, mille keskmine tonnihind oli 1073 eurot. Pärast Venemaa kehtestatud sanktsioone kasvas eksport oluliselt – sanktsioonidele järgneva viie kuuga eksporditi Eestist Leetu 20 115 tonni kontsentreeritud piima, kuid tonnihind langes 54% ja maksis 490 eurot.

2015. aasta I kvartalis on Leetu eksporditud kontsentreeritud piima kogus võrreldes möödunud aasta I kvartaliga kasvanud 129 korda. Kui 2014. aasta I kvartalis eksporditi Leetu 74 tonni kontsentreeritud piima, siis 2015. aasta I kvartalis 9533 tonni. Vastupidises liikumises on tonni eest saadud hind, mis on langenud ligi seitse korda – kui 2014. aasta I kvartalis maksti kontsentreeritud piima tonni eest 3121 eurot, siis 2015. aasta I kvartalis 468 eurot.

Jogurtit eksporditakse peamiselt Soome

2015. aasta I kvartalis eksporditi petipiima, kalgendatud piima ja koort, jogurtit ning keefiri 1470 tonni keskmise tonnihinnaga 1148 eurot. Eksport on võrreldes 2014. aasta sama perioodiga vähenenud 45% ja tonnihind langenud 16%, selle peamine põhjus on ekspordipiirang Venemaa turule. Veel enne sanktsioonide kehtestamist veeti 2014. aastal Eestist Venemaale 2707 tonni jogurtit keskmise tonnihinnaga 1782 eurot. Samas on suurenenud eksport Soome, kuhu eksporditud jogurti kogus on võrreldes 2014. aasta I kvartaliga kasvanud 22%.

Vadaku eksport on vähenenud viiendiku võrra

2015. aasta I kvartalis eksporditi vadakut 4375 tonni, mis on viiendiku võrra vähem kui möödunud aasta samal perioodil. Kui 2014. aasta I kvartalis viidi Lätti ligi 900 tonni vadakut, siis 2015. aasta samal ajal on eksport kahanenud60 korda. Vadaku eksport on jäänud sama koguse ja hinna tasemele vaid Saksamaaga. 2015. aastal pole vadakut enam eksporditud Leetu ja Venemaale.

Või eksport on suurenenud Hollandisse ja Kreekasse

2015. aasta I kvartalis eksporditi võid 353 tonni keskmise tonnihinnaga 3034 eurot. Võrreldes 2014. aasta I kvartaliga, on eksporditud või keskmine tonnihind langenud 18%. 2015. aasta I kvartalis eksporditi võid Hollandisse ja Kreekasse ligi viis korda rohkem kui möödunud aasta samal perioodil. Kõige rohkem on vähenenud või eksport Lätti. Kui 2014. aasta I kvartalis viidi Lätti
142 tonni võid, siis 2015. aasta I kvartalis ainult 96 kg. Ekspordi sihtriikide seast on ära kadunud Venemaa ja Itaalia, kuid lisandunud on Norra.

Juustu eksport on suurenenud

2015. aasta I kvartalis eksporditi juustu ja kohupiima 3874 tonni, mis on 6% rohkem kui 2014. aasta I kvartalis, kuid juustu tonnihind on langenud 16%. Peamised sihtriigid, kuhu juustu eksporditakse, on Soome, Läti, Itaalia ja Holland. Hollandisse on juustu eksport suurenenud üle kolme korra, kuid tonnihind on langenud 37%. Leetu on juustu eksport vähenenud, kuid eksporditud juustu tonnihind on tõusnud 27% võrreldes 2014. aasta I kvartaliga. Sanktsioonide tõttu on ära langenud Venemaa turg.

Allikas: Statistikablogi

Artikkel avaldatud Maalehes

Sektoris tegutsevad ettevõtted peavad hindade kõikumisega arvestama ning leidma mooduseid ka pikema languse puhul vastu pidada.

Rahavood jagatakse kolme põhilisse kategooriasse:

• Rahavood äritegevusest (laekumised müügist; püsikulud; muutuvkulud ja toetused);

• Rahavood investeerimisest (varade soetamine);• Rahavood finantseerimisest (laenu saamine; laenu põhiosa tagastamine; intresside tasumine).

Rahavood äritegevusest

Rahavoogusid planeerides oleks mõistlik läbi mängida kõik võimalikud stsenaariumid ja vaadata, kas ka negatiivse stsenaariumi korral (nagu kulude suurenemine; madal piima-, liha- või teraviljahind) jäävad rahavood positiivseiks või tuleb leida täiendavaid tulusid ja hoida kulusid kokku.

Tulude vähenemisel saab rahavoogude prognoosi abil kiirelt välja selgitada kulugrupi, mille vähendamine annab kõige suuremat efekti. Oluline on siinjuures reageerimise kiirus – mida kiiremini kulusid kärpida, seda väiksemaks kujuneb miinus rahavoogudes. Piimahinna langedes alustasid paljud piimatootjad eelmise aasta sügisel kiiret kulude kärpimist: vähendati lisasöötasid või otsiti võimalusi osta sööta odavamalt, müüdi ebavajalikku masinaparki ning liisimise asemel osteti teenus sisse, müüdi kinnistuid.

Teravilja hinnariski on aga näiteks võimalik maandada füüsilisel kaubaturul või finantsinstrumentidega (futuuribörsil). Futuurlepingutega kauplemine võimaldab põllumehel juhtida ja maandada hinnalangusest või tõusust tulenevaid riske, fikseerides hinna talle sobival hetkel. Hinnariski maandamisega ei jää põllumajandustootja kogu müüdava/ostetava saagiga sõltuma ühe kindla perioodi pakutavast kokkuostuhinnast.

Rahavood investeerimisest

Ideaalis peaksid ettevõtted rohkem investeerima halbadel aegadel, sest hinnad on madalamad. See on aga võimalik ainult siis, kui headel aegadel on kogutud piisavalt puhvreid.

Juhul, kui ettevõtte likviidsus on nõrk ja rahavood on negatiivsed, tuleb planeeritavad investeeringud kriitilise pilguga üle vaadata. Kui investeeringud on hädavajalikud (näiteks on lauda katus sisse vajumas) ja efektiivsust suurendavad (tootmise omahind langeb), siis on investeeringud põhjendatud. Kui aga investeering efektiivsust ei suurenda ja sellega kannatab veel oodata, siis peaks negatiivse rahavoo korral selle edasi lükkama.

Rahavood finantseerimisest

Ettevõtted saavad finantseerimiseks kasutada omanike raha, pankade abi või sõlmida kokkuleppeid oma koostööpartneritega.

Keerulistel aegadel tasuks kindlasti ettevõtte omanikelt uurida nende võimalust ja valmidust lisaraha kaasamiseks. Koostööpartneritelt tasuks uurida, kas müügirahade kättesaamist on võimalik kiirendada või oleks võimalik tarvikute ostmisel saada pikemat maksetähtaega. Kindlasti on oluline, kui kalliks sellised lahendused kujunevad. Tarvikutemüüjate aastaintress on enamasti panga omast kallim, kindlasti tasub kevadtööde finantseerimisel võtta ka pangast kas faktooringu või kevadkülvilaenu pakkumine.

Juhul, kui põllumajandusettevõte on võtnud laenu, siis peaks arvestama ka intressiriskiga. Intressiriski on võimalik maandada võttes laenu fikseeritud intressiga või kasutada selleks mõnda finantsinstrumenti, näiteks intressimäära swapi. Hetkel on ajalooliselt kõige madalamad tasemed intressi (euribori) fikseerimiseks pikemaks perioodiks. Suure tõenäosusega ei ole 2015. aastal veel olulist hüpet majanduskasvus oodata, kuid sellegipoolest on põhjust uskuda et 5-10 aasta perspektiivis on majanduskasv tänastest intressimääradest kõrgem.

