Toomas Hendrik Ilves rentis oma metsa tasuta välja omaenda osaühingule ja hakkas seejärel raieõigust müüma. Nutikas äriplaan välistas 14 000eurose tulumaksu tasumise riigile. Maksu- ja tolliamet kinnitab, et asi on igati seaduslik.
Abja valla Ärma talu on Ilveste suguvõsale kuulunud juba 18. sajandist. Talu pindala on 82 hektarit, millest põllu- ja metsamaad kokku 80,1 hektarit. Mullu otsustas riigipea metsa arvelt raieõigust müües nutikalt raha teenida – ta ei teinud seda eraisikuna. Ilvese isiklikus majandushuvide deklaratsioonis on tuluna kirjas ainult 63 289,20 eurot, tema aastane presidendi ametipalk.
Raieõigust müüs ta osaühingu Ermamaa alt. Majandusaasta aruandes seisab, et nii teenis osaühing ehk Ilves ühtekokku 68 984 eurot tulu. Kõrvalt võib tunduda pentsik, miks laskuda bürokraatiasse ja anda maa kasutamisõigus oma osaühingu kätte. Õhtulehega vestelnud igapäevaselt metsandusvaldkonnaga kokku puutuv jurist selgitas: üldreeglina tasub metsaomanik tulumaksu kogu summalt, mis ta metsa raieõiguse või metsamaterjali müügist saab. Selleks on maksuseaduse erisuse kohaselt aega kolm aastat. Tulu saamise ja kasu maksustamise vahelisel ajavahemikul tehtud metsa majandamise kulud võib kasust maha arvata. Jurist selgitas, et need kulud peavad olema väga spetsiifilised – näiteks metsaistutamine. 68 984 euro puhul on tulumaks 13 797 eurot.
Kulud sõid tulu ära
Osaühingu puhul tuleks aga tulumaks tasuda siis, kui tulu võetaks välja dividendidena. Maksustatud oleks ka see, kui osa tulust makstaks tööjõutasuna. Viimast pole Ermamaa teinud ja põhimõtteliselt sõid mullused kulud ära ka mainitud raieõiguse müügitulu. 2015. aasta Ermamaa koondmüügitulu oli ligi 81 000 eurot. Peale raieõiguse müügi ka loometegevus (242 eurot) ja kinnisvara üür (Ilves on omaenda kodutalu üürnik). Ermamaa kulud olid samas suurusjärgus (üle 81 000 euro) ja kokkuvõttes jäi Ermamaa isegi 144 euroga miinusesse. Ehk olukorda, et Ilves millalgi raieõiguse tulu dividendina välja võtaks ja makse tasuks, on välistatud.
Varasemad aastased kulud on jäänud 10 000 euro kanti ehk on selgelt näha, et raieõiguse müügist saadud suur kasum tahetigi ära kulutada. Majandusaasta aruandes on peamise kuluartiklina märgitud “kaubad, toore, materjal ja teenused”. Mis täpsemalt, pole presidendi kantselei Õhtulehele kommenteerinud.
Õhtuleht saatis möödunud nädalal kantseleisse ka küsimused. Näiteks: kas Ilves andis raieõiguse Ermamaale selleks, et vältida tulumaksu maksmist ja katta raieõiguse müügiga Ermamaa kulud? Miks olid mullu kulud nii suured?
Kantselei pressiesindaja vastas napilt: “Raieõiguse müük on kajastatud nii tuludes kui ka kuludes, mis on aastaaruande lisades täpselt kirjas. Ka maksuametit on müügist teavitatud.”
Maa võib osaühingule anda tasuta
Kas üldse saab oma maa omaenda osaühingule tasuta kasutamiseks anda? Maksu- ja tolliameti talitusejuhataja Tiina Normak selgitab: “Maa tasuta kasutada andmine on korrektne tehing. Kui tasuta kasutamise lepinguga anti osaühingule üle õigus maa kasutamiselt saadud viljadele, siis oli sellel õigus müüa metsa raieõigust ja saada müügitehingult tulu.”
Ta lisab, et eraisikule ja ettevõttele kehtib tõepoolest mõnevõrra erinev maksustamine. Ongi tavapärane, et vaadatakse, kas tegutseda eraisikuna või on mõistlik luua oma tegevuse jaoks juba äriühing.
Ametiaeg lõpeb, kulud jäävad
Kui Ilvese teine ametiaeg lõpeb, siis saab otsa ka kummaline olukord, kus ta taluomanikuna omaenda kodus üürnik oli (Ermamaale renti maksis). Talukoha üldkulud jäävad presidendi ametihüvede seaduse järgi aga jätkuvalt maksumaksja kanda. Küll aga peab Ilves alustama läbirääkimisi EASiga turisminduse asjus. EAS kinnitab, et hetkeseisuga kehtib kokkulepe, mille järgi peab Ermamaa 2017. aastast jätkama äriplaani elluviimist ja toetuse eest soetatud vara sihtotstarbelist kasutamist kuni 2020. aasta 31. juulini. Kui seda ei tehta, võib EAS osa toetusest tagasi nõuda.
Omaette küsimus on seegi, kas ametiaja järel hakkab presidendi kaasa Ieva Ilves kasutama õigust saada igakuist esindustasu 20 protsenti presidendi ametipalgast. Siiani pole ta ses osas avalikult vastust andnud.
Artikkel on avaldatud Õhtulehes