Kui abikaasad elavad lasteta abielus, siis kuidas käib ühe abikaasa surma korral pärimine?
Kas tõesti on nii, et siis teine abikaasa ei saagi kogu vara endale ja pärima tulevad ka surnud abikaasa kaugemad sugulased?
Lastetu paari pärimisõiguse osas on praktikas tõesti palju väärarusaamu. Üldteada on fakt, et isiku pärijad on võrdsetes osades tema lapsed ja abikaasa ehk veresugulased ja kooselupartner. Kui surnul lapsi ei ole, siis eeldatakse ekslikult, et kogu vara pärib elusolev abikaasa. Abikaasa ei päri üksi ka siis, kui surnud abikaasal on lapsed, kes pole nende ühised lapsed.
Pärimisseadus eelistab pärimist vereliini kaudu ja see on olnud õiguspolitiiline otsus. Kui lastetul on surnul elus ema või isa, siis pärib abikaasa koos nendega. Kui vanemad on surnud, kuid elus on tema õed-vennad või nende alanejad, siis pärib abikaasa koos nendega. Abikaasa pärandiosa siiski suureneb sõltuvalt veresugulase sugulasastmest. Koos surnu vanemate või õdede-vendadega pärimisel, saab ülejäänud abikaasa endale poole pärandist. Koos veresugulastega pärimisel on abikaasal lisaks õigus nõuda, et abikaasade ühine kodu jääks üleelanud abikaasa ainukasutusse ja ta ainupärib ühise kodu tavalise sisustuse esemed. Kui surnul ei ole elusolevaid vanemaid, õdesi-vendi ega nende alanejaid, pärib vara abikaasa üksinda. Seega peaksid lastetud paarid kaaluma testamendi tegemist, millega määratakse teineteist vastastikku pärijateks. Sellisel juhul ei sekku veresugulased pärimisse.
Kui testament on jäänud tegemata ja elusoleva abikaasaga koos tulevad pärima ka veresugulased, peab siiski arvestama sellega, et näiteks abielu ajal soetatud kinnisvara on reeglina abikaasade ühisvara.
Ühisvara ei ole kinke, pärandi või tagastamise teel saadud vara. Seega kuulub üleelanud abikaasale lisaks pärandiosale ka eelduslikult pool abielu kestel soetatud varast ja pärimisele läheb vaid surnud isiku osa ühisvarast.
Artikkel on avaldatud Maalehes