Kokkuvõte

Arvestades majanduse tsüklilisust ja hindade kõikumist põllumajandussektoris, peaksid ettevõtted hoolega oma rahavooge planeerima. Tulude vähenemisele peaks reageerima kulude vähendamisega ning aegsasti tuleks sõlmida kokkuleppeid kreeditoridega. Kui ettevõtte ise pingutab ja lahendusi otsib, siis tulevad ka kreeditorid omaltpoolt vastu. Laenukohustuste korral tasuks kindlasti kaaluda ka intressimäära fikseerimist, sest hetkel on fikseerimise tingimused ajalooliselt kõige soodsamad.

Autor: Brit Juus

Artikkel avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Piir tavalise ja mahepõllumajanduse vahel on õrnem kui läbipaistev õhk – Eestis on üle 300 põllumassiivi, kus maaharija võib tahtmatult mürgitada taimi, mis peaksid pestitsiididest puhtad olema.

“Nendel maadel on väga suur oht, et see, mida presenteeritakse mahetootmisena, ei ole tootjast sõltumata mahetootmine,” ütles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu.

Kui seesuguseid põlde linnulennult vaadata, saab Penu mure piltliku seletuse. Põllumees on külvanud taimekultuurid näiteks kolmele maalapile: vaheldumisi tavapõld, mahepõld, tavapõld. Mahepõllul kasvavatel taimedel pole sel juhul lootustki, et tavapõllu taimede pritsimise ajal õhku paisatud mürgid nendeni ei kanduks.

Priit Penu sõnul on mullaseire büroo mitu korda tuvastanud, et mürkkemikaalid jõuavad mahepõllule ka siis, kui maaharija peab kinni tuule kiiruse piirangust. Seda seepärast, et põldude vahel on liiga väike puhvertsoon või seda pole üldse. Kuigi seadus keelab taimekaitsevahendit pritsida üle 4 m/s tuulekiiruse puhul, ei aita siis ka see.”Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta. Priit Penu

“Isegi sellest piirangust väiksema tuulekiirusega võib juhtuda, et mürkkemikaal kandub mahepõllule, ja tulemus on väga lihtne – me ei saa enam rääkida mahepõllust,” lausus Penu.

Pestitsiidide jälg on väike

Kuigi mahetootmise põhimõttele jätab see halva jälje, rahustab Penu mahetoodete tarbijaid: mürkkemikaalide jäägid jõuavad küll mahepõldude mulda, kuid valdavalt ei mürgita pestitsiidid taimi sellisel hulgal, et mürki leitaks saagist ja valmistoodangust.

Sõna “jäägid” on seejuures oluline – umbes 80% jääke sisaldub mullas “jälgedena” ehk kogused on alla mõõtmisvea piiri. Jääkide üldsisaldus ületab piirnormi vaid vahetult pärast pritsimist võetud proovis. Mullaseirajad võtavad proove tavaliselt septembrikuus, kuid taimekaitsevahenditega pritsitakse valdavalt mais ja juunis ning kemikaalidel on olnud aega laguneda.

“Meie oleme võtnud proove vahetult pärast kultuuri koristamist,” ütles Penu. “Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta.”

Mürke on leitud ka toodetest

Ent on olnud ka erandeid. 2013. aastal analüüsis põllumajandusamet kolme mahetootja proove ja tuvastas kolme taimekaitsevahendi kasutamist: mahekartulile oli tehtud lehemädaniku tõrjet, peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk.

“Need tuvastati konkreetselt toodangust, mitte mullast,” lausus Penu, lisades, et see on juba halvem olukord kui maapinnast jääkide leidmine. “Kas seal oli salaja ise kasutatud või…””Kui on väikseimgi võimalus, et pestitsiidid satuvad mahepõllule, siis minu arusaamise kohaselt ei ole tõupuhas mahetootmine põldudel enam võimalik. Priit Penu

Penu on aga kindel, et 99,9 protsendil juhtumeist, kui pestitsiidid on kandunud tavapõllult mahepõllule, ei jõua need tootesse. “Kuid mahetootmine on ju laiem,” lisas ta. “Seda ei saa käsitleda ainult kui toidu tootmist, vaid see on terve kompleks asju, mida majandatakse loodusega kooskõlas. Ja sinna kuulub kahtlemata ka see, et mullaorganisme, mulla kogu ökosüsteemi mõjutatakse keemiaga võimalikult vähe või üldse mitte. See tähendabki seda, et igal pestitsiidil on kindlasti oma mõju näiteks mulla mikroorganismidele.”

Reostunud ala suurus on teadmata

Kuidas saavad aga mullaseirajad olla kindlad, et mahepõllult leitud pestitsiidid on pärit naaberpõllult? Penu selgitas, et näiteks ühe juhtumi puhul, kus mahepõllult leiti kemikaalide jälgi, võeti proove ka kõrval olnud tavaliselt põllult. “Kuna võtsime ka naaberpõllult proove, siis täpselt needsamad pestitsiidid, mis olid tavapõllul, olid ka mahepõllul, aga kontsentratsioonid olid muidugi kümneid kordi väiksemad. Sisuliselt olid ainult jäljed. Aga jällegi – küsimus on selles üldises põhimõttes,” lausus Penu.

Eestis on kasutatavat põllumaad kokku ligi 966 000 hektarit, sellest mahepõllumajanduslikku maad 158 071 ha. Pole täpselt teada, mitmel hektaril laiuvad need 331 põllumassiivi, kus mahe- ja tavaline põld kõrvuti on. Seda pole uuritud, kui paljude tavapõldude naabruses olevate mahemaade mullas või taimedes võib pestitsiidide jääke leida.

“Keeruline öelda,” vastas Priit Penu. “Kindel on see, et ega kõik tavatootjad pruugi pritsida. Ma isegi arvan, et pooled ei pritsi mürkkemikaale.”

Pestitsiidide kandumist tavapõllult mahepõllule takistaks see, kui nende vahekaugus oleks suur või neid eraldaksid looduslikud takistused, näiteks puud või põõsad. “Kui seal on puud või põõsad vahel, siis võib põldude vahemaa palju väiksem olla,” ütles Penu. Tema hinnangul peaks selliste põldude kaugus üksteisest lageda maa korral olema vähemalt 100–200 meetrit.Kahe aastaga tuvastati viis rikkumistIvar SoopanViimasel kahel aastal on põllumajandusamet avastanud kokku viis juhtumit, kus tootjad olid rikkunud mahepõllumajanduse nõudeid.

Põllumajandusameti kommunikatsiooni peaspetsialisti Annika Kubja sõnul võeti 2013. aastal taimekaitsevahendi jääkide uurimiseks 20 proovi. Neist kolme analüüsid andsid positiivse tulemuse.

“Taimekaitsevahendi jäägid avastati kartulipealsetest võetud proovis, taimekaitsevahendeid oli kasutatud lehemädaniku tõrjeks,” ütles Kubja. “Kõik selle ettevõtte kartulipõllud viidi üle mittemahepõllumajanduslikuks.”

Peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk. Mõlemast proovist tehti kordusanalüüs, mis kinnitas taimekaitsevahendi jääkide sisaldust.

“Partiisid oli käideldud tavaseemnekeskuses, ja ehkki oli sõlmitud teenuse kasutamiseks leping, saastusid need partiid puhtimispreparaatidega, sest puhastoiminguid ei olnud ilmselt nõuetekohaselt läbi viidud,” lausus Kubja. Mõlemad partiid nimetati ümber mittemahepõllumajanduslikuks toodanguks.

Mahetootjad saavad riigilt toetusi. Mis juhtub mahetootjaga, kui tema mahepõllu mullast, põllukultuurist või tootest avastatakse taimekaitsevahendite jälgi?

Annika Kubja ütles, et kui mahetootja kasutab taimekaitsevahendeid tahtlikult, tunnistatakse ettevõte kehtetuks ja toetused tuleb tagastada.

Kui tegu on mittetahtliku taimekaitsevahendite saastega, siis konkreetne põld, kus vahendite jääke leiti, tunnistatakse mittemahepõllumaaks ja sealt saadav toodang on tavatoodang. Toetusi ei pea ettevõte tagastama.Mahetootja arvamus: nõuded on vajalikudViljandimaa ettevõte Koorti Kartul kasvatab nii mahe- kui ka tavalist kartulit. Ettevõtte juhi Janek Lassi sõnul on neil kaks põldu, kus lähestikku mahe- ja tavakartul.

“Pole probleemi olnud. Nad on nii eraldatud, et teed või kraavid on vahel,” lausus Lass.

Tema sõnul on naabritega kokku puutuvad põllud eraldatud ja märgistatud. “Kus maa kokku jookseb, seal on lisaks piiritriibule vaheribad, et seda jama ei juhtuks,” ütles Lass, pidades jama all silmas taimekaitsevahendite tahtmatut jõudmist tavapõllult mahepõllule.

Lass hindas mahetootjaile esitatavaid põllumaade eraldamise nõudeid mõistlikeks, aga probleeme tekitavat see, et tava- ja mahepõllu vahele jäävad puhveralad kasvavad hirmsasti umbrohtu täis. “Kui orashein paneb vohama, on see põllule väga halb,” ütles ta. “Eriti kui tava- ja mahepõld on ühes massiivis.”

Kuidas seda probleemi lahendada, seda ta öelda ei osanud. “Kas vaheala tihedamini niita ja niide purustada, et uued seemned ei paneks minema…” arutles ta. “See on see koht, kus nõuded peavad olema.”Üllatav anomaalia: Eesti mullast leitakse keelatud pestitsiidi DDT ikka veelMullauurijaid ei oska põhjendada, miks leitakse endiselt Eesti põllumaadelt taimekaitsevahendit DDT, mille kasutamine on keelatud juba üle 40 aasta.

“Ütlen ausalt, et ega oskagi praegu arvata, kas tõesti on need vanad jäägid või…” arutles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu. “Kuna Aafrikas on DDT lubatud ja seda kasutatakse massiliselt, siis on teatud teooria, et õhumasside liikumisega tuuakse seda läbi õhu meile. Ma ei julge seda kinnitada.”

Penu sõnul on ohtliku taimekaitsevahendi DDT levik üllatav. “Me üritame nüüd seda natuke kontrollida teatud viisil, aga jah, selline teooria Euroopas on levinud,” märkis ta. “Seda on küll hästi vähe – labori keeli ainult jääke –, aga ka need on imelikud. 35–40 aasta jooksul peaks DDT ära lagunema, aga kui see ikkagi nii ei ole, siis ta ilmselt on veel ohtlikum mürk, kui on arvatud.”

Kurikuulus pestitsiid DDT sünteesiti 1874. aastal. Šveitsi keemik Paul Hermann Müller sai 1948. aastal Nobeli auhinna, kui avastas, et DDT on tõhus putukatõrjevahend. Paljudel aladel, eriti troopikas, tekkis putukatel kemikaali vastu kiiresti resistentsus. DDT on tugev mutageen, mis laguneb aeglaselt ja mille kontsentratsioon suureneb toiduahelas bioakumulatsiooni teel. Tööstusriikides on 1970. aastast (Eestis 1968. aastast) DDT kasutamine keelatud, arengumaades kasutatakse seda endiselt malaariaga võitlemiseks.

DDT jälgede leidmine on mullauurijatele üllatus, kuid murelikke avastusi on veel.

“Jah, teatud hitid on olemas,” ütles Priit Penu. “Viimased viis-kuus aastat on kindlasti kõige suurem hitt olnud üks rapsi herbitsiid treflaan ja tema toimeaine trifluraliin. Selle kasutamine on juba kaks aastat keelatud, aga kuna ta püsib mullas väga kaua, siis me siiamaani seda leiame.”

Viimase kahe-kolme aasta tendents on see, et üha enam satub põldudele seenhaiguste tõrjeks kasutatavaid fungitsiide. “Nende spekter on läinud palju laiemaks ja kasutamine üldiselt suurenenud,” märkis Penu.

Artikkel on avaldatud Maalehes

Nädala börsiuudised: Egiptuse nulltolerants tunglaterade suhtes pani toidunisu odavnema; toiduhinnad langesid neljandat aastat järjest; piimaturul jätkuvalt nõrkus; nafta hind läheneb 30 dollarile.

Egiptuse nulltolerants tunglaterade suhtes pani toidunisu odavnema

Euroopa (Pariisi) toidunisu hind jõudis sellel nädalal nelja kuu madalaima tasemeni, sest Egiptus, kes on maailma suurim nisuimportija, teatas, et ei tolereeri nisulaste, kus leidub lubatust rohkem tungalteri (parasiitseened, millega nakatunud nisu viljapeas on arenenud moondunud tera).

Kolmapäeval jõudis toidunisu hind 169,5 euroni tonnist, mis on viimase nelja kuu madalaim tase. Nädala lõpus sai nisu hind toetust USA turgudelt. Reede pärastlõunaks maksis nisu tonn 171 eurot – kokku langes hind veidi enam kui nädalaga 2,45 protsenti.

Egiptuse riiklik nisuostja Casc aktsepteerib ametlikult praegu nisu, mille tunglaterade sisaldus on 0,05 protsenti. Tunglaterad võivad ka inimeste tervist rikkuda.

Põllumajandustoodete kvaliteedi eest vastutav Saad Moussa ütles aga Reutersile, et ükskõik kui suurel määral tunglateri sisaldav nisulast lükatakse tagasi. Casci asepresident Mamdouh Abdel Fattah teatas hoopis, et nad kaaluvad lubatava sisalduse vähendamist.

Moussa ütles, et nulltolerants tunglaterade vastu aitab vältida Egiptuse kodumaise nisu nakatumist. Eelmisel kuul leiti Prantsuse nisulastist mikrokogus tunglateri, mille järel saadeti last tagasi.

Rapsiseemnete hind odavnes Euronext turul 1,3 protsenti ja tonn maksab 369,5 dollarit. hind 1,41 protsenti ja buššel maksab 4,72 dollarit. Maisi hind odavnes 2,5 protsenti ja buššeli eest tuleb välja käia 3,545 dollarit. Sojaubade hind tõusis alla 0,1 protsendi ja buššel maksab 8,69 dollarit. hind kukkus 6,2 protsenti, sest kardetakse, et Hiina ja teiste arenevate riikide nõudlus jääb kesiseks. Nimelt on šokolaad paljudes riikides luksuskaup ja see tähendab, et igasugune majanduse aeglustumine mõjub nõudlusele kehvasti. Viimase nädala jooksul on investorite mure Hiina majanduse pärast taas rambivalgusesse sattunud – sealne börs tegi napi paari päevaga ligi 15 protsendilise languse.

USAs kukkus nisu

Kakao

Toiduhinnad langesid neljandat aastat järjest

Toiduhinnad langesid 2015. aastal juba neljandat aastat järjest. Tegemist oli ka seitsme aasta suurima langusega – enim odavnes liha hind, teatas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

Detsembris langesid toiduhinnad 1 protsendi võrra ja jõdusid madalaima tasemeni alates 2009. aasta aprillist, teatas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO).

Toiduhinnad kukkusid 2015. aastal kokku 17,1 protsenti. „Külluslik pakkumine, tagasihoidlik nõudlus ja dollari tugenemine on peamised põhjused, miks toiduhinnad on 2015. aastal langenud,“ ütles FAO vanemökonomist Abdolreza Abbassian.

Liha hinnad langesid eelmisel aastal 23 protsenti, mis on kõigi aegade suurim langus. Teraviljade hinnad kukkusid 17,6 protsenti ja jõudsid madalaima tasemeni alates 2010. aasta juunist. Aasta lõpus survestas teravilju hindu Argentina otsus ekspordimaksudest loobuda.

„Oodati, et maailmaturule tuleb pärast Argentina otsust täiendavalt pakkumist,“ ütles FAO.Paremini läks suhkrul, mille hinnad langesid aastaga „vaid“ 4,4 protsenti. Tõsi, tegemist oli siiski viienda järjestikuse langusaastaga.

Piimaturul jätkuvalt nõrkus

GlobalDairyTrade (GDT) oksjonil jätkasid piimahinnad langust. See annab märku, et piimaturul on jätkuvalt suur ülepakkumine ning varud.

Uus-Meremaa piimatootjate kooperatiivi Fonterra poolt korraldatud oksjonil odavnesid piimahinnad eelmise kauplemissessiooniga võrreldes 1,6 protsenti.Täispiima pulbri hind kukkus 4,4 protsenti. Täispiima pulber on maailma piimaturul kõige tähtsam tooraine.„Me oleme jõudnud uude aastasse, mitte uuele turule,“ ütles Rabobanki piimaturu analüütik Tom Bailey. Ta tõi välja, et piimavarud on maailmas suured ning Euroopa jätkab tugevat piimatootmist. „Euroopa ületab oma pakkumisega kõigi ootusi,“ nentis ta.„Ei ole loota, et hinnad väga palju tõuseksid,“ ütles ta ja lisas, et nende ennustuste kohaselt peaks piimahinnad püsima suurema osa 2016. aastast praegusel tasemel.Suhtelist tugevust näitasid aga juustu ja või hinnad. Või hind kallines GDT oksjonil eelmise sessiooniga võrreldes 6,7 protsenti ja jõudis kõrgeima tasemeni alates 2015. aasta märtsist. Cheddari juustu hind tõusis 3,5 protsenti.„Või näitas parimad minekut,“ ütles Bailey ja ütles, et Kanada pakkumine on vähenenud ja USA nõudlus tugevneb.Bailey sõnul näeme me praegu kahte turgu – arenenud ja arenevaid. „Arenenud riikide nõudlus või ja juustu vastu on olnud hea. Piimapulbri nõudlus arenevates riikides püsib aga nõrk,“ ütles ta.Kooritud piima pulbri hind langes Euronext turul nädalaga 0,3 protsenti ja tonn maksab 1673 eurot.

Nafta hind läheneb 30 dollarile

Hiina turgudel toimuva turbulentsi tõttu läheneb nafta hind aga 30 dollarile barrelist, vahendab Bloomberg.

WTI toornafta hind langes nädalaga 9 protsenti ja barrel maksab 33,74 dollarit. Brenti toornafta kukkus 7,4 protsenti ja barreli eest tuleb välja käia 34,41 dollarit.Kardetakse, et Hiina majanduskasvu väljavaated on järjest kehvemad. Hiina keskpank fikseeris jüaani kursi madalaimal tasemel alates 2011. aasta märtsist, mis tõi uue neljapäeval müügilaine ja sellega taas kauplemise peatamise Hiina börsil enne ametliku börsipäeva lõppu.„Turul kauplemist ajavad tagant ahnus ja hirm ja praegu domineerib hirm,“ ütles Bloombergile Nomura analüütik Gordon Kwan. „Toormeturud vaatavad alati ette ja praegu kardetakse, et jüaani nõrgenemine on märk süvenevast nõrkusest Hiina majanduses.“

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Võlausaldajatele üle 11 miljoni euro võlgu olevas Halinga OÜs toimub hetkel saneerimine, kus praeguseks on jõutud sinnamaani, et saneerimiskava on saadetud kohtusse.

Kokku said Halinga OÜ saneerimiskava vastuvõtmisel hääletada 117 võlausaldajat, võlausaldaja häälte arv oli võrdeline tema põhinõude suurusega. Kõikide hääleõiguslike võlausaldajate häälte arv kokku oli 11 050 174,53 häält ja just selline on kokku ka võlausaldajate nõue Halinga OÜ vastu.

Saneerimise teemal jagab ettevõtte juhi Raul Peetsoni asemel infot saneerimisnõustaja Veikko Toomere, kelle sõnul on Halinga OÜl kohustusi üle 11 miljoni euro. Suurimaks võlausaldajaks Halinga OÜ saneerimismenetluses on SEB Pank, kelle nõue on erinevate pantidega tagatud.

„Kokku said Halinga OÜ saneerimiskava vastuvõtmisel hääletada 117 võlausaldajat, kellest valdav enamus – 85 võlausaldajat hääletasid saneerimiskava vastuvõtmise poolt. Saneerimiskava on kohtule esitatud ja nüüd kohus otsustab, kas kinnitada kava või mitte,“ selgitas Toomere.

Kui kohus saneerimiskava kinnitab, peab Halinga OÜ hakkama oma kohustusi vastavalt kavale täitma.

„Kindlasti ei ole tegemist kavaga, mille täitmine oleks ebareaalne. Kõikidel Eesti piimatootjatel on praegu raske. Piima hind on väga madal ja hinda mõjutab lisaks madalale turuhinnale ka Venemaa kehtestatud sisseveokeeld Euroopa Liidu toiduainetele. Ühel või teisel viisil moodustas Venemaa turg kuni 80% Eesti piimatootjate turust. Hetkel me sellele turule ligi ei pääse. Kas, kui palju ja millal piima hind uuesti tõuseb, hetkel keegi ennustada ei julge. Tulenevalt sellest sai Halinga OÜ saneerimiskava koostatud pigem konservatiivne. Saneerimiskava on ju sisuliselt lubadus võlausaldajatele ja Halinga OÜ ei saa anda võlausaldajatele lubadusi, mida nad täita ei suuda. Ma usun, et Halinga OÜ suudab kava täita, kuid nagu öeldud, sõltub palju sellest, milliseks kujuneb piima hind,“  ütles Toomere.  „Kava aluseks oli pankrotihinnang, mis tõi selgelt välja selle, et Halinga pankroti korral võivad pandiga tagatud võlausaldajad, keda antud menetluses on 2, saades tagasi 100% oma võlast. Võlausaldajad, kelle nõue ei ole pandiga tagatud, saaksid pankroti korral oma nõudest tagasi ligikaudu 10-20%. Seega, vaidlus ei ole selles, et saneerimismenetlus on kõigile võlausaldajatele parim lahendus. Tõsi, nõuete rahuldamine saneerimismenetluses võtab aega, kuid võimaldab pandita võlausaldajatel siiski saada tagasi 50% oma nõudest, mida on kordades rohkem, kui pankroti korral. Lisaks ei ole vähetähtis, et saneerimismenetluse kestel makstakse võlausaldajatele nende nõude jäägilt ka intressi.“

Kedagi ei kohelda ebavõrdselt

Toomere sõnul koheldakse kõiki võlausaldajaid Halinga OÜ saneerimiskavas võrdselt ja kõikide nõuete suhtes kohaldatakse identseid saneerimisabinõusid.

„Kuna nõuete rahuldamise määra leidmise aluseks on pankrotihinnang, on tagatud ka kõigi võlausaldajate huvide arvestamise proportsionaalsus. Just proportsionaalse huvide arvestamise põhimõtte järgmise vajadust on Riigikohus korduvalt rõhutanud. Kui võlausaldaja nõue on pandiga tagatud, saaks see võlausaldaja ka pankroti korral oma nõude suuremal määral rahuldatud ning seda peab arvestama ka saneerimismenetlustes. Halinga OÜ saneerimiskavas ei ole ühtegi võlausaldajat teisele ebavõrdselt või ebaproportsionaalselt eelistatud. Ma loodan, et ettevõte jätkab tegevust ja et piima hind siiski mingil hetkel tõuseb. See kindlasti leevendaks Halinga OÜ rahalist seisu ja annaks võimaluse kava kindlamalt täita,“ rääkis Toomere. „Igal juhul võitleb Halinga OÜ mitte vaid enda ellujäämise nimel, vaid kõigi võlausaldajate raha eest.“

Kes investeeriks piimatootmisesse?

Kas omanik peaks omakapitali investeerima või kui tal seda ei ole, siis kas tuleks leida mõni investor, on keeruline küsimus. Halinga OÜ saneerimisnõustaja Veikko Toomerel on eelnev kogemus Väätsa Agro saneerimisel.

„Jutu tasemel on investori kaasamine väga tore. Aga kas ja kui palju on hetkel investoreid, kes julgeksid piimatootmisesse investeerida? Minu ukse peale igatahes keegi koputanud ei ole. Saneerimisnõustajana on minu ülesanne muidugi ka leida võimalus ettevõtja ja võlausaldajate raha päästmiseks, mitte minna ja hakata ettevõtet kellelegi maha müüma. On õige, et Väätsa Agro ASi saneerimismenetluse kestel leidis ettevõtte uue investori. Kuid võrdlust Väätsa Agro ASi saneerimismenetlusega aastatel 2009 – 2011 hetkel tegelikult hästi teha ei saa. Väätsa Agro saneerimismenetluse ajal ei olnud sellist piimandust räsivat geopoliitilist faktorit kui hetkel. Piima hind oli küll ka tookord madal, kuid hinna madalseis ei kestnud väga kaua. Mälu järgi stabiliseerus piima hind tol ajal juba 4-5 kuuga, mis võimaldas Väätsa Agrol ennast juba probleemideta ära majandada. Väätsa Agro ASi ja Halinga OÜ saneerimiskavad on oma sisult ja ülesehituselt väga sarnased. Väätsa Agro saneerimine on tänaseks päevaks edukalt lõppenud ja see annab lootust ka Halinga OÜ päästmiseks. Aga jah, praegu peame arvestama geopoliitilise olukorraga. Keegi ei tea, millal piima hind tõuseb ja kui jätkusuutlik hinnatõus on. See teeb Halinga OÜ saneerimise kindlasti keerulisemaks aga mitte võimatuks,“ tõi Toomere näiteid oma kogemusest.

Siiski valitseb võlausaldajate seas rahulolematus ja pigem kardetakse, et lootus oma raha tagasi saada on imeväike.

Tuleb otsida võlausaldajatega kompromissi

Dimela ASil ei ole midagi Halinga saneerimise vastu. Dimela ASi juhi Oliver Kullmani arvates ei arvesta praegu pakutud kava piisavalt võlausaldajate õigust oma varale ning tagatisega ja tagatiseta võlausaldajad oleks hääletamiseks pidanud jagama eraldi rühmadesse.

„Muidu dikteeriks üks tagatisega võlausaldaja kõigi tagamata võlausaldajatele võla vähendamise – see ei tundu õiglane,“ ütles Kullman. „Tagasi tuleks maksta kas 100%, kasvõi pikema perioodi jooksul või kui see ei ole võimalik, siis väiksem osa aga koheselt, näiteks kaasates uue investori või kolmanda variandina anda võlausaldajatele osalus Halinga OÜs.“

Dimela ASi juht Oliver Kullman ei ole Halinga OÜ saneerimisprotsessi eduka lõpu suhtes optimistlik, ta ei tahaks, et tekib pretsedent, kus ühe farmi ebaõnnestumist finantseerivad tarnijad, omanik aga raha juurde ei pane.

Nüüdne seis on selline, kus Dimelale on Halinga võlgu üle 150 000 euro. „Me ei ole nõudnud viiviseid, erinevalt paljudest teistest tarnijatest, eesmärgiga võimaldada Halingal jalule saada. Lubati, et lepitakse kokku maksegraafik ja anti suuliseid lubadusi, nendest lubadustest lõpuks aga asja ei saanud,“ on Kullman pettunud.

Kullmani sõnul peaks omanik uut omakapitali investeerima. „Kui tal seda ei ole võtta, tuleb leida uus investor, kellel on võimalik omakapitali investeerida. Halinga OÜ peaks esitama uue saneerimiskava, mis arvestab suuremal määral kõikide võlausaldajate õigusi ja näeb ette lahendusi, mis saab olukorras kui kava ei suudeta täita, sest praeguses kavas ei ole selle kohta midagi. Samuti peaks kokku kutsuma võlausaldajate koosoleku, et uut saneerimisettepanekut arutada, kirjalik menetlus tundub kummaline, nii ei teki võimalust asja arutamiseks,“ pakub variante välja Kullman.

50% korstnasse?

AS Remedium juhataja Sivar Irval ei ole pakutud saneerimiskavaga nõus ja nad on ka vastava teate saneerijale saatnud.

„Saneerimiskava ei arvesta erinevate osapoole huvidega. Siin on selgelt tehtud „Suure ja Väikese Peetri“ mäng. SEB laen on pandiga tagatud, kohustused ülejäänud võlausaldajatele mitte. Saneerimiskava järgi on olukord selline, kus SEB saaks 100% oma rahast kätte, teised võlausaldajad peavad 50% rahast „korstnasse kirjutama“ ja 50% saaksid võibolla 5 aasta jooksul tagasi. Miks võibolla? Sest saneerimiskava ei taga mitte kuidagi ka selle 50% tasumist,“ selgitab Irval. „Kuidas saab lihtne võlausaldaja olla samaväärne pangaga, kes teeb ühe suure tehingu, mille jaoks panditakse praktiliselt kogu ettevõtte vara ning probleemide korral koheldakse seda pikaajalist laenu võrdselt nendega, kes ettevõtet igapäevaselt on teenindanud? Ei ole loogiline ega ka õiglane! Kui selline saneerimine ja võlausaldajate n.ö. võrdne kohtlemine ka kohtus heakskiidu saab, siis on Eesti seadustega midagi väga viltu!“

Kes võidab saneerimisest?

Oilseeds Trade juhi Veikko Vahari sõnul ei ole neil saneerimisprotsessi osas midagi ette heita, sest see on ju seadusest tulenev aga rahul ei olda saneerimiskavaga.

„Kõige suurem etteheide saneerimskavale on pandiga tagatud võlausaldajate  ja pandiga tagamata võlausaldajate mitte grupeerimine ehk sisuliselt Halinga OÜ on tagatud võlausaldajatega, kellel midagi ei tule korstnasse kirjutada, kokku mängides kõigile teistele võlausaldajatele nahaalselt naha üle kõrvade tõmmanud – nõudes üle poole võlgade maha kandmist ja mitte ajatamist pika perioodi peale. Ehk sisuliselt Halinga OÜ ütleb võlausaldajatele, et teie kannate kahju ja Halinga teenib selle tehinguga kasumit. See on ju vargus, mida saneerimsseaduse mõttega küll ei ole ette nähtud ja miks ma peaksin Halinga omanikule sellise kingituse tegema,“ ei ole asjaga rahul Vahar. „Olukorra lahenduseks peaks Halinga pakkuma vastu, kuidas ta oma võla lõpuks tasub. Vastasel juhul on ju tegemist pankrotiga kui võlgu ei suudeta tasuda. Samas arvan, et pankroti protsessis saaks tänases saneerimiskavas ettenähtud summa kätte kiiremini kui saneerimiskavas ette nähtud plaani järgi.

Vahari sõnul taandub probleem seadusandlusele, kus on selline nn. hall tsoon jäetud.

„Näen probleemi, et seadusandlusega on antud võimalus võlgade mahakirjutamiseks aga arvan, et sellist õigust ei tohiks olla, vaid võlgnikul peaks olema kohustus pakkuda alati välja variandid,  kuidas kogu võlgnevus saab tasutud ja maha tohiks kanda ainult viivised ja trahvid,“ lausus Vahar.

Lootma peab aga oleme realistid

Baltic Agro ASile võlgneb Halinga OÜ natuke üle 900 000 euro. Ettevõtte juhatuse liige Ants Puusta on nördinud, sest tema arvates on kõikide võlausaldajate ja panga (pandipidaja) ühte potti panemine vale.

„Pank saab igal juhul oma raha tagasi. Meie peame täna maha kandma 50%. Ja siis ootama ilma mingi garantiita, et teine 50% millalgi tuleb. Oleme ju samuti panga klient ja täna ühe näiline päästmine sätib teised reaalsesse ohtu,“ ütles Puusta. „Meie ettepanek oleks, kas koostada uus saneerimiskava või kuulutada välja Halinga OÜ pankrott. Pankroti pilt ei ole võlausaldajatele nii halb kui seal maaliti, sest pankrotihinnangus on vara hinnatud põhjendamatult madalate hindadega. Loomulikult ei ole eesmärk põllumajanduse lõpetamine Eestis aga kui üks omanik ei saa hakkama, siis äkki keegi teine saab. Häid näiteid on üle Eesti väga palju, kus tugevad ettevõtted elavad üle ka rasked ajad.“

Võlg on võõra oma

Older Grupi juhi Siim Olderi arvates on samuti alahinnatud Halinga OÜ vara väärtust  – maa, elusloomad, hooned ja uus laudakompleks.  „Halinga OÜ olukord on nii kehv, et sellises olukorras ja sellise piima hinna tingimustes, sellise söötmise, pidamise ja juhtimise juures seda raha tagasi ei saa. Kui ei suudetud oma ostusid korralikult teenindada aastatel 2012 kuni 2014, kui piima hind oli kõrge ja suhteliselt stabiilne ning söödabaas piimatootmiseks hea, siis kuidas on see võimalik nüüd ja edaspidi? Kui ei suudetud ka nendel headel aastatel piimatoodangut lehma kohta tõsta ja hoida tootmine stabiilsena siis nüüd, veelgi väiksemate vahendite tingimustes ning mis veelgi olulisem – kaotatud kaubatarnijate usalduse tingimustes, kujuneb firma kasumisse toomine ääretult keeruliseks ülesandeks,“  sõnas Older. „Kus on olnud raamatupidajate ja audiitorite silmad, kui selle ettevõte majandusaasta aruandeid kinnitatakse?“

Saneerimiskava kohta ütleb mees, et selline saneerimine kus osa võlgu tahetakse korstnasse kirjutada on põhiseaduse vastane. Ka tema sõnul peaks ära võtma panditud nõuete võrdsustamise pandiga koormamata nõuetega. See, et võrdsustatakse nt. seemnemüügiarve või kütuse arve pikaajalise laenuga laudakompleksi ehitamiseks ei ole võrdne kohtlemine. „Laenu makstakse tagasi kokkulepitud maksegraafiku alusel mitme või mitmekümne aasta jooksul. Kütuse või seemnete eest tasutakse maksimaalselt aasta jooksul, tihti ainult 30 päeva jooksul. Neid, nii erinevaid tooteid, nagu tarbekaupade müük võrdsustada pikaajalise laenurahaga, see ei saa olla õige,“ selgitas Older. „Saneerimisel ei tohiks olla seaduslikku õigust ostja võlga vähendada. Selline olukord tekitab seaduslikku õigust ja kelmust hankijatele kauba eest raha mitte tasumiseks, see olukord tekitab soovi raha firmast välja kantida ja suhtuda üleolevalt hankijatesse kes oma raha võlgnikule on andnud.“

Võlg on võõra oma, nii arvab Older Grupi juht.

„Olen peale esimest saneerimisplaani teatavaks saamist seisukohal ning seda ka saneerijale ja Halinga OÜ omanikule väljendanud, et võlg on võõra oma. Ei saa olla nii, et üks pank on saanud oma laenule tagatised panditud kinnisvara näol ning lisaks on selle firma suur laenu tagasimakse garanteeritud ka MES poolt, võrdsel pulgal meiesuguste ettevõtetega, kes Halinga OÜga igapäevaselt asju ajavad, kasutades selleks müügilepinguid või muid lihtsaid ostu-müüki tõendavaid kokkuleppeid. Reaalselt ei ole ja ei ole olnud peale laudaehituse finantseerimist ju Halingal vara, mida oleks olnud võimalik uute tehingute ja meiesuguste hankijate jaoks tagatiseks pakkuda,“ rääkis Older kelle firmale Halinga OÜ võlgneb kahe aasta seemnemüükide eest üle 62,2 tuhande euro ja see summa on puhtalt kauba eest, millele ei ole lisatud intressi ega viivisarveid. „Minu ettepanek nii omanikule, kui saneerijale on olnud lihtne: leppida kokku ainult ühe firmaga suure laenu ajatamises, likvideerida kõik muud võlad vastavalt saneerija koostatud uuele graafikule nt. 5 aasta jooksul ning siis tegeleda ka laenu tagasimaksmisega. Kõik uued kohustused, püsikulud tuleb katta kokkuleppel saneerijaga või uute firma finantsjuhtidega ettemaksetena tarnijatele.“

Oleme siiski optimistlikud

Scandagra Eesti ASi finantsdirektor Viktor Mahhov on kõigele vaatamata siiski optimistlik.

„Saneerimisnõustaja teeb oma tööd professionaalselt, loodame, et tal õnnestub erinevate osapoolte erisusi arvesse võtta ja aidata ettevõte järje peale. Töötavad lahendused peaksid ilmselt hõlmama trahvi- ja viivisnõuete tühistamist ning aegunud nõuete pikendamist, samuti abi juhtimiskvaliteedi tagamisel,“ ütles Mahhov. „Me ei soovi kommenteerida nõuete summasid, kuid teeme Halingaga jooksvalt tööd ja kindlasti oleme huvitatud pankroti vältimisest ning koostöö jätkumisest.“

Võlausaldajate mõtteid saneerimisseadustest ja hääletusest:

• Seadus ütleb, et võlausaldajate enamus peab kava poolt hääletama, et kohus selle kinnitataks.

• Kui erinevaid võlausaldajaid koheldakse erinevalt, tekivad nn rühmad. Sellisel juhul peab iga rühm kava poolt hääletama, et see kinnitataks.

• Halinga asi on kohtule esitatud nii, et SEB pank, kellel säilib 100% oma nõudest hääletab koos kõigi ülejäänud võlausaldajatega kellel nõudest 50% kirjutatakse maha. See on ju väga erinev kohtlemine.

• Lisaks on SEB laen ka oma olemuselt pikaajaline, nagu pangalaen ikka. Aastates, mitte päevades, nagu väiketarnijate puhul. Tarnijate võlad kujundatakse seega ümber pikaajaliseks, SEB oma aga jääb pikaajaliseks, nii nagu see algselt oli.

• Seega – on tekkinud võlausaldajate rühmad, mida peaks hääletuses arvesse võtma. Kuna saneerimiskava ettepanekus rühmasid hääletamiseks ei loodud, siis rikutakse sellega saneerimise otsustusprotsessi mõtet.

MIS ON MIS – saneerimine

• Saneerimisele tuleb mõelda juhul, kui ettevõte ei suuda ajutiselt täita oma kohustusi ja võlakoorem käib üle jõu.

• Saneerimisprotsessi on hõlmatud ettevõtja, võlausaldajad ja võimalikud investorid.

• Saneerimine tähendab, et ettevõttele antakse 60 päevaks kohtulik kaitse võlausaldajate nõuete vastu.

• Omanik peab saneerimise algatamiseks esitama kohtule sellekohase avalduse.

• Kaitse kehtivuse jooksul peab ettevõte koostama saneerimiskava, mis näeb ette, kuidas, mis mahus ja millal võlausaldajate nõuded rahuldatakse.

• Saneerimise käigus parandatakse ettevõtte majanduslikku olukorda saneerimisabinõude rakendamise kaudu.

• Saneerimiskavaga saab võlausaldajate nõuded ümber kujundada, tasumise tähtaega pikendada või nõudeid vähendada.

• Kava peab arvestama kõigi osapoolte huvidega.

• Saneerimiskava koostamist nõustab ja kava täitmist kontrollib saneerimisnõustaja.

• Mida varem saneerimist alustada, seda tõenäolisem on edu.

• Keskmiseks saneerimiskava täitmise tähtajaks peetakse viit aastat.

• Menetlus lõpeb, kui kava on nõuetekohaselt täidetud või kui selgub, et seda ei suudeta täita.

TASUB TEADA

Vaatamata sanktsioonidele oli Venemaa neljas eksporditurgVaatamata suurele ekspordi langusele oli Venemaa 2014. aastal Eesti kaubanduspartnerite pingerivis neljandal kohal.

Piima ja piimatoodete suurim turg oli Eesti jaoks Leedu (75,7 mln eurot). Teisel kohal on eksport Lätti (35,5 mln eurot) ja kolmandal Soome (24,4 mln eurot). Alates 2009. aastast sihtriikide seas esimesel või teisel kohal olnud Venemaa langes kaubandustõkete tulemusena 2014. aastal neljandale kohale (17,5 mln eurot).

Mullu jaanuaris ja augustis kehtestatud sisseveopiirangute tulemusel viidi 2014. aastal näiteks juustu Venemaale 93% vähem kui eelnenud aastal. Venemaa turg on Eesti piimatoodetele pea täielikult suletud – mullu septembris ja oktoobris viidi sinna veel vaid eestimaist jäätist, mis ei kuulu keelu saanud kaupade nimekirja.

Kokkuvõttes langes piima ja piimatoodete eksport Venemaale võrreldes 2013. aastaga 65,5%.

Vene kriisi hoop piima kokkuostuhinnaleEesti Konjunktuuriinstituut on hinnanud kahju Eesti piimasektorile 50 miljonile eurole aastas (tuginedes 2013. a andmetele). Nagu Euroopa Liidus, nii on ka Eestis piima kokkuostuhind võrreldes mullu jaanuariga teinud suure languse. 2014. aasta jaanuaris oli keskmine kokkuostuhind Euroopas 40 senti/l, mis detsembriks langes 33-le sendile; Eesti piimatootjad said aasta esimestel kuudel samuti 40 senti liitrilt, detsembriks oli hind langenud 25 sendini. Sel aastal on piima hind veelgi vähenenud.

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks.

Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast.Tol ajal peeti meie aladel väikesekasvulisi, jämeda villaga maalambaid. Nemad saidki lähtematerjaliks tänaste Eesti tumeda ja valgepealiste lambatõugude aretustöös. Mõisaprouad pidasid aga maavilla liiga karedaks ja sakste häärberite ümber hakkasid kepsutama kaugelt sissetoodud meriino lambad, kelle arvukus koos ristanditega ulatus Eesti ja Liivimaal 1840. aastal 200000ni.

Legendaarse lambakasvatusteadlase ja entusiasti Kristjan Jaama eestvedamisel pandi alus tõhusamale tõuaretusele ja 1928. aastal loodi Eesti Lambakasvatajate Selts, mis on toeks lambakasvatajatele tänapäevani. Eesti Lamba ja kitsekasvatajate 230 liikmeline selts valis kevadel ka uue juhatuse. Lootusrikkalt vaadatakse seltsi eestvedaja Annika Väli poole, kes on Saaremaal Kandla külas, Roosi talus viinud lambakasvatuse Euroopa kaasaegsemate farmide tasemele. 

Lambakari vajab värsket verd

Lambakasvatuses on kindel reegel. Kui tahad karja terve ja tugevana hoida ja arendada, ära lase oma jääradel  karjas liiga kaua valitseda. Too iga paari aasta tagant sisse värsket verd.

Meie traditsioonilisi lambatõuge on ristatud Lätist, Taanist, Norrast, Saksamaalt, Soomest, Belgiast, Leedust, Hollandist, Suurbritanniast ja Gotlandilt toodud jääradega, parandades nii lammaste viljakust kui liha, villa ja naha kvaliteeti.

Eriti häid tulemusi lambaliha kvaliteedi tõstmisel on andnud meie valgepealiste lammaste ristamine Hollandi Texeli tõugu jääradega, tumedapealised on aga saanud oma järglastele uusi geene Inglise päritoluga Suffolki tõugu jääradelt. Ristandite järeltulijad paistavad silma rohke viljakuse, eriti maitsva talleliha ja väärtusliku villa poolest. Kinnitatud aretusprogrammid aga võimaldavad nüüd nende tõugude arendamisega süstemaatiliselt edasi tegeleda.

Lambaandmeid haldab andmebaas Pässu

Jõudluskontrolli andmete kogumine ja täiendamine lammaste kohta toimub elektroonilises andmebaasis Pässu. Lambapidajaile annab see ülevaate oma karjast ja võimaldab kogutud andmete põhjal teha majanduslikult tulusaid otsuseid. 

Riikliku registri järgi kasvatatakse Eestis ligi 2000 majapidamises 18 erinevat tõugu lambaid.

Kulud, tulud, tasuvus – kust mõõtu võtta?

Kui maaperre on võetud lemmikloomadeks kümmekond lustakat lambukest, siis on laste rõõm ja vanaema nostalgia see, mis armsate loomakeste pidamise kinni maksavad. Kui aga loomadest loodetakse põhisissetulekut saada, võib tihti kuulda, et lambapidamine ei tasu ennast ära.

Algaja lambapidaja heaks abiliseks on Eesti Maaülikooli teadurite koostatud “Lambakasvatuse valdkonna käsiraamat“ (2011), kust tasub kindlasti mõõtu võtta.

Nõuannete kõrval antakse ka mudelarvutus lambakasvatuse tulukusest. Näidisanalüüsi põhialuseks on:

Otsekulud: sööt, mineraalid, ravimid, pügamine jne.Kaudsed kulud: tööjõud, farmihooned, aedikud, elekter, maamaks jne.

lma toetusteta jääks käsiraamatus tehtud arvutuste põhjal liha- ja villalammaste pidamine küll kahjumisse. Erinevaid tootmisvõimalusi arvestades, võivad tulemused olla majapidamiste lõikes tunduvalt erinevad. Tõulammaste müügi, lambanaha, lambajuustu ja teiste nišitootjate kohta tuleks teha eraldi tulukuse arvestused.

Enne turunda, siis hakka kasvatama

Enne müü ja siis hakka kasvatama – on mõnigi ärivaimuga põllumees algajale soovitanud. Alati ei pruugi see küll täkke minna, kuid tõetera on siiski sees. Eduka äri aluseks on aga alati toote kõrge kvaliteet ja kauba väärtustamine.

Lambakasvatuses just nende karide taha tihti takerdutaksegi. Mida müüa, kus müüa, kellele müüa, mis hinnaga müüa? Turundusteavitus on siin eriti oluline. Sestap on Eesti Lambakasvatajate Seltsi uuel juhatusel nüüd plaanis oma liikmetele rohkem ka sellealast nõu anda. Turundus ei seisne ju ainult toodete reklaamis ja müügitöös vaid kõikide tegurite koosmõjus. 

Toetused – lammas läbi nõelasilma

Ilma toetusteta on lambakasvatajatel raske kasumisse jääda aga nende taotlemine on pidevate muudatuste ja bürokraatiarägastiku tõttu tehtud keeruliseks. Väljamaksed kanduvad tihti järgmisesse kalendriaastasse. Nii näibki, et enne läheb lammas läbi nõelasilma, kui toetused temani jõuavad. Kui ka kuidagi jõuavad, on paari aasta pärast kogu süsteem jälle pea peale pööratud.             

Mõned näited. Kui 2013. aastani said utetoetust lambapidajad, kelle karjas oli vähemalt 10 lammast, siis sellest aastast on lambapeade arv surutud piiridesse 10-100 lammast. Näib, et 101-500 pealine kari pole enam stiimuleid väärt. Ometi aitas see tugi varasematel aastatel lammaste arvu tunduvalt suurendada.

Varem maksti karjatamistoetusi aasadel kepslevatele lambukestele ja ainus tingimus oli, et nad käivad karjamaal kuni 1. septembrini. Nüüdne uus meede nn. loomade heaolutoetus, nõuab lambapidajalt täiendavalt lammastele ravimtaime väljaku rajamist -5 ruutmeetrit lamba kohta. Äraseletatult: lambakarjamaa looduslik taimekooslus peab uute nõuate kohaselt sisaldama ettekirjutatud nomenklatuuris taimekülve, näiteks ka võilille külvi. Toetus nõuete täitmisel on 9 eurot lamba kohta.  

Paljud lambakasvatajad said varem ka toetust ebasoodsates piirkondades karjatamise eest. Praegu seda enam ei maksta.

Tõsi, uues Maaelu Arengukavas on ka väiketootjatele investeeringutoetus olemas, kuid summa on väike. Ka Leader programmist on võimalik pisut tuge leida. Enamus toetusmeetmete nõudmised on sedavõrd kõrged, et neid suudavad täita vaid vähesed.               

Lambalihast. Kasukamaitse või müüt?

Lambaliha maitse kasukaga seostamine kuulub küll nende aegade taha, kui vanad, rasvased, puitunud lihaga lambapässid mihklipäeval omale lõpu leidsid ja nende kasukahõlma lõhnalist liha tuli kümneid kordi suus keerutada.

Tänane talleliha kuulub aga gurmaanide eriliste hõrgutiste hulka. On ju Eestimaa lammas kasvanud liigirohkel rohumaal ja annab liha maitseomadustega silmad ette paljudele kinnistes farmides peetud lammastele.

2014. aastal müüdi Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu Lätti ligi 700 lammast, nendest kümmekond sugujäära, kelle hind on lihaloomadest neli-viis korda kõrgem. Euroopa turgudele jala ukse vahele saamine on juba keerulisem, sest meie häda on lihatoodangu väikeses mahus ja ebaühtlases kvaliteedis. 

Meie poelettidelt võib lambaliha harva leida. Siin peaksid kohalikud lihatöötlejad,vahendajad ja kaupmehed küll suuremat aktiivsust näitama.

Hundid söönud, lambad läinud     

Lambakasvatajatele teevad tuska huntide ja ilveste iga-aastased veretööd. Kui talvel ulatub võsavillemite arvukus meil 150 ringi, siis kevadel-suvel on neid juba sadakond rohkem. Eriti hull on olukord Saaremal ja Hiiumaal, kus nende tõttu on tulnud farmeritel mõelda ka lambapidamise lõpetamisele. Huntide arvukust pole tahetud looduskaitse huvides ja liigi säilitamise vajadusest lähtudes vajalikul määral piirata ja võsavillemid ei jäta seda privileegi kasutamata. Treenitud kallid karjakoerad, kõrged tarad ja häireanduritega elektroonikasüsteemid on küll leevendavad abinõud, kuid kõrge hinna tõttu võimalikud vaid vähestele.

Kiskjakahjude määramisega tegeleb keskkonnaamet lambapidajate avalduste alusel. 2014. aasta eest tänavu väljamakstud  kiskjahüvitused ulatusid täiskasvanud lammastel 160 euro kuni ühe aasta vanustel talledel 80 euro ja jõudluskontrolli aretuskarja lambal 200 euroni.

Mahukama tõestusmaterjali põhjal maksti välja ka suuremaid  kahjutasusid.

Lambajuust kui Eesti uus Nokia

Lambapiimajuustu tegijaid on Eestis seni üksikuid. Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmetel on Eestis vaid 61 piimalammast. Tiiu ja Raivo Kauberid Saaremaalt tegid küll Belgia piimalammastega proovitöö ära ja andsid väikefarmist toodangutki, kuid eakatele  entusiastidele käis tootmise laiendamine üle jõu.

Asjaga tasuks aga julgetel ja innovaatilistel lambakasvatajatel edasi tegeleda. Üks piimalammas annab 1 liitri piima päevas, mitmekordse lüpsi korral pisut rohkem, millest saab 100 grammi ringis juustu. Piim on rasvarikas ja laktoosivaba ning võimaldab valmistada ka erilise maitsega jogurteid kui ürdijuuste.

Lambapiimatootjaid võik olla Eestis kindlasti rohkem. Näiteks ootab Luke Farmimeierei Tartumaal selliseid ettevõtlikke inimesi, kes viiks lambapiima tootmise uutele alustele ja hakkaks nende meiereid juustu tegemiseks varustama lambapiimaga.

Teadmisi kogutakse välismaalt

Hiljuti käisid Eesti Lambakasvatajate Seltsi liikmed lambafestivalil Bulgaarias ja tõid sealt kaasa rikkalikult kogemusi. Tutvuti jõudluskontrolli, tõuaretuse ja toetusprogrammidega.

Festivalile kutsutute hulgas olid ka Läti, Leedu, Belgia, Itaalia, Tsehhi, Gruusia, Makedoonia, Rumeenia ja Horvaatia lambakasvatajad. Lambafestivali eesmärk oli luua otsekontakte eri maade lambakasvatajate vahel. Loodetavasti hakkab siit midagi edasi arenema.

Autor: Mati Narusk

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel

Piimaturu olukord on alates möödunud aasta suvest püsinud pingeline. Halvenenud turukonjunktuur ja Venemaa poolt möödunud aasta augustis kehtestatud impordipiirangud viisid Eesti keskmise piima kokkuostuhinna järsu languseni.

Käesoleva aasta aprillis Eesti tootjatele makstav piima kokkuostuhind on aasta võrdluses EL liikmesriikidest kõige rohkem langenud (-33%). Kui veel aasta tagasi ulatus Eesti piimatootjatele makstav kokkuostuhind EL keskmise tasemeni, siis tänavu mais oli piima kokkuostuhind Eestis EL keskmisest üle 20% madalam. Eesti tootjatest veelgi vähem makstakse aga Leedu ja Läti piimatootjatele.

EL piimatoodete hinnad

Või ja lõssipulbri hinnalangus sai alguse möödunud aasta kevadel ning peatus alles käesoleva aasta alguses. Euroopa Komisjoni andmetel tõusis ELi või hind käesoleva aasta algusest kuni märtsini ligi 16% ja lõssipulbri hind üle 17%. Märtsi algusest alates on aga hinnad taas langenud ning lõssipulbri hind oli 21. juuniga lõppenud nädalaks langenud tagasi aasta alguse tasemele.

Ka või hind on märtsi algusega võrreldes ca 9% madalamal tasemel, kuigi viimastel andmetel on EL keskmine või hind natuke tõusnud.

Aasta võrdluses oli 21. juuniga lõppenud nädalal või hind võrreldes eelmise aasta sama ajaga ca 11% madalam (313 EUR/100 kg) ja lõssipulbri hind ca 37% madalam (180 EUR/100 kg). Sarnane areng on toimunud ka teiste toodete osas.

Piimapulbri eest maksti 21. juuniga lõppenud nädalal ELi keskmisena 239 EUR/100 kg, mida on aasta varasema sama ajaga võrreldes 28% vähem. Edam juustu hind on aasta võrdluses 21% langenud (252 EUR/100 kg) ja vadakupulbri hind on aasta tagusest ajast 24% odavam (76 EUR/100 kg). Kokkuvõttes võib märkida, et EL piimatoodete hinnalangus on  viimastel nädalatel jätkunud, erandiks vaid või ja cheddar juustu hind.

Joonis: EL keskmised piimatoodete hinnad kuni 21. juunini 2015 (allikas: Euroopa Komisjon)

Allikas: EPKK infoleht 

Artikkel on avaldatud Põllumajandus.ee lehel